← Eesti

3-1-1-107-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-107-13 25. november 2013 Eesistuja Jüri Ilvest, li

§ 25lg 2 ning § 26 lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks kuus kuud ja üks päev vangistust, milline lugeda Kar

S § 68 lg 1 alusel kantuks.

  1. Mõista Eesti Vabariigilt J.S-i kasuks välja 1 680 (tuhat kuussada kaheksakümmend) eurot, sealhulgas 1 200 eurot maakohtu menetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks ja 480 eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks.
  2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
  3. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  4. Viru Maakohtu
  5. jaanuaril
  6. a otsusega tunnistati karistusseadustiku (KarS) § 306 lg 1 järgi R. B. tapmise varjamises süüdi J.S. J.S-i karistati kuue kuu ja ühe päeva pikkuse vangistusega, mis loeti KarS § 68 lg 1 alusel kaetuks
  7. oktoobrist
  8. a kuni
  9. aprillini
  10. a kestnud eelvangistusega. KarS § 183 lg 1 järgi mõisteti J.S õigeks. 1.1 Kohus tuvastas, et N.H tegi koos A. R.-ga Roman Sadikovile ja D.A-le ülesandeks võtta kinni R. B., kellega soovitakse rääkida seoses sellega, et eeldatavasti tulistas R. B.
  11. juulil
  12. a N.H ja A. R.-i sõpruskonda kuuluvat V. K.d.
  13. juulil
  14. a umbes kell 19.30 sõidutas Andrei Jevstafjev oma autoga R. Sadikovi ja D.A Ahtmest Purule. Purus istusid R. Sadikov ja D.A ümber Pavel Komnovi autosse, kes viis mehed Orul asuvate garaažide juurde. Sinna jõudes nägid nad oodatult R. B.-d oma autot pesemas. Autopesija juurde jõudes peatas P. Komnov auto R. B. kõrval. Koheselt hüppasid autost välja R. Sadikov ja D.A, kes tungisid R. B.-le kallale. D.A lõi R. B.-d korduvalt rusikaga näkku, R. Sadikov aga peksis ohvrit metalltoruga. Kui R. Sadikov ja D.A R. B. vastupanu maha surusid, helistas P. Komnov Silver Semiskarile ja palus viimasel sündmuskohale tulla. Läheduses oodanud S. Semiskar sõitiski autoga garaažide juurde ja pani jõudu kasutades R. B. käed käeraudadega kinni. Seejärel sundis S. Semiskar ohvri istuma oma autosse ja sõidutas ta koos R. Sadikovi ja R. D.A-ga Oru alevi taga asuva metsa äärde, kuhu tal oli eelnevalt käskinud tulla Aleksandr R. Metsa ääres ootasid R. B.-d A. R. ja N.H, kellele kannatanu üle anti. N.H tõmbas R. B.-le pähe musta prügikoti ja sundis ohvri istuma oma maasturisse. Alates sellest momendist puuduvad andmed R. B. edasise saatuse kohta. 1.2 R. B. tapmist kohus ei tuvastanud. N.H ja S. Semiskar mõisteti vastavalt tapmises KarS § 113 järgi ja tapmisele kaasaaitamises KarS § 113 - § 22 lg 3 järgi õigeks, sest kohtu hinnangul ei ole süüdistatavatele kogutud tõendite pinnalt võimalik R. B. tapmist ette heita. 1.3 N.H ja S. Semiskari õigeksmõistmine ei tähenda aga seda, et J.S-i ei saa süüdi tunnistada R. B. tapmise varjamises. Tuleb pidada vähetõenäoliseks seda, et R. B. on elus. J.S oli teadlik, et politsei kahtlustab R. Sadikovi ja D.A R. B. vastu toime pandud vägivallategudes, mistõttu ta pidas võimalikuks, et on toime pandud esimese astme kuritegu. J.S tegutses selle nimel, et tõde R. B. surmaga seonduva osas päevavalgele ei tuleks. Nimelt teavitas J.S pärast R. B. kinnivõtmist R. Sadikovi ja D.A poolt viimaseid sellest, et politsei kahtlustab neid R. B. tapmises, ja ütles, et R. Sadikov ja D.A peavad politseile ütlema, et peksid R. B.-d selle eest, et too petab oma naist, D.A õde. Kui nad tunnistaksid, et peksid R. B.-d seoses V. K.-d tulistamisega, paistaks see bandiitide omavahelise arveteõiendamisena. J.S käskis R. Sadikovil ja D.A välja mõelda usutav lugu selle kohta, kuidas mehed kuriteopäeval Orule sattusid. Ka andis J.S R. Sadikovile ja D.A-le 25 eurot, et mehed saaksid enne politseisse minekut D.A tädi suvilas paosoleku ajal ilma pangakaarti kasutamata omale süüa osta.
  15. Maakohtu otsuse peale esitas J.S-i kaitsja vandeadvokaat Sven Sillar apellatsiooni, paludes kaitsealune õigeks mõista. Maakohus tugines J.S-i süüdi tunnistades eeskätt R. Sadikovi ütlustele, aga need ei ole usaldusväärsed. Kuna pole tuvastatud R. B. tapmine, siis ei ole ka J.S-i süüditunnistamine võimalik.
  16. Tartu Ringkonnakohtu
  17. mai
  18. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus J.S-i süüditunnistamise osas muutmata. Kuivõrd R. B. on kõigi eelduste kohaselt tapetud, saab kõneleda KarS § 306 lg 1 objektiivse koosseisu tunnusest „esimese astme kuritegu“. Ei ole oluline, et tuvastamata on kuriteo täideviijad. Kohus on korrektselt ära näidanud J.S-i poolse varjamistegevuse. J.S selgitas R. Sadikovile ja D.A-le, et politsei peab R. B. tapjateks just neid ning et neil tuleb minna kõigepealt peitu ja seejärel vabatahtlikult politseisse esitamaks juhtunust valeversioon. Ka korraldas J.S D.A ja R. Sadikovi varjumise õiguskaitseorganite eest. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  19. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni J.S-i kaitsja S. Sillar, kes palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja süüdistatava õigeks mõista. Kuivõrd ei ole tuvastatud R. B. tapmine, ei saa J.S-i tapmise varjamises süüdi tunnistada.
  20. Kassatsioonivastuses leiab Viru Ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokurör Antti Aitsen, et kohtuotsused on seaduslikud ja J.S on võimalik KarS § 306 lg 1 järgi süüdi tunnistada hoolimata sellest, et R. B. tapmist pole tõendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  21. Isiku süüditunnistamine mõne karistusseadustiku eriosa sätte järgi eeldab möödapääsmatult seda, et süüdistatav on realiseerinud kõik süüteo objektiivse koosseisu elemendid. Kui süüdistatav on jätnud täitmata kasvõi ühegi koosseisuelemendi või ei ole süüdistatava poolt selle elemendi täitmist võimalik tõendada, siis ei ole isikut võimalik lõpuleviidud süüteo eest süüdi tunnistada. Kriminaalkolleegiumi varasemas praktikas leiti kriminaalkoodeksi § 180 kohta, et selle paragrahvi objektiivne külg eeldab varjamistegevuse ja esimese astme kuriteo tuvastamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  22. juuni
  23. a otsus asjas nr 3-1-1-66-03, p 8). Et kriminaalkoodeksi § 180 oli sõnastatud samamoodi, nagu KarS § 306 lg 1, kehtib eelöeldu ka KarS § 306 lg 1 suhtes.
  24. Kolleegiumi hinnangul on kohtud õigesti leidnud, et J.S-i tegevust saab vaadelda varjamisena KarS § 306 lg 1 tähenduses. Kuriteo varjamisena on vaadeldav tegevus, mis võib raskendada kuriteo avastamist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  25. oktoobri
  26. a otsus asjas nr 3‑1‑1‑57‑10, p 15.1). J.S informeeris R. Sadikovi ja D.A kriminaalmenetluse käigust, julgustas neid pakku minema, andis neile sularaha võimaldamaks meestel peidus oleku ajal toitu osta, käskis neil välja mõelda valeversiooni seoses R. B. peksmisega ja aitas ise seda versiooni välja mõelda. Sellised teod olid sobilikud raskendamaks uurimisorganitel tõe tuvastamist R. B. vastaste vägivallategude osas.
  27. Järgnevalt tuleb analüüsida, kas on toime pandud varjatav esimese astme kuritegu. Kõigepealt selgitab kriminaalkolleegium, et ringkonnakohtul on õigus, kui märgib, et kuivõrd KarS § 306 lg 1 räägib kuriteo, mitte aga kurjategija varjamisest, on võimalik varjata ka sellist kuritegu, mille toimepanijat varjaja ei tea; eeltoodust järeldub ka see, et isiku süüditunnistamine KarS § 306 lg 1 järgi ei eelda tingimata seda, et tuvastatakse varjatava kuriteo toimepanija. Siiski ei ole praegusel juhul võimalik öelda, et esimese astme kuritegu on toime pandud. Kuigi nii maa- kui ka ringkonnakohus on leidnud, et R. B. on suure tõenäosusega tapetud, ei ole kohtud R. B. tapmist tõsikindlalt tuvastanud. Seega esineb kahtlus, et R. B. ei ole tapetud, mistõttu ei ole J.S-i tulenevalt kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo põhimõttest võimalik tunnistada süüdi kuriteo lõpuleviidud varjamises.
  28. Asjaolu, et isikut pole võimalik süüdi tunnistada lõpuleviidud süüteo toimepanemises, ei tähenda aga seda, et süüdistatav tuleb tingimata õigeks mõista. Nimelt tuleneb KarS § 25 lg-test 1 ja 2, et karistusseaduse järgi ei ole karistatav mitte üksnes süüteo lõpuleviimine, vaid ka selle vahetu alustamine, s.o süüteokatse. Seega tuleb enne õigeksmõistva otsuse tegemist kontrollida, kas isikule süüksarvatav tegu pole karistatav süüteokatsena (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  29. novembri
  30. a otsus asjas nr 3‑1‑1‑55‑09, p 23 ja
  31. septembri
  32. a otsus asjas nr 3‑1‑1‑60‑10, p 17.1). Üks süüteokatse alaliik on kõlbmatu katse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  33. veebruari
  34. a otsus asjas nr 3‑1‑1‑111‑10, p 9). Vastavalt KarS § 26 lg-le 1 on süüteokatse kõlbmatu, kui seda ei saa süüteo eseme või subjekti, samuti süüteo toimepanemise vahendi või viisi kõlbmatuse tõttu lõpule viia. Seega saab kõlbmatust süüteokatsest kõneleda olukorras, kus teo toimepanija kujutab endale faktiliste asjaolude väära hindamise tõttu ekslikult ette, et realiseerib süüteokoosseisu, ega saa aru, et süüteo lõpuleviimine on mingil põhjusel välistatud. Kriminaalkolleegiumi hinnangul tuleb lähtuvalt tuvastatud asjaoludest analüüsida, kas praegusel juhul saab kõneleda kuriteo varjamise kõlbmatust katsest KarS §

§ 25lg 2 ning § 26 lg 1 järgi.

  1. Süüdistatava süüditunnistamine kuriteo varjamise kõlbmatu katse eest eeldab, et J.S lähtus sellest, et esimese astme kuritegu on toimunud. Esimese astme kuriteo teadvustamisel ei pea isiku tahtlus ulatuma teole antava kriminaalõigusliku hinnanguni (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-66-03, p 8). Seega peab praegusel juhul analüüsima, kas J.S pidas vähemalt kaudse tahtlusega võimalikuks, et R. B. on tapetud. Kolleegiumi hinnangul saab menetluses tuvastatu pinnalt nõustuda kuriteo subjektiivset külge analüüsides väljendatud kohtute seisukohaga, et J.S tõepoolest uskus, et ohver on tapetud.
  2. J.S-i kaitseväidetes tuginetakse muu hulgas sellele, et maksimaalselt võib tuvastatud olla üksnes R. B. peksmine, aga mitte tema tapmine. Ainuüksi asjaolu, et J.S otsustas näha küllaltki palju vaeva R. Sadikovi ja D.A peitmisele, viitab sellele, et J.S-i hinnangul pandi R. B. vastu toime rängem kuritegu kui üksnes peksmine. Üheselt ilmneb aga J.S-i arusaam juhtunust tema kõnelusest R. Sadikovi ja D.A-ga. Nimelt on kohtud tuvastanud, et J.S ütles R. Sadikovile ja D.A-le, et politsei kahtlustab viimaseid R. B. tapmises. Seda infot edastades tugines J.S paberilehele, mis oli oletatavasti pärit prokuratuurist ja millel oli püstitatud hüpotees R. B. läbipeksmise kohta R. Sadikovi, D.A ja N.H poolt. Seega oletasid uurimisorganid üksnes seda, et R. Sadikov, D.A ja N.H peksid R. B.-d; R. B. tapmisele paberilehel ei viidatud. Asjaolu, et J.S ei lähtunud mitte paberilehel olevatest kahtlustest, vaid hakkas omal initsiatiivil kõnelema R. B. tapmisest, näitab seda, et mingil põhjusel eeldas süüdistatav, et R. B. on tapetud ehk J.S oli esimese astme kuriteo olemasolu osas tahtlus KarS § 16 mõttes. Tegelikult mitte aset leidnud esimese astme kuriteo varjamine kujutab endast kuriteo varjamise kõlbmatut katset kuriteo eseme e objekti kõlbmatuse tõttu. Seega on tuvastatud, et J.S realiseeris kuriteo varjamise kõlbmatu katse koosseisu KarS §

§ 25lg 2 ning § 26 lg 1 järgi.

  1. Kriminaalkolleegium on seisukohal, et lõpuleviidud kuriteo ümberkvalifitseerimine kuriteo kõlbmatuks katseks ei tingi J.S-ile mõistetud karistuse muutmist. Kuivõrd puuduvad igasugused viited süüdistatava vaimsele küündimatusele, ei tule kohaldamisele KarS § 26 lg 2, mis sätestab, et kohus võib isiku karistusest vabastada või kohaldada KarS §-s 60 sätestatut, kui isik ei saa süüteokatse kõlbmatusest aru oma vaimse küündimatuse tõttu. Ka ei too karistuse muutmist kaasa kõigi süüteokatse liikide osas kehtiv KarS § 25 lg 6, mis määrab, et süüteokatse puhul võib kohus kohaldada KarS §-s 60 sätestatut. Süüdistatavale mõistetud napilt pooleaastane vangistus jääb selgelt sanktsioonimäära miinimumi lähedale ega ole R. Sadikovi varjamistegude süsteemsust ja läbimõeldust arvesse võttes süüdistatava süü suurust ületav.
  2. J.S-i kaitsja S. Sillar palub kaitsealusele välja mõista tema poolt kriminaalasja eeluurimisel ja maakohtu menetluse käigus kaitsjale makstud tasu kogusummas 4 792 eurot. S. Sillar esitas sellise taotluse esmakordselt
  3. detsembril
  4. a maakohtu istungil (kd 4, tl 65 ja kd 5, tl 172, pöördel) ja kordas seda ringkonnakohtule esitatud apellatsioonis (kd 6, tl 89). Maa- ega ringkonnakohus ei võtnud taotluse osas seisukohta. Kriminaalkolleegium on leidnud, et KrMS § 191 lg-st 3, mis sätestab, et kohtuotsuse peale esitatud apellatsiooni või kassatsiooni läbi vaadates võib ringkonnakohus või Riigikohus teha uue kriminaalmenetluse kulude hüvitamise otsustuse kulude vaidlustamisest sõltumata, tuleneb Riigikohtu pädevus teha kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ise uus otsustus ka juhul, kui madalama astme kohtu vaidlustatud otsuses on see küsimus jäetud täielikult või mingite konkreetsete kulude osas lahendamata (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  5. detsembri
  6. a otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 33). Seega lahendab kolleegium järgnevalt ise S. Sillari taotluse hüvitada J.S-ile kohtueelses menetluses ja maakohtus kantud kaitsjatasu.
  7. Maakohtule esitatud kaitsja taotluse kohaselt koosnes süüdistatavale hüvitamisele kuuluv summa järgmistest osadest. J.S-i kaitsmiseks eeluurimisel kahtlustuses KarS § 113 järgi läks kaitsjal kokku tarvis 8 tundi ja 20 minutit ja J.S tasus selle teenuse eest kokku 1 000 eurot (s.h käibemaks). Süüdistatava kaitseks Viru Maakohtus süüdistuses KarS §

§ 183

lg 1 järgi kulutas kaitsja kokku 31,5 tundi, mille eest tasus J.S talle kokku 3 792 eurot (s.h käibemaks). 15. Tulenevalt KrMS § 173 lg-st 2 tuleb kriminaalmenetluses kõne alla üksnes menetluskulude hüvitamine. Vastavalt KrMS § 175 lg 1 p-le 1 on kriminaalmenetluse kulu ehk menetluskulu üks alaliik üksnes mõistlikus suuruses kaitsjatasu. Seetõttu tuleb võtta seisukoht, kas ülaltoodud kaitsjatasu on mõistliku suurusega. Esmalt märgib kolleegium, et taotluses näidatud õigusteenuse osutamise ajakulu on põhjendatud. Üle kaheksa tunni ulatuvat kaitsetööd seoses esialgse tapmiskahtlustusega ega natuke üle kolmekümne tunni pikkust tööd seonduvalt J.S-i kaitsmisega narkootikumide käitlemises ja kuriteo varjamises ei saa pidada ebamõistlikult pikaks. Viimasele järeldusele viitab paljuski asjaolu, et suure osa ajast, mis S. Sillaril kulus süüdistatava kaitsmisele süüdistuses KarS §

§ 183lg 1 järgi, veetis vandeadvokaat kohtuistungil. Samuti tuleb Kr

MS § 175 lg 1 p 1 tähenduses mõistlikuks pidada S. Sillari poolt osutatud õigusteenuse tunnihinda 120 eurot (s.h käibemaks) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 36). Seega saab pidada S. Sillari poolt taotletavat kaitsjatasu mõistlikuks, mistõttu tuleb see lugeda menetluskulude hulka.

  1. Kriminaalmenetluse kulu võib sõltuvalt menetluse lõpptulemusest jääda erinevate isikute kanda. KrMS § 181 lg-st 1 tuleneb, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud reeglina riik. KrMS § 180 lg 1 esimene lause sätestab, et süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud süüdimõistetu. Kriminaalkolleegium on nende sätete kohta leidnud, et neid tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  2. detsembri
  3. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). See tähendab, et süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel jäävad riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse. Praegusel juhul tegigi maakohus J.S-i osaliselt õigeksmõistva otsuse.
  4. Osalisel õigeksmõistmisel ja süüditunnistamisel tuleb menetluskulu hüvitamise küsimuses lähtuda sellest, milliste faktiliste asjaolude pinnalt toimus ühelt poolt õigeksmõistmine ja teisalt süüditunnistamine. Käesoleval juhul tuleb eristada kahte faktiliste asjaolude kompleksi. Esiteks heideti J.S-ile terve kriminaalmenetluse kestel ette marihuaana valdamist. Selle etteheite osas esitati J.S-ile süüdistus KarS § 183 lg 1 järgi. Teiseks viidi J.S-i osas kriminaalmenetlus läbi seoses R. B. peksmisega ja tema kadumisega. Algselt kahtlustati J.S-i R. B.-lt vabaduse võtmises KarS § 136 lg 1 järgi ja R. B. tapmises KarS § 113 järgi. Menetluse käigus J.S-ile tehtav etteheide muutus ja süüdistus esitati isikule KarS § 306 lg 1 järgi.
  5. Marihuaana valdamises mõisteti J.S KarS § 183 järgi õigeks. Seega peab J.S-i kaitsmisega süüdistuses KarS § 183 järgi seonduva kaitsjatasu vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 hüvitama riik. Et kaitsja esitatud dokumentidest ei nähtu, kui suur osa 31,5 tunnist kaitsetööst oli seotud KarS § 183 lg 1 järgse süüdistusega, tuleb kolleegiumil endal võtta selle osas seisukoht. Pidades silmas seda, et KarS § 183 lg 1 järgse süüdistuse tõendamiseseme asjaolud olid võrdlemisi selged, ent süüdistus KarS § 306 lg 1 järgi seondus nii tõenduslike kui ka materiaalõiguslike probleemidega, tuleb eeldada, et kaitsja tööst kulus J.S-i kaitsmisele KarS § 183 lg 1 järgi väiksem osa kui kulus kaitsmisele KarS § 306 lg 1 järgi. Kolleegium loeb, et S. Sillar kulutas J.S-i kaitsmisele KarS § 183 lg 1 järgses süüdistuses kümme tundi. Tulenevalt sellest, et S. Sillari õigusabiteenuse tunnihind oli 120 eurot, on selle kaitseteenuse kogumaksumus 1 200 eurot. Vastavalt KrMS § 181 lg-le 1 jäetakse see summa riigi kanda.
  6. Tasu J.S-i kaitsmise eest R. B.-ga seonduvate tegude eest tuleb vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 hüvitada süüdistataval. See tähendab kõigepealt, et J.S peab hüvitama kulud, mis tekkisid S. Sillaril süüdistatava kaitsmisel kohtumenetluses KarS § 306 lg 1 järgses süüdistuses - s.o 2 592 eurot. Lisaks sellele tuleb aga J.S hüvitada ka need kulud, mis seonduvad tema kaitsmisega eelmenetluse käigus - s.o 1 000 eurot. Seega tuleb J.S kokku hüvitada 3 592 eurot. Seda tõdemust ei väära ka asjaolu, et käesoleva otsusega tunnistatakse J.S süüdi mitte tapmises või vabaduse võtmises, nagu leiti algses prokuratuuri kahtlustuses, ega ka kuriteo lõpuleviidud varjamises, nagu leidsid maa- ja ringkonnakohus, vaid kuriteo varjamise kõlbmatus katses. Sarnaselt prokuratuurile ja kohtutele leiab ka Riigikohus, et menetluse esemeks olev tegu on kuritegu. Sellest lähtuvalt on nii prokuratuuri kahtlustus kui ka maakohtu süüdimõistev kohtuotsus lõpptulemusena õiged.
  7. S. Sillar esitas Riigikohtule ka taotluse hüvitada J.S-ile kassatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu 480 eurot. See tasu tuleb lugeda mõistlikuks KrMS § 175 lg 1 p 1 mõttes. Kuivõrd Riigikohus teeb KrMS § 361 lg-s 7 nimetatud lahendi, kannab selle kulu vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 riik.
  8. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS § 361 p-st 7 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
  9. jaanuari
  10. a ja Tartu Ringkonnakohtu
  11. mai
  12. a otsused J.S-i süüditunnistamises KarS § 306 lg 1 järgi. Kolleegium teeb täiendavaid tõendeid kogumata ise uue otsuse, tunnistades J.S-i süüdi KarS §

§ 25lg 2 ning § 26 lg 1 järgi.

Kassatsioon rahuldatakse osaliselt. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.