) § 7 lg 1 p 3 ja § 6 lg 5 p 3 alusel põhjusel, et töötuskindlustuse andmekogu järgi sai V. Kalyachkin
lg 1 alusel nõude maksta tagasi 1267 eurot 32 senti (sõidutoetus, stipendium ja tasu koolitusteenuse eest) hiljemalt
mail 2012. Ettekirjutuses märgiti, et töötukassa nõuab
lg 1 alusel tööturuteenuse saaja poolt teadliku valeandmete esitamise või tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral tööturutoetuseks alusetult makstud või tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi. 3. Eesti Töötukassa jättis 3. mai 2012. a vaideotsusega nr 73 V. Kalyachkini vaide rahuldamata järgmiste põhjendustega: 1)
lg-st 1 tulenevalt peab töötu, kellele osutatakse tööturuteenuseid ja makstakse tööturutoetusi, viivitamatult teatama töötukassale asjaoludest, mis toovad kaasa töötuna arveloleku lõpetamise või tööturuteenuste ja -toetuste saamise õiguse lõppemise. Vaide esitaja ei ole seda kohustust täitnud. Käies
lg 1 p 3 ja § 6 lg 5 p 3 ei võimalda kaaluda, kas lühiajalise töötamise korral töötuna arvelolek lõpetada või mitte; 3) nii tööturuteenuste ja -toetuste seaduse kui ka sotsiaalministri
ja programmi p 3.2.4.2 kohaselt õigus tööturukoolitusel osaleda isikul, kes on koolitusele suunatud töötuna arveloleku ajal ja kelle töötuna arvelolek lõpeb seoses tööle asumisega. Vaide esitaja suunati koolitusele ajal, mil tal ei olnud enam võimalik töötuna arvel olla. Töötukassal puudus võimalus arvelolek õigeaegselt lõpetada, kuna vaide esitaja ei teatanud oma töötamisest; 4)
lg-s 1 on sätestatud imperatiivne kohustus tööturuteenuse või -toetuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmisel alusetult makstud või kulutatud summad tagasi nõuda ning töötukassal pole võimalik summat vähendada ega jätta seda tagasi nõudmata põhjusel, et isik koolitusel osalemise ajal enam ei töötanud. 4. V. Kalyachkin esitas halduskohtule kaebuse ettekirjutuse ja vaideotsuse tühistamiseks. Kaebaja väitis, et tema suhtes oli põhjendamatu
Tema koolitusel osalemine oli kooskõlas
lg-ga 1 ning stipendiumi ja sõidutoetuse maksmine kooskõlas
§-dega 34 ja
Töötukassa oli töötuna arveloleku tagasiulatuvalt 8. oktoobrist 2011 lõpetanud ning töötu staatus ja töötuna arvelolek ei taastunud töötamise lõpetamisel automaatselt. Kuna kaebaja töötuna arvelolek oli koolitusele suunamise ajaks lõppenud, ei laienenud talle ka
13 lg-s 11 ja programmi p-s 3.2.4.2 sätestatud erandid; 3) vastavalt
lg-le 1 nõuab töötukassa tööturuteenuste ja -toetuste seaduses sätestatud töö- turutoetuse või
lg 1 p-des 3, 5 ja 7–13 nimetatud tööturuteenuse saaja poolt teadliku valeandmete esitamise või tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral või
lg-s 7, § 19 lg-s 8 ja § 20 lg-s 5 nimetatud juhtudel tööturutoetusteks aluselt makstud või tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi. Kaebaja ei teatanud töötukassale tööturuteenuse ja -toetuste saamist mõjutavatest asjaoludest. Kuna kaebaja ei ole töötukassa nõutud summasid tagasi maksnud, oli ettekirjutuse tegemine koos sundtäitmise hoiatusega kooskõlas
lg-test 1 ja 2 tulenevalt peab tööturutoetuste ja tööturuteenuste osutamiseks kulunud summade tagasinõudmiseks olema tegemist alusetult makstud või kulutatud summadega. Nii programmist kui ka tööturuteenuste ja -toetuste seadusest tulenevalt on isikul õigus tööturukoolitusele ja sellel osalemisega seoses stipendiumile ja sõidutoetusele, kui ta on tööturuteenuste ja -toetuste saamise ajal töötuna arvele võetud; 2)
lg 1 alusel ei teki makstud või kulutatud summade tagasinõudmise õigus automaatselt. Töötukassa on jätnud arvesse võtmata olulised asjaolud – koolitusteenuse ja toetuse saamise ajaks oli töötamine lõppenud ning koolitusel osalemise ja toetuse saamise ajal ei olnud takistust töötuna arvelolekuks. Asjas ei ole välja toodud muid asjaolusid, mis oleksid takistanud kaebaja töötuna arvele võtmist ajal, mil ta suunati tööturukoolitusele ja seal osales; 3) kui kaebaja oleks täitnud
lg-s 1 sätestatud teavitamiskohustust enne tööle asumist või hiljemalt viimasel kohtumisel töötukassa ametnikuga (17. oktoobril 2011), oleks talle selgitatud
lg-st 3 ja §-st 11 ning haldusmenetluse (HMS) seaduse § 36 lg 1 p-st 3 tulenevalt uuesti töötuna arvele võtmise vajadust ja võimalust. Seega ei mõjutanud teavitamiskohustuse täitmata jätmine ringkonnakohtu arvates lõppkokkuvõttes koolituse ja toetuse saamist; 4) vastustaja on vaidlustatud ettekirjutuse tegemisel ebaõigesti kohaldanud
. Samal põhjusel on õigusvastane ka vaidlustatud vaideotsus, mille tühistamist kaebajal on õigus nõuda HMS § 87 lg 2 p 1 alusel. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 8. Töötukassa on esitanud kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja jõusse jätta halduskohtu otsus. Kassaator leiab, et ringkonnakohtu seisukoht
tõlgendamisel on vastuolus seadusandja tahtega ja Riigikohtu seisukohtadega haldusasjades nr 3-3-1-92-10 ja nr 3-3-1-16-13. Viidatud lahendites leidis Riigikohus
lg 5 p 3 koostoimes § 7 lg 1 p-ga 3 tõlgendades, et tegemist on selgete ja üheselt mõistetavate normidega, mille keeleline tõlgendamine ei anna töötukassale kaalumisruumi. Tööle asumisega on nende sätete kohaldamise eeldused täidetud ja töötukassal puudub võimalus arvestada konkreetse teenistussuhte iseloomu või kestust, samuti asjaolu, kas teenistuse eest saadav tasu on püsiv või ühekordne. Ringkonnakohtu tõlgendus praeguses asjas võimaldab isikul endal valida, kas ta täidab
lg-s 1 nimetatud teatamiskohustust.
lg 1 on töötukassa arvates imperatiivne säte, millest tulenevalt on töötukassal kohustus tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral nõuda tagasi alusetult makstud summad ning seejuures puudub diskretsiooniruum. Kuigi lahendis haldusasjas nr 3-3-1-16-13 on Riigikohus pidanud võimalikuks arvestada isiku tahtluse puudumist valeandmete esitamisel, pole praeguses asjas kujunenud olukord sellega sarnane. Isikul ei saanud tekkida ka kaitstavat usaldust, kui ta ise on jätnud teatamiskohustuse täitmata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
10.
lg 1 sätestab: „Eesti Töötukassa nõuab käesolevas seaduses ja selle alusel kehtestatud tööhõiveprogrammis sätestatud tööturutoetuse või käesoleva seaduse § 9 lõike 1 punktides 3, 5 ja 7– 14 ning käesoleva seaduse alusel kehtestatud tööhõiveprogrammis nimetatud tööturuteenuse saaja poolt teadliku valeandmete esitamise või tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral või käesoleva seaduse § 18 lõikes 7, § 19 lõikes 8 ning § 20 lõikes 5 nimetatud juhtudel tööturutoetuseks alusetult makstud või tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi.“ 11.
lg 1 kohaselt on töötu, kellele osutatakse tööturuteenuseid ja makstakse tööturutoetusi, kohustatud viivitamatult teatama töötukassale asjaoludest, mis toovad kaasa töötuna arveloleku lõpetamise või tööturuteenuste ja -toetuste saamise õiguse lõppemise. Kaebajalt tööturukoolituse maksumuse, stipendiumi ja sõidutoetuse tagasinõudmise tingis asjaolu, et tööturutoetust maksti sellisele isikule ja tööturukoolituseks tehti kulutusi sellise isiku koolitamiseks, kes ei vastanud tööturuteenuste ja -toetuste seaduses ette nähtud tingimustele ning kes ei ole töötukassale teatanud tööturuteenuse ja -toetuse saamist mõjutavast asjaolust (töötuna arvelolekut välistav lühiajaline töötamine). 12. Töötukassa on seisukohal, et
Ringkonnakohus on aga töötukassale ette heitnud ettekirjutuse tegemisel oluliste asjaolude arvestamata jätmist. Ringkonnakohus on
lg 1 kohaldamisel praeguses asjas pidanud oluliseks, et tööturukoolituse ja -toetuse saamise ajaks oli kaebaja töösuhe lõppenud. Ringkonnakohus selgitas, et kui kaebaja oleks õiguspäraselt oma töötamisest teatanud, ja eeldusel, et töötukassa oleks selgitanud uuesti arvelevõtmise vajadust ja võimalust, oleks isikul olnud õigus koolitusele ja toetusele. Teatamiskohustuse täitmine ei oleks lõppkokkuvõttes mõjutanud tööturukoolituse, stipendiumi ja toetuse saamist. Seega on ringkonnakohus pidanud oluliseks arvestada teatamiskohustuse eiramise mõju. Kolleegium ei nõustu
Kehtiv õigus nõuab, et täidetud oleks formaalne eeldus – tööturukoolituse ja -toetuse saamise õigus on isikul, kes on töötuna arvele võetud. Kuigi kaebajal võinuks teavitamiskohustuse õiguspärase täitmise korral pärast lühiajalist töötamist tekkida õigus töötuna uuesti arvele võtmiseks ja töötustaatuse ning sellest tulenevate õiguste taastamiseks, ei saa eeldada, et isik oleks töötustaatuse taastamiseks vajalikke samme astunud ja seda isegi töötukassa poolt vastava selgitamiskohustuse täitmise korral. Töötuna arvelolek ei jätku ega taastu automaatselt, vaid isiku avalduse alusel (
13.
lg-s 1 kasutatakse formuleeringut „nõuab [---] tööturutoetuseks alusetult makstud või tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad tagasi“. Sama paragrahvi teise lõike esimeses lauses aga kõneldakse üksnes alusetult makstud summade tagasinõudmisest. Nende sätete grammatilise tõlgendamise korral tuleks teha järeldus, et
lg-s 2 nimetatud ettekirjutusega nõuab töötukassa tagasi üksnes tööturutoetuseks alusetult makstud summad ning tööturuteenuse osutamiseks kulunud summad nõutakse tagasi teistsugusel õiguslikul alusel ja mingis muus korras, näiteks tsiviilkohtumenetluse korras. Sellist tõlgendust kolleegium siiski ei poolda. Kolleegium on seisukohal, et
lg-t 2 tuleb mõista viisil, et selles sättes nimetatud ettekirjutusega nõutakse tagasi nii tööturutoetuseks makstud kui ka tööturuteenuste osutamiseks kulunud summad. Vastasel korral annaks
lg 2 grammatiline tõlgendus ilmselgelt ebamõistliku tulemuse – ühest ja samast faktilisest asjaolust tekkinud sisuliselt ühesugust küsimust võidakse lahendada erinevate materiaalõiguse sätete ja põhimõtete alusel ning isegi erinevat liiki kohtumenetluses. 14.
lg 1 ei ole sõnastuslikult õnnestunud säte, sest selles kasutatakse sõna „teadlikult“ ja esmapilgul ei ole kerge mõista, mida selle sõnaga tähistatakse ehk kas sõna „teadlikult“ laieneb ainult valeandmete esitamisele või ka vajalike andmete esitamata jätmisele. Kolleegium on
mai 2013. a otsuses haldusasjas nr 3-3-1-16-13 ja asunud selle otsuse p-s 30 seisukohale, et see säte, nimetades teadlikult valeandmete esitamist, peab silmas valeandmete tahtlikku esitamist ning ei võimalda kaebajalt töötutoetust tagasi nõuda, kui kaebaja ei esitanud valeandmeid tahtlikult. Praeguses asjas ei ole aga tegemist valeandmete esitamise, vaid asjas tähtsust omavate tõeste andmete esitamata jätmisega. Kolleegium on seisukohal, et enne sõnu „valeandmete esitamist“ paiknev tahtluse tähistamiseks kasutatud sõna „teadlikult“ ei ole laiendatav lauseosale, milles kõneldakse „tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmisest“. Andmete teatamata jätmine võib olla nii tahtlik kui ka hooletusest tingitud tegu. Seaduse rakendaja jaoks piirav ning praktikas suuri tõendamisraskusi tekitav oleks seisukoht, mille järgi
lg 1 alusel saaks toetussummat tagasi nõuda vaid tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest tahtliku teatamata jätmise juhtudel. Ka jätaks selline lähenemine avatuks võimaluse tõlgenduseks, et hooletusest andmete teatamata jätmise tõttu saadud tööturutoetust või tööturuteenuste osutamiseks kulunud summat saab tagasi nõuda teistsuguses korras kui tahtluse puhul, st alusetu rikastumise sätete järgi, tuginedes HMS § 69 lg-le 1 ja riigivastutuse seaduse (RVastS) § 22 lg-le 3. Eeltoodud
lg 1 tõlgendus ei vii kolleegiumi arvates järeldusele, et tööturutoetuse või -teenuse saamist mõjutavatest asjaoludest teatamata jätmise korral ei ole isiku teadlikkus õigusnormi koosseisuline element. Andmete teatamata jätmisel on isiku teadlikkus normi koosseisu element ka siis, kui seda eriliste sõnadega pole välja toodud. Andmete teatamata jätmine saab isikule etteheidetav olla vaid kahe tingimuse üheaegsel esinemisel. Esiteks siis, kui isik on teadlik või peab olema teadlik andmete esitamise kohustusest ja selle rikkumisest. Teiseks siis, kui isik teab vajalikke andmeid, kuid jätab need esitamata. 15. Selliselt mõistetuna ei jäta
lg 1 töötukassale andmete teatamata jätmise korral aga kaalumisvõimalust tagasinõudmise otsustamisel ega võimalda arvestada asjaolusid, mis võiksid tingida summa vähendamise või osalise tagasinõudmise. 16. Alusetult makstud või kulutatud summade tagasinõudmine
lg 1 alusel sarnaneb olemuselt eraõigusliku alusetu rikastumise nõudega.
lg 1 näol on tegemist avalikõigusliku eriregulatsiooniga, mida kohaldatakse selgelt määratletud õigussuhtes.
lg-s 2 nähakse ette tagasinõudmine ettekirjutuse vormis ning ettekirjutuse täitmata jätmisel sundtäitmise võimalus täitemenetluse seadustikus sätestatud korras. Nimetatud ettekirjutus on vaidlustatav vaidemenetluse (HMS § 71) või halduskohtumenetluse korras. Taolise regulatsiooni tõttu ei saa praeguses asjas kohaldada HMS § 69 lg-t 1 ja RVastS § 22 lg-t 3, st kohaldada ei saa alusetu rikastumise kohta eraõiguses sätestatud aluseid ja korda. 17. Töötukassal ei ole
lg 1 alusel nõude esitamisel kaalutlusõigust – alusetult saadu tuleb selle sätte alusel täies mahus tagastada. Samas ei tulene eraõiguse sätetest
lg-ga 1 võrreldavat automaatset tagajärge alusetult saadu täies mahus tagastamiseks. Võlaõigusseaduse § 1033 lg 1 kohaselt ei pea saaja saadut tagastama ega selle väärtust hüvitama ulatuses, milles ta ei ole saadu hävimise, äratarvitamise või kahjustumise tõttu või muul põhjusel saadu või selle väärtuse võrra rikastunud.
lg 1 kohaldamisel puudub haldusorganil võimalus arvestada asjaolusid, mis välistaksid summade sissenõudmise või piiraksid sissenõutud summade ulatust. Asutuse kaalumisruumi olemasolul võiks olla asjakohane arvestada asjaolusid, mis mõjutavad summade väljamõistmist õiglases ja põhjendatud ulatuses, nt töötamise kestust, isiku käitumist töötu kohustuste täitmisel, asutuse käitumist, sh selgituskohustuse täitmist jms. 18. Kolleegium märgib, et tööturuteenuste ja -toetuste seaduse alusel hüvesid andes täidab riik põhiseaduse § 28 lg-ga 2 ja § 29 lg-ga 3 talle pandud kohustusi. Need sätted koosmõjus annavad töötule ka õiguse saada kutseõpet, mis on üks abinõu töö leidmise hõlbustamiseks. Tööturuteenuse osutamisel ei „rikastu“ mitte ainult teenuse saaja, vaid tööturg üldisemalt ja kasu saab ka ühiskond tervikuna. Riik võinuks
lg 1 kehtestamisel käituda suuremeelselt ja näha selle sätte kohaldamiseks ette üksikjuhtumi asjaolusid arvesse võtva kaalumisruumi. Täiendavalt märgib kolleegium, et nähes karistusseadustiku § 83 lg-ga 1 ette nii koormava abinõu nagu tahtliku süüteo toimepanemise vahendi konfiskeerimine, on seadus andnud asja lahendavale kohtule selle abinõu kohaldamisel kaalumisruumi (vrd Riigikohtu üldkogu 12. juuni 2007. a otsus asjas nr 3-1-1-37-07, p 23). 19. Kolleegium ei näe mõistlikku põhjendust sellele, miks eraõiguslikes suhetes alusetult saadu tagasinõudmisel saab arvesse võtta vastutust välistavaid või piiravaid asjaolusid, kuid seda ei saa teha
Kolleegium märgib, et seadusandja on niisugust kaalumist võimalikuks pidanud avalik-õiguslikes suhetes, millele kohalduvad HMS § 69 lg 1 ja RVastS § 22 lg 3. Seega on isikud, kellele laieneb
lg 1, halvemas olukorras ka võrreldes isikutega, kelle suhtes eelnimetatud sätted on kohaldatavad. Ka selliseks ebavõrdseks kohtlemiseks ei näe kolleegium mõistlikke põhjendusi. 20.
lg 1 kohaldamine on sekkumine ka omandipõhiõigusesse, riivates omandi puutumatust. Töötuna arvele võetud isikult toetuseks makstud või tööturuteenuse eest tasutud summade tagasinõudmisel tuleks lähtuda eeldusest, et isik võib olla sunnitud loobuma omandist ülemääraselt suures ulatuses. Niisugust tagajärge ei tekiks, kui töötukassal oleks selle sätte kohaldamisel õigus arvesse võtta juhtumi asjaolusid.
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.