← Eesti

3-4-1-23-13

Obsah (7)§ 131§ 122§ 132§ 136§ 139§ 661§ 137

RIIGIKOHUS PÕHISEADUSLIKKUSE JÄRELEVALVE KOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Menetluse alus Asja läbivaatamine RESOLUTSIOON MÄÄRUS 3-4-1-23-13 4. november 2013 Eesistuja

) § 131 lõikest

  1. Tulenevalt hagi esitamise ajal kehtinud riigilõivuseaduse (RLS) § 56 lõikest 1 ja lisast 1 tuli hagihinna 500 000 krooni puhul tasuda riigilõivu 50 000 krooni. Hagejad tasusid
  2. augustil ja
  3. detsembril 2010 kokku riigilõivu selles summas ega vaidlustanud tsiviilasja hinda või määratud riigilõivu põhiseaduspärasust.
  4. Harju Maakohus jättis
  5. jaanuari
  6. aasta otsusega hagi rahuldamata. Hagejad esitasid
  7. veebruaril 2012 apellatsioonkaebuse ning tasusid sellelt toona kehtinud RLS § 57 lõigete 1 ja 22 ning lisa 1 alusel riigilõivu 3195 eurot 58 senti. Hagejad ei vaidlustanud apellatsioonkaebuses tsiviilasja hinna ega ka selle arvutamise aluseks olnud

§ 131lõike 1 põhiseaduspärasust.

Tallinna Ringkonnakohus määras

  1. veebruaril 2012 tsiviilasja hinnaks 31 955 eurot 82 senti.
  2. Tallinna Ringkonnakohus jättis
  3. aprilli
  4. aasta otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Hagejad pöördusid Riigikohtusse, kes tühistas
  5. detsembril 2012 Tallinna Ringkonnakohtu otsuse ja saatis asja uueks läbivaatamiseks ringkonnakohtule.
  6. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
  7. märtsi
  8. aasta otsusega Harju Maakohtu
  9. jaanuari
  10. aasta otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi ning jättis kõik menetluskulud kostja kanda. Nii hagejad kui ka kostja esitasid
  11. aprillil 2013 selle otsuse peale kassatsioonkaebuse. Riigikohus jättis
  12. juuni
  13. aasta määrusega kassatsioonkaebused menetlusse võtmata. Seetõttu jõustus Tallinna Ringkonnakohtu
  14. märtsi
  15. aasta otsus.
  16. Kassatsioonkaebuse esitamise tähtaja jooksul, s.o
  17. märtsil 2013 esitasid hagejad Tallinna Ringkonnakohtule hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt enammakstud riigilõivu tagastamise taotluse, millega taotlesid alternatiivselt: 1) hagihinna arvutamise aluseks olnud

§ 131

lõike 1 põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, milles aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi esitamisel sõltus hagihind aktsiakapitali suurusest, või 2) riigilõivude arvutamise aluseks olnud RLS § 56 lõike 1 ja lisa 1 (

  1. jaanuarist 2009 kuni
  2. detsembrini 2010 kehtinud redaktsioonis) põhiseadusvastaseks tunnistamist osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 450 000 krooni kuni 500 000 krooni tuli hagi esitamisel tasuda riigilõivu 50 000 krooni, ja RLS § 57 lõike 1 ja lõike 22 koostoimes lisaga 1 (
  3. jaanuarist 2011 kuni
  4. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks tunnistamist osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 28 760 euro 24 sendi kuni 31 955 eurot 82 senti tuli apellatsioonkaebuse esitamisel tasuda riigilõivu 3195 eurot 58 senti.
  5. Tallinna Ringkonnakohus tunnistas
  6. mai
  7. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-10-38846 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata

§ 131lõike 1 (14.

juunist 2010 (määruses ekslikult

  1. juulist 2010) kuni
  2. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) osas, mis nägi ette, et aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi puhul on hagihind 1/10 aktsiakapitalist. Ühtlasi luges kohus hagihinnaks 1595 eurot (25 000 krooni) ja määras nii hagi esitamisel
  3. augustil 2010 kui ka apellatsioonkaebuse esitamisel
  4. veebruaril 2012 tasumisele kuulunud riigilõivu suuruseks 319 eurot 55 senti ning tagastas hagejatele enammakstud riigilõivust 5752 eurot 4 senti. Tallinna Ringkonnakohtu määrus jõudis Riigikohtusse
  5. mail
  6. RINGKONNAKOHTU LAHEND
  7. Tallinna Ringkonnakohus leidis, et hagihinna määramine äriühingu aktsiakapitali suuruse alusel on aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi korral põhjendamatu ning takistab alusetult kohtusse pöördumist, mistõttu on see vastuolus põhiseaduse (PS) §-dega 11 ja 15, samuti rikub see võrdse kohtlemise põhimõtet (PS § 12).
  8. Aktsiakapitali suurusel ei ole enamasti seost varalise hüvega, mida hagejatel oleks hagi rahuldamisel aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise või tühisuse tunnustamise korral õigus saada. Samuti ei ole aktsiakapitali suurus üldjuhul seotud ühingu väärtusega ega tegevuse ulatusega. Lisaks ei pruugi juriidilise isiku organi otsusel olla otsest majanduslikku tagajärge ning võimalikku tulemi lisaväärtust või varalist väärtust ei ole otsust vaidlustanud isiku jaoks üheselt võimalik õigesti ja õiglaselt kindlaks määrata. Seetõttu on keeruline ja sageli võimatu välja selgitada, milline oleks selle hüve väärtus, mida hagejad sellise hagi rahuldamise korral saaks (

§ 122lõige 2).

  1. Pole mõistlikku põhjendust, miks peaks suurema aktsiakapitaliga aktsiaseltsi aktsionäri hagi olema kõrgema hagihinnaga ja ta peaks maksma oluliselt suuremat riigilõivu kui väiksema aktsiakapitaliga aktsiaseltsi aktsionär samasuguse hagi esitamisel.
  2. Ringkonnakohus tunnistas

§ 131

lõike 1 põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata osas, mis nägi ette, et aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi puhul on hagihind 1/10 aktsiakapitalist. Seetõttu määras kohus hagihinnaks

§ 131

lõikes 1 sätestatud väikseima hagihinna 25 000 krooni (1595 eurot), mis vastab hagihinnale mittevaralise nõude puhul, nagu see on sätestatud ka alates 1. juulist 2012 kehtivas tsiviilkohtumenetluse seadustikus (

§ 132lõike 4 punkt 8).

Hagiavalduse esitamise ajal kehtinud RLS § 56 lõike 1 ja lisa 1 alusel tuli hagilt hinnaga kuni 25 000 krooni tasuda riigilõivu 5000 krooni. Apellatsioonkaebuse esitamise ajal olid vastavad summad 1595 eurot ja 319 eurot 55 senti. Seega oli põhiseaduspärane riigilõiv hagi esitamisel 5000 krooni ja apellatsioonkaebuse esitamisel 319 eurot 55 senti. 12. Kuna ringkonnakohus rahuldas hagejate taotluse ja tunnistas

§ 131lõike 1 (kuni 30.

juunini 2012 kehtinud redaktsioonis) põhiseadusega vastuolus olevaks ja jättis kohaldamata ning määras põhiseadusega kooskõlas oleva hagihinna ja sellele vastavad riigilõivud, ei lahendanud ringkonnakohus hagejate alternatiivseid taotlusi ega kontrollinud nendes viidatud sätete vastavust põhiseadusele. MENETLUSOSALISTE ARVAMUSED 13. Riigikogu arvamuse esitanud põhiseaduskomisjon leiab, et

§ 131lõige 1 on vastuolus PS §-dega 11, 15 ja 12.

  1. Pole mõistlikku põhjendust, miks suurema osa- või aktsiakapitaliga äriühingu organi otsuse kehtetuks tunnistamise või tühisuse tunnustamise nõude esitamine kohtule oli oluliselt kulukam, kui samasisulise ja sama keeruka nõude esitamine väiksema osa- või aktsiakapitaliga äriühingu organi otsuse suhtes. Aktsiakapitali suuruse järgi hagihinna määramine ja riigilõivu tasumine ei ole proportsionaalne, kuna aktsiakapitali suurusel ei ole enamasti seost varalise hüvega, mida hagejatel hagi rahuldamisel aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise või tühisuse tunnustamise korral oleks õigus saada. Samuti ei ole aktsiakapitali suurus üldjuhul seotud äriühingu väärtuse ega tegevuse ulatusega, mistõttu pole mõistlikku põhjendust, miks tuli kuni
  2. juunini 2012 kehtinud

§ 131

lõike 1 järgi määrata hagihind aktsiakapitali suuruse järgi ja tasuda sellelt vastavalt riigilõivu.

  1. Vaidlustatud norm on tervikuna kehtetu alates
  2. juulist
  3. Kehtiva

§ 132

lõike 4 punkti 8 kohaselt loetakse juriidilise isiku organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tuvastamise nõue mittevaraliseks. 16. Hagejate arvates oli

§ 131lõige 1 asjassepuutuv ja põhiseadusvastane.

17. Õiguskantsleri hinnangul ei ole Tallinna Ringkonnakohtu valitud

§ 131lõige 1 asjassepuutuv norm.

Seetõttu ei ole ka taotlus põhiseaduslikkuse järelevalve algatamiseks lubatav. 18. Hagejad ei kasutanud võimalust vaidlustada tsiviilasja hinda seadusega ettenähtud kaebekorda järgides. Samuti ei tehtud seda ka apellatsioon- ja kassatsioonkaebust esitades. Ka kohtud ei pidanud vajalikuks menetluse kestel hagihinda muuta (sh tõstatada küsimust

§ 131lõike 1 põhiseaduspärasusest).

  1. Kuna tsiviilasi lahendati lõplikult
  2. märtsil 2013 apellatsiooniastmes, siis ei luba

§ 136lõige 4 hagihinda pärast seda enam samas kohtuastmes muuta.

See tähendab, et sellises staadiumis ei saa ka vaidlustada hagihinna arvutamist määrava õigusnormi põhiseaduspärasust.

  1. Riigilõivu tasumise kohustus ei tulene iseenesest asja hinna määramise sätetest, kuna need ei näe eraldiseivalt ette lõivu maksmise kohustust ega lõivumäära. Hagi hinda kindlaks määrav säte ei ole oluline üksnes riigilõivu suuruse arvutamisel, vaid sellest sõltub ka muu menetluse korraldamine (nt tagatise ja kautsjoni suuruse arvutamine). Õiguskantsleri hinnangul olid hageja enammakstud riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel asjassepuutuvateks normideks hagiavalduse ja apellatsioonkaebuse riigilõivu ettenägevad normid.
  2. Justiitsministri arvates ei ole vaidlustatud regulatsioon eraldiseisvalt asjassepuutuv. Tallinna Ringkonnakohtu
  3. mai
  4. aasta määrusega algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus ei ole lubatav.
  5. Tsiviilasja hinna määramise meetod eraldi ei saa isikute põhiõigusi riivata ega põhiõiguste teostamist piirata. Põhiõiguste riive saaks tekkida üksnes koostoimes kuni
  6. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis tsiviilkohtumenetluse seadustiku normidega, mis kohustasid tasuma riigilõivu hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt (

§ 139

lõike 2 punktid 1 ja 3), ning samal ajal kehtinud riigilõivuseaduse regulatsiooniga, mis sätestas reegli, et hagiavalduselt ja apellatsioon​kaebuselt riigilõivu tasumisel tuli lähtuda hagihinnast ja apellatsioonkaebuse ulatusest (RLS § 56 lõiked 1 ja 22), samuti koostoimes RLS lisaga 1, kus anti hagihinnale vastavad riigilõivumäärad. Nende normide põhiseadusvastasusele Tallinna Ringkonnakohus ei osutanud. 23. Juhul kui Riigikohus leiab, et Tallinna Ringkonnakohtu algatatud põhiseaduslikkuse järelevalve taotlus on lubatav, leiab justiitsminister, et

§ 131lõige 1 oli 14.

juunist 2010 kuni

  1. juunini 2012 kehtinud redaktsioonis vaidlustatud osas põhiseadusega kooskõlas. KOHALDAMATA JÄETUD SÄTE
  2. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (RT I 2005, 26, 197; RT I 2010, 26, 128; RT I, 30.12.2010, 2; RT I, 29.06.2012, 3) § 131 lõige 1 (
  3. juunist 2010 kuni
  4. juunini 2012 kehtinud redaktsioonides): "Osaühingu või aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi puhul on hagihind 1/10 aktsia- või osakapitalist. Osaühingu või aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi puhul ei loeta hagihinda väiksemaks kui 25 000 krooni ja suuremaks kui 500 000 krooni." (14.06.2010–31.12.2010) "Osaühingu või aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi puhul on hagihind 1/10 aktsia- või osakapitalist. Osaühingu või aktsiaseltsi organi otsuse kehtetuks tunnistamise ja otsuse tühisuse tunnustamise hagi puhul ei loeta hagihinda väiksemaks kui 1595 eurot ja suuremaks kui 31 955 eurot." (01.01.2011–30.06.2012) KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  5. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) § 14 lõike 2 esimese lause kohaselt on kohtu algatatava konkreetse normikontrolli lubatavuse eelduseks kontrollimiseks esitatud sätte asjassepuutuvus (Riigikohtu üldkogu
  6. detsembri
  7. aasta otsus asjas nr 3-4-1-10-00, punkt 10). Asjassepuutuvaks tuleb lugeda see isiku suhtes kohaldatud norm, mis vaatlusalust suhet või olukorda ka tegelikult reguleerib (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  8. novembri
  9. aasta otsus asjas nr 3-4-1-8-06, punkt 17). Selleks tuleb normi asjassepuutuvuse üle otsustamisel hinnata, kas konkreetse normikontrolli algatanud kohus on õigesti tõlgendanud põhiseadusvastaseks tunnistatud normi, sh selle kohaldamise tingimusi (Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  10. märtsi
  11. aasta otsus asjas nr 3-4-1-19-10, punkt 23). Enesepiirangu põhimõttest tulenevalt ei saa kohus analüüsida isiku suhtes juhuslikult või põhjendamatult kohaldatud normide põhiseadusele vastavust (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  12. märtsi
  13. aasta otsus asjas nr 3-4-1-33-05, punkt 18).
  14. Tallinna Ringkonnakohus lahendas
  15. mai
  16. aasta määrusega tsiviilasjas nr 2-10-38846 hagejate
  17. märtsi
  18. aasta taotlust tagastada hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt enamtasutud riigilõiv. Harju Maakohus määras
  19. augusti
  20. aasta määrusega hagejate
  21. augustil 2010 esitatud hagi hinnaks

§ 131

lõikest 1 lähtudes 500 000 krooni ja selle alusel RLS § 56 lõikest 1 ja lisast 1 tuleneva riigilõivu 50 000 krooni. 2. veebruaril 2012 esitatud apellatsioonkaebuselt tasusid hagejad riigilõivu 3195 eurot 58 senti, lähtudes

§ 131

lõike 1 alusel arvutatud hagihinnast ja RLS § 57 lõigetest 1 ja 22 ning lisast 1. Hagejad taotlesid riigilõivu tagastamist põhjusel, et põhiseadusega on vastuolus kas hagi hinna määramise aluseks olev

§ 131

lõige 1 või vastavas redaktsioonis riigilõivuseaduse sätted, mille alusel määrati hagilt ja apellatsioonkaebuselt tasutav riigilõiv. Tallinna Ringkonnakohus kontrollis vaid

§ 131

lõike 1 põhiseaduspärasust ja tunnistas selle põhiseadusvastaseks ning jättis kohaldamata. Ringkonnakohus määras seejärel tsiviilasjas hagihinna ja sellest tulenevalt riigilõivu ning määras, et enamtasutud lõiv tuleb tagastada. 27. Tsiviilasja hind on hagihind ja hagita asja hind (

§ 122lõige 1).

Hagihind on hagiasjas taotletu harilik väärtus (

§ 122lõige 2).

Hagihinnaga on hagiasjas seotud hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasuda tuleva riigilõivu suurus.

§ 136

lõike 1 järgi määrab tsiviilasja hinna kohus, kui hinda ei ole ette nähtud seaduses ja see ei nähtu ka avaldusest. Kohus võib määrata tsiviilasja hinna ka siis, kui ta leiab, et hageja või muu avaldaja nimetatud hind ei vasta tegelikkusele.

§ 136

lõike 4 kohaselt võib kohus tsiviilasja hinna kohta tehtud määrust muuta kuni asja lahendamiseni selles kohtuastmes. Kohus võib hinda muuta ka asja lahendava kohtulahendiga.

  1. Tsiviilasjas nr 2-10-38846 määras Harju Maakohus hagihinna
  2. augustil 2010 ja Tallinna Ringkonnakohus
  3. veebruaril
  4. Hagejad ei kasutanud võimalust vaidlustada maakohtu määratud tsiviilasja hinda (vt

§ 661lõige 2; vt ka Riigikohtu tsiviilkolleegiumi 18.

detsembri

  1. aasta määrus asjas nr 3-2-1-171-12, punkt 12;
  2. märtsi
  3. aasta määrus asjas nr 3-2-1-5-11, punkt 12). Maakohus ei pidanud vajalikuks muuta hagihinda
  4. jaanuari
  5. aasta otsusega. Hagejad ei vaidlustanud tsiviilasja hinda ka
  6. veebruaril 2012 apellatsioonkaebust esitades. Asi lahendati Tallinna Ringkonnakohtu
  7. märtsi
  8. aasta otsusega, millega tühistati Harju Maakohtu
  9. jaanuari
  10. aasta otsus ja tehti uus otsus, millega rahuldati hagi ning jäeti kõik menetluskulud kostja kanda. Ka ringkonnakohtu otsuses ei käsitletud tsiviilasja hinna suurust, kuigi

§ 137lõige 11 seda lubab.

Hagejad ei tõstatanud hagihinna põhiseadusele mittevastavust ka

  1. aprilli
  2. aasta kassatsioonkaebuses.
  3. Kuna tsiviilasi lahendati ringkonnakohtus
  4. märtsi
  5. aasta otsusega, siis lähtuvalt

§ 136lõikest 4 ei saanud ringkonnakohus muuta tsiviilasja hinda 29.

mai

  1. aasta määrusega. Seega ei saanud Tallinna Ringkonnakohus
  2. mai
  3. aasta määruses ka kontrollida

§ 131

lõike 1 põhiseaduspärasust ja tunnistada seda sätet põhiseadusvastaseks ning jätta riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel kohaldamata (vrd Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

  1. detsembri
  2. aasta otsus asjas nr 3-4-1-25-09, punkt 18).
  3. PSJKS § 9 lõike 1 kohaselt peab säte, mille esimese või teise astme kohus tunnistab põhiseadusega vastuolus olevaks ja jätab kohaldamata, olema kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv. Praegusel juhul ei olnud

§ 131lõige 1 ringkonnakohtus hagejate 27.

märtsi

  1. aasta riigilõivu tagastamise taotluse lahendamisel asjassepuutuv. Seega ei ole ringkonnakohtu taotlus PSJKS § 14 lõike 2 mõttes lubatav.
  2. Riigikohus juhib tähelepanu sellele, et Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
  3. aprilli
  4. aasta otsusega asjas nr 3-4-1-31-13 tunnistati
  5. jaanuarist 2011 kuni
  6. juunini 2012 kehtinud RLS § 57 lõiked 1 ja 22 ning lisa 1 põhiseadusega vastuolus olevaks osas, milles tsiviilasjas hinnaga üle 28 760 euro 24 sendi kuni 31 955 eurot 82 senti tuli hagiavalduselt ja apellatsioonkaebuselt tasuda riigilõivu 3195 eurot 58 senti. Seega on hagejate
  7. märtsil 2013 esitatud riigilõivu tagastamise taotluses vaidlustatud riigilõiv, mida tuli tasuda apellatsioon​kaebuselt, juba tunnistatud põhiseaduse vastaseks.
  8. Riigikohus tagastab PSJKS § 11 lõike 2 alusel Tallinna Ringkonnakohtu taotluse läbivaatamatult, kuna selle läbivaatamine ei kuulu Riigikohtu pädevusse. Priit Pikamäe, Tõnu Anton, Eerik Kergandberg, Lea Kiv, Lea Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.