Obsah (8)

§ 230§ 21§ 211§ 193§ 385§ 228§ 339§ 390

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-103-13 12. november 2013 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandb

§ 230

lg 1 kohaselt õigus esitada kaebus maakohtu eeluurimiskohtunikule vaid Riigiprokuratuuri määruse peale. Riigiprokuratuur kaebust määrusega ei lahendanud.

1. Harju Maakohtu määruse peale esitasid määruskaebuse B1 AS ja B2 OÜ esindajad vandeadvokaat V. Kivistik ning vandeadvokaadi abi J. Urres, taotledes maakohtu kohustamist kaebuse menetlusse võtmiseks.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a määrusega määruskaebus rahuldati ja kaebus saadeti samale kohtule menetlusse võtmiseks. Ringkonnakohtu hinnangul oleks maakohus pidanud käsitama Riigiprokuratuuri vastust määrusena ja kaebuse sisuliselt läbi vaatama. Kuigi

§ 230

lg-s 1 sätestatud Riigiprokuratuuri määrust praeguses asjas ei koostatud, oleks kõnealuse sätte mõttes saanud vastust vaadelda menetlustoiminguna. Prokuratuuri menetlustoimingutena tuleb mõista uurimistoiminguid ja muid süüteomenetluse tagamiseks vajalikke toiminguid ehk kõiki menetleja toiminguid kriminaalmenetluses. Konkreetse kriminaalasja raames kaebusele saadetud vastus on toiming süüteomenetluse tagamiseks. Riigiprokuratuur jättis kaebuse määrusega lubamatult lahendamata, võttes sellega kannatanutelt kaebeõiguse ära. Kaebeõigust ei saa isikult ära võtta pelgalt seetõttu, et tema kaebus jäetakse määrusega lahendamata. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tallinna Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse juhtiv riigiprokurör Dilaila NahkurTammiksaar, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja maakohtu määruse jõustamist. Kaebuse põhiseisukohad on järgmised. 9.1 Vaidlustatud määrus on põhjendamatu ja ebaseaduslik ning ei arvesta uurimiskaebemenetluse võimalusi ega sisulist külge. Kohustades maakohut ja Riigiprokuratuuri järgima kriminaalmenetluse seadustiku
2. peatüki
3. jaos sätestatud korda, jättis ringkonnakohus tähelepanuta, et sellisel juhul allutatakse maakohtu eeluurimiskohtuniku kontrollile küsimused, milliste lahendamise pädevus tal puudub. Teisalt hälbib ringkonnakohtu käsitlus

§-des 228–231 sätestatud uurimiskaebemenetluse tegelikust sisust ja eesmärgist. 9.2 Vaidlustatud määrusega sekkuti lubamatult prokuratuuri ja uurimisasutuse iseseisvasse otsustusõigusesse.

§ 21

mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Eeluurimiskohtuniku pädevuses pole aga kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine. Erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest ei ole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus vaidlustatav kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos sätestatud korras ega ka mis tahes muus korras. 9.3 Uurimiskaebemenetlus hõlmab esemeliselt üksnes menetleja aktiivset tegevust, s.t menetlusnõuete rikkumist menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Menetleja tegevusetus vaidlustatav ei ole. Selline arusaam lähtub kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttest (

§ 211

), mille kohaselt on menetlustoimingute rakendamine ja nende omavahelise järjekorra kindlaksmääramine menetlejate otsustada ning selles osas puuduvad menetlusosalisel subjektiivsed õigused, mida saaks rikkuda. Ringkonnakohus on menetleja tegevusetuse menetlustoimingu tegemata jätmise mõttes segi ajanud (ja neid samastanud) kohustuslike nõuete täitmata jätmisega mingi konkreetse menetlustoimingu käigus. Olukorras, kus kaebaja ei vaidlusta konkreetset menetlustoimingut ega määrust, vaid soovib menetluse kiirendamist, puudub prokuratuuril kohustus lahendada kaebus määrusega. Kohane on lugeda sellised kaebused märgukirjadeks märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise seaduse mõttes. Uurimiskaebemenetluse abil ei saa lahendada uurimisasutuse ülemäärasest töökoormusest tulenevaid probleeme, mille tõttu on ringkonnakohtu etteheited menetlusnormide rikkumise kohta alusetud. 9.4 Riigiprokuratuurile esitatud avalduses toodud asjaolude näol on tegemist uurimisasutuste struktuurilise ressursiprobleemiga, mille lahendamine ei allu prokuratuurile ja veel vähem eeluurimiskohtunikule. Kriminaalasjade kohtueelset uurimist viiakse läbi uurimisasutustele ja prokuratuurile riigieelarvega eraldatud ressursside tingimustes, arvestades kriminaalpoliitilisi prioriteete. Prokuratuur ja uurimisasutus saavad objektiivsete kriteeriumite alusel kokku leppida kriminaalasjade menetlemise järjekorras ning optimaalses menetlustaktikas, kuid uurimisasutuse sisene töökorraldus mõistliku töökoormuse jaotuse ja sisulise vastutuse küsimustes jääb uurimisasutusele. Prokuratuurile teadaolevalt ei võimalda Põhja Prefektuuri majanduskuritegude talituse töökoormus ka täna tegeleda aktiivselt kõigi kriminaalasjadega. Praeguse kriminaalasja menetlemise kiirendamine tooks kaasa menetluse takerdumise teistes veelgi olulisemates kriminaalasjades. Seega ei saa eeluurimiskohtunik ka sisuliselt rahuldada kaebuses esitatud taotlust konkreetse menetlustähtaja määramiseks.

1. Määruskaebusele esitatud vastuses B1 AS ja B2 OÜ esindajad kaebusega ei nõustu, leides, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ning põhjendatud.
2. oktoobril 2013 esitasid vastustaja esindajad prokurör Ruta Rammole päringu, soovides teada, missuguseid menetlustoiminguid kriminaalasjas praeguseks tehtud on. Päringule ei vastatud, mille tõttu esitati
3. oktoobril 2013 täiendav samasisuline päring. Vastuses teatas R. Rammo, et kriminaalasi pole enam tema menetluses ja sellega tegeleb prokurör Evelin Ansip.
4. oktoobri
5. a vastuses nõustus E. Ansip sellega, et kohtueelne menetlus on veninud ja menetlus oleks pidanud toimuma kiiremini. Tegematajätmisi põhjendatakse uurijate töökoormuse, ressursiprobleemide ja prioriteetidega ning märgitakse, et lähiajal on plaanis otsustada võimalike lisatoimingute tegemise vajadus. Vastusest järeldub, et ühtegi menetlustoimingut viimasel ajal tehtud pole ja viimased toimingud jäävad
6. aastasse. Tulenevalt PS § 13 lg-st 1 ja §st 14 peab põhiõiguste kandjal olema õigus sellele, et riik teda kolmandate isikute rünnete eest kaitseks. Praeguses asjas on vastustaja seadusest tulenevaid õigusi rikutud ja ta on teinud omalt poolt riigilt abi saamiseks kõik vajaliku. Kannatanutel peab olema mingisugunegi õiguslik võimalus nõuda riigilt põhiseadusest tulenevat kaitseõigust. Prokuratuur koos uurimisasutusega pole seda kannatanutele vähimalgi määral taganud. Ka ei ole

§ 230lg-s 1 sätestatud alust, millele tuginevalt saaks kaebuse jätta läbi vaatamata.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Praeguses kohtuasjas vaidlustasid B1 AS ja B2 OÜ Riigiprokuratuuris kriminaalmenetluse seadustiku
2. peatüki
3. jaos sätestatud korda järgides prokuratuuri ja uurimisasutuse tegevusetuse kriminaalasja nr 10230104178 menetlemisel, taotledes kohtueelse menetluse lõpuleviimiseks vajaliku tähtaja määramist või alternatiivselt prokuratuuri kohustamist sellise tähtaja kindlaksmääramiseks. Riigikohtule esitatud määruskaebuses asutakse seisukohale, et kaebajate taotluse lahendamine ei kuulu eeluurimiskohtuniku pädevusse, millest johtuvalt on ebaseaduslik ja põhjendamatu ka ringkonnakohtu määrus, millega maakohtu eeluurimiskohtuniku määrus tühistati ja kaebus saadeti samale kohtule menetlusse võtmiseks. Kriminaalkolleegium peab kaebuse väiteid õigustatuks.
4. Vastavalt kohtupraktikas omaksvõetud seisukohale võidakse kriminaalmenetluse alustamist tähistava menetlustoiminguga (

§ 193

lg 1), aga ka edasiste kohtueelse menetluse raames tehtavate menetlustoimingute või määrustega mitmesugusel moel riivata nii menetlusosaliste kui ka menetlusväliste isikute erinevaid põhiõigusi, samuti muid õigusi. Seetõttu ongi seadusandja andnud nendele isikutele võimaluse vaidlustada nende arvates uurimisasutuse või prokuratuuri konkreetse menetlustoimingu või määrusega kaasnenud enda õiguste rikkumisi korras, mis on sätestatud kriminaalmenetluse seadustiku 8. peatüki 5. jaos, s.o

§-des 228–

1. Kuid erinevalt üksikutest konkreetsetest menetlustoimingutest või kohtueelse menetluse raames koostatud määrustest pole kohtueelne menetlus kui ajas kulgev nähtus tervikuna vaidlustatav uurimiskaebemenetluse korras ega ka mistahes muus korras. Arvestades, et kohtueelne menetlus oma terviklikkuses ise on suunatud kahtlustatava poolt õiguserikkumise tuvastamisele, ei olegi kohtueelse menetluse alustamine ja selle kulgemine kohtus vaidlustatavad (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a määrus asjas nr 3-1-1-41-08, p-d 8–9).
4. Piiritlemaks

§-des 228–232 sätestatud uurimiskaebemenetluse kohaldamisala, on oluline silmas pidada, et kõnealune menetlus lõpeb vastavalt

§ 385

p-le 14 maakohtu eeluurimiskohtuniku tehtava lahendiga.

§-s 21 sätestatu mõtte kohaselt on eeluurimiskohtunik pädev täitma kohtueelse menetluse raames talle kriminaalmenetluse seadustikuga pandavaid ülesandeid. Kõik kriminaalmenetluse seadustikust tulenevad eeluurimiskohtuniku ülesanded on sellised, mis kulgeva kriminaalmenetluse raames garanteerivad vaid üksikute menetlustoimingute tegemisel täiendava põhiõiguste kaitse. Kuid eeluurimiskohtunik ei saa toimida kriminaalasja arutava kohtunikuna ja tema pädevuses ei ole kriminaalmenetluse mingite asjaolude tõendatuks tunnistamine ega kriminaalmenetluse kui terviku kulgemise põhjendatuse hindamine (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 23. septembri 2008. a määrus asjas nr 3-1-1-41-08, p 13 ja 22. juuni 2009. a määrus asjas nr 3-1-1-47-09, p 19). 14. Määruskaebuses leitakse põhjendatult, et nähtuvalt

§ 228

lg-st 1 hõlmab uurimiskaebemenetlus esemeliselt üksnes menetleja aktiivset tegevust, s.o menetlusnõuete rikkumist menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Arvestades, et tulenevalt

§-s 211 väljendatud kohtueelse menetluse vaba kujundamise põhimõttest on uurimisasutus ja prokuratuur vabad otsustama, missuguseid menetlustoiminguid ning missuguses järjekorras on vaja kohtueelse menetluse eesmärgi saavutamiseks teha, pole menetleja tegevusetus laiemas mõttes uurimiskaebemenetluses üldjuhul vaidlustatav. Menetleja tegevusetust laiemas mõttes tuleb eristada seaduses sätestatud kohustuslike nõuete täitmata jätmisest konkreetse menetlustoimingu käigus ja menetleja tegevusetusest, mis kaasneb konkreetse menetlustoimingu läbiviimise või määruse tegemisega (nt menetlusseaduses sätestatud tähtaja mittejärgimine, uurimis- või menetlustoimingu protokolli tutvustamata jätmine vmt). 15. Nagu eelpool märgitud, vaidlustasid B1 AS ja B2 OÜ Riigiprokuratuuris uurimisasutuse ning prokuratuuri sellist tegevusetust, mis pole seotud menetlusnõuete rikkumisega konkreetse menetlustoimingu tegemisel või määruse koostamisel. Määruskaebuse esitaja leiab seetõttu põhjendatult, et kannatanute etteheited ei ole lahendatavad

§-des 228–232 sätestatud korda järgides, millest johtuvalt puudus Riigiprokuratuuril ühtlasi alus lahendada esitatud taotlus määrusega. Tulenevalt

§-s 230 lg-s 1 sätestatud kaebeõiguse puudumisest jättis maakohtu eeluurimiskohtunik omakorda õigustatult Riigiprokuratuuri vastuse peale esitatud kaebuse läbi vaatamata. Olukorras, kus kaebuse esitanud isikutel puudus kriminaalmenetluse seadustikust tulenev alus Riigiprokuröri vastuse vaidlustamiseks, ei olnud ka eeluurimiskohtunikul pädevust asuda kaebuses tõstatatud küsimusi sisuliselt vaagima. Määruskaebuses tõdetakse õigesti, et maakohtu eeluurimiskohtuniku määrust tühistades ja kaebust uueks arutamiseks saates ei võtnud ringkonnakohus arvesse uurimiskaebemenetluse sisu ja eesmärki ega ka seda, et vaidlustatud määruse jõussejätmise tulemina peaks eeluurimiskohtunik kaebust sisuliselt lahendama asudes väljuma talle seadusega antud pädevuse piiridest. Ringkonnakohtu määruses ilmnev minetus on seetõttu käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena

§ 339lg 2 mõttes.

1. Riigikohtu kriminaalkolleegium peab taunitavaks, et kriminaalasja kohtueelses menetluses, mille kestus ligineb varsti juba neljale aastale, pole pikema aja jooksul ühtegi menetlustoimingut teostatud ja pole ka selge, millise aja jooksul otsustus kohtueelse menetluse lõpuleviimise võimalikkuse kohta tehakse. Vaatamata eelöeldule tõdeb määruskaebuse esitaja põhjendatult, et olukorras, kus kriminaalasja kohtueelse menetluse venimine on eeskätt tingitud uurimisasutuse struktuurilisest ressursiprobleemist johtuvast ülemäärasest töökoormusest, ei ole kaebajate taotletav eesmärk saavutatav uurimiskaebemenetluse kaudu, kuivõrd uurimisasutuse töökoormusega seotud küsimuste lahendamine prokuratuurile ega ka eeluurimiskohtunikule ei allu. Seoses B1 AS ja B2 OÜ esindajate seisukohaga, mille kohaselt peab põhiõiguste kandjal vastavalt PS §-le 13 ja 14 olema õigus sellele, et riik teda kolmandate isikute rünnete eest kaitseks, meenutab kriminaalkolleegium, et tulenevalt riigi karistusvõimu monopolist puudub kannatanul õigus nõuda riigilt tema õigusi kahjustanud isiku kriminaalkorras süüditunnistamist ja karistamist (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. märtsi
3. a määrus asjas nr 3-1-1-18-06, p 7). Käimasolev kriminaalmenetlus ei piira samas kannatanu õigust nõuda talle kuriteoga tekitatud kahju hüvitamist tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras.
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 390

lg-st 1, § 361 lg 1 p-st 5 ning § 362 p-st 2 rahuldab Riigikohtu kriminaalkolleegium määruskaebuse, tühistab Tallinna Ringkonnakohtu

1. mai
2. a määruse ja jõustab Harju Maakohtu eeluurimiskohtuniku
3. aprilli
4. a määruse, millega jäeti B1 AS ning B2 OÜ esindajate kaebus läbi vaatamata. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi