← Eesti

3-1-1-89-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läb

§ 31lg-ga 3 on vastuolus PS § 23 lg-ga 1, §-ga 3 ja §-ga 10.

Kõnealused sätted ei piiritle üheselt mõistetavalt narkootilise aine hulka, mida tuleb käsitada suure kogusena ja mille käitlemine toob kaasa KarS § 184 sanktsiooni kohaldamise. Samuti ei anna need normid kohtule selget juhist isiku süüditunnistamiseks KarS § 184 järgi. 5.4 Ühtlasi puuduvad süüdistatava tegevuses süüteokoosseisu subjektiivsed tunnused. Korrektseks ei saa pidada seisukohta, mille kohaselt peab narkootilist ainet käitlev isik alati arvestama, et enda tarbeks narkootilist ainet käideldes võidakse talle esitada süüdistus suure koguse narkootilise aine käitlemises ja seda olukorras, kus õigusaktidega on narkootilise aine suur kogus jäetud määratlemata. Ei saa eeldada, et õigusakti adressaadil on eksperdi teadmised ja ta suudab narkootilise aine omandamisel kohe puhta aine koguse kindlaks määrata. K. Land omandas narkootilist ainet enda tarbeks, kuid ei eeldanud ega pidanudki eeldama, et ta omandab seda koguses, mis võib tekitada joobe kümnele isikule. Kohtulikul arutamisel ja eeluurimisel jäeti tähelepanuta, et fentanüüli manustatakse süstimise või aurustatud kujul sissehingamise teel. Sissehingamisel kulub aga joobe saavutamiseks narkootilist ainet suuremas koguses, mida tuleb kindlasti arvestada. 6. Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja kassatsioonivastuses kaitsja seisukohtadega ei nõustu, leides, et ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Prokuröri hinnangul on KarS §

§ 31lg-ga 3 põhiseadusega kooskõlas. Kar

S § 184 sätestab narkootilise aine suure koguse käitlemise karistatavuse. Suure koguse mõiste sätestab aga NPALS § 31 läbi asjaolu, et sellest kogusest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Kirjeldatu on piisavalt selges määratletuse astmes, tagamaks karistatava käitumise ettenähtavust. NPALS § 3 lg 1 kohaselt on narkootiliste ja psühhotroopsete ainete käitlemine keelatud, v.a seaduses sätestatud juhtudel. Tulenevalt määratletuse nõudest peab seaduse sõnastus olema küll võimalikult üheselt mõistetav, kuid see ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Narkootiliste ja psühhotroopsete ainete loetelu sisaldub sotsiaalministri määruse nr 73 lisas

  1. Praeguses asjas kinnitas süüdistatav, et käitles fentanüüli ja see oli mõeldud enda tarbeks. K. Land manustab enda väitel fentanüüli ja kanepit pikka aega, ostes neid aineid erinevatelt müüjatelt. Võttes arvesse fentanüüli kangust ja ballastaine sisalduse ennustamatust, peab käitleja vähemalt kaudse tahtlusega möönma, et ka kolmes fooliumvoldikus võib narkootilist ainet olla kümnetele või isegi sadadele inimestele narkojoobe tekitamiseks mõeldud koguses. Süüdistataval olnud narkootilisest ainest piisanuks joobe tekitamiseks keskmiselt 41 isikule. Kassaatori mittenõustumine kohtu järeldustega kohtuotsuse tühistamise põhjuseks ei ole. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kassatsioonimenetluses pole vaidlust selle üle, et K. Land omandas ja valdas narkootilist ainet fentanüüli - sisaldavat pulbrit kogumassiga 0,073 grammi, millest puhast narkootilist ainet oli 0,0054 grammi. Samuti pole vaidlustatud maakohtu järeldust, mille kohaselt on narkootilise aine käitlemine tõendatud süüdistatava ütluste, läbiotsimisprotokolli, narkootilise aine ekspertiisiakti, asitõendite vaatlusprotokolli ja sellele lisatud fototabeliga. Lähtuvalt kassaatori taotlustest tuleb aga lahendada küsimused sellest, kas KarS § 184 lg 1 ja NPALS § 31 lg 3 on Põhiseadusega kooskõlas ning kas süüdistatav käitles narkootilist ainet suures koguses. Sõltuvalt nendele küsimustele antavatest vastustest on võimalik edasiselt hinnata, kas K. Landi süüditunnistamine ja karistamine KarS § 184 lg 1 alusel oli seaduslik.
  3. Kaitsja arvates ei piiritle KarS §

§ 31

lg-ga 3 üheselt mõistetavalt selle narkootilise aine hulka, mida tuleb käsitada suure kogusena ja mille käitlemine toob kaasa kriminaalvastutuse KarS § 184 järgi. Kolleegium kassaatori arvamusega ei nõustu. 8.1 KarS § 2 lg-s 1 ja PS § 23 lg-s 1 sätestatud määratletusnõude (nullum crimen nulla poena sine lege certa) kohaselt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt Riigikohtu üldkogu

  1. juuni
  2. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p 50). Eelöeldu tähendab, et süüteokoosseisu tunnused peavad olema normi adressaadile ja seaduse kohaldajale arusaadavad vähemalt sellisel määral, et nende sisu oleks tõlgendamisega avatav. Iseäranis karistusõigusnormi sisu selgitamisel tuleb esmajoones tugineda selle grammatilisele tõlgendamisele. Määratletuspõhimõtte järgimine tähendab nõuet, mille kohaselt ei tohi karistusõigusnormi sisu avamine viia normi piiridest väljumiseni ega nende juhtumite hõlmamiseni karistusnormiga, mida seadusandja pole soovinud karistatavaks kuulutada. Nii keelab KarS § 2 lg 4 otsesõnu teo tunnistamise süüteoks seaduse analoogia põhjal, millest tuleneb ka keeld arendada karistusseaduse regulatsiooni edasi väljapoole seaduses endas ette antud karistatavuspiire (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  3. aprilli
  4. a otsus asjas 3-1-1-23-12, p 8.2). 8.2 Ringkonnakohus märkis õigesti, et karistusseaduse määratletusnõue ei tähenda täielikku keeldu kasutada määratlemata õigusmõisteid või normatiivseid koosseisutunnuseid. Kohtupraktikas pole määratletusnõude rikkumisena käsitatud näiteks olukorda, kus blanketse karistusõigusnormi dispositsioon sisaldab vaid kaudseid viiteid õigusinstituudile, mille normid blanketset normi sisustavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. juuni
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-14-03, p 13).
  7. KarS §-s 184 nähakse ette vastutus narkootilise ja psühhotroopse aine suures koguses ebaseadusliku käitlemise eest. Termin „narkootilise aine suur kogus“ kujutab endast normatiivset koosseisutunnust, mis tuleb avada lähtuvalt NPALS 31 lg-s 3 sätestatud legaaldefinitsioonist. NPALS § 31 lg 3 esimese lause kohaselt on suur narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seene kogus, millest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. NPALS § 31 lg 3 teist lauset tuleb koosmõjus NPALS § 2 p-s 1 sätestatuga mõista selliselt, et ka narkootilise või psühhotroopse aine segu puhul saab narkootilise või psühhotroopse aine suurest kogusest rääkida vaid siis, kui segus sisalduvast puhtast narkootilisest ainest piisab narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  8. aprilli
  9. a otsus asjas nr 3-1-1-101-07, p 13).
  10. Kriminaalkolleegium nõustub ringkonnakohtuga selles, et karistusseadustiku ja narkootiliste ja psühhotroopsete ainete ning nende lähteainete seaduse regulatsioon, mille kohaselt tuleb narkootilise ja psühhotroopse aine, taime või seene suur kogus kindlaks teha selle kaudu, millisele hulgale inimestele kõnealusest ainest, taimest või seenest narkojoobe tekitamiseks piisab, karistusseaduse määratletusnõudega vastuolus ei ole. Õigusnormi adressaadi jaoks on nendes õigusaktides küllaldase selgusega sätestatud see karistatavuspiir, millest alates on tegemist suure koguse narkootilise või psühhotroopse aine, taime või seenega. Küsimus, kas isik teadis, et ta käitleb narkootilist või psühhotroopset ainet, taime või seent suures koguses, ja käideldud narkootilise aine hulk on tõepoolest suure koguse alampiiri lähedane, tuleb lähtuvalt konkreetses kohtuasjas tuvastatud tehioludest vajadusel lahendada KarS §-s 17 sätestatud koosseisueksimust puudutavate reeglite alusel.
  11. Järgnevalt annab kriminaalkolleegium hinnangu kaitsja väitele, mille kohaselt asus maakohus narkootilise aine suure koguse tunnuse omaalgatuslikul sisustamisel täitma prokuröri ja eksperdi rolli, kuivõrd kõnealuse koosseisutunnuse tõendamise kohustus lasus hoopis prokuratuuril, kes suure koguse kohta tõendeid ei esitanud. 11.1 Kohtumenetluse võistlevuse põhimõte on sätestatud KrMS §-s
  12. Selle paragrahvi
  13. lõike kohaselt täidavad süüdistus- ja kaitsefunktsioone ning kriminaalasja lahendamise funktsioone eri menetlussubjektid. Võistlevas menetluses vastutab süüdistuse ja seda toetavate tõendite esitamise eest prokurör. Kohus on erapooletu õigusemõistja, kelle roll seisneb eelkõige tõendamise reeglite järgimise tagamises kohtuistungil, seejärel kogutud tõendite hindamises ja nende pinnalt otsuse tegemises. Riigikohus on varasemas praktikas korduvalt selgitanud võistlevuse põhimõtte praktilist rakendamist seoses kriminaalasja arutamise piiride ja tõendamise reeglitega, märkides, et kriminaalasja arutamisel ei tohi kohus väljuda süüdistuse piiridest ning et isikut süüstavate või õigustavate tõendite esitamise kohustus lasub kohtumenetluse pooltel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  14. veebruari
  15. a otsus asjas nr 3-1-1-91-07, p 6.1). 11.2 Nagu eelpool märgitud, tuleb KarS §-s 184 sisalduva koosseisutunnuse „narkootilise või psühhotroopse aine suur kogus“ sisustamisel lähtuda NPALS § 31 lg-st 3 ehk teisisõnu teha kindlaks, kas käideldud narkootilisest või psühhotroopsest ainest piisas narkojoobe tekitamiseks vähemalt kümnele inimesele. Vastavalt KrMS § 62 p-le 2 on narkootilise või psühhotroopse aine suure koguse näol tegemist tõendamiseseme asjaoluga, millest johtuvalt tuleb kriminaalmenetluses igal konkreetsel juhul selle koosseisutunnuse olemasolu või puudumine eraldi tuvastada. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsja väitega, et KrMS § 7 lg 2, § 14 lg 1 ja § 154 lg 2 p 4 kohaselt peab seejuures asjassepuutuvatele tõenditele osutama ning need kohtule esitama prokuratuur. 11.3 Praeguses kohtuasjas osutatakse süüdistusaktis süüdistust kinnitava tõendina muuhulgas narkootilise aine ekspertiisiaktile, millele tuginevalt tuvastati narkootilise aine koostis ja puhta aine kogus. Samuti nähtub süüdistuses toodud kuriteo asjaolude kirjeldusest, et vastavalt kohtupraktikale piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 0,5-2 milligrammist fentanüülist. Tõendeid, mis fentanüüli sellist mõju kinnitaksid, süüdistusaktis aga nimetatud ei ole. Vastavalt maakohtu istungi protokollile soovis prokurör esitada kohtule täiendava tõendina toksikoloogia eksperdi vastust teises kriminaalasjas esitatud järelepärimisele, mis puudutas erinevate narkootiliste ainete toimet ja selleks vajalikke narkootiliste ainete koguseid. Tõendi esitamisel märkis prokurör, et ta ei peaks seda esitama, kuna narkoasju lahendavad kohtunikud teavad neid koguseid niigi. Kaitsja seevastu leidis, et kõnealune tõend oleks tulnud esitada varem ja maakohus keelduski tõendi vastuvõtmisest. Tõendi vastuvõtmisest keeldumist prokurör apellatsiooni korras ei vaidlustanud. Vaatamata asjaolule, et prokuröri esitatud tõendit kohtuistungil vastu ei võetud, leidis maakohus, et K. Landile süüksarvatav kuritegu on tõendatud, kuna temalt leitud ja äravõetud fentanüüli kogusest oleks piisanud vähemalt 27 inimesele narkojoobe tekitamiseks. Nimelt on kirjanduse andmete kohaselt fentanüüli tavaline narkojoovet tekitav annus intravenoosselt süstituna 0,05-2 mg. Seega piisab kümnele inimesele narkojoobe tekitamiseks 0,5-2 mg fentanüülist (Olaf H. Drummer, The Forensic Pharmacology of Drugs of Abuse. Great Britain, 2001). 11.4 KrMS § 154 lg 2 p 4 kohaselt tuleb tõendid, mis kinnitavad süüdistuse aluseks olevaid asjaolusid, märkida süüdistusakti põhiosas. Olukorras, kus süüdistusakti põhiosas pole osutatud tõenditele, mis kinnitaksid, et kuriteo vahetuks objektiks oli suures koguses narkootilist ainet ja kohtulikul arutamisel selliseid tõendeid ka vahetult ning suuliselt ei uuritud, rikkus maakohus kõnealust kuriteokoosseisu tunnust omaalgatuslikult sisustama asudes KrMS § 14 lg-s 1 sätestatud kohtumenetluse võistlevuse põhimõtet, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 12 mõttes. Ringkonnakohus pole kaitsja apellatsiooni väidetele selles osas sisuliselt vastanud, mis kujutab endast KrMS § 339 lg 1 p-s 7 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist.
  16. Kriminaalkolleegium märgib, et tuvastamaks, millist narkootilise aine kogust oleks vaja selleks, et põhjustada narkojoovet vähemalt kümnele inimesele, on tarvilik eriteadmiste rakendamine, kuid senises kohtupraktikas omaksvõetud seisukoha järgi ei eelda see tingimata kriminaalasja menetlemisel aine mõju uurimist ekspertiisi vormis, kui tuvastatud on narkootilise aine koostis. Vajalikke andmeid võib saada erialasest kirjandusest või muudest asjakohastest allikatest, kus on kirjeldatud kõnealuse narkootilise aine mõju kindlakstegemiseks läbiviidud katsed ja nende tulemus. Seega ei ole tegemist ekspertiisiga selle tavapärases mõistes, mille tulemusel koostatud ekspertiisiakt peaks vastama kohtupraktikas väljakujunenud nõuetele, millest tulenevalt on võimalik, et vajalikke andmeid esitatakse kohtumenetluses dokumentaalse tõendina, ekspertiisi korraldamata. Alates
  17. septembrist 2011 on võimalik selle küsimuse lahendamiseks kaasata asjatundja kooskõlas KrMS § 1091 lg 3 punktiga 2, kes annab selgitusi vastava aine mõju kohta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  18. novembri
  19. a otsus asjas nr 3-1-1-97-12, p 8 ja
  20. detsembri
  21. a otsus asjas nr 3-1-1-96-11, p 7.5). Eeltoodu tähendab, et narkootilise aine suure koguse tuvastamisel võib asjassepuutuvaks tõendiks pidada eeskätt samas või teises kriminaalasjas koostatud narkootilise aine mõju käsitlevat ekspertiisiakti, eksperdi antud ütlust ekspertiisiakti selgitamisel, asjatundja ütlust, aga ka dokumentaalset tõendit, milles kajastub või mis tugineb eksperdi või asjatundja arvamusele. Kolleegiumi arvates ei saa narkootilise aine suure koguse olemasolu tõendada pelgalt viitega varasemale kohtupraktikale, kui viidatavatest lahenditest ei nähtu andmeid, mis võimaldaksid teha järeldusi mitteõiguslike eriteadmiste rakendamise kohta narkootilise aine mõju uurimisel. Samuti pole piisav pelk viide erialakirjanduses sisalduvatele andmetele, kuna erialaseid teadmisi omamata ei ole kohtumenetluse poole pädevuses hinnangu andmine selliste andmete aja- ja asjakohasusele. Võttes arvesse, et puudub üldtunnustatud kokkulepe selle kohta, millise institutsiooni arvamus narkootilise aine suurt kogust kinnitaks või mis oleks autoriteetne ja legitiimne, võib seetõttu mõistetavalt ka kaitsja taotleda omalt poolt asjatundja kaasamist kõnealuse küsimuse lahendamisse.
  22. Kuivõrd praeguses asjas pole kohtulikul arutamisel uuritud tõendeid, mis võimaldaksid tõsikindlalt rääkida süüdistatava poolt suure koguse narkootilise aine käitlemisest ja selliste tõendite esitamise tähtaeg on mööda lastud, millest tulenevalt poleks kirjeldatud rikkumine ka kriminaalasja uuel arutamisel enam kõrvaldatav, puudub alus jaatada K. Landi käitumise vastavust KarS § 184 lg 1 objektiivsetele tunnustele. Seetõttu pole ühtlasi võimalik analüüsida kõnealuse kuriteokoosseisu subjektiivsete tunnuste täidetusega seonduvaid kassaatori väiteid. Edasiselt vajab siiski kontrollimist, kas süüdistatava käitumine võib vastata KarS § 183 lg 1 tunnustele.
  23. KarS § 183 lg-s 1 nähakse ette vastutus narkootilise või psühhotroopse aine väikeses koguses ebaseadusliku edasiandmise või vahendamise eest, samuti selle väikeses koguses ebaseadusliku valmistamise, omandamise või valdamise eest edasiandmise eesmärgil. K. Landile esitatud süüdistuse kohaselt inkrimineeritakse talle narkootilise aine ebaseaduslikku omandamist ja valdamist. Fentanüüli edasiandmist või vahendamist või edasiandmise eesmärgi olemasolu talle süüks arvatud pole. See tähendab, et välistatud on süüdistatava vastutus ka KarS § 183 lg-s 1 sätestatud kuriteo eest.
  24. Kuna K. Landi tegevus ei vasta ühelegi kuriteokoosseisule, puudub tema suhtes kriminaalmenetluse alus KrMS § 199 lg 1 p 1 mõttes. Alates
  25. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 274 lg 1 redaktsiooni kohaselt tuleb kriminaalmenetlus lõpetada määrusega, kui KrMS § 199 lg 1 p-s 1 nimetatud juhul vastab süüdistatava tegevus väärteo tunnustele. Kriminaalmenetluse seadustik ei sätesta võimalust tunnistada süüdistatav kriminaalmenetluse tulemina süüdi väärteos, millest johtuvalt on kriminaalasjas võimalik süüküsimust ette otsustamata kujundada üksnes abstraktne seisukoht, kas süüdistatava tegevuses võivad ilmneda väärteo tunnused (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 12). Kolleegiumi hinnangul võivad K. Landi käitumises ilmneda väärteo tunnused, sest narkootilise aine väikeses koguses ebaseaduslik omandamine ja valdamine on karistatav NPALS § 151 alusel. Arvestades süüdistuses kirjeldatud teo toimepanemise aega ei ole väärteomenetluse alustamine ka aegumise tõttu takistatud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  26. juuni
  27. a otsus asjas nr 3-1-1-52-12, p 18).
  28. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 274 lg-st 1 ning § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  29. novembri
  30. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  31. märtsi
  32. a otsused K. Landi süüditunnistamises ning karistamises KarS § 184 lg 1 järgi, samuti temalt menetluskulude väljamõistmises ja lõpetab kriminaalmenetluse KrMS § 274 lg 1 alusel. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt.
  33. K. Landi kaitsja esitas
  34. oktoobril 2013 kell 21.34 taotluse valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks. Riigikohtu praktikas omaksvõetud seisukoha järgi tuleb vastavalt KrMS § 189 lg-le 2 ning § 306 lg 1 p-le 14 taotlus valitud kaitsjale makstud tasu hüvitamiseks esitada enne kohtu siirdumist nõupidamistuppa (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  35. detsembri
  36. a määrus asjas nr 3-1-1-70-08, p 10). Riigikohtus toimuva kirjaliku määruskaebemenetluse puhul on kõnealuses kontekstis kohtu nõupidamistuppa siirdumise ajaga võrdsustatav KrMS § 352 lg 2 teise lause alusel kindlaks määratud tähtaeg. Pärast seda tähtaega esitatud taotlus tuleb üldjuhul jätta läbi vaatamata. Erandiks on näiteks olukord, kus õigusabi tuleb osutada pärast KrMS § 352 lg 2 teises lauses nimetatud tähtaega, eeskätt KrMS § 3601 alusel esitatud Riigikohtu küsimustele vastates, kui vastamise tähtaeg on KrMS § 352 lg 2 teises lauses sätestatud tähtajast hilisem (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  37. novembri
  38. a määrus asjas nr 3-1-1-102-12, p 16). Kuna praeguses asjas määrati kassatsioonimenetluse poolte seisukohtade, taanduste ja muude taotluste esitamise tähtajaks
  39. oktoober kell 9.00 ja eelpool kirjeldatud erandlikku olukorda ei esine, tuleb taotlus valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks jätta läbi vaatamata. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.