← Eesti

3-1-1-99-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 22lg 3 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 11.

aprilli

  1. a otsus kriminaalasjas nr 1-12-7498 Aleksei Levinovi kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, kassatsioon Prokuratuur, Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Leelet Kivioja
  2. oktoober 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  3. Tühistada Harju Maakohtu
  4. detsembri
  5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  6. aprilli
  7. a otsused Aleksei Levinovi süüdistusasjas KarS § 199 lg 2 p-de 1,

§ 22

lg 3 järgi osaliselt, s.o osas, millega mõisteti Aleksei Levinovilt ja Eduard Gluhhodidilt solidaarselt A. K. kasuks välja 1450 eurot ja 79 senti. 2.Mõista Eduard Gluhhodidilt A. K. kasuks välja 1450 eurot ja 79 senti.

  1. Jätta A. K. tsiviilhagi Aleksei Levinovi osas KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata.
  2. Muuta maakohtu otsuse põhiosa, jättes sellest välja põhjenduse, mille kohaselt tuleb Aleksei Levinovilt solidaarselt Eduard Gluhhodidiga kannatanu A. K. kasuks välja mõista 1450 eurot ja 79 senti.
  3. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  4. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  5. Aleksei Levinov anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 199 lg 2 p-de 1,

§ 22lg 3 järgi selles, et alates 10.

märtsist 2009 kuni

  1. veebruarini 2012 osutas ta tahtlikult Eduard Gluhhodidile kaasabi üheksateistkümne süstemaatilise varguse toimepanemisel, mille käigus tungis E. Gluhhodid sisse Tallinnas ja Harju maakonnas asuvatesse elamutesse ning varastas sealt võõraid vallasasju, sh tulirelva ja laskemoona. Süüdistuse kohaselt seisnes A. Levinovi tegevus kuritegudele kaasaaitamisel temale kuuluva autoga E. Gluhhodidi sõidutamises kuritegude toimepanemise piirkondadesse ja sealt minema.
  2. Harju Maakohtu
  3. detsembri
  4. a otsusega mõisteti A. Levinov lühimenetluses süüdistuses KarS § 199 lg 2 p-de 1,

§ 22lg 3 järgi õigeks 10.

märtsil 2009 ning ajavahemikul

  1. novembrist 2011 kuni
  2. novembrini 2011 toimepandud kuritegudele kaasaaitamises. Ülejäänud tegude toimepanemises tunnistati ta süüdi KarS § 199 lg 2 p-de 1,

§ 22lg 3 järgi ning teda karistati vangistusega 2 aastaks ja 3 kuuks. Vastavalt Kr

MS § 238 lg-le 2 vähendati mõistetud karistust ühe kolmandiku võrra ja ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta ning 6 kuud vangistust. Vastavalt KarS § 65 lg-le 2 suurendati mõistetud karistust Harju Maakohtu

  1. detsembri
  2. a otsusega mõistetud ärakandmata karistuse, s.o 4 kuu ja 28 päeva vangistuse võrra, ning liitkaristuseks mõisteti 1 aasta 10 kuud ja 28 päeva vangistust. KarS § 68 lg 1 alusel arvati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud aeg, s.o 19 päeva, ja lõplikuks ärakandmisele kuuluvaks karistuseks mõisteti 1 aasta 10 kuud ja 9 päeva vangistust. Ühtlasi rahuldati kannatanute tsiviilhagid ja mõisteti A. Levinovilt solidaarselt E. Gluhhodidiga välja R. Ž. kasuks 1132,34 eurot, A. K. kasuks 1450,79 eurot, E. K. kasuks 201 eurot, Y. S.-i kasuks 1600 eurot, S. O. kasuks 10 164,08 eurot, T. M.-i kasuks 788,79 eurot, A. K
  3. kasuks 538,46 eurot, T. S.-i kasuks 1153,40 eurot, L. I. kasuks 2327,02 eurot, M. P. kasuks 1110 eurot, A. H. kasuks 542 eurot, V. K. kasuks 1380 eurot, M. K. kasuks 300 eurot, V. J.-i kasuks 6500 eurot, Tallinna Linnavolikogu kantselei kasuks 108 eurot, D. T. kasuks 2086 eurot, I. A. kasuks 16 208,24 eurot, P. V.-i kasuks 2250 eurot ning D. K. kasuks 1685 eurot. Harju Maakohtu
  4. mai
  5. a määrusega tsiviilhagide tagamiseks arestitud A. Levinovi sõiduauto jäeti aresti alla. Politsei- ja Piirivalveameti tagatiskontole kantud süüdistatavale kuuluv sularaha 50 eurot otsustati konfiskeerida ning kanda kohtukulude katteks riigieelarve tuludesse. Sama otsusega tunnistati KarS § 199 lg 2 p-de 1, 4, 8 ja 9 ning § 184 lg 2 p 2 järgi süüdi E. Gluhhodid, kuid tema osas ei ole kohtuotsust kassatsioonimenetluses vaidlustatud. Samuti ei ole kohtuotsust vaidlustatud osas, millega A Levinov mõisteti õigeks kuritegudes, mis süüdistuse kohaselt pandi toime
  6. märtsil 2009 ja ajavahemikul
  7. novembrist kuni
  8. novembrini
  9. Maakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 2.1 A. Levinovile oli esitatud süüdistus E. Gluhhodidile 19 kuriteo toimepanemisele kaasaaitamises. Kohus tunnistas, et A Levinovi süüdi 17 kuriteo toimepanemisel E. Gluhhodidile tahtlikult kaasabi osutamises. Kohus luges A. Levinovi süü tõendatuks süüdistatava poolt süü omaksvõtuga ja vastavasisuliste ütlustega. Samuti märkis kohus, et A. Levinovi süüd nende varguste toimepanemisele kaasaaitamises kinnitavad nii kuritegude toimepanemise sarnane viis, süüdistatavate ja tunnistajate ütlused, jälitustoimingute protokollid kui ka süüdistatava sõidukist ja elukohast kannatanutele kuuluvate esemete leidmine. A. Levinov toimetas E. Gluhhodidi korduvalt sündmuskohtadesse ja sealt minema, osutades seega täideviijale ainelist kaasabi. Tõendeid ja eelkõige jälitusprotokolle arvestades pole usutav, et ta ei teadnud, millega E. Gluhhodid tegeles. Viimane ametlikult ei töötanud ja oli narkosõltlane. Kuritegudele kaasaaitamise pani süüdistatav toime tahtlikult. 2.2 Karistuse mõistmisel arvestas kohus, et A. Levinov sai kuritegude toimepanemisele kaasaaitamise eest suuremat tulu, kui ta väidab. Samuti arvestas kohus kuritegude arvu ja nende toimepanemist võrdlemisi lühikese aja jooksul, kannatanutele tekitatud kahju suurust ja kaasaaitamise olulisust. Uue kuriteo pani süüdistatav toime kaks päeva pärast Harju Maakohtu
  10. detsembri
  11. a otsuse kuulutamist, olles katseajal. Karistust kergendavaks asjaoluks on siiras kahetsus. Vangistuse asendamine üldkasuliku tööga pole KarS § 69 kohaselt võimalik, kuna karistuse pikkus ületab kahte aastat. Asenduskaristuse kohaldamise välistab ka A. Levinovi süü suurus ja kuritegude toimepanemine katseaja kestel. Ühtlasi on kaheldav, kas süüdistatava tervislik seisund võimaldaks tal üldkasulikku tööd teha. 2.3 Süüdistatavad tsiviilhagisid ei vaidlustanud. TsMS § 440 lg 1 kohaselt on hagi õigeksvõtt hagi rahuldamise aluseks. Arvestades, et
  12. märtsil 2009 ja ajavahemikul
  13. novembrist kuni
  14. novembrini 2011 toimepandud kuritegudele kaasaaitamises tuleb A. Levinov õigeks mõista, vastutab A. K.-le ja M. L.-ile kahju tekitamise eest E. Gluhhodid. Ülejäänud kuritegudega tekitatud kahju hüvitamise eest vastutavad süüdistatavad solidaarselt. Otsuse põhiosas märgiti edasiselt sedagi, et A. K.-le tekitatud kahju tuleb süüdistatavatel hüvitada solidaarselt.
  15. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Levinovi kaitsja Toomas Alp, E. Gluhhodid ja tema kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule. A. Levinovi kaitsja taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega süüdistatav mõisteti süüdi ja teda karistati KarS § 199 lg 2 p-de 1, 8 ning 9 § 22 lg 3 järgi, mõista ta uue otsusega
  16. detsembril 2011,
  17. jaanuaril 2012,
  18. jaanuaril 2012,
  19. veebruaril 2012 ning
  20. veebruaril 2012 toimepandud tegudes õigeks, karistada teda kuni 1aastase vangistusega ja asendada vangistus üldkasuliku tööga. E. Gluhhodid ja tema kaitsja taotlesid otsuse tühistamist süüdistatavale mõistetud karistuse osas ja uue otsusega kergema karistuse mõistmist.
  21. Tallinna Ringkonnakohtu
  22. aprilli
  23. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Maakohus lahendas kriminaalasja lühimenetluses, mille tõttu tuleb jätta rahuldamata A. Levinovi kaitsja taotlus süüdistatava tervislikku seisundit puudutavate tõendite kriminaalasja materjali juurde võtmiseks. Tegemist pole tõenditega, mis viitaksid kriminaalmenetlusõiguse olulisele rikkumisele maakohtus. 4.2 Maakohtu otsuse tühistamiseks ja A. Levinovi osaliseks õigeksmõistmiseks puuduvad veenvad argumendid. Kaitsjaga ei saa nõustuda selles, et jälitusprotokoll süüdistatava mobiiltelefoni positsioneerimise kohta on ainuke tõend, millele süüdimõistmine rajaneb. A. Levinovi elukohast ja autost leiti kannatanutelt varastatud esemeid, mille pärinemise kohta süüdistatav usutavat seletust ei andnud. Lisaks arvestati põhjendatult kuritegude sarnasust ja süüdistatavate ütluste elulist usutavust. Nii pole usutav, et A. Levinov varguste toimepanemisest ei teadnud. 4.3 Mõistetud karistuse kergendamiseks puudub alus. Süü suuruse hindamisel arvestati kuritegude arvu, A. Levinovi varasemat karistatust, puhtsüdamlikku kahetsust ja üld- ning eripreventiivseid kaalutlusi. Karistus on põhjendatud ega kaldu üldisest kohtupraktikast kõrvale. Süüdistatav pani kuriteod toime katseajal, mille tõttu suurendati mõistetud karistust õigesti eelmise kohtuotsuse järgi ärakandmata karistuse osa võrra. A. Levinov on näidanud, et ei suuda kuritegude toimepanemisest hoiduda, mille tõttu ei saa teda karistusest tingimisi vabastada. Karistuse raskuse tõttu pole vangistuse asendamine üldkasuliku tööga KarS § 69 kohaselt võimalik. Vanglas on kinnipeetavatele tagatud meditsiiniline abi ja seetõttu pole ka süüdistatava tervislik seisund karistuse kergendamise aluseks. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  24. Tallinna Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni A. Levinovi kaitsja vandeadvokaat Vahur Krinal, kes taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste osalist tühistamist süüdistatava süüditunnistamises ja karistamises KarS § 199 lg 2 p-de 1, 8 ning 9 - § 22 lg 3 järgi ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 5.1
  25. detsembril 2011,
  26. jaanuaril 2012,
  27. jaanuaril 2012,
  28. veebruaril 2012 ja
  29. veebruaril 2012 toimepandud kuritegude puhul on tõendamata kuriteole kaasaaitamise objektiivsed ning subjektiivsed tunnused. Süüdistatav ei pidanud teadma, et E. Gluhhodid on narkomaan. Samuti leidis ringkonnakohus paljasõnaliselt, et A. Levinov ei osanud tema elukohast ja autost leitud esemete päritolu usutavalt selgitada. Ringkonnakohus ei põhjendanud, millistele isikutele kuuluvast varast jutt käib. A. Levinov toimepandud tegusid ei eitanud, kuid maakohus mõistis ta osades kuritegudes siiski õigeks. 5.2 Maakohus ei põhistanud, miks ta mõistis süüdistatavale prokuröri taotletust olulisemalt raskema karistuse. Lisaks osutati puhtsüdamliku kahetsuse arvestamisele, kuigi tegelikult seda arvesse ei võetud. Nende minetuste näol on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p-de 7 ja 8 mõttes. Tähelepanuta jäeti, et A. Levinovi tegevus seisnes materiaalses kaasaaitamises, mis on kuriteost osavõtu vähemohtlik liik. E. Gluhhodid oleks saanud sündmuskohtadele sõita muu transpordivahendiga ja kuriteod poleks toime panemata jäänud. Ka tuleb karistuse mõistmisel arvestada süüdistatava füüsilist ja psüühilist seisundit. 5.3 Ringkonnakohus leidis, et lühimenetluse korral ei ole apellatsioonimenetluses täiendavate tõendite esitamine võimalik. Samas märgib kaitsja, et maakohtus esitati täiendavaid tõendeid ja kohus on neile otsuses ka tuginenud. Kirjeldatud olukord on Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika kohaselt välistatud, millest johtuvalt rikkusid maa- ja ringkonnakohus kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 2 mõttes. Lühimenetlust reguleerivatest kriminaalmenetluse seadustiku normidest tuleneb nende loogilises koosmõjus üheselt, et teatud tingimustel on täiendavate tõendite esitamine kriminaalasja kohtulikul arutamisel lühimenetluses võimalik. Kaitsja leiab, et süüdistatava tervisliku seisundi kohta esitatud tõendit ei saa lugeda tõendamisesemega seotud tõendiks, sest see on üksnes süüdistatavat iseloomustav materjal ning sellise tõendi esitamine on lubatud ka kohtulikul arutamisel lühimenetluses. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  30. Kassaator on vaidlustanud A. Levinovi süüditunnistamise
  31. detsembril 2011,
  32. jaanuaril 2012,
  33. jaanuaril 2012,
  34. veebruaril 2012 ja
  35. veebruaril 2012 toimepandud kuritegudele kaasaaitamises, leides kokkuvõtlikult, et nende tegude puhul on tõendamata kaasaaitamise objektiivsed ning subjektiivsed tunnused. Kriminaalkolleegiumi hinnangul vaidlustab kaitsja selliste väidetega sisuliselt senisel kohtulikul arutamisel tuvastatud faktilisi asjaolusid. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus aga faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest. Eelöeldust johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  36. märtsi
  37. a otsus asjas nr 3-1-15-08, p 12.1). Vaidlustatud kohtuotsuste järelduste kujunemine on jälgitav ja nendest nähtub piisava selgusega, millistele tõenditele ning miks A. Levinovi süüdimõistmisel tugineti. Muuhulgas pole tõene kaitsja väide, nagu oleks jäetud konkretiseerimata, millistele kannatanutele kuuluvaid esemeid süüdistatava valdusest leiti. Maakohtu otsuse kohaselt leiti A. Levinovi sõiduki ja elukoha läbiotsimisel näiteks V. K.-lt, S. O.-lt ning G. Ž.-lt varastatud esemeid, mille päritolu kohta andis süüdistatav teiste tõenditega mittehaakuvaid ebausaldusväärseid ütlusi. Tulenevalt eeltoodust ja kooskõlas KrMS § 363 lg 4 p-ga 1 ei pea kriminaalkolleegium vajalikuks selles osas ringkonnakohtu ülejäänud põhjendusi korrata.
  38. Kassaatoriga pole alust nõustuda selleski, et süüdistatavale mõistetud karistuse raskust ei põhistatud piisavalt. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale pole kohus karistuse küsimuse otsustamisel seotud prokuröri ega kaitsja vastavate taotlustega ja lahendab selle küsimuse seadusele ning enese siseveendumusele tuginevalt (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  39. veebruari
  40. a otsus asjas nr 3-1-1-91-07, p 6.6). Praeguses asjas põhistas maakohus veenvalt karistuse liigi ja määra valiku aluseks olevaid asjaolusid. Arvestada tuleb, et süüdistatav tunnistati süüdi seitsmeteistkümnele vargusele kaasaaitamises, mis pandi toime lühikese ajavahemiku kestel, nende tegudega tekitati kannatanutele märkimisväärset kahju ja et kuriteod pani A. Levinov toime katseajal. Neil põhjustel ei saa KarS § 199 lg 2 sanktsiooni keskmisest määrast allapoole jäävat karistust kuidagi pidada liialt raskeks. Erinevalt kassatsioonis väidetust on arvesse võetud ka puhtsüdamlikku kahetsust, mis avaldub karistuse määras, ja põhistatud, miks ei anna süüdistatava tervislik seisund karistuse kergendamiseks alust.
  41. Kriminaalkolleegiumi hinnangul sedastas maakohus õigustatult, et süüdistatava osutatud aineline kaasabi lihtsustas oluliselt varguste toimepanemist, kuna see võimaldas E. Gluhhodidil sündmuskohale saabuda ja sealt varastatud esemetega lahkuda võimalikult kiiresti ning märkamatult. Pidades silmas, et kuna sageli kuulusid varastatud esemete hulka ka erinevad elektroonikaseadmed, osutunuks nende minematoimetamine tähelepanu äratamata raskendatuks või sootuks võimatuks juhul, kui E. Gluhhodid pidanuks liikuma jalgsi või kasutama ühistransporti. Erinevalt kaitsja seisukohast ei saa seetõttu ainelise kaasabi tähtsust kindlasti alahinnata, millest johtuvalt ei anna seegi asjaolu karistuse kergendamiseks alust.
  42. Vastuseks kaitsja väitele, mille kohaselt lähtus maakohus otsuses lühimenetlust reguleerivaid norme eirates kohtuistungil esitatud ja vastu võetud tõenditest, märgib kolleegium, et kriminaalasja materjalist nähtuvalt algas praeguse kohtuasja arutamine maakohtus üldmenetluses.
  43. detsembri
  44. a kohtuistungil esitas A. Levinovi kaitsja taotluse lühimenetluse kohaldamiseks ja samaaegselt esitas ta kohtule ka süüdistatava tervislikku seisundit puudutavad tõendid, mis võeti kriminaalasja materjali juurde. Alles seejärel võttis kohus seisukoha, et edasiselt jätkatakse kriminaalasja arutamist lühimenetluses. Arvestades, et tõendid, millele kohus otsuse tegemisel tugines, võeti kriminaaltoimiku materjali juurde enne lühimenetlusele üleminekut, puudub alus rääkida KrMS § 233 lg 1 nõuete rikkumisest.
  45. Ringkonnakohus leidis seevastu õigustatult, et kriminaalasja materjali juurde ei saa võtta apellatsioonimenetluses kaitsja poolt esitatud süüdistatava tervislikku seisundit puudutavaid tõendeid. Riigikohtu kriminaalkolleegium on varasemalt korduvalt selgitanud, et tulenevalt lühimenetluse eripärast, s.o asjaolust, et lühimenetluses lahendab kohus kriminaalasja kriminaaltoimiku materjali pinnalt, ei ole kohtumenetluses enam võimalik esitada täiendavaid tõendeid. Sellest tulenevalt on lühimenetluses läbi vaadatud kriminaalasja puhul täiendavate tõendite esitamine välistatud ka apellatsioonimenetluses, välja arvatud juhul, kui need puudutavad menetlusõiguse rikkumist maakohtu poolt (vt nt
  46. novembri
  47. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 10.1 ja
  48. detsembri
  49. a määrus asjas nr 3-1-1-121-12, p 11). Need põhimõtted kehtivad jätkuvalt ka pärast
  50. septembril 2011 jõustunud kriminaalmenetluse seadustiku muudatusi. Kuna kaitsja esitatud tõendid ei puudutanud kriminaalmenetlusõiguse olulist rikkumist maakohtus, s.t nendega ei soovitud tõendada KrMS § 63 lg-s 2 sätestatud asjaolusid, jättis ringkonnakohus kaitsja taotluse põhjendatult rahuldamata.
  51. Ekslik on kassaatori seisukoht, et süüdistatava tervislikku seisundit puudutavaid dokumente ei saa lugeda tõendamiseseme asjaoludega seotud tõenditeks. KrMS § 62 p 4 kohaselt on tõendamiseseme asjaoludeks muuhulgas kuriteo toimepannud isikut iseloomustavad andmed ja muud tema vastutust mõjutavad asjaolud. Kassatsiooni põhjenduste kohaselt on kaitsja ka ise arvamusel, et tegemist on süüdistatavat iseloomustavate andmetega, mis võivad mõjutada talle mõistetava karistuse raskust. Vastupidisel juhul jääks arusaamatuks, miks kassaator nende tõendite vastuvõtmisest keeldumist vaidlustab.
  52. KrMS § 3602 lg 3 sätestab, et Riigikohus laiendab kriminaalasja läbivaatamise piire kõigile süüdistatavatele ja kõigile süüks pandavatele kuritegudele, sõltumata nende kohta kassatsiooni esitamisest, kui ilmneb materiaalõiguse ebaõige kohaldamine, millega on süüdistatava olukorda raskendatud, või kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine. Praeguses asjas nähtub maakohtu otsusest kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine KrMS § 339 lg 1 p 8 mõttes. 12.1 Maakohtu otsusega mõisteti A. Levinov muuhulgas õigeks
  53. märtsil 2009 toimepandud vargusele kaasaaitamises, milline süüdistus puudutas kannatanu A. K. vara hõivamist. Kohus leidis, et kõnealusele vargusele kaasaaitamine pole tõendatud ja seetõttu tuleb kuriteoga tekitatud kahju välja mõista üksnes kaassüüdistatav E. Gluhhodidilt. Edasiselt on maakohus otsuse põhiosas siiski märkinud, et kannatanu tsiviilhagi tuleb rahuldada ja mõista välja A. Levinovilt ja E. Gluhhodidilt solidaarselt kannatanu A. K. kasuks 1450 eurot ning 79 senti. Kuriteoga tekitatud kahju solidaarne väljamõistmine kajastub ka otsuse resolutiivosa punktis
  54. Eelöeldu tähendab, et maakohtu otsuse põhiosa järeldus, mille kohaselt tuleb A. Levinov sellele kuriteole kaasaaitamises õigeks mõista ja et kuriteoga tekitatud kahju peab hüvitama üksnes E. Gluhhodid ainuisikuliselt, on vastuolus otsuse resolutiivosas märgituga, mille kohaselt mõisteti tekitatud kahju süüdistatavatelt välja solidaarselt. 12.2 Vastavalt KrMS § 310 lg-le 2 jäetakse tsiviilhagi läbi vaatamata, kui kohus teeb õigeksmõistva kohtuotsuse. Kuna maakohus mõistis A. Levinovi
  55. märtsil 2009 toimepandud kuriteole kaasaaitamises õigeks, oleks tulnud kannatanu A. K. tsiviilhagi jätta tema osas KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Võttes arvesse, et kohtumenetluse pooled ei ole maakohtu otsust vaidlustanud osas, millega A. Levinov mõisteti
  56. märtsil 2009 toimepandud kuriteole kaasaaitamises õigeks, leiab kriminaalkolleegium, et kujunenud olukorras on võimalik kõnealune viga kõrvaldada Riigikohtu otsusega. KrMS § 310 lg 2 kohaselt on õigeksmõistmise vältimatuks tagajärjeks tsiviilhagi läbivaatamata jätmine, mille tõttu ei saaks ka kriminaalasja uuel arutamisel tsiviilhagi puudutavas osas enam teistsugust otsustust teha.
  57. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 310 lg-st 2, § 361 lg 1 p-dest 3 ning 7 ja § 362 p-st 2 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
  58. detsembri
  59. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
  60. aprilli
  61. a otsused Aleksei Levinovi süüdistusasjas KarS § 199 lg 2 p-de 1,

§ 22

lg 3 järgi osaliselt, s.o osas, millega mõisteti Aleksei Levinovilt ja Eduard Gluhhodidilt solidaarselt kannatanu A. K. kasuks välja 1450 eurot ja 79 senti. Kolleegium mõistab 1450 eurot ja 79 senti A. K. kasuks välja Eduard Gluhhodidilt ja jätab kannatanu A. K. tsiviilhagi A. Levinovi osas KrMS § 310 lg 2 alusel läbi vaatamata. Ühtlasi jätab kolleegium maakohtu otsuse põhiosast välja põhjenduse, mille kohaselt tuleb süüdistatavatelt kannatanu A. K. kasuks solidaarselt välja mõista 1450,79 eurot. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kaitsja kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. Lea Kivi, Ott Järvesaar, Hannes Kiris

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.