Obsah (6)

§ 113§ 119§ 146§ 149§ 93§ 102

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-124-13 Otsuse kuupäev Tartu, 20. november 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Peeter Jerofejev ja

) § 146 lg 1 p 1 järgi välja maksta enne jaotise alusel raha väljamaksmist esimeses järjekorras. Hagiavalduse kohaselt tellis pankrotivõlgnik hagejalt

1. a novembris Otepää reoveepuhastusjaama alal asfalteerimistööd. Hageja täitis tellimuse, andis töö pankrotivõlgnikule üle ja esitas
2. novembril 2011 arve nr
3. Võlgnik tasus
4. detsembril 2006 esitatud arve alusel hagejale 36 742 eurot 55 senti (574 896 krooni).
5. märtsil 2007 kuulutas Tartu Maakohus välja võlgniku pankroti. Kuna hagejale tehti makse vahetult enne võlgniku pankroti väljakuulutamist olukorras, kus võlgnikul oli kohustusi ka teiste võlausaldajate vastu ja võlgnik oli majandustegevuse juba lõpetanud, tunnistas Tartu Maakohus
6. oktoobri
7. a otsusega tsiviilasjas nr 2-09-47968 rahalise kohustuse täitmise

§ 113lg 1 p 2 alusel kehtetuks ja mõistis selle summa pankrotivarasse.

Tartu Ringkonnakohus jättis

1. märtsi
2. a otsusega maakohtu otsuse muutmata, Riigikohus jättis
3. augusti
4. a määrusega kassatsioonkaebuse menetlusse võtmata. Kuna hageja on töö teinud ja võlgnik on selle vastu võtnud, on hagejal nõue kostja vastu, mis tekkis ülalnimetatud kohtulahendi jõustumisel, s.o
5. augustil
6. Hagejal on

§ 119

lg 4 järgi võlgniku vastu nõue, mis tuleb

§ 146

lg 1 p 1 järgi maksta pankrotivarast välja enne jaotise alusel raha väljamaksmist esimeses järjekorras. Kuna hagejal ja võlgnikul on teineteise vastu vastastikused nõuded 36 742 eurot 55 senti, esitas hageja

1. septembril 2011 pankrotihaldurile nõuete tasaarvestamise avalduse. Hageja ei teadnud, et kostja võib tehingu tegemisega kahjustada teiste võlausaldajate huve.
2. Kostja vaidles hagile vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Hagiga ei ole võimalik saavutada hageja soovitud eesmärki, sest

§ 113

alusel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise tagajärjeks on see, et võlausaldaja peab võlgnikule raha tagastama. Muid tagajärgi see endaga kaasa ei too. Kui võlausaldajal oleks õigus saada pankrotivarasse tagastatud raha eelisjärjekorras tagasi, oleks rahalise kohustuse tagasivõitmine mõttetu.

§ 119

lg-t 4 ei saa kohaldada rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmisele, sest see säte käib tehingu tagasivõitmise kohta. Seega peab hageja raha võlgnikule tagastama ning tema tehingust tulenev nõue jääb püsima. Seega on hagejal võimalik osaleda pankrotimenetluses tavavõlausaldajana ning rahalise kohustuse tagasivõitmise menetluse ajal on soovitatav tal esitada pankrotihaldurile tingimuslik nõudeavaldus. 3. Tartu Maakohus rahuldas 26. oktoobri 2012 otsusega hagi ja tunnustas hageja nõuet tagasivõitmise tagajärgedest tuleneva nõudena, mis tuleb

§ 146lg 1 p 1 järgi välja maksta esimeses järjekorras. Menetluskulud jättis kohus tsiviilkohtumenetluse seadustiku (Ts

MS) § 162 lg 1 alusel kostja kanda. Maakohtu otsuse põhjenduste kohaselt täitis hageja kostjale rahalise kohustuse, mis on

§ 113

lg 1 p 2 alusel tagasi võidetud.

§ 119

lg 1 järgi tuleb tehingu tagasivõitmise korral tehingu alusel saadu koos viljade ja muu kasuga pankrotivarasse tagastada. 1. jaanuaril 2010 jõustunud

§ 119

lg 1¹ järgi kohaldatakse tehingu tagasivõitmise tagajärgede kohta sätestatut ka kohustuse täitmise tagasivõitmise korral. Pankrotiseadust täiendati kohtutäituri seadusega ja selle seaduse seletuskirja kohaselt tuleb

§ 119

lg 1¹ kohaldamisel arvestada kohustuse täitmise tagasivõitmise eripäraga võrreldes tehingu tagasivõitmisega. Tehingu tagasivõitmisel tunnistatakse tehing kehtetuks, teisel poolel on kohustus tagastada tehingu alusel saadu ning tal on

§ 119lg 4 alusel õigus nõuda võlgnikult üle antu tagastamist.

Riigikohtu lahendi järgi tuleneb

§ 119

lg-test 4–6 erikord tehingu teise poole rahaliste nõuete maksmapanekuks, mis välistab tagasivõidetud tehingu tagasitäitmisel VÕS § 110 lg 5 ja § 111 lg 7 kohaldamise, st tehingu teine pool ei saa üleantu tagastamisest keelduda, kuni talle tagastatakse tema üleantud raha. See ei välista raha tagastamise nõude maksmapanekut ka tagasivõitmise menetluses vastuhagiga, eelkõige

§ 119lg-s 4 ettenähtud juhul.

Selle nõude maksmapanekul peaks olema analoogiline olukord

§ 149

lg-s 1 massikohustuste kohta sätestatuga, et selle täitmist võib võlgnikult pankrotimenetluse kestel nõuda üldkorras ja korraldada ka täitemenetluse kogu pankrotivara suhtes (Riigikohtu

1. veebruari
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-163-11). Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääb tehing iseenesest kehtima, kohus tunnistab kehtetuks rahalise kohustuse täitmise ja võlausaldajal on kohustus tagastada saadud raha pankrotivarasse. Õige ei ole kostja arusaam, et viimasel juhul

§ 119

lg-d 4 ja 5 ei kohaldu ning hageja peaks pankrotimenetlusse astuma tavavõlausaldajana. Tehingu kehtetuks tunnistamisel tekib võlausaldajal õigus nõuda üleantu tagastamist või väärtuse hüvitamist, rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamisel on võlausaldajal õigus nõuda lepingu järgi tasumisele kuuluva üleandmist. Ei ole põhjust eelistada seda võlausaldajat, kelle puhul tunnistatakse kehtetuks terve tehing. Tehingu tagasivõitmisel on võlausaldajal tulenevalt

§ 119

lg-st 4 õigus nõuda raha väljamaksmist

§ 146lg 1 p 1 alusel enne jaotise alusel tehtud väljamakseid.

Kui asuda seisukohale, et kohustuse täitmise tagasivõitmisele

§ 119

lg 4 ei kohaldu, on võlausaldajal õigus esitada nõue

§ 93alusel, st astuda menetlusse tavavõlausaldajana.

Seejuures tuleb arvestada

§ 102

piiranguga, mille kohaselt ei saa nõuet esitada pärast seda, kui jaotusettepanek on esitatud kohtule kinnitamiseks. Antud menetluses on jaotusettepanek kinnitatud Tartu Maakohtu

1. jaanuari
2. a määrusega, kuid hagejal tekkis nõue alles Riigikohtu
3. augusti
4. a määruse jõustumisega. Seega ei ole hagejal enam võimalik tavavõlausaldajana nõuet esitada. Hagiavaldus rahalise kohustuse täitmise kehtetuks tunnistamiseks esitati Tartu Maakohtu otsusest nähtuvalt
5. septembril 2009, st kuni jaotusettepaneku kinnitamiseni ei olnud hagejal võimalik teada, et tal võib tekkida õigus esitada võlgniku pankrotimenetluses nõue. Seega ei olnud tal võimalik esitada ka tingimuslikku nõudeavaldust. Kohus pidas võlausaldajat ebamõistlikult koormavaks panna talle kohustus jälgida teise tehingupoole majanduslikku seisu pärast tehingut, et pankroti väljakuulutamisel esitada tingimuslik nõudeavaldus pankrotimenetluses. Tehingu tagasivõitmisel loetakse

§ 119

lg 5 kohaselt võlausaldaja, kes teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest teadis, nõue tunnustatuks. Kui asuda seisukohale, et rahalise kohustuse tagasivõitmisel

§ 119

lg-d 4 ja 5 ei kohaldu, jääb heauskne võlausaldaja eeltoodust halvemasse olukorda, kuna peab asuma oma nõuet kaitsma. Tehingu tagasivõitmisele ja rahalise kohustuse tagasivõitmisele ei ole eeltoodud põhjustel põhjust kohaldada erinevaid tagajärgi. Rahalise kohustuse tagasivõitmisel jääksid võlausaldaja huvid kaitseta, kui tema suhtes

§ 119lg 4 ei kohalduks.

Võlgnikul on mõlemal juhul võimalik esitada

§ 119

lg-s 5 toodud vastuväiteid, milles tulenevalt võib võlausaldaja kaotada eelise nõude rahuldamisel. Kuna kostja ei ole hoolimata kohtu ettepanekust soovinud

§ 119

lg-s 5 nimetatud vastuväiteid esitada, tuleb hagi

§ 119lg 4 alusel rahuldada.

1. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata ja menetluskulud hageja kanda.
2. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning menetluskulud hageja kanda. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tartu Ringkonnakohus jättis
4. mai
5. a otsusega apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud mõlemas kohtuastmes kostja kanda. Ringkonnakohus nõustus TsMS § 654 lg 6 alusel maakohtu põhjendustega ega pidanud vajalikuks neid korrata. Ringkonnakohus leidis, et maakohus kohaldas otsust tehes õigesti materiaalõiguse normi ega rikkunud menetlusõiguse normi. Vastuseks apellatsioonkaebusele märkis ringkonnakohus, et õige on hageja seisukoht, et kuigi võlgnikule rahalise kohustuse täitmine tunnistati

§ 113lg 1 p 2 alusel kehtetuks, oli kohustuse täitmine vastusooritus tehtud töö eest.

Seetõttu on hagejal õigus nõuda

§ 119

lg 1¹ ja lg 4 alusel üleantu väärtuse hüvitamist

§ 146lg 1 kohaselt.

Kostja väitel tuli hagejat pidada pankrotimenetluses tavavõlausaldajaks. Maakohus selgitas, et kuna jaotusettepanek kinnitati

1. jaanuaril 2009 ja tagasivõitmise hagi esitas haldur alles
2. septembril 2009, ei olnud hagejal võimalik tavavõlausaldajana nõuet esitada. Eelnevast ei saa järeldada, et maakohus oleks kohelnud hagejat kui kostja võlausaldajat. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
3. Kostja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus maa- ja ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse, millega jätta hagi rahuldamata. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt tõlgendasid ja kohaldasid kohtud vääralt

§ 119lgt 1¹ koosmõjus lg-ga 4.

Kuna

§ 119

lg 1¹ kohaldamisel tuleb seletuskirja järgi arvestada kohustuse täitmise tagasivõitmise eripära, ei saa kohustuse täitmise tagasivõitmisele kohaldada

§ 119lg-id 4 ja 5, mis on asjakohased üksnes tehingut tagasivõtmise korral.

Rahalise kohustuste täitmise tagasivõitmise ainuke tagajärg on sätestatud

§ 119lg-s 1, mille järgi tuleb tehingu alusel saadu pankrotivarasse tagastada.

Kohustuste täitmise tagasivõitmise korral jääb tehing kehtima ja tagasi võidetakse üksnes täitmine, millega võlausaldaja kaotab oma eelise teiste võlgniku võlausaldajate ees. Kui anda kohustuse täitmise tagasivõitmisele kohtute märgitud tagajärg, kaotaks kohustuse täitmise tagasivõitmine oma mõtte. Seadusandja tahe ei saanud olla selline. 8. Hageja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata, sest ringkonnakohtu otsus on seaduslik ja põhjendatud. Õige on kohtute käsitus, et rahalise kohustuse täitmise tagasivõtmise tagajärjed ei saa olla erinevad tehingu tagasivõitmise tagajärgedest. Kui

§ 119

lg-id 4–6 ei saaks kohaldada, peaks võlausaldajal olema õigus esitada oma nõue võlgniku pankrotimenetluses ning astuda pankrotimenetlusse tavavõlausaldajana. Pärast jaotusettepaneku kohtule kinnitamiseks esitamist ei saa aga võlausaldaja enam

§ 102

järgi oma nõudeid esitada ning seetõttu ei oleks hagejal üldse võimalik oma nõuet enam pankrotimenetluses esitada. Hageja on täitnud töölepingust tuleneva kohustuse, kuid temalt on töö eest saadud raha tagasi nõutud ning nüüd on hageja sattunud pankrotihalduri käitumise, sh hagi hilise esitamise tõttu äärmiselt ebaõiglasesse olukorda, kui kaotab vastastikuse tehingu alusel tehtud makse tagasivõitmise korral oma nõudeõiguse ka tavavõlausaldajana. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb jätta TsMS § 691 p 1 alusel rahuldamata ja ringkonnakohtu otsus muutmata, sest kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsust tühistada. Riigikohus nõustub TsMS § 689 lg 5 alusel ringkonnakohtu otsuse põhjendustega ega pea vajalikuks neid korrata.
2. Vastuseks kassatsioonkaebuse väidetele märgib kolleegium, et kohtud ei kohaldanud asjas vääralt

§ 119

lg-t 1¹ koosmõjus

§ 119lg-ga 4.

Maa- ja ringkonnakohus asusid kolleegiumi arvates õigesti seisukohale, et hagejal on

§ 119

lg 1¹ ja 4 alusel õigus nõuda võlgnikule üleantu väärtuse hüvitamist

§ 146lg 1 järgi.

Iseenesest on õige pankrotihalduri käsitus, et

§ 113

alusel rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korral jääb kohustuse aluseks olnud tehing kehtima ja tagasi võidetakse üksnes tehingu alusel toimunud täitmine. Sellest tulenevalt säilib võlausaldajal iseenesest ka õigus nõuda võlgnikult uuesti lepingust tuleneva rahalise kohustuse täitmist. Sellise nõude saaks võlausaldaja maksma panna eelkõige võlgniku pankrotimenetluses, esitades oma nõude pankrotimenetluses sätestatud korras. Ülalmärgitu ei tähenda aga kolleegiumi hinnangul seda, et täitmise tagasivõitmise korral ei saaks heauskne võlausaldaja nõuda

§ 119

lg 4 järgi tehingu alusel võlgnikule üleantu tagastamist või selle võimatuse korral üleantu väärtuse hüvitamist enne jaotise alusel raha väljamaksmist

§ 146

lg 1 p 1 järgi.

§ 119

lg 1¹ järgi kohaldatakse tehingu tagasivõtmise tagajärgede kohta sätestatut vastavalt ka täitmise tagasivõitmise tagajärgedele. Kuigi rahalise kohustuse täitmise tagasivõtmise korral jääb tehing kehtima, mistõttu ei ole sellisel juhul tavapärast tagasitäitmise olukorda, tuleb kolleegiumi hinnangul tõlgendada

§ 119

lg-t 1¹ selliselt, et see võimaldab ka täitmise tagasivõtmisele kohaldada

§ 119

lg-id 3–5, et tagada heauskse võlausaldaja kaitse ka siis, kui tagasi võidetakse üksnes täitmine, mitte tehing tervikuna. Võlausaldajate võrdse kohtlemise kaalutlustel tuleb seega ka rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmise korral võlausaldajale

§ 119

lg 4 alusel tagastada tehingu alusel üleantu või hüvitada selle väärtus rahas, kui võlausaldaja ei teadnud ega pidanud kohustuse täitmist vastu võttes teadma, et võlgnik kahjustab täitmisega teiste võlausaldajate huve. Üksnes siis, kui võlausaldaja teadis või pidi teadma, et võlgnik kahjustab täitmisega teiste võlausaldajate huve, on õigustatud seada võlausaldaja võlgniku pankrotimenetluses n.ö tavavõlausaldaja positsiooni, mil ta saab nõuda üleantu eest hüvitist pankrotivõlausaldajana

§ 119lg 5 järgi.

Kolleegiumi hinnangul ei muuda selline tõlgendus rahalise kohustuse täitmise tagasivõitmist ainetuks. Kohustuse täitmise tagasivõitmise korral on pankrotivõlgniku huvid kaitstud olukorras, kus võlausaldaja teab või peab teadma teiste võlausaldajate huvide kahjustamisest ning kaitstud ka võlausaldaja, kes täitmise ajal sellest ei teadnud ega pidanudki teadma. Mh võimaldab selline tõlgendus nõuda heausksel võlausaldajal tagasi võlausaldajate huve kahjustava tehingu alusel üleantu või selle tegelik väärtus, mis tagab selle, et ennistatakse võlausaldajate huvide kahjustamisele eelnenud olukord. Juhul, kui töö väärtus vastab täidetud rahalise kohustuse suurusele, kaotab täitmise tagasivõitmine kolleegiumi hinnangul oma mõtte. Ülalmärgitud põhjendustel rahuldasid kohtud õigesti hagi. 11. Kuna kolleegium jätab kassatsioonkaebuse rahuldamata, tuleb TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata kassatsioonkaebuselt tasutud kautsjon riigituludesse. Kassatsiooniastme menetluskulud tuleb kassatsioonkaebuse rahuldamata jätmisel jätta TsMS § 171 lg 1 järgi kassatsioonkaebuse esitaja kanda. Menetlusosalisel on käesoleva määruse alusel õigus pöörduda 30 päeva jooksul alates käesoleva määruse jõustumisest maakohtusse oma menetluskulude kindlaksmääramiseks TsMS § 174 lg-s 1 sätestatud korras. Lea Laarmaa, Peeter Jerofejev, Jaak Luik