Obsah (7)

§ 19§ 2§ 23§ 8§ 10§ 24§ 221

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-138-13 Määruse kuupäev Tartu, 20. november 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Lea Laarmaa ja Tambet Tampuu Kohtuasi Jaan

) § 24 lg 1 järgi on täitemenetluse alustamise tingimused täidetud.

§ 19

kohaselt oleks kohtutäitur pidanud kontrollima, kas täitedokumendis sisalduv nõue on muutunud sissenõutavaks. Sissenõutavaks muutumise tingimuste saabumist tuleb kohtutäiturile tõendada kirjalike dokumentidega, kuid selliseid dokumente ei ole. Avaldaja esitas

1. augustil 2012 kohtutäiturile kaebuse, et puudutatud isik ei ole avaldajale trahviteadet üle andnud.
2. augustil 2012 kohtus avaldaja kohtutäituri asendaja T. Kalaga, kellel polnud esitada avaldaja allkirjaga dokumenti trahviteate kättesaamise kohta ega kirja, milles AS Eesti Post kinnitab trahviteate üleandmist
3. mail
4. Kohtutäitur jättis
5. septembri 2012 otsusega avaldaja kaebuse rahuldamata. Kaebuse täpsustuse kohaselt ei ole AS-i Eesti Post jaotuslehe väljavõttel avaldaja allkiri. AS-i Eesti Post infosüsteemi EPLIS väljavõttel puudub kanne tähitud standardkirja RR190899809EE liikumise kohta, kätte on toimetatud kiri nr JLRKV
6. Avaldaja oli
7. mail 2012 Tallinnas, mitte Kandle külas ning seega ei vasta kirja kättetoimetamist tõendavad materjalid tõele. Sissenõudja on täitmisavalduses märkinud avaldaja mobiiltelefoni numbri ja elektronposti aadressi, kuid kumbagi sidevahendit ei ole sissenõudja kasutanud. Kohtutäitur oleks pidanud kontrollima väljastusteate olemasolu, millel oleks märgitud kirja saaja nimi, dokumendi number, kuupäev ja allkiri. Tsiviilasja materjalide juures sellist dokumenti ei ole.
8. Kohtutäitur vaidles kaebusele vastu. Vastuse kohaselt vastab
9. mai 2012 trahviteade

§ 2lg 1 p-s 9 märgitud täitedokumendi nõuetele.

Sellele on lisatud

1. juuli 2012 täitmisavaldus. Puudutatud isiku seisukoha järgi oli täitedokumendiks olev rahaline nõue 21 eurot muutunud täitmisavalduse esitamise ajaks sissenõutavaks. Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02 tehtud lahendist tuleneb, et täitemenetluse formaliseerituse printsiibist lähtudes oli kohtutäitur kohustatud täitemenetlust alustama.
2. Puudutatud isik palus jätta esitatud kaebuse rahuldamata. Vastuse kohaselt on trahviteade
3. mail 2012 avaldajale korrektselt kätte toimetatud, seega oli tähtajaks tasumata hoiatustrahvi kohtutäiturile edastamine põhjendatud ja õiguspärane ning kohtutäituril ei olnud alust keelduda täitemenetluse alustamisest. Trahviteade edastati tähtkirjaga isiku rahvastikuregistris märgitud aadressile: Kuusiku-Alliku, Kandle küla, Haljala vald, Lääne-Viru maakond. AS-i Eesti Post andmetel on tähtkiri nr RR190899809EE nimetatud aadressil
4. mail 2012 adressaadile allkirja vastu väljastatud. Seega oli trahvi tasumise või vaidlustamise tähtaeg
5. juuni
6. Kirjalikus hoiatamismenetluses laekub Politsei- ja Piirivalveameti infosüsteemi teade kirjade kättetoimetamise kohta AS-i Eesti Post infosüsteemist automaatselt. Märge tähtkirja RR190899809EE kättetoimetamise kohta on fikseeritud
7. mail
8. Samuti kinnitas tähtkirja adressaadile kättetoimetamist AS-i Eesti Post infosüsteem EPLIS. AS-i Eesti Post kinnitusel väljastati tähtkiri J. Oti nimelisele isikule
9. mail 2012 kell 10.46 ning seda on allkirjaga kinnitatud kanderaamatu jaotuslehel. Väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 54³ lg 1 järgi toimub trahviteate kättetoimetamine posti teel VTMS § 41 lg 3 kohaselt, millest tulenevalt loetakse, et isik on tähtkirjaga posti teel saadetud trahviteate kätte saanud postiasutuse väljastusteates märgitud päeval. Kuna hoiatustrahvi ei tasutud ning trahviteadet ei vaidlustatud, edastas kohtuväline menetleja
10. juulil 2012 kohtutäiturile tähtajaks tasumata trahviteate ning täitmisavalduse.
11. Viru Maakohus jättis
12. aprilli
13. a määrusega avaldaja kaebuse rahuldamata ning menetluskulud avaldaja kanda. Kohtumääruse põhjenduste kohaselt oli kohtutäituri tegevus täitemenetluse alustamisel täiteasjas 140/2012/1094 õiguspärane ning
14. juuli 2012 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsuse tühistamiseks ei ole alust. Riigikohtu tsiviilasjas nr 3-2-1-100-11 tehtud lahendi p-s 18 on rõhutatud täitemenetluse formaliseerituse printsiipi. Kohtu hinnangul oli kohtutäitur täitemenetluse alustamisel neid nõudeid järginud. Täitedokumendiks on

§ 2lg 1 p 9 kohaselt puudutatud isiku kirjalikus hoiatamismenetluses 21.

mail 2012 tehtud trahviteade. Avaldaja ei ole talle määratud hoiatustrahvi vaidlustanud. Avaldaja tunnistab liikluseeskirja rikkumist ning on kohtutäiturilt täitmisteate kättesaamise järel trahvi tasunud. Avaldaja väited täitemenetluse alustamise tingimuste puudumise kohta ei ole põhjendatud. Täitemenetluse toimingute tegemise aluseks on

§ 23lg 1 esimese lause kohaselt sissenõudja avaldus (täitmisavaldus).

Asjas on tuvastatud, et puudutatud isik on 18. juulil 2012 kohtutäiturile edastanud täitmisavalduse ja et täitedokumendi on kirjalikus hoiatusmenetluses vormistanud selleks õigustatud kohtuväline menetleja. Kirjalikus hoiatamismenetluses koostatud trahviteate puhul ei ole tegemist

§ 19

lg-s 1 kirjeldatud olukorraga, mil täitedokumendis sisalduva nõude sissenõutavaks muutumine sõltub tähtaja möödumisest või tähtpäeva või tingimuse saabumisest. Seega puudus ka vajadus tõendada täitemenetluse alustamise tingimuse saabumist kohtutäiturile kirjalike dokumentidega (

§ 19lg 2).

Kohus tuvastas, et täitedokumendiks olev hoiatustrahvi teade on AS-i Eesti Post tähitud standardkirjaga RR190899809EE toimetatud avaldaja registrijärgsele elukoha aadressile – Kuusiku-Alliku, Kandle küla, 45308 Haljala vald − ning

1. mail 2012 allkirja vastu üle antud. Nimetatud asjaolud nähtuvad AS-i Eesti Post kanderaamatu koopiast ja programmi EPLIS väljavõttest. Sissenõudjale oli elektroonselt edastatud ASi Eesti Post kinnitus trahviteate avaldajale kättetoimetamise kohta ning 30 päeva jooksul trahviteadet ei vaidlustatud. Seega oli hoiatustrahv muutunud sundtäidetavaks ning VTMS § 544 lg-st 2 tulenevalt oli sissenõudjal õigus esitada
2. juulil 2012 kohtutäiturile täitmisavaldus. Kohtutäituril oli õigus eeldada täitmisavalduses toodud andmete õigsust ning tal ei olnud kohustust kontrollida trahvi sissenõutavaks muutumise jõustumiseks täitedokumendi kättetoimetamist avaldajale. Täitemenetluse seadustikust ei tulene kohtutäiturile väärteomenetluse otsuste täitmise osas sellist kohustust ning täitmisdokumendis toodud andmete õigsuse eest vastutab sissenõudja. Ka Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02 tehtud lahendi p-s 10 leidnud, et analoogselt ebaõige dokumendi täitmisele esitamisega võib asuda seisukohale, et ka jõustumata täitedokumendi sundtäitmise tõttu tekkinud kahju eest vastutab sissenõudja. Kohus märkis, et kuigi AS-i Eesti Post koostööpartner FIE Tarvo Saare selgituste kohaselt võis tema poolt avaldaja aadressile toimetatud tähtkiri adressaadini tegelikult mitte jõuda, ei olnud sissenõudjal AS-i Eesti Post kinnituse olemasolu korral vajadust tegelikke asjaolusid tuvastada. Tähtajaks tasumata trahviteade on kohe täitmisele kuuluv täitedokument.

§ 8

kohaselt on kohtutäitur kohustatud viivitamata tarvitusele võtma kõik seadusega lubatud abinõud täitedokumendi täitmiseks, koguma täitemenetluseks vajalikku teavet ning selgitama täitemenetluse osalistele nende õigusi ja kohustusi.

§ 10

lg 1 sätestab kohtutäituri kohustuse võlgnikule täitmisteade kätte toimetada.

§ 24lg-st 1 tulenevalt on kohtutäitur 6.

augustil 2012 toimetanud võlgnikule kätte täitmisteate ning sama paragrahvi lõike 2 järgi loetakse täitmisteate võlgnikule kättetoimetamisega ka täitemenetlus alanuks.

1. Avaldaja esitas määruskaebuse, milles taotles maakohtu määruse tühistamist.
2. Kohtutäitur palus jätta määruskaebuse rahuldamata ja menetluskulud avaldaja kanda. Puudutatud isik palus jätta määruskaebuse rahuldamata.
3. Viru Maakohus jättis määruskaebuse rahuldamata ning edastas selle lahendamiseks Tartu Ringkonnakohtule. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tartu Ringkonnakohus muutis
5. juuli
6. a määrusega maakohtu määrust menetluskulude jaotuse osas (jättis avalduse esitamisel tasutud riigilõivu avaldaja kanda ja muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda). Ülejäänud osas jäi maakohtu määrus muutmata. Ringkonnakohtus tasutud riigilõivu jättis ringkonnakohus avaldaja kanda, muud kulud menetlusosaliste endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu määruse põhjendustega selles, et kohtutäituri tasu väljamõistmise otsus tuleb jätta muutmata, ega korranud neid põhjendusi. Olukorras, kus sissenõudja on esitanud sundtäitmisele nõude, mis ei ole muutunud sissenõutavaks, ei ole kaebus kohtutäituri otsuse peale ja kaebuse kohta tehtud kohtutäituri otsuse peale edasikaebamine kohtule kohaseks avaldaja õiguste kaitsmise vahendiks. Ringkonnakohus nõustus maakohtu seisukohaga, et kohtutäituri tegevus täitemenetluse alustamisel täiteasjas 140/2012/1094 oli õiguspärane, mistõttu ei ole alust tühistada
7. juuli 2012 kohtutäituri tasu väljamõistmise otsust. Vaidlusaluses täiteasjas ei saa kohaldada

§ 19

lg-t 1, kuna viidatud norm reguleerib täitemenetluse algust tähtajaliste või tingimuslike nõuete puhul. Praegusel juhul oli täitedokumendiks puudutatud isiku lahend, mis ei sisalda ei tähtajalist ega tingimuslikku nõuet. Kohtutäitur ei pea täitemenetluse alustamisel iseseisvalt kontrollima täitedokumendi sissenõutavaks muutumist puudutavaid materiaalõiguslikke asjaolusid. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-52-07 tehtud lahendi p-s 11 leidnud, et tulenevalt täitemenetluse formaliseerituse põhimõttest ei saa kohtutäitur kontrollida ega tõlgendada täitedokumendi sisu. Seega ei pidanud kohtutäitur täitemenetluse algatamisel täiendavalt kontrollima, kas trahviteade oli avaldajale kätte toimetatud või kas AS-i Eesti Post postiljonile oli allkirja trahviteate kättesaamise kohta andnud avaldaja. Maakohus on õigesti märkinud, et täitedokumendi andmete õigsuse eest vastutab sissenõudja. Riigikohus on tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02 tehtud määruse punktis 10 leidnud, et analoogselt ebaõige dokumendi täitmisele esitamisega võib asuda seisukohale, et ka jõustumata täitedokumendi sundtäitmise tõttu tekkinud kahju eest vastutab sissenõudja. Ringkonnakohus selgitas, et

§ 221

lg 1 järgi võib võlgnik esitada sissenõudja vastu hagi täitedokumendi alusel sundtäitmise lubamatuks tunnistamiseks, eelkõige põhjusel, et nõue on rahuldatud, ajatatud või tasaarvestatud. Hagi rahuldamine ei mõjuta täitedokumendi kehtivust ega õigusjõudu.

§ 221

lg 1¹ sätestab, et muu kui kohtulahendi sundtäitmise puhul, iseäranis

§ 2

lg 1 p-des 18−19¹ nimetatud täitedokumentide puhul, saab võlgnik sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagis esitada ka kõik vastuväited täitedokumendist tuleneva nõude olemasolule ja kehtivusele. Seega on avaldajal seadusest tulenev õigus esitada puudutatud isiku vastu sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi.

§ 221

lg 3 kohaselt võib hagi esitada täitemenetluse lõpuni ja sama paragrahvi lg 4 kohaselt jäävad hagi rahuldamise puhul täitekulud sissenõudja kanda. Õigusabikulude ja muude menetluskulude jaotust kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuste menetlemisel reguleerivad TsMS § 175 lg 31 ja TsMS § 172 lg

1. TsMS § 175 lg-st 31 tulenevalt ei hüvitata kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebuse lahendamise menetluses kohtutäituri kantud õigusabikulusid. Maakohus on eksinud, kui on jätnud kõik menetluskulud kaebuse esitaja kanda. Kuna kaebus ja määruskaebus jäävad rahuldamata, siis tuleb jätta avaldaja maakohtus ja ringkonnakohtus tasutud riigilõiv avaldaja kanda ning muud menetluskulud menetlusosaliste endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
2. Avaldaja esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palus tühistada ringkonnakohtu määruse ning uue määrusega tühistada kohtutäituri
3. juuli
4. a otsus täies ulatuses. Määruskaebuse kohaselt jättis ringkonnakohus ekslikult kohaldamata

§ 19

. Hoiatustrahv sisaldas nii tähtaega (trahv tuleb tasuda 30 päeva jooksul) kui ka tingimust (trahviteate kättesaamisest). Tingimuse saabumist tuleb kohtutäiturile tõendada, selleks tõendiks sai olla tähitud kirja väljastusteade. Kuna väljastusteadet polnud talle esitatud, tulnuks täitmisavaldus tagastada. Toimikus ei ole väljastusteadet kirja nr RR190899809EE üleandmise kohta. Küll aga teatas AS Eesti Post, et kiri jäi üle andmata ja läks kaduma ning et postiljon vabandab juhtunu pärast. Ringkonnakohtu määrus ei ole loogiline. Vaidluse sisulises osas jättis ringkonnakohus maakohtu määruse muutmata, nõustudes seega mh ka sellega, et avaldajale anti tähitud kiri üle. Samas aga leidis ringkonnakohus, et avaldajal on õigus esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Selline õigus saab aga olla vaid juhul, kui tähitud kirja üle ei antud. Lisaks on kohtutäitur 13. septembri 2012. a otsusega täitemenetluse lõpetanud, seega ei saa

§ 221järgset hagi enam esitada.

1. Puudutatud isik leidis, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja määruskaebus tuleb jätta rahuldamata. Kohtutäitur ei ole määruskaebusele vastanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kolleegium leiab, et määruskaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu määrust tühistada. Ringkonnakohtu määruse resolutsioon tuleb TsMS § 692 lg 2 ja TsMS § 695 alusel jätta muutmata, kuid osaliselt tuleb muuta ringkonnakohtu määruse õiguslikke põhjendusi. Määruskaebus jääb rahuldamata.
3. Kolleegium loeb tsiviilasjas põhiliseks õiguslikuks küsimuseks selle, kas hoiatustrahvi otsuse (trahviteate) sundtäitmisele esitamisel tuleb kohtutäiturile esitada ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed ja kas ning millises ulatuses on kohtutäituril kohustus täitedokumendi kättetoimetamise asjaolusid kontrollida. Samuti tuleb lahendada kohtutäituri otsuse peale esitatud kaebus. 14.

§ 2

lg 1 sätestab täitedokumentide loetelu, mille ühine nimetaja on see, et kõikide nende täitedokumentide alusel võib pöörduda otse kohtutäituri poole täitemenetluse alustamise taotlusega. Seega on seadusandja eeldanud, et dokumendid pärinevad õiguskindlast allikast. Siiski võib õiguskindluse määr olla erinev. Õiguskindluse seisukohalt on kõige vähem problemaatilised kohtute lahendid. Problemaatilisemad on aga notariaalsed lepingud kui täitedokumendid ja erinevad haldusaktid ning kohtuvälise menetleja otsused kui täitedokumendid. Nende täitedokumentide korral ei ole ükski sõltumatu vaidlusi lahendav organ sundtäitmise eelduste täitmist kontrollinud või poolte vahel tekkinud vaidlust läbi vaadanud (viimast on notariaalsete lepingute korral Riigikohus leidnud nt 31. jaanuaril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-134-07 tehtud otsuse p-s 11, lubades seetõttu võlgniku kasuks

§ 221lg 1 laiendavat tõlgendust).

Samuti on Riigikohus mitmes lahendis rõhutanud, et notariaalse täitedokumendi korral (hüpoteegiga tagatud nõue) peab sissenõudja esitama kohtutäiturile sellised andmed, mis võimaldavad kohtutäituril hinnata, kas ja millises ulatuses on hüpoteegiga tagatud nõue muutunud sissenõutavaks. Nt on Riigikohus 29. mail 2012 tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12 tehtud otsuse punktis 36 leidnud järgmist: „Kolleegium märgib lisaks, et tagatisleping ja tagatavad nõuded tuleb

§ 23

lg-st 41 tulenevalt hüpoteegipidajal täitemenetluse alustamiseks kohtutäiturile dokumentaalselt kinnitatuna esitada ja usutavaks teha ning esitada nõudearvestuse detailne kirjeldus, mis võimaldaks täituril hinnata, kas ja millises ulatuses on tegemist hüpoteegiga tagatud sissenõutavaks muutunud nõuetega. Kolleegiumi varasema seisukoha järgi tulenesid

§ 23lg 41 põhimõtted seadusest ka enne sätte jõustumist 5.

aprillil 2011 (vt ka Riigikohtu määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-8-10, p 12; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-153-10, p 13; otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-60-11, p 17)." Seega on Riigikohus olnud seisukohal, et hüpoteegiga tagatud nõuete korral on kohtutäituril kohustus täitemenetluse alustamise eeldusi kindlaks määratud ulatuses kontrollida. 15. Praeguses asjas oli täitedokument

§ 2

lg 1 p-s 9 nimetatud kohtuvälise menetleja otsus hoiatamismenetluses määratud hoiatustrahvi kohta. Toimikus oleva trahviteate kohaselt (tl 4) on hoiatustrahvi määramisel mh kohaldatud väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 542 lg-t 1, seega on trahv määratud kirjalikus hoiatamismenetluses. Kirjalikus hoiatamismenetluses reguleerib trahviteate kättetoimetamist võlgnikule VTMS § 543. VTMS § 543 lg 1 kohaselt võib trahviteate saata mh posti teel tähtkirjaga isiku rahvastikuregistris märgitud aadressil. VTMS § 41 lg-te 1 ja 3 kohaselt (koostoimes VTMS § 543 lg-ga 1) toimetatakse trahviteade isikule kätte mh postiga väljastusteatega tähtkirjana ning loetakse kättesaaduks postiteenuse osutaja väljastusteates märgitud päevast. VTMS § 41 lg 9 kohaselt pannakse väljastusteade väärteotoimikusse. Kui trahvitu hoiatustrahvi 30 päeva jooksul trahviteate kättesaamisest arvates ei vaidlusta ega tasu ka trahvisummat, esitab kohtuväline menetleja trahviteate koheseks sundtäitmiseks kohtutäiturile (VTMS § 544 lg-d 1 ja 2, § 545 lg 1). VTMS-is ei ole sätestatud kohustust kohtutäituri poole pöördumisel lisada trahviteatele selle kättetoimetamise andmed. Kolleegium on seisukohal, et kohtuvälise menetleja kohustus edastada kohtutäiturile ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed tuleneb analoogia korras

§ 23lg-st 41 suurema õiguskindluse tagamise vajaduse tõttu (vt määruse p 14).

Kolleegium märgib, et oluline on seejuures ka see, et teate postiga kättetoimetamisel sõltub tegelik kättetoimetamine mitte kohtuvälisest menetlejast, vaid postiteenuse osutajast.

1. Seega vastab kolleegium määruse p-s 13 püstitatud esimesele õiguslikule küsimusele selliselt, et trahviteate sundtäitmisele esitamisel tuleb selleks, et kohtutäitur saaks alustada täitemenetlust, kohtutäiturile esitada ka trahviteate kättetoimetamist kontrollida võimaldavad andmed. Järgmisena tuleb vastata küsimusele, millises ulatuses on kohtutäituri pädevuses kontrollida trahviteate kättetoimetamist. Riigikohus on oma lahendites mitmel korral leidnud, et kohtutäituril ei ole täitemenetluses pädevust kontrollida täitedokumendi sisu. Kui täitedokument vastab formaalselt sellele ettenähtud nõuetele, tuleb selle dokumendi alusel alustada täitemenetlust (nn formaliseerituse põhimõte, esimest korda Riigikohtu
2. oktoobri
3. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-119-02, vt p 8). Kolleegiumi arvates peab kohtutäitur trahviteate kättetoimetamist tõendavaid andmeid kontrollima, kuna need puudutavad täitemenetluse lubatavuse eeldusi. Kui trahviteadet ei ole võlgnikule kätte toimetatud, ei ole alust täitemenetlust alustada, sest võlgnikul ei olnud võimalust hoiatustrahvi vaidlustada ning see ei ole jõustunud. Kohtutäitur võib täitemenetlust alustada seega vaid siis, kui täitedokumendi kättetoimetamine on usaldusväärselt dokumenteeritud või muul põhjusel väljaspool kahtlust (vt täpsemalt määruse p 18).
4. Praeguses tsiviilasjas ei ole toimikus olevast täitmisavaldusest ega kohtutäituri kinnitusest (vastavalt tl 42 ja 83) nähtuvalt sissenõudja lisanud täitmisavaldusele dokumenti trahviteate kättetoimetamise kohta. Kuna selle dokumendi lisamine on kolleegiumi arvates kohustuslik, oleks kohtutäitur pidanud andma sissenõudjale analoogia alusel TsMS § 3401 lg-ga 1 täitmisavalduses oleva puuduse kõrvaldamise tähtaja. Kohtumenetluses on selgunud, et sissenõudjal siiski oli olemas dokument, mis tõendas trahviteate kättetoimetamist, ning ta on selle ka kohtule esitanud (tl 58). Seega on tagantjärele selgunud, et ainuüksi asjaolu, et sissenõudja algul seda dokumenti ei esitanud, ei muutnud täitemenetlust lubamatuks. Puuduste kõrvaldamise tähtaja andmata jätmine dokumendi esitamiseks kui menetluslik rikkumine on tagantjärele parandatud ega tingi kohtutäituri otsuse tühistamist Siinkohal peab kolleegium vajalikuks selgitada avaldaja kaebuse kohta veel järgmist. Avaldaja on kaebuses palunud tühistada kohtutäituri otsuse tasu määramise kohta, põhjendades kaebust sisuliselt sellega, et kohtutäituril ei olnud õigust täitemenetlust alustada, kuna avaldaja ei olnud saanud kätte trahviteadet, st kohtutäitur ei olnud kontrollinud täitemenetluse alustamise tingimuste olemasolu. Selline kaebus on lubatav, arvestades ka asjaolu, et kohtutäituri tasu otsus, mida avaldaja vaidlustas, ei olnud tasu osas lõplik (vt tasu otsuse tegemise kohta Riigikohtu
5. oktoobril 2009 tsiviilasjas nr 3-2-1-88-09 tehtud otsuse p 11). Avaldajal oli seega õigus esitada kohtutäiturile kaebus, mitte kasutada muud õiguskaitsevahendit, sest kättetoimetamistõendi esitamise kui täitemenetluse formaalse eelduse kontrollimine on kohtutäituri pädevuses.
6. Järgmisena tuleb analüüsida, millises ulatuses saanuks kohtutäitur trahviteate kättetoimetamist kontrollida. Eespool on kolleegium viidanud täitemenetluse formaliseerituse põhimõttele. Sellest lähtuvalt ei saaks kohtutäitur kontrollida nt väiteid, et võlgniku allkiri kättetoimetamisteatisel on võltsitud, või tuvastada isikuid ja nende seoseid adressaadiga, kui dokument anti kätte kellelegi teisele. Küll aga saaks kohtutäitur kontrollida, kas kõik vajalikud kättetoimetamist tõendavad lahtrid kättetoimetamisteatisel on täidetud, mh ka seda, kas täitmisteatel märgitud isik ja võlgnik langevad kokku (kui võlgnik ise on dokumendi vastu võtnud). Praeguses asjas on kättetoimetamisteatis vähemalt formaalselt õigesti täidetud. Seega vastab kolleegium määruse p-s 13 püstitatud teisele õiguslikule küsimusele selliselt, et kohtutäituril on kohustus kontrollida kättetoimetamist tõendavate dokumentide olemasolu ning nende sisu ulatuses, mis on kohtutäituri pädevuses täitemenetluse formaliseerituse põhimõtet arvestades. Kolleegium rõhutab, et täituri täiendav (osaline) kontroll mõjutab ka kohtuvälist menetlejat hoolikamalt kontrollima kättetoimetamise asjaolusid. See aga on kohtuvälise menetleja otsuse jõustumise ja hoiatustrahvi sissenõutavuse eeldus. Seega tuleb ringkonnakohtu määruse põhjendusi muuta ulatuses, milles ringkonnakohus leidis, et kohtutäituril ei olnud kohustust kontrollida, kas trahviteade oli avaldajale kätte toimetatud. Samuti oli kohtutäituril kohustus kontrollida, kas talle oli esitatud dokument trahviteate kättetoimetamise kohta.
7. Järgmisena lahendab kolleegium kaebuse kohtutäituri otsuse peale. Praeguses tsiviilasjas on avaldaja tuginenud ka asjaolule, et tema allkiri väljastamisteatel on võltsitud, ning sellele, et sissenõudja ei ole talle trahviteadet kätte toimetanud, mh kuna tema külas on posti kättetoimetamisega segadused. Kolleegiumi hinnangul ei ole nende väidete kontrollimine kohtutäituri pädevuses. Sisuliselt on need etteheited sissenõudjale, kes on esitanud kohtutäiturile täitmiseks väidetavalt kätte toimetamata jäetud täitedokumendi. Kohtud ei ole neid väiteid kohtumenetluses sisuliselt hinnanud, piirdudes sellega, et trahviteade on toimikusse võetud täitmisteate kohaselt avaldaja aadressile kätte toimetatud ning et kohtutäituril oli õigus eeldada sissenõudja esitatud andmete õigsust. Ringkonnakohus on viidanud ka sellele, et täitedokumendis esitatud andmete õigsuse eest vastutab sissenõudja. Kolleegium nõustub sellega (ulatuses, milles kohtutäituril ei ole pädevust kontrollida kättetoimetamist ja muid täitemenetlusi eeldusi, vt mh eespool viidatud Riigikohtu
8. mai
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-64-12). Seega on praeguses asjas menetluse kestel tekkinud olukord, mil avaldaja alguses kohtutäituri vastu suunatud kaebus (kohtutäitur võttis menetlusse täitedokumendi, millele ei olnud lisatud kättetoimetamise andmeid) on sisuliselt muutunud vaidluseks sissenõudjaga selle üle, et sissenõudja ei kontrollinud trahviteate kättetoimetamist. Vaidlus on väljunud kohtutäituri pädevuses olevate küsimuste kontrollimise raamidest.
10. Ringkonnakohus on määruses leidnud, et kaebus kohtutäituri tegevuse peale ei ole praegusel juhul õige õiguskaitsevahend. Õige olevat esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Seda seisukohta tuleb alljärgnevalt täpsustada. Eespool (määruse p 17) esitatud põhjustel oli avaldajal õigus esitada kaebus kohtutäituri tegevuse peale. Kaebust kontrollides on kohtud ja kolleegium kokkuvõtvalt leidnud, et kohtutäituril oli kohustus kontrollida trahviteate kättetoimetamist tema pädevuse piires, kättetoimetamisteatis oli vähemalt formaalselt õigesti täidetud ja trahviteate kättetoimetamistõendi esialgu esitamata jätmine ei toonud kaasa avaldajale kahjulikku tagajärge. Seega on kohtud jätnud õigesti kaebuse kohtutäituri otsuse peale rahuldamata, kuid osaliselt vale on ringkonnakohtu seisukoht, et kaebus oli (täies ulatuses) vale õiguskaitsevahend. Ringkonnakohtu seisukoht sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamise võimaluse kohta on praeguses tsiviilasjas samuti osaliselt eksitav, seda kahel põhjusel. Esiteks on avaldaja info kohaselt täitemenetlus täiteasjas lõpetatud, kuid sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi saab

§ 221lg 3 kohaselt esitada vaid täitemenetluse lõpuni.

Teiseks ei ole ringkonnakohtu määrusest üheselt järeldatav, kas ringkonnakohtu seisukoht hagi esitamise võimaluse kohta võib tähendada ka selle hagi mõningast edulootust. Kui ringkonnakohus oli menetluses esitatud tõendite hindamise järel seisukohal, et trahviteade on avaldajale kätte toimetatud, siis on ilmselt vähemalt segadust tekitav viidata võimalusele esitada hagi, mille menetluses ei pruugita jõuda teistsugusele seisukohale. Seega võinuks hagi esitamine (kui täitemenetlus ei olnuks lõppenud) tekitada avaldajale asjatuid kulusid.

1. Ringkonnakohtu määrusest ei ole võimalik välja lugeda viiteid selle kohta, kas avaldaja ja sissenõudja omavahelises suhtes saaks lugeda trahviteate kättetoimetatuks. Trahviteate kätte toimetamata jätmine ja seega trahvi sissenõutavuse puudumine õigustanuks osutamist sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi esitamisele (kui täitemenetlus ei olnuks lõppenud). Kolleegiumi arvates annavad trahviteate kätte toimetamata jätmise kahtluseks alust toimikusse võetud trahviteate kättetoimetaja AS-i Eesti Post koostööpartneri (postiljoni) seletused (tl 93−94), mille kohaselt andis postiljon teate hooletusest kätte hoopis teisele isikule. Ka maakohus on möönnud võimalust, et postiljoni selgituste alusel ei pruukinud trahviteade tegelikult avaldajani jõuda. Seejärel on maakohus aga teinud järelduse, et kuna sissenõudjal oli AS-i Eesti Post kinnitus kättetoimetamise kohta, puudus tal vajadus tuvastada tegelikke asjaolusid. See järeldus on osaliselt ekslik ning võib luua avaldajale mulje, et tal ei ole sissenõudja vastu nõuet dokumendi kätte toimetamata jätmise tagajärjel tekkinud kahju (eelkõige täitekulud, sh kohtutäituri tasu) hüvitamiseks. Tsiviilkohtumenetluses kehtivate dokumentide kättetoimetamise põhimõtete kohaselt saab dokumendi kättetoimetatuks lugeda väga erinevatel viisidel, sh nt tähitud kirjaga (TsMS § 313). Sellise kättetoimetamise eeldus saab aga olla ainult asjaolu, et tähitud kiri on toimetatud õige adressaadini (või antud nt adressaadi perekonnas elavale vähemalt neljateistkümneaastasele isikule edastamiseks adressaadile, TsMS § 322 lg 1). Kui tagantjärele selgub, et esialgu korrektsena vormistatud kättetoimetamist ei ole tegelikult toimunud, ei saa lugeda kättetoimetamist toimunuks. Nt võib see selguda ka siis, kui dokument jäetakse adressaadi postkasti (TsMS § 326), mille kohta hiljem selgub, et see ei kuulunud siiski adressaadile. Samasugune põhimõte peab kehtima ka väärteomenetluse seadustiku järgses kättetoimetamise menetluses, vastasel korral ei oleks tagatud menetlusosalise põhiõigused.
2. Kuna praeguses asjas on alust kahelda kättetoimetamise toimumises, kuid eespool on leitud, et kohtutäiturile rikkumisi ette heita ei saa, on vaja otsustada, kuidas avaldaja ja sissenõudja vahelist vaidlust menetleda. Täitemenetluse lõppemise tõttu ei saa avaldaja esitada sundtäitmise lubamatuks tunnistamise hagi. Kolleegium ise ei saa asja menetlusökonoomia põhimõttest lähtudes lahendada (nagu lahendati vaidlus nt Riigikohtu
3. septembril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-88-13 tehtud määruse p-s 19), sest trahviteate kätte toimetamata jätmine oleks vaja alama astme kohtus tuvastada. Järgmine alternatiiv oleks saata praegune asi tagasi alama astme kohtule selle asjaolu tuvastamiseks. Muu hulgas ei ole kohtud nt pööranud tähelepanu avaldaja menetluses esitatud väitele, et tema allkiri teatisel on võltsitud, ega andnud hinnangut taotlusele määrata ekspertiis (tl 65−66). Kolleegium ei pea aga asja tagasisaatmist õigeks. Menetlusökonoomiline võiks küll praeguses menetlusstaadiumis olla sissenõudja ja võlgniku suhtes tuvastada, kas kättetoimetamine toimus või mitte (tõenäoliselt on vajalikud tõendid selle kohta esitatud), kuid menetlusökonoomiline ei ole see kohtutäituri suhtes, kes peab osalema jätkuvalt aktiivselt kohtumenetluses (kuna avaldaja esitas kaebuse tema otsuse peale), kus tema tegevuse õiguspärasus ei ole enam kõne all. Lisaks ei saaks kaebemenetluses sissenõudjalt avaldaja kasuks välja mõista kahju (eelkõige täitekulusid), kui peaks selguma, et trahviteadet tegelikult kätte ei toimetatud. Kahju hüvitamist peaks avaldaja ikkagi nõudma hagi alusel. Seega lõpeb käesoleva määrusega menetlus avaldaja kaebuses kohtutäituri
4. juuli
5. a otsuse tühistamiseks. Riigikohus on
6. aprillil 2010 tsiviilasjas nr 3-2-1-31-10 tehtud otsuse p-s 18 leidnud, et põhjendamatu täitemenetlusega võlgnikule kahju tekitamise korral või sissenõudja võlgniku arvel alusetult rikastumise korral (eelkõige võlgniku õiguse rikkumise tõttu) võib võlgnik vastava nõude eelduste olemasolul esitada hagi sissenõudja vastu ka pärast täitemenetlust. Kolleegium jääb selle seisukoha juurde.
7. Menetluskulud kõikides kohtuastmetes tuleb jätta TsMS § 172 lg 1 teise lause alusel menetlusosaliste endi kanda.
8. Kuna kolleegium jätab avaldaja määruskaebuse rahuldamata, tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 teise lause alusel arvata riigituludesse. Ants Kull, Lea Laarmaa, Tambet Tampuu