← Eesti

3-1-1-111-13

RIIGIKOHU KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-111-13

  1. november 2013 Eesistuja Hannes Kiris, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi A.R-i (A.R) väärteoasi teeseaduse § 401 lg 1 ja liiklusseaduse § 238 järgi Viru Maakohtu
  2. mai
  3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-131032 Politsei- ja Piirivalveamet, kassatsioon Menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaadi abi Andi Tubin Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
  4. november 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
  5. Tühistada Viru Maakohtu
  6. mai
  7. a kohtuotsus A.R-i väärteoasjas teeseaduse § 401 lg 1 ja liiklusseaduse § 238 järgi ja saata väärteoasi Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
  8. Kassatsioon rahuldada.
  9. Mõista riigilt A.R-i kasuks välja 345 (kolmsada nelikümmend viis) eurot kassatsioonimenetluses valitud kaitsjale makstud tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  10. Ida Prefektuuri
  11. veebruari
  12. a otsusega karistati A.R teeseaduse (TeeS) § 401 lg 1 järgi rahatrahviga 130 trahviühikut (s.o 520 eurot). Otsuse kohaselt pani A.R väärteo toime
  13. jaanuaril 2013 Põdruse-Kunda-Pada tee
  14. kilomeetril, juhtides mootorsõidukit, millega oli ühendatud järelhaagis. Veoki mass oli lubatud 26 000 kg asemel 27 405 kg, lubatud 9500 kg asemel oli veduki teine telg 9814 kg ja kolmas telg 9950 kg ning autorongi mass lubatud 44 000 kg asemel 52 893 kg. A.R ei olnud lubatust raskema veokiga sõitmiseks esitada TeeS § 35 lg 2 kohast eriluba. Seega rikkus menetlusalune isik liiklusseaduse (LS) § 80 lg 1 ja majandus- ja kommunikatsiooniministri
  15. juuni
  16. a määruse nr 42 „Mootorsõiduki ja selle haagise tehnonõuded ning nõuded varustusele“ lisa 1 koodide 1109 (autorongi lubatud suurim tegelik mass), 1111 (mootorsõiduki lubatud suurim registrimass) ja 1116 (kaheteljelise telikuga täis-, kesktelg- ja poolhaagise teliku lubatud suurim registrikoormus) nõudeid. Samuti rikkus A.R LS § 80 lg-s 2 ja teede- ja sideministri
  17. mai
  18. a määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“ § 7 lg-s 1 sätestatud nõudeid. Kirjeldatud rikkumistega realiseeris A.R kohtuvälise menetleja hinnangul TeeS § 401 lg 1 ja LS § 238 järgi kvalifitseeritavad väärteod. LS § 238 järgi menetlusalusele isikule tulenevalt KarS § 63 lg-st 1 karistust ei määratud.
  19. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas kaebuse menetlusalune isik, taotledes mõistetud karistuse vähendamist. Kaebuse kohaselt ei olnud A.R kohtuvälisele menetlejale esitada kirjalikku eriluba, ent luba oli olemas digitaalselt ja selle kohaselt võis A.R-i juhitud autorongi mass olla kuni 52 000 kg. Kõnealuse loa edastas A.R-i tööandja politseile elektronposti teel, kuid selles märgitud marsruut ei olnud kooskõlas taotluses esitatuga. Hiljem väljastati veoluba ka õige marsruudiga, mille kohta anti telefoni teel selgitusi ka politseile. Seda aga alles pärast väärteoprotokolli kättesaamist. Telefonivestluses väitis politsei, et kuna eriloaga lubatud massi ületati, muutus luba automaatselt kehtetuks. A.R tunnistas oma süüd, selgitades, et ei osanud visuaalselt koorma raskust hinnata. Samas leidis ta, et kohaldatud karistus on liiga range.
  20. Viru Maakohtu
  21. mai
  22. a otsusega rahuldati A.R-i kaebus, tühistati kohtuvälise menetleja otsus ja lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel teos väärteotunnuste puudumise tõttu. 3.1 Maakohus asus seisukohale, et A.R oli väärteo toimepanemise ajal olemas veoluba, mille kohaselt võis ta veoteel Väike-Maarja-Assamalla-Tõrma-Näpi-Sõmeru-Põdruse-Kunda liigelda autorongiga tegeliku massiga kuni 52 000 kg. Kohus möönis, et A.R-i kinnipidamisel ei hõlmanud veoluba teelõiku Sõmeru-Põdruse-Kunda, ehkki vastav taotlus oli Maanteeametile esitatud. Maanteeameti poolt hiljem sama taotluse alusel väljastatud veoluba sisaldas aga ka nimetatud teelõiku. Veel leidis kohus, et teede- ja sideministri
  23. mai
  24. a määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“ § 5 p 1 kolmandast lausest ei tulene, et veoluba peaks olema esitatud paberkandjal ning politseil oli võimalik kontrollida ka digitaalselt esitatud veoloa kehtivust. Samuti märkis kohus, et veoloaga lubatust suurema massiga sõitmisel ei muutu veoluba kehtetuks ja veoloa saab kehtetuks tunnistada üksnes selle väljastaja. Seega oli A.R lubatud sõita Kunda linnas kuni 52 000 kg kaaluva sõidukiga ja A.R ületas lubatud massi 893 kg võrra. 3.2 Kohtu hinnangul tegutses väärteomaterjalides tunnistajana kajastatud M. P. samuti kohtuvälise menetlejana, koostades massimõõteseadme kasutamise protokolli. Viimast ei ole alust käsitada haldusmenetluse raames läbi viidud toiminguna, kuivõrd väärteomenetlus tuleb lugeda alustatuks juba isiku peatamisega. Väärteoasja menetlenud isiku asumise tunnistaja rolli luges maakohus väärteomenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks VTMS § 150 lg 2 mõttes, mis tõi kohtu hinnangul kaasa otsuse tühistamise ja väärteomenetluse lõpetamise VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  25. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Politsei- ja Piirivalveamet, taotledes maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist samale kohtule uueks arutamiseks. Kassaator leiab, et teede- ja sideministri
  26. mai
  27. a määruse nr 51 § 2 pst 1 tulenevalt peab eriluba olema kirjalikus vormis. Määrus ei näe ette digiallkirjastatud või digitaalset eriloa vormi. Kirjalik luba peab olema vedajal kaasas ja see tuleb esitada kontrollijale. Veel leiab kassaator, et tunnistaja M. P. ei ole teinud väärteomenetluse, vaid haldusmenetluse toiminguid, s.o teostanud liiklusjärelevalvet LS
  28. peatüki mõttes. Liiklusjärelevalve käigus viidi läbi sõiduki kaalumine, mille tulemused fikseeriti massimõõteseadme kasutamise protokollis. Haldustoimingu käigus väärteo toimepanemisele viitavate asjaolude tuvastamise järel alustas A. Karp väärteomenetlust ning M. P. asus tunnistajarolli.
  29. Kassatsioonivastuses palub A.R-i kaitsja jätta kassatsiooni rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata. Kaitsja nõustub maakohtu arvamusega, mille kohaselt oli menetlusalusel isikul veoluba Kunda linnas 52-tonnise sõidukiga liikumiseks olemas. Veoloa taotlus oli esitatud enne väärteoprotokolli koostamist, Maanteeameti poolt
  30. veebruaril 2013 menetlusaluse isiku tööandjale edastatud ja parandatud veoluba oli väljastatud sama taotluse alusel ja hõlmas ka väärteoprotokolli koostamise kuupäeva. Väär on kassaatori seisukoht, et massimõõteseadme kasutamise protokolli koostamist saab käsitada haldusmenetluse toiminguna. Enne protokolli koostamist kalkuleeris kohtuväline menetleja arvutis, kas sõiduk on ülekaalus. Saades sellele kinnitust, alustas kohtuväline menetleja väärteomenetlust. Seega on kalkuleerimisele järgnenud toimingud, sh massimõõteseadme kasutamise protokolli koostamine, käsitatavad väärteomenetluse toimingutena. Eelnevast tulenevalt on kohtuvälise menetleja ametnik M. P. lisaks tunnistaja rolli täitmisele väärteoasja ka menetlenud, mis on otseses vastuolus KrMS § 66 lg-s 2 sätestatud põhimõttega. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  31. Kolleegium leiab, et Viru Maakohtu otsus tuleb tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu, mis seisneb kohtuotsuse põhistamiskohustuse eiramises.
  32. Tulenevalt VTMS § 123 lg-st 2 arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses, sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid ning peab otsuse tegemisel lahendama VTMS §-s 133 loetletud küsimused. Kooskõlas VTMS §-ga 110 peab kohtuotsuse põhiosast nähtuma nii tõendite analüüs kui ka see, millised asjaolud tõendatuks loeti ja millele otsuse tegemisel tugineti (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  33. novembri
  34. a otsus asjas nr 3-1-1-102-11, p 7). Eelmärgitu valguses oli maakohus A.R-i kaebust läbi vaadates kohustatud andma hinnangu kõigile väärteomenetluses kogutud tõenditele, sh massimõõteseadme kasutamise protokollile ja menetlusaluse isiku ütlustele. Need tõendid on maakohus jätnud alusetult tähelepanuta.
  35. Kohus keskendus otsuses peaasjalikult politseinik M. P. ütlustele ning asus seisukohale, et „väärteoasja menetlenud isik ei saa olla enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas“ ning „selle nõude rikkumine on väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 2 mõttes“, mille tõttu kohus tühistas kohtuvälise menetleja otsuse ning lõpetas VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel väärteomenetluse. Olukorras, kus kohtuvälise menetleja ametnikku M. Põtra ei ole väärteoasja materjalidest nähtuvalt kohtuvälises menetluses tunnistajana üle kuulatud ega tema ütlustele otsuse tegemisel tuginetud, jääb maakohtu eeltoodud seisukoht ainetuks. Isegi kui maakohtu etteheide kohtuvälise menetleja otsusele oleks olnud põhjendatud, poleks see saanud kaasa tuua väärteomenetluse lõpetamist teos väärteo tunnuste puudumise tõttu. Sellisel juhul oleks kohus pidanud lugema kohtuvälise menetleja ametniku ütlused lubamatuteks, ent andma siiski hinnangu väärteoasjas kogutud teistele tõenditele (massimõõteseadme kasutamise protokollile ja menetlusaluse isiku ütlustele). Iseäranis kummastav on maakohtu järeldus A.R-i teos väärteo tunnuste puudumisest seetõttu, et menetlusalune isik on ennast nii kohtuvälises menetluses kui ka maakohtus väärteo toimepanemises süüdi tunnistanud, vaidlustades üksnes määratud rahatrahvi suurust. Maakohus pole sellele asjaolule aga tähelepanu pööranud. Kriminaalkolleegiumi varasema praktika kohaselt on osade tõendite hindamata jätmise põhistuse puudumine väärteomenetlusõiguse oluline rikkumine VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  36. märtsi
  37. a otsus kohtuasjas nr 3-1-1-29-13, p 6). Nimetatud rikkumine on VTMS § 175 p 2 kohaselt otsuse kassatsiooni korras tühistamise aluseks.
  38. Ehkki massimõõteseadme kasutamise protokolli koostanud kohtuvälise menetleja ametnikku ei kuulatud kohtueelses menetluses tunnistajana üle, ei nõustu kriminaalkolleegium maakohtu seisukohaga, nagu oleks see põhimõtteliselt lubamatu. Kohtupraktikas on tõepoolest selgitatud, et väärteoasja menetlenud isik võib olla tõendite koguja ja nende hindaja, kuid mitte enda edaspidiseks tegevuseks tõendi allikas (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  39. oktoobri
  40. a otsus asjas nr 3-1-1-82-10, p 8). Samas on siiski aktsepteeritav kohtuvälise menetleja ametniku tunnistajana ülekuulamine näiteks mingi menetlustoimingu täpse käigu kohta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  41. aprilli
  42. a otsus asjas nr 3-1-1-29-05, p 7;
  43. septembri
  44. a otsus asjas nr 3-1-1-47-08, p 10). Eeltoodust tulenevalt on asjas põhjendamatult keskendutud sellele, mis hetkest tuli lugeda väärteomenetlus alanuks. Sõltumata sellest, kas massimõõteseadme kasutamise protokolli koostamise hetkeks oli alustatud väärteomenetlust või toimus see alles järelevalvemenetluse raames, oleks M. P. saanud anda ütlusi autorongi kaalumise asjaolude kohta ja selles osas oleksid tema ütlused olnud tõendina lubatavad. Kohtuvälise menetleja ametniku ülekuulamise võimalust menetlustoimingu läbiviimise asjaolude osas on tegelikult jaatanud ka maakohus, kutsudes kohtuistungile ütlusi andma nii M. P. kui ka väärteoprotokolli koostanud A. Karbi. Seega tulnuks maakohtul otsuse tegemisel anda hinnang ka nende istungil antud ütlustele.
  45. Käesoleva väärteoasja arutamisel tõusetus küsimus ka sellest, kas TeeS § 35 lg 2 kohane eriluba võib olla antud tagantjärele, eeldusel, et vastav taotlus on Maanteeametile esitatud enne loa adressaadi poolt taotluses toodud tingimustel veo teostamist. Kolleegiumi hinnangul on vastus sellele küsimusele eitav. Teeseadus sätestab selgesõnaliselt, et avalikult kasutataval teel on erakorraline vedu ja sõit lubatud eriloaga ja eritasu eest ning üksnes loal märgitud marsruudil ja tingimustel (§ 35 lg 2). Majandus- ja kommunikatsiooniministri
  46. septembri
  47. a määrusega nr 50 kehtestatud „Tee omanikule erakorralise veo või sõiduga tekitatud kulutuste hüvitamise ja eritasu määrad ning erilubade väljaandmise kord“ punkti 4 kohaselt otsustab eriveole eriloa väljaandmise või sellest keeldumise tee omanik. Eeltoodud sätetest tuleneb, et eriloa väljastamine ei ole taotluse esitanud isikule garanteeritud ja taotlejal puudub enne tee omaniku poolt taotluse rahuldamist ja loa väljastamist õigus eriveose vedamiseks. Eriloa olemasolul tohib erivedu teostada üksnes loas toodud tingimustel, millest tuleneb loogiliselt veo teostaja kohustus loaga tutvuda. Olukorras, kus luba on küll väljastatud, ent selle tingimused erinevad taotluses esitatutest, tuleb isikul juhinduda eriloast. Seda ka juhul, kui lahknevus taotluse ja loa vahel on tingitud loa väljastaja eksitusest. Eelnev tähendab seda, et teostades
  48. jaanuaril 2013 eriveose vedu, tuli A.R järgida Maanteeameti esialgse, mitte n-ö parandatud loaga kehtestatud tingimusi. Samuti ei saanud hiljem väljastatud ja parandatud luba muuta menetlusaluse isiku tegu tagantjärgi lubatavaks.
  49. Nõustuda tuleb maakohtuga selles, et eriveose veo luba ei pea olema esitatud kontrollijale paberkandjal, vaid aktsepteeritav on selle esitamine ka digitaalsel kujul. Nii sätestab teede- ja sideministri
  50. mai
  51. a määruse nr 51 „Suuremõõtmelise ja/või raskekaalulise autoveo eeskiri“ § 5 lg 1, et luba peab olema vedajal kaasas ja see tuleb esitada politseiametniku või muu teda seaduse alusel kontrollimise õigust omava isiku nõudel. Selle kohustuse eesmärgiks on tagada kontrollijale võimalus kohapeal veenduda eriloa olemasolus ning selle tingimustest kinnipidamises. See eesmärk on saavutatav ka olukorras, kus isikule on väljastatud luba digitaalselt ja tal on võimalik see elektroonilisel andmekandjal kontrolli teostavale isikule esitada. Seda enam, et veoload on varustatud ka kontrollkoodidega, mis võimaldavad kahtluse korral kontrollida nende kehtivust veolubade infosüsteemis.
  52. Tulenevalt eelnevast ja tuginedes VTMS § 174 p-le 7, § 175 p-le 2 ning § 150 lg 1 p-le 7 tühistab kriminaalkolleegium Viru Maakohtu
  53. mai
  54. a kohtuotsuse A.R-i väärteoasjas TeeS § 401 lg 1 ja LS § 238 järgi ja rahuldab kohtuvälise menetleja kassatsiooni, saates väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
  55. A.R-i kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada A.R-ile seoses kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale makstud tasu summas 345 eurot (sh käibemaks 57,50 eurot). Taotlusele lisatud arve kohaselt kulutas kaitsja kassatsioonkaebusele vastuse koostamisele 2,5 tundi. Kolleegiumi arvates tuleb kaitsja taotlus rahuldada. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. KrMS § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul oli kassatsioonivastuse koostamine A.R-i kaitseõiguse teostamiseks vajalik ja selleks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja Viru Maakohtule uueks arutamiseks, tuleb valitud kaitsjale makstud tasu KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt A.R-i kasuks välja mõista. Hannes Kiris, Ott Järvesaar, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.