← Eesti

3-1-2-9-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised teistmismenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-2-9-13

  1. november 2013 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Jüri Ilvest ja Hannes Kiris Kriminaalasi Anatoli Nikolajevi süüditunnistamises KrK § 101 p-de 5 ja 6, § 207 lg 1 ning § 207 lg 2 järgi Kohtla-Järve Linnakohtu
  2. novembri
  3. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-47/99, Viru Ringkonnakohtu
  4. jaanuari
  5. a kohtuotsus kriminaalasjas nr II-I-16/00 ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  6. aprilli
  7. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 3-1-1-51-00 Anatoli Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa, teistmisavaldus Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross
  8. oktoober 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  9. Jätta teistmisavaldus rahuldamata.
  10. Jätta teistmisavalduse täiendus läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Anatoli Nikolajev tunnistati Kohtla-Järve Linnakohtu
  12. novembri
  13. a otsusega süüdi ja teda karistati KrK § 101 p-de 5 ja 6 järgi eluaegse vabadusekaotusega, § 207 lg 1 järgi üheaastase vabadusekaotusega ja § 207 lg 2 järgi samuti üheaastase vabadusekaotusega. Liitkaristuseks mõisteti A. Nikolajevile eluaegne vabadusekaotus. Karistuse kandmise alguseks loeti
  14. aprill
  15. 1.
  16. Kriminaalkoodeksi § 101 p-de 5 ja 6 järgi tunnistati A. Nikolajev süüdi selles, et ta tappis
  17. aprillil 1998 ajavahemikus 19.00 kuni 20.30 Kohtla-Järve linnas aadressil Xxxxx XX-XX asuvas korteris püstolilaskudega oma elukaaslase J. E., lapseootel T. T. ning A. O. ja A. B. 1.
  18. Kriminaalkoodeksi § 207 lg-te 1 ja 2 järgi tunnistati A. Nikolajev süüdi selles, et ta kandis kaasas ja kasutas
  19. aprillil 1998 ebaseaduslikult püstolit TT ja kaheksat padrunit.
  20. Kohtla-Järve Linnakohtu
  21. novembri
  22. a otsuse peale esitasid apellatsioonid A. Nikolajevi kaitsja advokaat Valli Murde ja kannatanu V. K. Kaitsja taotles linnakohtu otsuse tühistamist ja A. Nikolajevi õigeksmõistmist. Kannatanu taotles tsiviilhagi rahuldamist.
  23. Viru Ringkonnakohtu
  24. jaanuari
  25. a otsusega tehti Kohtla-Järve Linnakohtu
  26. novembri
  27. a otsusesse täpsustused A. Nikolajevi alaealise poja edasise elu korraldamise ja kannatanu V. K. tsiviilhagi osas. Sisuliselt jäeti linnakohtu otsus muutmata. Kannatanu apellatsioon rahuldati osaliselt, kaitsja apellatsioon jäeti rahuldamata.
  28. Viru Ringkonnakohtu
  29. jaanuari
  30. a otsuse peale esitasid kassatsioonid A. Nikolajev ja tema kaitsja V. Murde. A. Nikolajev taotles kohtuotsuste tühistamist ja enda õigeksmõistmist, kaitsja aga kriminaalasja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks.
  31. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  32. aprilli
  33. a otsusega jäeti Viru Ringkonnakohtu
  34. jaanuari
  35. a otsus muutmata ja selle peale esitatud kassatsioonid rahuldamata.
  37. septembril 2012 esitas A. Nikolajevi kaitsja vandeadvokaat Anti Aasmaa teistmisavalduse, milles taotleb Kohtla-Järve Linnakohtu
  38. novembri
  39. a, Viru Ringkonnakohtu
  40. jaanuari
  41. a ja Riigikohtu
  42. aprilli
  43. a otsuste tühistamist ning kriminaalasja saatmist Viru Maakohtule uueks arutamiseks.
  45. detsembri
  46. a määrusega saatis Riigikohtu kriminaalkolleegium teistmisavalduse KrMS § 370 lg 4 alusel Riigiprokuratuurile kontrollimiseks.
  48. juunil 2013 edastas Riigiprokuratuur Riigikohtule teistmisavalduse kontrollimise käigus kogutud materjalidena tunnistajate I. S.-i, A. A. ja A. S.1 ülekuulamisprotokollid ning väljavõtte IdaViru politseiprefekti
  49. novembri
  50. a käskkirjast nr 41 toimikute loetelu ja nende säilitustähtaegade kohta. TEISTMISMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  51. Kaitsja taotleb A. Nikolajevi kriminaalasja teistmist KrMS § 366 p 5 alusel ja esitas Riigikohtule A. S.2
  52. septembri
  53. a kirja. Selle kirja kohaselt olevat V. M. rääkinud A. S.2-le
  54. aastal, et ta pidi J. E.-ga viimase tapmise päeval kokku saama. Kui V. M. aadressil Xxxxx XX asuva maja juurde jõudis, nägi ta trepikojast väljumas kaht inimest, kellest kumbki polnud A. Nikolajev. Kui V. M. seejärel korteri nr XX ukse taha jõudis ja selle avas, nägi ta nelja inimese laipa. V. M. lahkus korterist ja helistas hiljem politseisse.
  55. aasta oktoobris leiti V. M. tapetuna. Kaitsja leiab, et seega võis V. M. näha isikuid, kes panid toime J. E., T. T., A. O. ja A. B. tapmise. Seetõttu on kaitsja hinnangul A. S.2 kirjast nähtuv info käsitatav uue asjaoluna, mis polnud kohtutel A. Nikolajevi süüditunnistamise ajal teada ja mis toob seetõttu kaasa A. Nikolajevi suhtes tehtud kohtuotsuste tühistamise. Kaitsja arvates tuleb kriminaalasja menetlus uuendada ja A. S.2 tunnistajana üle kuulata.
  56. Lisaks märgib kaitsja, et A. Nikolajevi kriminaalasjas tunnistajana üle kuulatud I. S. kirjeldas
  57. aastal Eesti Ekspressi ajakirjanikule, kuidas kohtueelse menetleja ametnikud kasutasid tema suhtes A. Nikolajevit süüstavate ütluste saamiseks vägivalda, ja leiab, et teisteteva kriminaalasja menetluses pandi toime kuritegu. See kuritegu on tänaseks aga aegunud. Kuna aegumise tõttu pole võimalik kuritegu kohtuotsusega tuvastada, puudub KrMS § 366 p-s 3 sätestatud teistmise alus. Pidades aga silmas, et A. Nikolajevile mõisteti karistuseks eluaegne vangistus, piirab nõue, mille kohaselt tuleb kohtueelse menetleja ametniku kuritegu tuvastada kohtuotsusega, praeguses asjas põhjendamatult süüdimõistetu põhiõigusi. Seetõttu tuleb KrMS § 366 tunnistada põhiseaduse vastaseks osas, milles see ei näe teistmise alusena ette kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mille ta on toime pannud kriminaalasja menetluses, kuid mida pole võimalik kohtuotsusega tuvastada, sest see kuritegu on aegunud. Kohtueelse menetleja ametnike poolt I. S.-i vastu toimepandud kuritegu võis mõjustada A. Nikolajevi suhtes tehtud kohtuotsuseid. Nimelt kuulati I. S. A. Nikolajevi kriminaalasjas üle korduvalt. Kõikidel kordadel, st välja arvatud siis, kui kohtueelse menetleja ametnikud tema suhtes vägivalda kasutasid, andis I. S. omavahel kokkulangevaid ütlusi. Juhul, kui tunnistajat poleks sunnitud andma ühel korral muude ütlustega vastuolus olevaid ütlusi, pidanuks kohus lugema I. S.-i ütlused A. Nikolajevi käitumise kohta pärast laipade avastamist usaldusväärseks ja neid kohtuotsuse tegemisel arvesse võtma. A. Nikolajevi käitumine pärast laipade avastamist, milleks kohtuotsusega tuvastatu kohaselt olid vandumine, jalaga laua löömine, kapist raha võtmine, amfetamiini ja telefoni äraviskamine ja korterist leitud passide kaasa andmine I. S.-ile, ei osuta sellele, et just tema oleks kuriteo toime pannud.
  58. Teistmisavaldusele esitas vastuse Viru Ringkonnaprokuratuuri juhtivprokurör Margus Gross, kelle hinnangul pole menetluse uuendamine A. Nikolajevi kriminaalasjas põhjendatud. Kokkuvõtlikult on prokuröri seisukohad järgmised. 11.
  59. Ajalehes „Eesti Ekspress“ ilmunud artiklist ei nähtu ühtki uut asjaolu, mis ei olnud kriminaalasja menetlevatele kohtutele kohtuotsuste tegemise ajal teada. Kohtud hindasid A. Nikolajevi ja I. S.-i väiteid kohtuvälise menetleja ametnike poolse lubamatu surve kohta ning leidsid, et need ei vasta tõele. Eeltoodust nähtuvalt puudub alus A. Nikolajevi kriminaalasja teistmiseks isegi siis, kui kuriteo aegumistähtaeg ei oleks möödunud. 11.
  60. Kriminaalasja teistmiseks ei anna alust ka A. S.2 kiri, sest selles kajastatud kuuldused ei ole käsitatavad uute asjaoludena KrMS § 366 p 5 mõttes. V. M. kuulati teistetava kriminaalasja käigus tunnistajana üle ja tema ütlustele tugineti ka kohtuotsuste tegemisel.
  61. Tuginedes KrMS § 3471 lg-le 2, esitas kaitsja
  62. septembril 2013 teismisavalduse täienduse, milles leiab, et alates
  63. aprillist 2004 kehtivas kriminaalmenetluse seadustikus sisalduv piirang, mille kohaselt saab kohtueelses menetluses antud ütlusi kasutada üksnes isikulise tõendiallika usaldusväärsuse kontrolliks, ja asjaolu, et süüdistusest loobumine toob endaga kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse, väljendavad ausa ja õiglase kohtupidamise põhimõtet. A. Nikolajevit ei mõistetud õigeks pärast prokuröri loobumist süüdistusest. Samuti tugineti tema süü tuvastamisel tema puhtsüdamlikule ülestunnistusele ning tema ja mitmete tunnistajate kohtueelses menetluses antud ütlustele. Seega on A. Nikolajevi suhtes tehtud kohtuotsused vastuolus kehtiva kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtetega, mistõttu tuleb A. Nikolajev õigeks mõista või vabastada karistuse kandmisest. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  64. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 5 nimetab teistmise ühe alusena kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaolu, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust või määrust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või süüdimõistetu olukorra kergendamise. A. S.2
  65. septembri
  66. a kirjast sellist uut asjaolu kolleegiumi hinnangul ei nähtu. 13.
  67. Teistmisavaldusele lisatud kirjas vahendab A. S.2 väidetavalt V. M.-i ütlusi selle kohta, et
  68. aprillil 1998 nägi V. M. aadressil Xxxxx XX asuva maja trepikojast väljumas kaht inimest, kellest kumbki ei olnud A. Nikolajev, ja seejärel avastas ta korterist nr XX nelja inimese surnukehad. Samas sisaldavad kriminaalasja materjalid V. M.-i
  69. aprilli
  70. a tunnistaja ülekuulamise protokolli, milles V. M. kinnitas, et kui ta
  71. aprillil 1998 kella 22.45 paiku koos V. L.-iga aadressil Xxxxx XX asuva maja juurde jõudis, pidasid politseiametnikud neid kinni ja siis sai ta teada, et korteris on toime pandud tapmine (vt I kd tl 93 pöördel). Eeltoodust nähtuvalt on A. S.2 kirjas väidetavalt vahendatu vastuolus V. M.-i poolt kriminaalmenetluse käigus antud ütlustega. 13.
  72. Kriminaalkolleegium märgib, et olukord, kus isik on andnud kriminaalmenetluses tunnistajana ütlusi ja kohtuotsuse jõustumise järel avaldab teavet, mis erineb oluliselt kriminaalmenetluses antust, ei ole iseenesest vaadeldav muu olulise asjaoluna KrMS § 366 p 5 tähenduses. Vastasel korral oleks loodud võimalus ühe ja sama kriminaalasja lõpmatuks menetlemiseks pelgalt ühe tunnistaja ütluste järjepideva muutmise abil. See ei ole aga olnud teistmise aluste sätestamisel seadusandja eesmärgiks. Vastupidi - juhuks, kui pärast kohtuotsuse jõustumist ilmneb, et kohtuotsus rajaneb tunnistaja valeütlusel, on KrMS § 366 p-s 1 nähtud ette eraldi teistmise alus. KrMS § 366 p 1 kohaselt on teistmise aluseks kohtuotsuse või -määruse ebaseaduslikkus või põhjendamatus, mis tuleneb teise kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja valeütlusest, teadvalt valest eksperdiarvamusest, teadvalt valest tõlkest, dokumendi võltsimisest või tõendi kunstlikust loomisest. Vaadeldes eeltoodust vaid tunnistaja valeütlusega seonduvat, tuleb asuda seisukohale, et teistmise aluseks ei saa olla pelgalt kahtlus, et tunnistaja on menetluse käigus andnud valeütlusi, vaid see eeldab valeütluste tuvastamist jõustunud kohtuotsusega. Käesolevas asjas ei ole tuvastatud KrMS § 366 p-s 1 märgitud ega ka muus korras asjaolu, et V. M. oleks andnud kriminaalmenetluse käigus valeütlusi. 13.
  73. Arvestades ülalmärgitut, ei ole A. S.2 kirjas sisalduv informatsioon käsitatav teabena kohtuotsuse ebaseaduslikkuse või põhjendamatuse kohta, mis tuleneks teise kohtuotsusega tuvastatud tunnistaja valeütlusest, ega ka kriminaalasja õigeks lahendamiseks muu olulise asjaoluna, mis ei olnud teistetavas kriminaalasjas otsust tehes kohtul teada ja mis iseseisvalt või kogumis varem tuvastatud asjaoludega tooks kaasa õigeksmõistva kohtuotsuse või A. Nikolajevi olukorra kergendamise. Seega ei ole A. S.2 kirjas sisalduv teistmise aluseks ega saa kaasa tuua menetluse uuendamist A. Nikolajevi kriminaalasjas.
  74. Kriminaalmenetluse seadustiku § 366 p 3 näeb teistmise alusena ette kohtueelse menetleja ametniku kuriteo, mis on toime pandud kriminaalasja menetluses ja mis on tuvastatud kohtuotsusega, kui see kuritegu võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas. Kaitsja palub tunnistada KrMS § 366 põhiseaduse vastaseks osas, milles see ei näe teistmise alusena ette kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mille ta on toime pannud kriminaalasja menetluses, kuid mida pole aegumise tõttu võimalik kohtuotsusega tuvastada. 14.
  75. Kriminaalkolleegium on asunud varasemas praktikas seisukohale, et olukorras, kus kohtueelse menetleja ametniku kuriteo tuvastamine ei ole aegumise tõttu enam võimalik, ei saa tõusetuda küsimust KrMS § 366 p-s 3 märgitud teistmise aluse esinemisest. Seda põhjusel, et nimetatud teistmise alusest saab rääkida eranditult vaid siis, kui see asjaolu (kriminaalasja menetluses kohtueelse menetleja ametniku kuritegu, mis võis mõjustada kohtuotsust teistetavas kriminaalasjas) on tuvastatud jõustunud kohtuotsusega. Veelgi enam - sellises olukorras ei saa teistmise alusena kõne alla tulla ka muu oluline asjaolu KrMS § 366 p 5 tähenduses. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  76. augusti
  77. a kohtuotsus asjas nr 3-1-2-2-96). Kolleegium ei näe võimalust viidatud lahendis märgitud põhimõtetest irdumiseks ja märgib ühtlasi, et kuna seadusandja põhjendatud arusaama kohaselt saab kuriteo toimepanemine teistmise alusena olla tuvastatud vaid jõustunud kohtuotsusega, siis ei ole Riigikohus pädev lugema seda asjaolu tuvastatuks muul viisil. Vastupidine seisukoht on selges vastuolus Põhiseaduse § 22 lg-ga 1, mille kohaselt ei tohi kedagi käsitada kuriteos süüdi olevana enne, kui tema kohta on jõustunud süüdimõistev kohtuotsus. 14.
  78. Vastuseks kaitsja taotlusele tunnistada KrMS § 366 osaliselt põhiseaduse vastaseks selgitab kolleegium, et Riigikohus kontrollib põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluses sellise sätte põhiseaduspärasust, mis on konkreetse kohtuasja lahendamisel asjassepuutuv (põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 14 lg 2). Asjassepuutuv on säte, mis on kohtuasja lahendamisel otsustava tähtsusega ning mille põhiseaduse vastasuse ja kehtetuse korral peaks kohus otsustama teisiti kui selle põhiseaduspärasuse korral (Riigikohtu seisukoht alates üldkogu
  79. detsembri
  80. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-10-00, p 10 ja
  81. oktoobri
  82. a otsusest kohtuasjas nr 3-4-1-5-02, p 15; vt ka põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi otsus
  83. septembri 2003 otsus kohtuasjas nr 34-1-9-08, p 15). 14.
  84. Teistmisavalduses märgitakse, et kohtueelse menetleja ametnikud kasutasid A. Nikolajevit süüstavate ütluste saamiseks I. S.-i suhtes vägivalda, ja leitakse, et kui KrMS § 366 p 3 ei nõuaks kohtueelse menetleja ametniku kuriteo tuvastamist kohtuotsusega, tuleks A. Nikolajevi kriminaalasjas menetlus uuendada. Kolleegium sellise seisukohaga ei nõustu. Nimelt selgitas I. S. linnakohtu istungil, et A. Nikolajevit süüstavad ütlused andis ta kohtueelses menetluses seetõttu, et talle avaldati survet ja nõuti A. Nikolajevi vastu ütluste andmist. Kohus märkis, et A. Nikolajevit süüstavate ütluste andmise põhjuseks oli I. S.-i hirm, et teda ennast võidakse kahtlustada tapmises, kuna ta oli sündmuskohal esimesena. Sel põhjusel luges kohus I. S.-i kõnealused ütlused ebausaldusväärseks ja jättis need tõendikogumist välja. Samas luges kohus usaldusväärseks I. S.-i need ütlused, milles ta kirjeldas laipade leidmist, A. Nikolajevi kutsumist J. E. korterisse ja A. Nikolajevi käitumist pärast laipade avastamist, ning tugines nendele ka otsuse tegemisel (vt IV kd tl 206-207). Seega sõltumata asjaolust, kas vägivalla kasutamine I. S.-i suhtes oleks tuvastatud kohtuotsusega või sootuks tuvastamata, ei saanud ega saa see mõjutada A. Nikolajevi süüküsimuse otsustamist. 14.
  85. Ülalmärgitust tulenevalt ei saa Riigikohtu otsus käesolevas teistmisasjas sõltuda menetleja ametnike võimaliku kuriteo - vägivalla kasutamine I. S.-i suhtes A. Nikolajevit süüstavate ütluste saamiseks - aegumistähtaja möödumisest. Nimetatud põhjusel ei ole praeguse asja lahendamisel asjassepuutuvad ka kaitsja väited KrMS § 366 osalise põhiseaduse vastasuse kohta. Seetõttu jätab kolleegium kaitsja taotluse KrMS § 366 põhiseaduse vastaseks tunnistamise kohta läbi vaatamata ja teistmisavalduse teistmise aluse puudumise tõttu rahuldamata.
  86. Tuginedes KrMS § 3471 lg-le 2, esitas kaitsja
  87. septembril 2013, seega ligi aasta pärast teistmisavalduse esitamist, Riigikohtule ka teistmisavalduse täienduse. Selles leiab kaitsja, et A. Nikolajevi suhtes tehtud kohtuotsused on vastuolus alates
  88. septembrist 2004 kehtiva kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtetega. 15.
  89. Seoses kaitsja nimetatud väitega märgib kolleegium esmalt, et kriminaalmenetlusõiguses tuleb järgida menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhireeglit, mille kohaselt kohaldatakse menetlustoimingu ajal kehtivat kriminaalmenetlusõigust (KrMS § 3 lg 2). Sama reegel kehtis ka enne
  90. septembrit 2004 (Kriminaalmenetluse koodeks § 11 lg 2). Sellest põhireeglist lähtuvalt ei ole nõutav ega ka praktiliselt võimalik kohaldada menetlusõiguslikke reegleid tagasiulatuvalt. Käsitledes küsimusi kriminaalmenetlusõiguse ajalisest kehtivusest, on kriminaalkolleegium leidnud, et menetlusõiguse ajalise kehtivuse põhimõte erineb põhimõtteliselt KarS §-s 5 sätestatud karistusõiguse ajalise kehtivuse regulatsioonist. Karistusõigus lähtub Põhiseaduse § 23 lg-tes 1 ja 2 sisalduvast raskendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu keelu ja kergendava karistusseaduse tagasiulatuva jõu põhimõttest. Kriminaalmenetlust puudutavale õiguslikule regulatsioonile kõnealune põhiõigus aga ei laiene (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  91. märtsi
  92. a kohtuotsus asjas nr 3-1-1-24-13, p 14). 15.
  93. Järgnevalt selgitab kolleegium, et KrMS § 3471 lg 2 eesmärgiks on tagada kassaatori õigus esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ja vastuväiteid teise poole esitatule. Kolleegium märgib, et kaitsja seisukohad A. Nikolajevi suhtes tehtud kohtuotsuste vastuolu kohta kehtiva kriminaalmenetlusõiguse üldpõhimõtetega ei kujuta endast väiteid õiguse tõlgendamise kohta KrMS § 3471 lg 2 tähenduses, kuivõrd need pole seotud kaitsja teistmisavalduses esitatud argumentidega ega ka prokuratuuri vastuses märgituga. Sisuliselt esitab kaitsja kohtuotsuste vastuolu kehtiva menetlusõigusega iseseisva alusena A. Nikolajevi kriminaalasja menetluse uuendamiseks, mistõttu viide KrMS § 3471 lg-le 2 on asjakohatu. Kriminaalmenetluse seadustik ei näe ette võimalust juba esitatud teistmisavalduse taoliseks täiendamiseks väljaspool teistmisavalduse esitamise tähtaega, mistõttu teistmisavalduse täiendus tuleb jätta läbi vaatamata.
  94. Eeltoodu ja alusel ja juhindudes KrMS § 373 lg-st 1, §-st 371, § 350 lg 2 p-st 1 ja §-st 368, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium A. Nikolajevi teismisavalduse täienduse läbi vaatamata. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Hannes Kiris kaitsja teistmisavalduse rahuldamata ja

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.