Obsah (9)

§ 44§ 121§ 120§ 38§ 41§ 2§ 230§ 109§ 107

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-62-13 27. november 2013 Ees

) § 121 lg 2 p-de 1 ja 2 alusel. Kohus leidis, et kaebuse eesmärgiks on: kaitsta kavandatava tee ja teekaitsevööndi alasse jäävate kinnisasjade omanike omandiõigust; näha teema​planeeringuga ette konkreetsed lahendused maantee kasutamisest tulenevate negatiivsete mõjude (müra ja vibratsioon) vähendamiseks; vabaneda planeeringust tulenevate piirangute tõttu kaebajale langevast kohustusest omandada planeeringualale jäävad kinnisasjad või nende osad kohese ja õiglase tasu eest omanike nõudel. Kaebuses esineb mitmeid puudusi, kuid kaebus tuleb kohtu hinnangul käiguta jätmise asemel tagastada. Osaliselt on kaebeõigus välistatud, osaliselt aga ei saavutaks kaebaja kaebuses loodetud eesmärki alljärgnevatel põhjendustel:

1. a)kaebuse põhjendustest nähtuvalt on planeeringu kehtestamise otsust vaidlustatud nii üldiste huvide (populaarkaebus) kui ka subjektiivsete õiguste kaitseks. Kaebuses ei ole näidatud, kelle omandiõiguse kaitseks kaebaja kohtusse pöördub või millises osas saab kaebaja omandiõigus olla rikutud. Planeeringu mõjusfääri jäävate kinnisasjade valdamise, kasutamise ja käsutamise kitsendamine on käsitatav konkreetsete kinnisasjade omanike (st kolmandate isikute) erahuvina, mille kaitseks kaebajal pole võimalik kohtusse pöörduda;
2. b)ühestki sättest ei tulene nõuet täpsustada maakonnaplaneeringu teemaplaneeringuga iga planeeringu​alale jääva puu või rajatise asukohta. PlanS § 29¹ lg-ga 2 on pandud maakonna​planeeringule kohustuseks määratleda üksnes joon​ehitise trassi koridori asukoht. Täpsemad tehnilised nõuded kehtestatakse teeprojektiga. Kaebuse eesmärgi saavutamine ehk maantee negatiiv​sete mõjude vähendamiseks planeeringus konkreetsete meetmete (kõrghaljastus) ettenägemine on maa​konnaplaneeringuga välistatud;
3. c)kaevatav haldusakt ei saa kaebaja õigusi rikkuda ja kaebajal puudub seetõttu kinnisasjade omandamise kohustust puudutavas osas kaebeõigus. 4. Koigi vald taotles määruskaebuses halduskohtu määruse tühistamist. Kaebaja leiab:
4. a)kohus on õigesti mõistnud, et kaebuse üheks eesmärgiks on kaitsta planeeringuga kavandatava tee ja teekaitsevööndi alasse jäävate kinnisasjade omanike omandiõigust. Ekslik on kohtu järeldus, et Koigi vald on kaebuse esitanud mitte enda, vaid teiste kinnisasjade omanike huvides. Koigi vallale kuulub kavandatava tee ja teekaitsevööndi alas kinnistu. Kinnistu nimi on Koigi Põhikooli ja kinnistu aadress: Järvamaa, Koigi vald, Koigi küla, Mõisavahe tee 11. Valla omandiõiguse tõenda​miseks on määruskaebusele lisatud kinnistusraamatu väljavõte. On ilmselge, et teemaplaneeringu seletuskirjast tulenevad omandikitsendused riivavad Koigi valla õigusi;
5. b)kohus ei ole välja selgitanud kõiki olulisi asjaolusid, mis on kaebeõiguse tuvastamisel määravad. Kohus on asunud kaebust iseseisvalt sisustama, mis on viinud ebaõigele järeldusele, et kaebus on esitatud kolmandate isikute huvides. Kaebus tulnuks jätta käiguta ja kohustada kaebajat täpsustama, kelle huvides kaebus on esitatud, ja esitama kaebeõigust kinnitavaid tõendeid. Kaebuse tagastamine kaebeõiguse puudumise tõttu on võimalik alles pärast seda, kui vaatamata kaebuse täpsustamisele esinevad jätkuvalt tagastamist tingivad asjaolud. Kohtul oleks uurimisprintsiibist tulenevalt olnud avalikke registreid kasutades võimalik veenduda, et Koigi vallal kui teemaplaneeringuga hõlmatud kinnisasja omanikul on kaebeõigus;
6. c)kohus ei ole põhjendanud, miks ei saa kaebaja

§ 44

lg 5 alusel vaidlustada korraldust, millega kehtestatakse teemaplaneering, mis on ilmselges vastuolus valla üldplaneeringuga ja riivab ebaproportsionaalselt kohaliku omavalitsuse autonoomiat. 5. Vastustaja Järva Maavalitsus palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Halduskohus on kaebust õigesti käsitanud PlanS § 26 lg-s 1 ette nähtud populaarkaebusena ning leidnud, et Koigi vallal puudub kaebeõigus. Kaebus halduskohtule oli umbisikuline ning vähimagi viiteta valla omandi​õiguse riivele. Subjektiivse õiguse riive on välja toodud alles määruskaebuses. Kaebaja ei ole toonud kaebuses ega määruskaebuses välja põhjendusi, kuidas teemaplaneering takistab või raskendab Koigi vallal oluliselt kohaliku omavalitsusüksuse ülesannete täitmist, mis oleks alus kaebuse esitamiseks vastavalt

§ 44lg-le 5.

1. Tallinna Ringkonnakohus jättis
2. juuni
3. a määrusega määruskaebuse rahuldamata ja haldus​kohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohtu arvates ei saanud halduskohtule esitatud kaebusest järeldada, et kaebaja oleks vaidlustanud maakonnaplaneeringu teemaplaneeringu põhjendusega, et sellega rikutakse kaebaja omandiõigust. Kaebusest ei nähtu, et kaebaja oleks viidanud tema enda omandi kasutamise õigusvastasele piirangule. Kaebuse puuduste kõrvaldamiseks käiguta jätmine ei ole vajalik, juhul kui kaebuse alusena pole kaebajale kuuluva kinnisasja kasutamise raskendatust ära näidatud. Puuduste kõrvaldamiseks oleks alust, kui kaebusest nähtuks soov kasutada valla omandit ilma selleks konkreetsel juhul Maanteeameti nõusolekut küsimata. Sellist kaebuse eesmärki menetlus​dokumentidest ei nähtu. Mis puudutab väidet, et teemaplaneering on vastuolus valla üld​planeeringuga ja riivab ebaproportsionaalselt kohaliku omavalitsuse autonoomiat, siis leiab ring​konnakohus, et kaebuse tagastamine

§ 121lg 2 p 2 alusel oli põhjendatud. Halduskohus selgitas, et Plan

S § 7 lg 3 p 10 näeb maakonnaplaneeringu ülesandena ette teekoridoride paigutuse määramise. Tegemist ei ole seega küsimusega, mida saab otsustada valla üldplaneeringuga ja mis oleks kaitstud kohaliku omavalitsuse autonoomiaga. Kaebusest ei nähtu ühtegi negatiivset tagajärge, mis teetrassi määramine vaidlustatud teemaplaneeringus toodud viisil kaebaja autonoomiale kaasa tooks. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Koigi vald esitas Riigikohtule määruskaebuse, leides, et ringkonnakohus on ebaõigesti kohaldanud

§ 44lg-t 4 ja § 120 lg-t 3, mis on viinud ebaõige lahendini.

Määruskaebuse põhjendused on järgmised:

1. a)puudub vaidlus, et Koigi vallal oli kaebuse esitamise hetkel kaebeõigus. Seda ei ole eitanud ka ringkonnakohus. Kaebaja on teemaplaneeringu alasse jääva kinnisasja omanik. Asjaolu, et see fakt sai kohtule teatavaks alles määruskaebemenetluses, ei muuda kaebeõiguse olemasolu kaebuse esitamise hetkel. Teemaplaneeringuga kehtestatud ebaproportsionaalsete piirangute korral on kinnis​- asja omanikul õigus pöörduda oma rikutud subjektiivsete õiguste kaitseks kohtusse;
2. b)määruskaebuse lahendamisel on põhiküsimus selles, kas halduskohus oleks pidanud kaebuse jätma käiguta, kui selles olid kõrvaldatavad puudused. Kui kaebusest ei nähtunud, kelle õiguste kaitseks on Koigi vald kohtusse pöördunud, oleks halduskohus

§ 120lg-st 3 tulenevalt pidanud jätma kaebuse käiguta.

Asjaolu, et tegemist oli kõrvaldatava puudusega, nähtub määrus​kaebemenetluses ringkonnakohtule esitatud selgitustest; c) arvestades, et kaebaja ei kasutanud kaebuse esitamisel kvalifitseeritud õigusabi, oleks kohus pidanud hoolikalt täitma selgitamiskohustust ehk selgitama kaebajale erinevaid kaebeõiguse aluseid. Uurimisprintsiibist tulenevalt pidanuks halduskohus välja selgitama, kas kaebaja on silmas pidanud enda omandit või kellegi teise kinnistut (s.t

§ 120

lg 1 p-st 1 tuleneb kohustus selgitada välja kaebuse ese); d) ringkonnakohus on asunud hindama kaebuse põhjendatust, selgitades, et kaebusest ei nähtu ühtegi negatiivset tagajärge, mille teetrassi määramine teemaplaneeringus toodud viisil valla auto​noomiale kaasa toob. Tegemist on küsimusega, mis lahendatakse asja sisulise läbivaatamise käigus.

1. Järva Maavalitsus palub jätta määruskaebuse rahuldamata. Vastustaja arvates ei saa menetlus​osalistena võrdsetena käsitada õigusalaste teadmisteta isikuid ning omavalitsusüksust. Haldusorgan peaks olema suuteline oma igapäevase põhitegevuse raames end ise kohtus esindama sõltumata sellest, kas omavalitsus on kaebaja või vastustaja rollis. Kaebaja oleks pidanud ka kvalifitseeritud õigusabita olema suuteline kaebuses konkreetselt esile tooma, kuidas vaidlustatud teemaplaneering tema õigusi rikub. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
2. Kassatsiooniastmes on vaidluse all Koigi valla kaebuse tagastamine

§ 121lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

Kolleegium peatub esmalt kaebuse tõlgendamisel kaebe​õiguse seisukohast (I), seejärel selgitamiskohustuse ja uurimispõhimõtte rakendamise vajadusel (II) ning kaebuse käiguta jätmise põhjendatuse küsimusel (III). Viimaseks teeb kolleegium menetlus​likud otsustused (IV). I

1. Halduskohus on käsitlenud kaebust kolmel erineval alusel: avalikes huvides esitatud kaebusena (populaarkaebusena), kolmandate isikute huvides ja kaebaja subjektiivsete õiguste kaitseks esitatud kaebusena.
2. Asjaolu, et halduskohus on välistanud kaebuse menetlemise avalikes huvides esitatud populaar​kaebusena ja kolmandate isikute huvides esitatud kaebusena, kaebaja vaidlustanud ei ole. Ring​konnakohtule esitatud määruskaebusest nähtub, et kaebaja eesmärgiks kaebuse esitamisel on enda omandiõiguse kaitse. Kaebaja põhjendab, et Koigi vallale kuulub kavandatava tee ja teekaitse​vööndi alas kinnistu ning teemaplaneeringu seletuskirjast tulenevad omandikitsendused riivavad Koigi valla õigusi. Vaidlust ei ole kolleegiumi hinnangul selles, et kaebaja neid asjaolusid haldus​kohtule esitatud kaebuses välja ei toonud.
3. Varasemas praktikas on kolleegium asunud seisukohale, et just kaebajal lasub kohustus osutada kaebuses selle alusele (vt halduskolleegiumi
4. novembri
5. a otsus asjas nr 3-3-1-84-08, p 10). Vastavasisuline järeldus tuleneb ka kehtiva

§ 38lg 1 p-st 7, mille kohaselt märgitakse kaebuses selle faktiline põhjendus.

Vastavalt

§ 41lg-le 1 määravad vaidluse eseme kindlaks kaebuse nõue ja kaebuse alus.

Kolleegiumi hinnangul on halduskohtule esitatud kaebuse alus ehk põhiliste asjaolude kogum, millega seoses nõue esitatakse (

§ 41lg 2), ebaselge ning mitmeti tõlgendatav.

Niisuguses olukorras tuli halduskohtul selgitada välja kaebaja tegelik tahe (vt ka halduskolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 18).
3. PlanS § 26 lg-st 1 tulenevat alust esitada kaebus kaebaja subjektiivse õiguse kaitseks tuleb praeguses asjas vaadelda koostoimes

§ 44

lg-s 4 sätestatuga.

§ 44

lg 4 kohaselt võib kohaliku omavalitsuse üksus esitada kaebuse teise avaliku võimu kandja vastu oma õiguste, seal​hulgas omandiõiguse ja halduslepingust tuleneva õiguse kaitseks. Arvestades ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses toodud täpsustusi kaebaja omandiõiguse väidetava rikkumise kohta, on kolleegiumi hinnangul Koigi valla kaebeõigus põhjendatud määral, mis välistab kaebuse tagastamise

§ 121lg 2 p 1 alusel kaebeõiguse ilmselge puudumise tõttu.

II 14.

§ 120

lg 1 p 1 järgi selgitab kaebuse saanud kohus välja vaidluse eseme ja kontrollib

§ 120

lg 1 p 3 kohaselt, kas kaebuses on esitatud selle eesmärgi saavutamiseks sobivad ja vajalikud nõuded ja taotlused ning teeb vajaduse korral kaebajale ettepaneku kaebust muuta. Riigikohus on olnud järjekindlalt seisukohal, et halduskohtul on uurimisprintsiibist tulenev kohustus selgitada välja kaebaja eesmärk kohtusse pöördumisel ning kohtu selgitamiskohustus hõlmab ka kohustust juhtida kaebaja tähelepanu kaebuse eesmärgi saavutamiseks tõhusama taotluse esitamise võimalusele. Kuigi ainuüksi kaebajal on õigus määrata vaidluse ese ning kohus peab seda valikut aktsepteerima ka juhul, kui valiku tulemusena ei osutu võimalikuks isiku õiguste efektiivne kaitse, on oluline, et kohus oleks kaebajale selgitanud tema valiku tagajärgi. Kohus pidanuks kaebajale selgitama vajadust eristada kaebuses kaebeõiguse erinevaid võimalikke aluseid (vt haldus​kolleegiumi

1. märtsi
2. a määrus asjas nr 3-3-1-87-11, p 14 ja seal viidatud varasem kohtu​praktika). Praeguses asjas on uurimisprintsiibi ja selgitamiskohustuse täitmata jätmine viinud eba​õigele tulemusele.
3. Selgitamiskohustuse täitmine kohtu poolt on eriti oluline juhul, kui kaebaja ei kasuta kvalifit​seeritud õigusabi (vt nt halduskolleegiumi
4. veebruari
5. a otsus asjas nr 3-3-1-87-06, p 12). Toimikust nähtub, et advokaadi abi on kaebaja esmakordselt kasutanud ringkonnakohtule kaebuse tagastamise määruse peale määruskaebuse esitamisel. Varasemas praktikas on Riigikohus leidnud, et eeldatavalt nõrgema menetlusosalise puhul tuleb kohtul olla aktiivsem (vt halduskolleegiumi
6. veebruari
7. a määrus nr 3-3-1-80-05, p 8). Kolleegium leiab, et n-ö nõrgema menetlus​osalise suhtes selgitamiskohustuse täitmise vajadus võib tekkida ka kahe avaliku võimu kandja vahelises vaidluses. Kolleegiumi hinnangul ei välista selgitamiskohustust praeguses asjas pelgalt see, et kaebajaks on kohaliku omavalitsuse üksus.

§ 2

lg 5 järgi tagab kohus igas menetlusstaadiumis oma selgitustega, et menetlusosalise huvide kaitseks vajalik avaldus ega tõend ei jääks esitamata õigusliku kogenematuse tõttu. Selgitamiskohustuse täitmise vajadus puudub näiteks olukorras, kus halduskohtule esitatud kaebus seondub kohaliku omavalitsuse põhitegevusega. Arvestades, et kohalikud omavalitsused osalevad halduskohtumenetluses peaasjalikult vastustaja rollis, ei saa kohalik omavalitsus olla kogenud riigivõimu õigusaktide õiguspärasuse vaidlustamisel haldus​kohtus. Kohtuvaidlust, kus kohalik omavalitsus osaleb kaebajana omaenese õiguste kaitseks, ei saa pidada tavapäraseks ega tema põhitegevusega seonduvaks. Täiendava õigusabi vajadust halduskohtumenetluses ei ole Riigikohus välistanud ka avaliku võimu kandjaks oleva menetlusosalise puhul (vt halduskolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-31-63-10, p 32 ja seal viidatud lahendid). Seega on teatud juhtudel selgitamiskohustuse täitmata jätmise etteheide põhjendatud ka siis, kui kaebajaks on kohaliku omavalitsuse üksus. Selgitamise vajalikkusele pidanuks praeguses asjas tähelepanu suunama ka kaebuse eba​selgus ja mitmeti​mõistetavus. Kuna kohalike omavalitsuste õiguslik võimekus kohtumenetlustes on erinev, tuleb kohtutel selgitamiskohustuse täitmise vajalikkust menetlusosaliseks oleva kohaliku oma​valitsuse või muu avaliku võimu kandja suhtes hinnata. III 16.

§ 120

lg 1 p 8 kohaselt kontrollib kohus, kas esinevad alused kaebuse tagastamiseks või käiguta jätmiseks. Kui kohus leiab, et kaebuses on kõrvaldatavaid puudusi, teeb ta

§ 120

lg 3 kohaselt selle käiguta jätmise määruse, andes puuduste kõrvaldamiseks kuni 15-päevase tähtaja ja saates määruse viivitamata täitmiseks. Kaebust ei saa kõrvaldatavate puuduste korral tagastada enne kõrvaldamiseks antud tähtaja möödumist. Kuna kaebusest ei nähtunud, kelle õiguste kaitseks on Koigi vald kohtusse pöördunud, oleks haldus​kohus

§ 120lg-st 3 tulenevalt pidanud kaebuse jätma käiguta.

Kaebeõiguse välja​selgitamiseks piisanuks käesolevas asjas kaebuse täpsustamisest ja omandiõiguse kohta kinnistus​raamatu välja​võtte esitamisest. Kaebuse puudused on järelikult käsitatavad kõrvaldatavatena. Kaebuse tagastamine, andmata kaebajale puuduste kõrvaldamiseks tähtaega, on vastu​olus

§ 120

lg-s 3 sätestatuga ning kujutab endast halduskohtumenetluse normi rikkumist, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise. IV 17. Riigikohtu halduskolleegium leiab, et määruskaebus tuleb rahuldada ning halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused kohtumenetluse normi rikkumise tõttu

§ 230lg 1 alusel tühistada osas, mis puudutab Järva maavanema 30.

novembri 2012. a korralduse nr 423 vaidlustamist Koigi valla omandiõiguse väidetava rikkumise alusel. Asi tuleb saata selles osas halduskohtule kaebuse menetlusse võtmise uueks otsustamiseks. Muus osas jäävad halduskohtu ja ringkonnakohtu määrused muutmata. Kuna Riigikohus ei tee asjas lõplikku otsust, ei võta ta seisukohta menetluskulude jaotamise osas (

§ 109lg 2).

Kassatsioonkaebuse esitamisel tasutud kautsjon tuleb

§ 107lg 4 järgi tagastada.

Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann