RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

§ 22lg 3 järgi ning süüdistatavatelt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises; 1.2 täiendati maakohtu otsuse põhjendusi Kar

S § 212 subjektiivsete tunnuste tuvastamist puudutavas osas; 1.3 karistati Ruve Veskit KarS § 212 lg 1 ja Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ning Jaanus Lauri KarS §

§ 22lg 3 järgi. 2. Saata kriminaalasi Ruve Veski, Roland Feodorovi, Tõnu Schasmini ja Jaanus Lauri süüdistuses Kar

S § 212 lg 1 järgi tühistatud osas samale ringkonnakohtule uueks arutamiseks samas kohtukoosseisus.

1. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
2. Prokuröri ja kaitsjate kassatsioonid rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
3. Ruve Veski, Roland Feodorov, Tõnu Schasmin ja Jaanus Laur anti kohtu alla süüdistatuna KarS § 212 lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemises. R. Veskit, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüdistati KarS § 212 lg 1 järgi selles, et If P&C Insurance AS-lt kindlustushüvitise väljapetmise eesmärgil lavastasid nad grupis koos S. U.-ga
4. veebruaril 2010 kella 21.10 ajal Viljandimaal Suure-Jaani vallas Viljandi-Olustvere tee Jaska teeristis liiklusõnnetuse järgmiselt. R. Veski, kes oli MPE Baltic OÜ ja Swedbank Liising AS-i (endise nimega AS Hansa Liising Eesti) vahel sõlmitud liisingulepingust tulenevalt mootorsõiduki Mercedes-Benz ML320 kasutaja, värbas koos T. Schasminiga liiklusõnnetuse lavastamiseks S. U. Süüdistatavad andsid talle ülesande sõita tema kasutuses oleva sõidukiga Chrysler Voyager lumevalli, et jätta mulje, nagu oleks Chrysleri juht sõitnud Mercedes-Benzi juhile ootamatult ette. Veel selgitasid T. Schasmin ja R. Veski, kuidas S. U. sõitma peab ning millisest suunast teine auto tuleb. Seejärel kirjutasid R. Veski ja S. U. valmis kindlustusele esitatavad liiklusõnnetust puudutavad andmed. Kindlustusjuhtumi esilekutsumiseks sõitis R. Feodorov mootorsõidukiga Mercedes-Benz tahtlikult teelt välja vastu puud ja S. U. mootorsõidukiga Chrysler üle sama ristmiku lumevalli. J. Laur, T. Schasmin ja R. Veski jälgisid eemalt, et ristmikule kedagi ei läheneks ning pidid sellest vajadusel teatama.
5. veebruaril 2010 teatas R. Veski kindlustushüvitise saamise eesmärgil liiklusõnnetuse toimumisest If P&C Insurance AS-le, kus oli kindlustatud S. U. sõiduk, nimetades õnnetuse põhjustajana viimast. S. U. ja R. Veski andsid vastavalt
6. veebruaril 2010,
7. märtsil 2010 ning
8. märtsil 2010 If P&C Insurance AS-le teadvalt valed seletused, mille kohaselt oli liiklusõnnetuse põhjustajaks S. U. Mercedes-Benz ML320 kindlustusjuhtumi eelseks maksumuseks fikseeriti 610 000 krooni (38 986,10 eurot), kuid kindlustuskelmuse kahtluse tõttu jäeti see summa sõiduki omanikule välja maksmata.
9. Tartu Maakohtu
10. novembri
11. a otsusega tunnistati R. Veski süüdi KarS 212 lg 1 ja § 203 järgi ning vastavalt KarS § 63 lg-le 1 karistati teda vangistusega 1 aastaks ja 3 kuuks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus 4-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata.
12. Sama otsusega tunnistati: 3.1 R. Feodorov süüdi KarS § 203 ja §

§ 22lg 3 järgi ning vastavalt Kar

S § 63 lg-le 1 karistati teda vangistusega 1 aastaks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus 4-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 3.2 T. Schasmin süüdi KarS § 203 ja §

§ 22lg 3 järgi ning vastavalt Kar

S § 63 lg-le 1 karistati teda vangistusega 9 kuuks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 3.3 J. Laur süüdi KarS § 203 ja §

§ 22lg 3 järgi ning vastavalt Kar

S § 63 lg-le 1 karistati teda vangistusega 7 kuuks. KarS § 73 lg 1 alusel jäeti mõistetud karistus 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. 4. Maakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 4.1 Lähtuvalt süüdistuse sisust on tõendamisesemeks süüdistatavate poolt kindlustusjuhtumi esilekutsumises osalemine. Samaaegselt sisaldab teokirjeldus ka võõra asja, s.o mootorsõiduki Mercedes-Benz rikkumist. Liisingulepingu kohaselt kuulus sõiduk Swedbank Liising AS-le. Kõigi süüdistatavate osalemine kindlustusjuhtumi esilekutsumises ja võõra vara rikkumises on usaldusväärselt tõendatud. 4.2 S. U. andis usutavaid ja üksikasjalikke ütlusi liiklusõnnetuse planeerimise, korraldamise ning toimumise kohta. Süüdistatavate omavaheline suhtlus vahetult enne ja pärast liiklusõnnetust nähtub jälitusprotokollist. Tunnistaja ütlused ja jälitusprotokoll on omavahel kooskõlas. R. Feodorovi ütlused seevastu erinevad jälitusprotokollist. Süüdistatavate varasemast suhtlusest, S. U. ütlustest ja jälitusprotokollist järeldub, et süüdistatavad kavandasid liiklusõnnetuse lavastamise. Kuna S. U. süüdistatavate tutvusringkonda ei kuulunud, pidi toimunust jääma mulje kui juhuslikel asjaoludel aset leidnud liiklusõnnetusest. S. U. ütluste usaldusväärsuses puudub alus kahelda ja nendega on kummutatud ka süüdistatavate väited. Paljasõnaline on R. Feodorovi kaitsjate seisukoht, mille kohaselt on kriminaalmenetlus põhjustatud kindlustusandja esindaja ähvardusest süüdistatava suhtes. Samas ei ole tõendina käsitatav If P&C Insurance AS-i kuriteoavaldus. Kriminaalasja lahendamise seisukohalt on siiski olulised avalduse lisad, milles kindlustusjuhtumit kirjeldatakse. Ka ei esitanud kaitsjad usaldusväärseid tõendeid, mille kohaselt ei viibinud süüdistatavad süüdistuses märgitud ajal kuriteo toimepanemise kohas. 4.3 Mootorsõiduk Mercedes-Benz kuulus Swedbank Liising AS-le. Selle avariieelne hind oli 38 986,10 eurot ja taastamisremondi maksumus 24 501,85 eurot. Sõiduki rikkumisega tekitati oluline kahju, mille tõttu vastab süüdistatavate tegevus KarS § 203 tunnustele. Mõlemad kuriteod panid süüdistatavad toime kavatsetult. 4.4 Kindlustuspettuse subjektiks on üksnes erilise isikutunnusega isik, s.o kindlustusvõtja. Muu isik saab selles kuriteos olla vaid osavõtja. Süüdistuse kohaselt panid süüdistatavad kindlustuskelmuse toime kaastäideviijatena. Kaastäideviimine on võimalik üksnes selliste isikute vahel, kes on ka eraldivõetuna faktiliselt võimelised süüteokoosseisu objektiivsed tunnused realiseerima. Erisubjektiga süüteokoosseisude puhul saab kaastäideviimisest rääkida niivõrd, kuivõrd kõik täideviijad vastavad koosseisus nõutavatele erilistele isikutunnustele. Kindlustusvõtjaks oli R. Veski, kelle tegevus on asjakohaselt kvalifitseeritud täideviimisena. Tulenevalt rollide jaotusest seisnes ülejäänud süüdistatavate tegevus kindlustuskelmusele kaasaaitamises, s.o KarS §

§ 22lg 3 järgi kvalifitseeritava teo toimepanemises.

Sõiduauto rikkumine on kõigi süüdistatavate puhul käsitatav kaastäideviimisena, mis seisnes teo kavandamises. Lisaks sõitis R. Feodorov autoga vastu puud ja ülejäänud isikud tagasid, et kõrvalised isikud ei näeks kindlustusjuhtumi lavastamist pealt. Lähtuvalt eeltoodust tuleb R. Veski süüdi tunnistada KarS § 212 lg 1 ja § 203 ning R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur KarS §

§ 22lg 3 ja § 203 järgi.

5. Tartu Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Külli Saks, R. Feodorovi kaitsjad vandeadvokaadi abi Sirle Kalma ja vandeadvokaat Maksim Greinoman ning J. Lauri, T. Schasmini ja R. Veski kaitsja Toomas Alp. Prokurör taotles maakohtu otsuse tühistamist osas, millega R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur tunnistati süüdi KarS §

§ 22lg 3 järgi ning uue otsusega nende süüditunnistamist Kar

S § 212 lg 1 alusel, jättes maakohtu otsusega mõistetud karistused muutmata. Ühtlasi taotles prokurör otsuse tühistamist osas, milles ei arvestatud tõendina kannatanu kuriteoavaldust. R. Feodorovi kaitsjad taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule teises kohtukoosseisus või alternatiivselt süüdistatava õigeksmõistmist. Lisaks taotleti menetluskulude hüvitamist. J. Lauri, T. Schasmini ja R. Veski kaitsja taotles kaitsealuste õigeksmõistmist.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega tühistati maakohtu otsus osas, millega R. Veski, R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur tunnistati süüdi KarS § 203 järgi ning KarS § 63 lg 1 alusel karistuse mõistmises. Uue otsusega mõisteti kõik süüdistatavad KarS § 203 järgi õigeks. R. Veskit karistati KarS § 212 lg 1 järgi vangistusega 1 aastaks ja 3 kuuks ning mõistetud karistus jäeti KarS § 73 lg 1 kohaselt 4-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. R. Feodorovi karistati KarS §

§ 22lg 3 järgi vangistusega 1 aastaks ja mõistetud karistus jäeti Kar

S § 73 lg 1 kohaselt 3aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. T. Schasmini karistati KarS §

§ 22lg 3 järgi vangistusega 9 kuuks ja mõistetud karistus jäeti Kar

S § 73 lg 1 kohaselt 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. J. Lauri karistati KarS §

§ 22lg 3 järgi vangistusega 7 kuuks ja mõistetud karistus jäeti Kar

S § 73 lg 1 alusel 3-aastase katseajaga tingimisi täitmisele pööramata. Maakohtu otsuse põhjendusi täiendati süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamist puudutavas osas ja muudeti neid seoses kannatanu kuriteoavaldusele antud hinnanguga. Muus osas jäeti otsus muutmata. Prokuröri ja kaitsjate apellatsioonid rahuldati osaliselt ning Eesti Vabariigilt mõisteti R. Feodorovi kasuks välja 600 eurot valitud kaitsjatele apellatsioonimenetluses makstud tasu hüvitamiseks. Ringkonnakohus leidis kokkuvõtlikult järgmist. 6.1 Maakohus märkis õigesti, et liiklusõnnetuse lavastamine süüdistuses näidatud viisil on tõendatud. Nõustuda saab S. U. ütlustele ja jälitusprotokollile antud hinnangu ning nende tõendite pinnalt tehtud järeldustega. Põhjendatult loeti ebausaldusväärseks süüdistatavate ütlused. Kaitsjate väited maakohtu järeldusi ei kummuta. Asjaolu, et R. Feodorov maakohtu istungil enda elukoha andmetes eksis, ei muuda samuti tema ütlusi usaldusväärseks ega lükka ümber teiste tõenditega tuvastatut. 6.2 S. U. ütluste ebausaldusväärseks lugemiseks puudub alus, kuna need on üksikasjalikud, loogilised ja haakuvad teiste tõenditega. Tema oletused ja hinnangud asjaoludele, mida ta vahetult ei kogenud, ütlusi ebausaldusväärseks ei muuda. 6.3 Jälitusprotokoll on käsitatav lubatud tõendina. Protokolli lisas on mobiilsideoperaatorite levipiirkondi illustreeriva kaardi juurde tõepoolest Elisa maste tähistaval lehel ekslikult märgitud mobiilsideoperaatoriks Elion. Ebatäpsus pole aga sedavõrd eksitav ja oluline, et raskendaks protokollist arusaamist ja muudaks selle lubamatuks tõendiks. Asjaolu, et protokollist ei nähtu päringute tegemise aega, protokolli tõeväärtust ei kahanda. Jälitusprotokollist nähtub jälitustoimingu seaduslik alus. Asjaolul, et protokolli vormistas A. Mumm ja lisaks temale allkirjastas protokolli V. Koppel, pole samuti käsitatav protokolli koostamise nõuete rikkumisena. KrMS §-de 110 ja 112 nõuete rikkumine ei ole samuti tuvastatav. Jälitusteabe kogumine oli vajalik, kuna see aitas välja selgitada süüdistatavate omavahelist seost ja nende suhtlemise tihedust enne ning pärast liiklusõnnetuse toimumist. 6.4 Maakohus kvalifitseeris R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tegevuse põhjendatult kindlustuskelmusele kaasaaitamisena. Kindlustuskelmuse toimepanijaks saab olla kindlustusvõtja kui erisubjekt. Teised liiklusõnnetuse lavastamises osalenud süüdistatavad tuleb lugeda kaasaaitajateks. 6.5 R. Veski pani kuriteo toime kavatsetult, sest tal oli kindlustushüvitise saamise eesmärk. Kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis nõuab toimepanijalt spetsiifilist eesmärki, s.t kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise soovi. Sellise eesmärgi olemasolu eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kuigi liisingulepingu ja kindlustuslepingu tingimustest ning liiklusõnnetuse tagajärgedest võib järeldada, et R. Veski lõppeesmärk oli liisingumaksete tasumisest vabanemine, oli kindlustuspettuse toimepanek selleks, et kindlustusandja maksaks sõiduki omanikule välja kindlustushüvitise, liisingumaksete tasumisest vabanemise vältimatu eeldus. Kindlustusjuhtumi esilekutsumisega seadis R. Veski eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise ja tal oli kindlustushüvitise saamise eesmärk. Kindlustuskelmuse koosseis hõlmab muuhulgas juhtumeid, mil kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustusvõtja eesmärk on kindlustushüvitise väljapetmine, mis kantakse üle kolmandale isikule. R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri tahe oli suunatud R. Veski aktiivsele abistamisele kindlustuskelmuse toimepanemisel ning nende ühise ja kooskõlastatud tegevuse eesmärk oli kindlustusjuhtumi lavastamine, mille tulemusena maksaks R. Veski kindlustusandja süüdistatava kasutuses olnud sõiduki omanikule, s.o liisingufirmale, välja kindlustushüvitise. Seetõttu panid ülejäänud süüdistatavad kindlustuskelmusele kaasaaitamise samuti toime kavatsetult. 6.6 Õige on prokuröri seisukoht, et põhjendamatult jäeti tõendina arvesse võtmata If P&C Insurance AS-i kuriteoavaldus. Avaldus on tõendiks osas, milles see annab teavet kindlustusfirmas toimunud menetluse käigu ja selle üksikasjade kohta ning kinnitab koos lisadega kindlustusvõtja poolt kahjuteate esitamise asjaolusid. Samuti annavad need dokumendid ülevaate kindlustusandja juures toimunud menetlusest. Kuriteoavalduse tõendina arvestamine süüdistatavate tegudele antavat hinnangut ei mõjuta. R. Feodorovi kaitsjate väide, mis puudutab kannatanu esindajate negatiivset suhtumist süüdistatavasse, kuriteoavalduses välja toodud kahjumenetlust puudutavate asjaolude õigsuses kahtlemiseks alust ei anna. 6.7 Kohtuistungi protokolli parandamise taotluse lahendamisel toimis kohus kooskõlas KrMS § 158 lg 3 nõuetega ega rikkunud menetlusõigust. Samuti pole õige R. Feodorovi kaitsja etteheide, et tema seisukohad jäid kohtuistungi protokollis kajastamata, millest johtuvalt rikkus maakohus põhjendamiskohustust, jättes kaitsja argumentidele vastamata. Maakohtu otsusest peab nähtuma süüdistatavate süüküsimuse lahendamiseks oluliste asjaolude analüüs. Kohtu ülesanne pole otsusega igale kaitsja mõtteavaldusele või väitele vastata. Kohtuistungi protokolli näol ei ole tegemist sõnasõnalise stenogrammiga. Kui kaitsja pidas kohtuistungi protokolli ebapiisavaks, tulnuks see vaidlustada protokolli parandamise taotlusega. 6.8 Õige on kaitsjate seisukoht, et R. Veski, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamisel KarS § 203 järgi väljus maakohus süüdistuse piiridest. Kuna sellega seonduvat süüdistatavatele ette ei heidetud, puudus neil võimalus kõnealuses osas kaitseõigust teostada ja maakohtu otsus tuleb kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumise tõttu osaliselt tühistada. Samuti tuleb otsus tühistada KarS § 63 lg 1 alusel mõistetud karistuste osas. 6.9 Sõltumata otsuse osalisest tühistamisest vastavad süüdistatavatele mõistetud karistused nende süü suurusele. Apellantidega ei saa nõustuda selles, et S. U. suhtes kriminaalmenetluse lõpetamine tähendab, et ka teiste süüdistatavate süü ei ole suur. Iga isiku puhul tuleb tema teopanust ja toimepandu karistamisväärsust hinnata individuaalselt. S. U. kaasasid liiklusõnnetuse lavastamisse R. Veski ja T. Schasmin ning tema roll seisnes vaid talle kuuluva autoga lumevalli sõitmises. Avaliku menetlushuvi puudumise tingis tõe tuvastamisele kaasaaitamine. Tunnistaja seisund pole teiste süüdistatavatega võrreldav. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Marek Vahing ja R. Feodorovi kaitsjad vandeadvokaadi abi S. Kalma ning vandeadvokaat M. Greinoman. 7.1 Prokurör taotleb maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning R. Veski, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamist KarS § 212 lg 1 järgi, raskendamata süüdistatavate olukorda. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 7.1.1 KarS § 212 lg 1 kohaldamine eeldab, et kindlustusjuhtumi esilekutsumine peab toimuma kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Kindlustushüvitise saamise eesmärk on subjektiivne koosseisutunnus, mis iseloomustab toimepanija teadvuse tasandil tema käitumise sihte. Erilise isikutunnuse mõiste on avatud KarS § 24 lg-s
2. Eriline isikutunnus on karistusseadustiku eriosas või muus seaduses ette nähtud süüteokoosseisu tunnus, mis kirjeldab toimepanija isikuomadusi, eesmärke või motiive. Eriline isikutunnus on kuriteokoosseisu realiseerimiseks vajalik vaid siis, kui see on seaduses sätestatud. 7.1.2 KarS § 212 lg 1 sõnastusest nähtuvalt nõuab see kuriteokoosseis küll toimepanijalt konkreetset eesmärki, kuid vastutuse eelduseks ei ole eriline isikutunnus (s.t süüdlane ei pea olema kindlustusvõtja). Erilise isikutunnuse nõuet seadusest ja kohtupraktikast ei tulene. Kriminaalasjas nr 3-1-1-32-11 tehtud otsuses selgitas Riigikohtu kriminaalkolleegium, missugustel juhtudel võib tegemist olla kindlustuskelmusega, märkides seejuures, et kindlustuskelmuse subjektiivsed tunnused nõuavad toimepanijalt spetsiifilist eesmärki saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Selles ega üheski teises lahendis ei ole välja toodud, et toimepanija peaks olema kindlustusvõtja. 7.1.3 Arutatavas asjas tuvastati, et If P&C Insurance AS-ga oli lepingulistes suhetes sõiduki vastutav kasutaja S. U., kes oli sõlminud tema isale kuuluva sõiduki suhtes kohustusliku liikluskindlustuse lepingu. Seega oli S. U. kindlustusvõtjaks. Kuivõrd kindlustusjuhtumi esilekutsumisel lavastati liiklusõnnetuses süüdlaseks S. U., pidanuks tema kindlustusandja hüvitama R. Veski kasutuses olnud sõiduki omanikule sõiduki maksumuse. Selleks esitaski R. Veski S. U. kindlustusandjale kahjuteate. Kui lähtuda kohtute materiaalõiguslikust hinnangust, mõisteti R. Veski kindlustuskelmuse täideviijana vääralt süüdi, sest tema ei olnud kindlustusvõtja. Eelöeldu tähendab omakorda, et vääralt mõisteti süüdi ka kuriteole kaasaaitajad. Seega on kohtute tõlgendus liialt kitsas, välistades kuriteoplaani väljatöötajate ja kuriteost tegelikult kasu saavate isikute vastutuse täideviijatena. 7.1.4 Eeldades, et KarS § 212 ei nõua teo toimepanijalt erilise isikutunnuse olemasolu, peaksid R. Veski, R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur vastutama kaastäideviijatena. Kuigi tegemist ei ole parima paralleeliga, on Riigikohtu kriminaalkolleegium kaastäideviimise probleemi käsitlenud kriminaalasjas nr 3-1-1-60-07 tehtud otsuses. Selles lahendis sisalduv argumentatsioon on praegusele kaasusele ülekantav, kuna kriminaalkolleegium märkis, et maksukelmuse eest võib (kaas)täideviijana vastutada isik, kes ise valeandmeid sisaldavat deklaratsiooni ei allkirjasta, kuid kelle kaalukas teopanus valeandmete esitamisse väljendub muus teos. 7.1.5 Arvestades, et kõikide süüdistatavate osalus kindlustusjuhtumi lavastamises oli vajalik ja oluline, on nad käsitatavad täideviijatena. Kuritegu viidi lõpule tahtlikku liiklusõnnetust lavastades, eesmärgiga saada selle eest kindlustusandjalt hüvitist. Kindlustuskelmuse lõpuleviiduks lugemine ei eelda tagajärje saabumist, s.t kindlustushüvitise väljamaksmist. Kohtud on sellega seotud faktilised asjaolud tuvastanud, kuid andnud neile väära materiaalõigusliku hinnangu. Lähtudes tõlgendusest, et kindlustuskelmuse saab toime panna mis tahes isik, kelle teopanus kuriteo toimepanemisel vastab kohtupraktikas välja kujunenud arusaamade alusel täideviija tunnustele, ei ole ka oluline, et kindlustusvõtjaks loeti ekslikult R. Veski. 7.2 R. Feodorovi kaitsjad vaidlustavad ringkonnakohtu otsust osas, millega jäeti nende apellatsioonkaebus rahuldamata ja rahuldati prokuröri apellatsioon. Selles osas taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja kriminaalasja saatmist uueks arutamiseks maakohtule teises kohtukoosseisus. Samuti taotletakse menetluskulude hüvitamist. Kaitsjate põhiseisukohad on järgmised. 7.2.1 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et
3. septembri
4. a kohtuistungi protokolli leheküljelt 3 nähtub, et maakohus avaldas kuriteoavalduse ja võttis selle tõendina vastu. Kassaator pidas silmas, et sellel kohtuistungil võttis kohus kannatanu poolt enne istungit esitatud kirjaliku taotluse asja materjali juurde, kuid ei avaldanud seda. Pole tõendatud, et If P&C Insurance AS on kannatanu ja kõnealusele tõendile kohtud tugineda ei saanud. 7.2.2 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et jälitusprotokoll on lubatav tõend. Jälitusprotokollist ei nähtu, millal päring teabe valdajale (elektroonilise side võrgu operaatorile) tehti. Samuti jääb arusaamatuks, kuidas jõuti järelduseni, et mobiilside operaatorite nimedes eksiti ja tegemist ei ole ka tegelikult Elioni levialaga. Jälitusprotokollis kajastuv info on puudulik ja eksitav ning toimiku materjali pinnalt pole arusaadav, kus süüdistatav R. Feodorov väidetava kuriteo toimepanemise ajal ja pärast seda asus. Vastavalt KrMS §-le 111 ei saa praeguses asjas jälitustoiminguga kogutud teavet tõendina arvestada. Ka pole jälitusprotokolli koostanud pädev ametnik. Lisaks ei põhistanud prokurör, miks oli tõendite kogumine muude menetlustoimingutega välistatud või oluliselt raskendatud. Kirjeldatud põhistusi ei nähtu ka kohtuotsusest ja järelikult on jälitusprotokolli näol tegemist lubamatu tõendiga. 7.2.3 Arvestades menetlusõiguse rikkumisi teiste tõendite kogumisel on ainukeseks R. Feodorovi süüstavaks tõendiks S. U. kohtuistungil antud ütlused. Tegemist on isikuga, kes oli samas kuriteos süüdistatav, kuid kelle suhtes ringkonnaprokurör kriminaalmenetluse otstarbekuse kaalutlusel lõpetas. Kuna sellist tunnistajat vastavalt KrMS § 2781 lg-le 5 kriminaalkaristuse eest ei hoiatata ja talle selgitatakse õigust ütluste andmisest keelduda, ei saa S. U. valeütluste andmise eest vastutada, mis seab kahtluse alla tema ütluste usaldusväärsuse. Ka ei selgitanud kohtud põhistamiskohustust rikkudes, miks jäeti tähelepanuta tunnistaja ütlustes esinevad vastuolud. Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, mille kohaselt pole kaitsjate apellatsioonide väited sellise tõeväärtusega, et nendega saaks kummutada maakohtu järeldusi. Puuduvad tõendid, mis viitaksid R. Feodorovi seotusele kuriteo toimepanemisega. Vaidlustatud otsuses puudub viide tõenditele ja motiividele, miks loetakse sõna-sõna vastu olukorras S. U. ütlused sedavõrd kaalukaks tõendiks, et neid tuleb eelistada süüdistatavate ütlustele. 7.2.4 Veenvad pole ringkonnakohtu seisukohad, et kannatanu suhtumine R. Feodorovisse ei anna alust kannatanu väidetes kahelda. Isiklik viha on reeglina aluseks isiku faktiväidete eriti põhjalikuks kontrollimiseks - seda enam, et S. U. varasema versiooni muutmise saavutas just kannatanu. Tõenditest võib järeldada kannatanu igapäevase taktikana soovi mitte maksta kindlustushüvitist ja süüdistada oma õigusi teostavaid kliente kuritegudes. 7.2.5 Maakohus ei järginud kaitsjate põhiväidetele vastamise kohustust. Arvestades, et kaitsja taotlusi kohtuistungite protokollide parandamiseks ei rahuldatud, jäi osa põhiväidetest protokollimata. Ringkonnakohtu seisukohta, et kohtuistungi protokoll pole stenogramm ja taotlused protokolli parandamiseks pidanuks olema konkreetsemad, ei toeta KrMS §-s 155 sätestatu. KrMS § 15 kohaselt on kriminaalasja arutamine maakohtus suuline, mille tõttu pole kaitsjal kohustust esitada oma seisukohti kirjalikult ja üldjuhul pole see ka võimalik. Sellepärast peab kohtuistungi protokoll olema täpne, mille tagamiseks on ette nähtud ka helisalvestamise nõue. Kuivõrd ringkonnakohus keeldus kontrollimast protokolli vastavust helisalvestisele, ei saanud ta võtta ka seisukohta, kas kaitsja taotlused protokollide parandamiseks olid põhjendatud. Lähtudes Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuses asjas nr 3-1-1-38-12 antud juhistest tuli seda aga teha. Kirjeldatud minetus toob kaasa kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise alama astme kohtule. 7.2.6 Ringkonnakohus eksis KarS § 12 lg-te 2 ja 3 ning § 212 kohaldamisel, millega kaasnes väära kohtulahendi tegemine. Vastavalt Riigikohtu selgitustele täidab kindlustuskelmuse objektiivsed tunnused üksnes selline pettuslik tegu, mis on subjektiivsest küljest kantud eesmärgist saada kindlustushüvitist. Teisisõnu peab täideviijal olema subjektiivne õigus kahju hüvitamisele. R. Veski väidetav soov, mille kohaselt vabaneks temaga seotud isik liisingumaksete tasumise kohustusest, kindlustuskelmusena karistatav ei ole. Liisinguvõtjaks oli MPE Baltic OÜ, liisinguandjaks ja kindlustushüvitise potentsiaalseks saajaks aga AS Swedbank Liising. Viimasele süüdistust esitatud ei ole. Kuna süüdistatavad kindlustushüvitist endale saada ei soovinud ja polnud selle saamiseks ka objektiivselt õigustatud, puudub põhitegu, s.t kuriteo objektiivsed tunnused pole täidetud. KarS § 2 lg-st 4, EIÕK artiklist 7 ja Euroopa Liidu põhiõiguste harta art 49 lg-st 1 tuleneb, et tegu ei või süüteoks tunnistada seaduse analoogia põhjal. Sellepärast on lubamatu ka kuriteokoosseisu laiendav tõlgendamine. 7.2.7 Kuriteole kaasaaitamine või kihutamine eeldab tahtliku põhiteo olemasolu, millest johtuvalt ei saa R. Feodorovi kindlustuskelmusele kaasaaitamise eest tahtliku põhiteo puudumise tõttu süüdi tunnistada. Alama astme kohtuotsuste põhjendustest jääb ebaselgeks, mis tõendab R. Feodorovil kindlustushüvitise väljapetmise eesmärgi olemasolu. Kõrvaldamata kahtlus tõlgendatakse süüdistatava kasuks ja seega ei saa rääkida süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tõendatusest. 7.2.8 Nõustuda ei saa järeldusega, mille kohaselt on põhjendatud R. Feodorovi karistamine tingimisi vangistusega. Kohus ei saanud arvestada grupilise kuriteo ja kahju suurusega. Samuti puudub süüdistataval kehtiv karistatus. 7.2.9 Väär on seisukoht, et S. U. puhul tingis avaliku menetlushuvi puudumise tema poolt kriminaalmenetluses tõe tuvastamisele kaasaaitamine, mille tõttu ei ole tunnistaja menetluslik seisund teiste süüdistatavatega sarnane. Kriminaalmenetluse lõpetamise määrusest ei ole väljaloetav, et menetlus lõpetati KrMS § 205 alusel. Ka tuleb arvestada, et S. U. puhul, kellele inkrimineeriti R. Feodoroviga sama teo toimepanemist, ei nähtud avaliku menetlushuvi olemasolu ja kriminaalmenetlus lõpetati tema suhtes juba enne süüdistuskokkuvõtte koostamist. Sel põhjusel oleks R. Feodorovi süüditunnistamise korral põhjendatud rahalise karistuse mõistmine.
5. Kassatsioonivastuses prokurör kaitsjate kassatsiooniga ei nõustu, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 8.1 Vasturääkivad on väited, mis puudutavad avaldamata tõenditele tuginemist. Senises menetluses pole väljendatud seisukohta, et If P&C Insurance AS ei ole kannatanu. Apellatsioonis vaidlustasid kaitsjad asjaolu, et tõendatud ei ole sõiduki kindlustamine ja see, et kindlustusandjaks oli kannatanu. On vaieldav, kas tegemist on sama mõtte erineva sõnastamisega, kuid on kummastav, et kaitsjad rõhutavad ise If P&C Insurance AS-i kui kannatanu rolli seoses viimase isikliku vihaga R. Feodorovi vastu. Kohtuistungi protokollist ilmneb, kuidas vaidlusalune tõend toimikusse võeti. Kohus avaldas, et kannatanu esitas kohtule kirjaliku taotluse, andis pooltele aega sellega tutvumiseks ja pärast vaheaega nõustusid prokurör ning kaitsjad selle tõendi vastuvõtmisega, mille kohta tehti määrus. Kohtulikul uurimisel kaitsjad tõendi vastuvõtmise kohta vastuväiteid ei esitanud. Istungi protokolli kohta esitas kaitsja protokolli parandamise taotluse
6. septembril 2012, kuid ei esitanud taotlust kõnealuses osas paranduste tegemiseks. Tõendite esitamisel tuleb juhinduda KrMS §-s 2861 ja §-s 296 sätestatud põhimõtetest, mida maakohus järgis. 8.2 Kohas, kus mobiilside operaatori Elisa asemel märgiti jälitusprotokolli Elion, on tehtud trükiviga. Trükiveale vaatamata on menetlusdokument arusaadav. Mastide asukoha osas jagavad leviala määramiseta informatsiooni ka kohanimed. Samuti on
7. novembri
8. a jälitusprotokollis kirjas kõik sel ajal kehtinud KrMS §-s 113 loetletud andmed, sh jälitustoimingu aeg ja koht. Riigikohtu otsuses, millele kaitsja osutab, asuti seisukohale, et protokollist peab nähtuma ka aeg, millal teabe valdajale päring tehti. Kui seda kirjas pole, kuid samas ei ole kriminaalasjas kahtluse alla seatud, et jälitustegevust teostati pärast loa saamist, ei too see minetus jälitustoimingu protokolli vormistamisel endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ja tõendi lubamatuks tunnistamist. Kaitsjad jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud. 8.3 Kassatsioonis tehakse etteheiteid põhjendamiskohustuse rikkumise kohta, kuid sisuliselt taotletakse tõendite ümberhindamist. Tõendite hindamisel kohtud menetlusõigust ei rikkunud. Samuti leidis kaitsja juba apellatsioonimenetluses, et kohtud jätsid kaitse põhiväidetele vastamata. Kaitsja taotles kohtuvaidluse sõna-sõnalise väljavõtte lisamist protokolli. Seda aga protokoll seaduse järgi sisaldama ei pea. Samal põhjusel jättis ringkonnakohus õigustatult rahuldamata ka taotluse salvestiste kuulamiseks. 8.4 Seonduvalt materiaalõiguse kohaldamisega tuleb nõustuda ringkonnakohtu otsuse punktis 14 märgituga. Kindlustusvõtja eesmärgiks ei pea olema temale endale kindlustushüvitise väljamaksmise saavutamine, sest kitsama tõlgenduse korral dekriminaliseeritakse liisinguautodega toimepandud kindlustuskelmused üldse.
9. Vastuses prokuröri kassatsioonile leiavad R. Feodorovi kaitsjad, et see tuleb jätta läbi vaatamata, kuna kaebusest ei selgu, millise otsuse tegemist prokurör taotleb. Kaitsjate põhiseisukohad on järgmised. 9.1 Prokuröri kassatsioonis esitatud taotlus on arusaamatu. Kohus tunnistas süüdistatavad süüdi KarS § 212 lg 1 alusel, nagu seda taotles prokurör. Apellatsioonikohtu otsuse põhiosa vaidlustamine võib olla õigustatud, kui kohtu põhistustel on mõju menetlusosalise õigustele või kohustustele. Prokurör pole aga selgitanud, miks ta on õigustatud otsuse põhiosa vaidlustama. 9.2 Kassatsioonist võib järeldada, et kõigi süüdistatavate tegevust tuleb käsitada kuriteo täideviimisena, kuid kaebuse resolutsioonis seda välja toodud ei ole. Prokurör jättis konkretiseerimata, millist täideviimise vormi ta mõtles. Kaebusest on väljaloetav, et prokurör soovib süüdistatavatele omistada üksiktäideviimist. R. Feodorovile süüdistuses etteheidetava teo puhul ei saa nõustuda käsitlusega, et tegemist oli täideviijaga materiaal-objektiivse teooria mõttes. Süüdistuse ja kohtuotsuse kohaselt ei organiseerinud ega lavastanud ta liiklusõnnetust, ei leppinud kellegagi selles kokku ega esitanud kindlustusandjale kahjuteadet. Talle pandi süüks vaid seda, et ta sõitis autoga vastu puud. Süüdistataval ei olnud võimalik kuriteo kulgu enda kontrolli all hoida. Kohtuotsusega pole tuvastatud, et tal oli oletatavast kuriteost ülevaade. Ka ei osalenud R. Feodorov dokumentide vormistamisel ja kindlustusandjale esitamisel. Täideviimist ei saa süüdistatavale omistada ka subjektiivse teooria alusel. Taotlus muuta teo toimepanemise vormi kaasaaitamisest täideviimiseks poleks isegi R. Feodorovi teo tõendatuse korral võimalik.
10. Vastuses prokuröri kassatsioonivastusele märgivad R. Feodorovi kaitsjad kokkuvõtlikult järgmist. 10.1 Kaitsjad on menetluse kestel tuginenud väidetele, mille kohaselt pole tõendatud, et kannatanuks on materiaalõiguslikus tähenduses (kahju saamise mõttes) If P&C Insurance AS ja tõendatud pole sõiduki Crhysler Voyager kindlustamine selle kindlustusandja juures. Selline seisukoht tuleneb juba
11. novembril 2012 toimunud maakohtu istungil esitatud kohtukõne teesidest. Tõele ei vasta prokuröri märkus, et kõnealune väide esitati esmakordselt alles kassatsioonis. 10.2 Kassaatorid kannatanu kuriteoavalduse tõendina vastuvõtmist ei vaidlustanud, kuid leiavad, et kohtus seda ei avaldatud ja vahetult ei uuritud. Seetõttu ei saanud kohus kõnealusele tõendile tugineda. Pooltevaheline kokkulepe tõendi avaldamata jätmise kohta puudus. 10.3 Prokuröriga ei saa nõustuda selles, nagu oleks jälitustoimingu protokolli sattunud trükiviga. Tegemist on kahe täiesti erineva mõtte ja tähendusega nimega. Seega pole toimiku materjalist võimalik välja lugeda ega tuvastada, kus R. Feodorov väidetava kuriteo toimepanemise eel ja pärast seda asus. Ka juhul, kui tegemist on trükiveaga, on jälitusprotokoll tõendina ebausaldusväärne. 10.4 Kaitsjad esitasid maa- ja ringkonnakohtule taotlused kohtuistungi protokolli parandamiseks, kuid need jäeti rahuldamata. Nõustuda ei saa väitega, et kohtuistungi protokoll kohtuistungit sõnasõnalt kajastama ei pea. Tulenevalt KrMS § 155 lg-st 22 pidanuks kohus protokolli parandamise taotluse lahendamisel kuulama helisalvestisi ja lähtuma helisalvestistest, mida ei tehtud. Kohtud ei põhjendanud, miks nad helisalvestise kuulamisest ja protokolli parandamise taotluste rahuldamisest keeldusid. 10.5 Ringkonnakohus mõistis Eesti Vabariigilt R. Feodorovi kasuks välja 600 eurot. Selles küsimuses prokurör kohtuotsust ei vaidlustanud, mille tõttu on otsus kõnealuses osas jõustunud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
12. Riigikohtu kriminaalkolleegium vastab esmalt kaitsjate kassatsiooni väidetele, mis puudutavad menetlusõiguse nõuete järgimist kriminaalasja menetlemisel maa- ja ringkonnakohtus (I), käsitleb seejärel KarS § 212 lg 1 koosseisutunnuste tuvastamisega seotud kassatsioonimenetluse poolte argumente (II) ning võtab viimaks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III). I
13. Kaitsjad leiavad, et kohtud tuginesid otsuse tegemisel kohtulikul uurimisel avaldamata tõenditele, rikkudes KrMS § 15 lg 2 ja § 296 nõudeid. Kriminaalkolleegium selle väitega ei nõustu. 12.1 KrMS § 15 lg 1 sätestab, et maakohtu kohtulahend võib tugineda vaid tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama paragrahvi
14. lõike punktide 1 ja 2 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ning vahetult uuritud ja mis on protokollitud ning tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. Teabesalvestise, asitõendi või dokumendi tõendina esitamise kord on sätestatud KrMS §-s
15. Selle paragrahvi
16. lõike kohaselt, kui kohus võtab teabesalvestise, asitõendi või dokumendi vastu, loeb tõendi esitanud kohtumenetluse pool selle tervikuna ette või avaldab muul viisil, arvestades konkreetse tõendi olemust ja selle kasutamise eesmärki. Tõendi võib poolte kokkuleppel jätta avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus kohtuistungi avalikkuse põhimõttega. 12.2 Ringkonnakohus märkis esmalt õigesti, et apellatsioonikohtu istungil avaldatud maakohtu
17. septembri
18. a istungi protokolli
19. leheküljelt nähtub kannatanu kuriteoavalduse ja selle lisade tõendina vastuvõtmine ning avaldamine. Kohtuistungi protokolli kohaselt esitas prokurör maakohtule tõendina If P&C Insurance AS-i kuriteoavalduse koos lisadega, kohus võttis need vastu ja seejärel ongi prokurör kõnealused dokumendid neid refereerides avaldanud. Enne
20. septembril 2012 toimunud kohtuistungit esitas aga kannatanu kohtule täiendavad kirjalikud seisukohad ja taotluse koos lisadega. Kohtuistungi protokollist nähtuvalt võeti needki dokumendid kohtutoimikusse ja avaldati, kuigi avaldamine toimus enne tõendite vastuvõtmist (I kd, lk 164 pöördel). Kassaatorid ei väida, et protokoll oleks vaadeldavas osas ebaõige ja ka prokurör tõdeb kassatsioonivastuses põhjendatult, et protokolli parandamise taotlust kaitsjad selles küsimuses ei esitanud. Tulenevalt eeltoodust on vaidlusaluste dokumentaalsete tõendite esitamisel, avaldamisel ja vahetul uurimisel järgitud KrMS § 15 lg-te 1 ning 2 ja § 296 lg 3 nõudeid ning otsuse tegemisel oli nendele dokumentidele tuginemine lubatav. Ühtlasi on nende ja teiste kohtulikul arutamisel uuritud tõenditega kummutatud R. Feodorovi kaitsjate väide, nagu oleks jäetud kindlaks tegemata, et praeguses kriminaalasjas on kannatanuks just If P&C Insurance AS. Kolleegium nõustub prokuröriga selleski, et kaitsjate positsioon on kannatanut puudutavas osas vastuoluline. Olukorras, kus kassaatorite arvates on ühest küljest tõendamata, et If P&C Insurance AS-i näol on tegemist kannatanuga, põhineb kaitseversioon teisalt väidetel, et R. Feodorovi süüdimõistmine on ajendatud just If P&C Insurance AS-i tavapärasest praktikast vältida kindlustushüvitiste maksmist, esitades selleks põhjendamatuid kuriteoavaldusi, kui ka tema isiklikust vaenust süüdistatava vastu.
21. Järgnevalt seavad kaitsjad kahtluse alla jälitusprotokolli lubatavuse tõendina ja seda põhjusel, et protokollis jäeti märkimata mobiilsidevõrgu operaatorile päringu tegemise aeg, eksiti operaatori nimega, protokolli ei allkirjastanud selleks pädevust omav menetleja ametnik ning põhistamata jäeti jälitustoimingu vajalikkus. 13.1 Kolleegium nõustub kassaatoritega selles, et KrMS §-s 117 sätestatud jälitustoimingut kajastavas protokollis pole märgitud, millal menetleja mobiilsidevõrgu operaatorile andmete kogumiseks päringu tegi. Prokuröri kassatsioonivastuses väljendatud arvamus, nagu kajastuks päringu tegemise aeg protokolli
22. punktis, on eksitav. Selles protokolli punktis kirjeldatu puudutab ajavahemikku, millal süüdistatavate, S. U. ning A. O. vahelised telefonikõned aset leidsid ja kohta, missuguse masti levialas jälitatavad abonendid kõnede ajal asusid. Ka ringkonnakohus asus seisukohale, et jälitusprotokollist jälitustoimingu tegemise aega ei nähtu. 13.2 Jälitustoimingu tegemise ja jälitustoimingu protokolli koostamise ajal kehtinud KrMS § 117 lg 2 kohaselt tuli sama paragrahvi
23. lõikes sätestatud korras kogutud andmed vormistada jälitusprotokollis. Nõuded jälitustoimingu protokolli sisule ja vormile nähti ette KrMS §-s
24. KrMS § 113 lg 1 p-st 2 tulenevalt oli vajalik jälitusprotokolli kanda muuhulgas jälitustoimingu aeg ja koht. Seda nõuet on praeguse kriminaalasja menetlemisel eiratud. Sarnaselt ringkonnakohtuga on kriminaalkolleegium siiski arvamusel, et eelkirjeldatud minetus ei too kaasa jälitusprotokolli tõendina lubamatust KrMS § 111 ega ka alates
25. jaanuarist 2013 kehtiva KrMS § 1261 lg 4 mõttes. 13.3 KrMS § 117 alusel teostatud jälitustoimingu nõuetekohane kajastamine jälitustoimingu protokollis tähendab, et protokollist peab nähtuma, millal on jälitustegevuse luba antud, millal ja mis ajavahemiku suhtes on teostatud teabepäring ning viimaks ka see, millal on jälitusprotokoll koostatud. Nende andmete põhjal on võimalik kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust ja põhjendatust. KrMS § 117 alusel kogutakse andmeid üldkasutatavate tehniliste sidekanalite kaudu edastatavate sõnumite kohta. KrMS § 112 lg 3 kohaselt võib selle jälitustoiminguga tõendeid koguda menetlust juhtiva prokuröri loal. Reeglina erinevad KrMS §-s 117 kirjeldatud jälitustoimingu puhul teabe valdajale tehtud päringu aeg ja ajavahemik, mille suhtes päringut tehakse. Jälitustoimingu protokoll peab kajastama mõlemaid. Päringu tegemise aeg võimaldab kontrollida, kas päring tehti jälitustegevuse loa alusel. Ajavahemik, mille suhtes andmeid nõuti, on aga oluline, tegemaks kindlaks isiku õiguste piiramise kestvust ja ulatust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
26. aprilli
27. a otsus asjas nr 3-1-1-15-10, p-d 9.1-9.3). 13.4 Praeguses asjas koostati jälitusprotokoll
28. novembril 2010 ja sellest nähtuvalt tehti jälitustoiming Lõuna Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör K. Saksa
29. mai
30. a loa nr 432 alusel. KrMS § 117 lg-s 1 sätestatud jälitustoimingu ebaseaduslikkuse jaatamiseks peaks olema tuvastatud, et päring mobiilsidevõrgu operaatorile tehti enne prokurörilt jälitustoiminguks loa saamist. Sellist rikkumist kohtulikul arutamisel kindlaks tehtud ei ole ja seda ei heida menetlejale otsesõnu ette ka kassaatorid.
31. detsembri
32. a otsuses asjas nr 3-1-1-63-08 leidis kriminaalkolleegium, et KrMS § 111 nõuete täitmist tõendi kogumisel peab olema võimalik kontrollida kõigil kohtumenetluse pooltel. Sellest tulenevalt ja arvestades jälitustoimingu kirjeldatud eripära, eriti jälitustoimingule kui riigisaladusele juurdepääsuõiguse piiratust silmas pidades, ei saa kohus erinevalt muudest kohtuliku arutamise käigus esitatavatest taotlustest (nt KrMS §-d 276, 297 ja 298) jätta rahuldamata kohtumenetluse poole taotlust kontrollida jälitustoimingu seaduslikkust. Kohtul lasub vastava taotluse esitamise korral kohustus veenduda eeskätt jälitustoimingu lubatavuse eelduseks oleva kohtu või prokuratuuri loa olemasolus ning selles, et tõendina kasutatav teave on saadud just lubatud toimingute käigus ja loas märgitud ajavahemikul. Kui küsimus jälitustoimingu seaduslikkusest tõstatatakse apellatsioonimenetluses, tuleb seda kontrollida ringkonnakohtul (vt osutatud otsuse p 13.3). Prokurör leiab õigesti, et olukorras, kus R. Feodorovi kaitsjad maa- ja ringkonnakohtu istungitel jälitustegevuse seaduslikkuse kontrollimist ei taotlenud ning puudub ka põhjendatud kahtlus, et jälitustoiming oleks teostatud enne prokurörilt jälitustoiminguks loa saamist, ei too jälitustoimingu protokollis teabepäringu tegemise aja kajastamata jätmine endaga kaasa jälitustegevuse ebaseaduslikuks ning tõendi lubamatuks tunnistamist. 13.5 Kriminaalkolleegiumi hinnangul sedastas ringkonnakohus põhjendatult, et jälitusprotokolli tõendina lubamatust ei too kaasa seegi, et protokollis on mobiilsidevõrgu operaatorite levipiirkondi illustreeriva kaardi juures Elisa maste tähistavas osas ekslikult märgitud mobiilsidevõrgu operaatoriks Elion. Tegemist pole sisulise minetusega, millega oleks kaasnenud protokollist arusaamise raskendatus. Seda esiteks põhjusel, et jälitusprotokolli punktist 3 nähtuvalt teostati jälitustoimingut lisaks Tele2 abonentnumbritele just Elisa abonentnumbrite suhtes ja teiseks seetõttu, et abonentnumbrite asukohta puudutav info kajastub ka mastide kohanimedes, mitte pelgalt illustreerival eesmärgil protokollile lisatud kaartidel. Ühtlasi põhistas apellatsioonikohus jälgitavalt KrMS §-de 110, 112 ja 113 lg 3 nõuete järgimisega seonduvat, leides põhjendatult, et jälitustoimingu teostamisel järgiti ultima ratio põhimõtet ning et jälitusprotokoll allkirjastati seaduses sätestatud korda järgides.
33. Kritiseerides S. U. ütluste usaldusväärsust ja tõendina lubatavust ning väites, et kriminaalmenetlus on ajendatud kannatanu suhtumisest R. Feodorovisse, vaidlustavad kaitsjad sisuliselt faktiliste asjaolude tuvastatust. 14.1 Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus faktilisi asjaolusid tuvastada. Kassatsioonikohtu pädevusse kuuluv kriminaalmenetlusõiguse järgimise kontroll hõlmab järelevalvet selle üle, kas kohtud pidasid kohtuotsuse tegemisel kinni menetlusõigusega seatud nõuetest, millest johtuvalt saab Riigikohus vaagida esmajoones seda, kas kohtu siseveendumuse kujunemine on jälgitav ning kas otsusest nähtub, millised asjaolud kohtuliku arutamise tulemina tõendatuks loeti ja millistele tõenditele ning miks seejuures tugineti (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
34. juuni
35. a otsus asjas nr 3-1-1-38-11, p 16). Vaidlustatud otsusest nähtuvalt loeti S. U. ütlused usaldusväärseks peamiselt seetõttu, et tunnistaja räägitu on üksikasjalik, loogiline ja haakub teiste tõendite - eeskätt jälitusprotokolliga. Kohtud on ka jälgitavalt selgitanud, miks ei anna tunnistaja ütlustes ilmnevad vastuolud ja oletused ning hinnangud nendele asjaoludele, mida ta ise vahetult ei kogenud, alust lugeda tema ütlusi ebausaldusväärseks. Samuti vaagis apellatsioonikohus tunnistaja ütluste usaldusväärsuse küsimust lähtuvalt tema menetluslikust seisundist ja põhistas jälgitavalt, miks ei saa tugineda süüdistatavate ütlustele. Ka anti hinnang väitele, mis puudutab kannatanu isiklikku vastumeelsust R. Feodorovi suhtes. Asjaolu, et kaitsjad eelpool kirjeldatud põhistustega ei nõustu, ei tähenda otsustes põhjenduste puudumist. Tulenevalt KrMS § 363 lg 1 p-st 4 ei pea kriminaalkolleegium seetõttu vajalikuks kõnealuses osas ringkonnakohtu otsuse põhjendusi korrata. 14.2 Ekslik on siinjuures kassaatorite arusaam, nagu tuleks nn endisest kaassüüdistatavast tunnistaja ütlused lugeda aprioorselt ebausaldusväärseks KrMS § 2871 lg-s 5 sätestatu tõttu, s.o tulenevalt asjaolust, et sellist tunnistajat kriminaalkaristuse eest ei hoiatata. Esiteks on kirjeldatud käsitlus otseses vastuolus KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud põhimõttega, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Teisalt muudaks kassaatorite arusaama jaatamine KrMS § 2871 lg-s 5 tähendatud isiku tunnistajana ülekuulamise üldse tarbetuks.
36. Kassaatorid heidavad maakohtule ette kaitsja põhiväidetele vastamata jätmist ja leiavad, et ringkonnakohus keeldus alusetult protokolli vastavust helisalvestisele kontrollimast. 15.1 KrMS § 155 lg 1 kohaselt on esimese või teise astme kohtu kohtuistungi protokoll masina- või arvutikirjas koostatud menetlusdokument, milles kohtuistungi sekretär iseseisvalt või kohtuniku kokkuvõtliku sõnastusena talletab kriminaalasja arutamise tingimused ja käigu. KrMS § 155 lg 2 pdes 1-13 nähakse ette need andmed, mis kohtuistungi protokollis talletada tuleb. Protokolli sisul on oluline tähtsus menetluse lõpptulemuse kujunemisel põhjusel, et see võimaldab adekvaatselt hinnata menetlusosaliste ja kohtu toiminguid kohtuistungil ning väljaselgitatud ja tähtsust omavate asjaolude alusel teha kohtul seaduslik kohtuotsus. Nii on kohtumenetluse pooltel istungi protokolli pinnalt võimalik aru saada, missugune on kohtus vahetult ja suuliselt uuritud tõendite kogum, millel süüdivõi õigeksmõistev kohtuotsus põhineb (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
37. aprilli
38. a otsus asjas nr 3-1-1-27-04, p 13 ja
39. detsembri
40. a otsus asjas nr 3-1-1-124-05, p 11). 15.2 Praeguses asjas seisneb vaidlus selles, kas maakohtu istungi protokollis pidanuks kajastuma R. Feodorovi kaitsja M. Greinomani kohtukõne sõna-sõnaline tekst. Sellele küsimusele annab vastuse KrMS § 155 lg 2 p 10, mille kohaselt tuleb kohtuistungi protokolli kanda kohtuvaidluses poolte esitatud taotlused. Tekst, mille kohtuistungi protokolli lisamist kaitsja soovis, ei sisaldanud aga ühtegi taotlust, vaid kujutas endast kriitikat tõendite lubatavuse ja süüdistuse tõendatuse kohta. 15.3 Alates
41. septembrist 2011 jõustunud KrMS § 155 lg 22 näeb ette, et kui kohtuistung heli- või videosalvestati, on heli- või videosalvestis kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks. Kui protokollis kajastatu on vastuolus salvestisega, tuginetakse salvestisele. Kõnealuse muudatuse üheks eesmärgiks oli kohtuistungi protokolli lihtsustamine, mis väljendub muuhulgas ka KrMS § 155 lg 2 p-s 10 toodud nõudes protokollida üksnes kohtuvaidluses esitatud poolte taotlused, mitte aga sõnavõtte tervikuna. Pidades silmas, et heli- või videosalvestis on kohtuistungi protokolli lahutamatuks lisaks, saab kohtumenetluse pool või kohus vajadusel kohtuvaidluse käigus väljendatud seisukohti taasesitada salvestise vahendusel. Kirjeldatud olukorras ei saa aga rääkida protokolli ja salvestise omavahelisest vastuolust. Seetõttu jäeti taotlused kohtuistungi protokolli parandamiseks ja protokolli ning helisalvestise omavahelise kooskõla kontrollimiseks õigustatult rahuldamata. Neil põhjustel ei ole asjassepuutuv ka osutamine Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsusele asjas nr 3-1-138-
42. II
43. Prokurör on kohtuotsused apellatsiooni- ja kassatsioonimenetluses vaidlustanud eeskätt põhjusel, et tema hinnangul ei pea kuriteo täideviija KarS § 212 tunnuste realiseerimiseks olema kindlustusvõtja. Nõustudes kassaatori materiaalõigusliku käsitlusega, märgib kriminaalkolleegium järgmist. 16.1 KarS §-s 212 nähakse ette vastutus kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise eest kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil. Kindlustuskelmuse koosseisuga kaitstav õigushüve on spetsiifilist liiki vara, s.o kindlustuslepingu täitmiseks vajalik osa kindlustusandja varast. Kindlustuskelmuse koosseis on KarS § 209 suhtes erikoosseis ja selle toimepanemine on võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul. Kindlustuskelmuse puhul on tegemist kärbitud süüteokoosseisuga, mille lõpuleviimiseks piisab KarS § 212 objektiivse koosseisu kahest alternatiivist ühe realiseerimisest: kas kindlustusjuhtumi esilekutsumisest või toimunud kindlustusjuhtumi kohta ebaõigete andmete esitamisest. Kindlustuskelmuse objektiivne koosseis on täidetud juba pettusliku teo toimepanemisega ning muud KarS § 209 järgi kelmuse põhikoosseisus ettenähtud tunnused - eksimus, varakäsutus ja varalise kasu saamine - pole siinkohal nõutavad. Kindlustuskelmuse kui kelmuse erikoosseisu "kärbitus" avaldubki seega objektiivsete tunnuste väiksemas arvus. 16.2 KarS § 212 ei sea koosseisuteole tahtluse alampiiri, mistõttu nii kindlustusjuhtumi esilekutsumise kui ka kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral piisab kaudsest tahtlusest KarS § 16 lg 4 mõttes. Teisest küljest aga nõuab kindlustuskelmuse subjektiivne koosseis lisaks sellele veel toimepanija spetsiifilist eesmärki - saada kindlustusandjalt kindlustushüvitist. Nimetatud eesmärk eeldab toimepanijal KarS § 16 lg 2 kohaselt kavatsetuse tuvastamist. Kui toimepanija tegevus kindlusjuhtumi esilekutsumisel või selle kohta ebaõige ettekujutuse loomisel on kantud muudest eesmärkidest kui kindlustushüvitise saamine, ei ole kindlustuskelmuse koosseis täidetud. Nii ei ole sellest koosseisust hõlmatud ka muu varaline kasu, mida toimepanija soovib kindlustusandja arvel saada (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
44. mai
45. a otsus asjas nr 3-1-1-32-11, p-d 7-9).
46. Seadusest ega ka refereeritud otsuses väljendatud seisukohast, mille järgi on kindlustuskelmuse toimepanemine võimalik eeskätt kindlustusvõtja poolt kindlustuslepingu alusel tekkinud õigussuhte olemasolul, ei saa siiski teha järeldust, nagu tuleks kindlustuskelmuse täideviijana vaadelda vaid kindlustusvõtjat ja et teised isikud saavad seetõttu KarS § 212 järgi vastutada üksnes kuriteost osavõtu eest. Sellise lähenemisega jäetaks karistusõigusliku vastutusega hõlmamata olukorrad, mil kindlustuskelmuse tunnustele vastava pettusliku teo paneb toime isik, kes kindlustusandjaga lepingulistes suhetes ei ole, kuid tegutseb kindlustushüvitise saamise eesmärgil ja kellel kindlustusjuhtumi toimumise korral tekib õigus kindlustushüvitisele. Näiteks peab vastutuskindlustuse korral kindlustusandja vastavalt võlaõigusseaduse (VÕS) §-le 510 täitma kindlustusvõtja asemel kohustuse hüvitada kahju, mille kindlustusvõtja on tekitanud kolmandale isikule (kahjustatud isik) kindlustuse kehtivuse ajal toimunud kindlustusjuhtumi tagajärjel, ja kandma õigusabile tehtud kulud. Kohtute materiaalõiguslikust käsitlusest lähtuvalt vastutaks kahjustatud isik kindlustusjuhtumi esilekutsumise või kindlustusjuhtumi toimumise kohta ebaõige ettekujutuse loomise korral kindlustushüvitise saamise eesmärgil tegutsedes KarS § 212 järgi kuriteost osavõtjana. Kuid pidades silmas kuriteost osavõtu aktsessoorsuse põhimõtet, saaks osavõtja karistusõiguslikust vastutusest rääkida vaid siis, kui seejuures on tuvastatud ka kindlustusvõtja kui kuriteo täideviija käitumise vastavus sama kuriteokoosseisu tunnustele. Vastasel juhul oleks kahjustatud isiku vastutus kuriteost osavõtu eest KarS § 212 alusel välistatud. Sellise arusaamaga ei saa aga nõustuda. Seetõttu leiab prokurör põhjendatult, et kindlustuskelmuse tunnuste realiseerimiseks ei pea kuriteo täideviija olema kindlustuslepingu sõlminud isik, s.t kindlustusvõtja.
47. Asudes seisukohale, et kuriteo täideviija saab olla vaid kindlustusvõtja ja et praeguses kohtuasjas on selliseks isikuks R. Veski, jätsid kohtud tähelepanuta sellegi, et kohtulikul arutamisel uuritud tõendid kõnealust järeldust ei kinnita. Maakohus sedastas, et kindlustuslepingu kohaselt oli kindlustusvõtjaks R. Veski ja kindlustusandjaks If P&C Insurance AS. Samas nähtub kindlustusandja esitatud dokumentidest R. U. ja If P&C Insurance AS-i vahelise liikluskindlustuse tavalepingu sõlmimise fakt sõiduki Chrysler Voyager kindlustamiseks. Seega ei ole tõend, millele maakohus süüdimõistva otsuse järeldused rajas, seostatav järeldusega, et kindlustusvõtjaks oli R. Veski. Ringkonnakohus on maakohtu materiaalõigusliku käsitlusega nõustunud ega ole selles küsimuses omapoolseid põhistusi lisanud, jättes samuti tähelepanuta, et süüdimõistev otsus rajaneb tõendil, mis esimese astme kohtu seisukohtade õigsust ei kinnita. Nagu eelpool märgitud, on kuriteost osavõtt täideviimise suhtes aktsessoorne, mis tähendab, et osavõtt ei ole põhiteota (täideviimiseta) võimalik. Prokurör leiab põhjendatult, et kuivõrd uuritud tõenditest nähtuvalt R. Veskit kuriteo täideviijana käsitada ei saa, tähendaks see kohtutega nõustumise korral ka R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri kui kindlustuskelmusele kaasaaitajate karistusõigusliku vastutuse välistamist. Kuna kohtud rajasid kuriteo täideviimist ja osavõttu puudutavad järeldused väärale materiaalõiguslikule hinnangule ja tõendile, mis sellise käsitluse kohast täideviimise ning osavõtu võimalikkust ei kinnita, on need minetused KrMS § 362 p 1 kohaselt maa- ja ringkonnakohtu otsuste kassatsiooni korras tühistamise aluseks.
48. Kaitsjad peavad arusaamatuks prokuröri kassatsioonis esitatud taotlust, mille kohaselt tuleks maaja ringkonnakohtu otsused materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu tühistada ja uue otsusega kõik süüdistatavad KarS § 212 lg 1 järgi süüdi tunnistada. Kaitsjate arvates ongi R. Veski, R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur sellise kvalifikatsiooni alusel juba süüdi tunnistatud. See vastuväide eirab aga maa- ja ringkonnakohtu otsuste põhiosades kajastuvaid põhjendusi ning ka mõlema otsuse resolutiivosas süüdistatavate käitumisele antud karistusõiguslikku hinnangut. Nagu eelpool märgitud, käsitasid alama astme kohtud R. Veskit kindlustuskelmuse täideviijana ja ülejäänud süüdistatavaid kuriteole kaasaaitajatena. Sellele käsitlusele vastav karistusõiguslik hinnang kajastub ka kohtuotsustega süüdlaste käitumisele antud kuritegude kvalifikatsioonis KarS § 212 lg 1 ja §

§ 22lg 3 näol.

Arvestades, et lähtuvalt süüdistuses toodud teokirjeldusest vaatleb prokurör erinevalt alama astme kohtutest kõigi süüdistatavate käitumist kindlustuskelmuse kaastäideviimisena, ongi kassatsioonis taotletud R. Veski, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamist ning karistamist kuriteo täideviimist ettenägeva kvalifikatsiooni, s.o KarS § 212 lg 1 alusel.

1. Ebaõige on ka kaitsjate väide, nagu jääks prokuröri kassatsioonis sisalduva taotluse pinnalt selgusetuks, millises täideviimise vormis süüdistatavad kindlustuskelmuse tunnused realiseerisid. KarS § 212 ei näe kvalifitseeriva koosseisulise tunnusena ette kuriteo toimepanemist grupis, mis tähendab, et pelgalt kõnealuse kuriteokoosseisu kvalifikatsioonile tuginevalt ei saa teha järeldusi süüdlastele etteheidetava teo täideviimise vormi kohta. Samas nähtub juba R. Veskile, R. Feodorovile, T. Schasminile ja J. Laurile esitatud süüdistusest, et nad panid kuriteo toime grupis, s.t kaastäideviijatena. Süüdistusaktis sisalduvast teokirjeldusest tuleneb, missugune oli iga süüdistatava teopanus kuriteokoosseisu tunnuste realiseerimisel. Kõnealuses osas pole süüdistust muudetud ja ka kassatsioonist järeldub ühemõtteliselt, et kassaator käsitab kõiki süüdistatavaid jätkuvalt kaastäideviijatena. Sellele osutavad muuhulgas selgelt prokuröri need seisukohad, milles analüüsitakse süüdistatavate teopanust kindlustusjuhtumi lavastamisel. Väidet, et kaitsjatele või süüdistatavatele oleks teokirjeldus kuriteo grupilist toimepanemist puudutavas osas jäänud arusaamatuks, senises menetluses esitatud ei ole.
2. Süüdistuse kohaselt lavastasid R. Veski, R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur kindlustusjuhtumi esilekutsumiseks liiklusõnnetuse eesmärgiga petta If P&C Insurance AS-lt välja sõiduki kindlustushüvitis. Maakohus leidis, et kindlustuskelmuse toimepanija peab tegutsema kindlustusandjalt kindlustushüvitise saamise eesmärgil, s.o kavatsetult ja tõenditest nähtuvalt tegutsesidki süüdistatavad kavatsetult, kuna nad teadsid ning pidasid võimalikuks liiklusõnnetuse lavastamist ja võõra asja rikkumist, seades selle endale eesmärgiks. Kolleegiumi arvates ei saa nende põhistuste alusel teha mingeid sisulisi järeldusi süüdistatavatele etteheidetava teo toimepanemise eesmärgi kohta. Sisuliselt on kohus küll kindlustushüvitise saamise eesmärgi tuvastamise vajadust konstateerinud, kuid jätnud seejärel selle nõuetekohaselt kindlaks tegemata ja tõenditega seostamata.
3. Ringkonnakohtu otsusega on kõnealuses osas maakohtu otsuse põhistusi täiendatud ja sedastatud, et R. Veski eesmärgiks oli R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri kaasabil liiklusõnnetuse lavastamine, mille käigus kindlustatud auto hävineks ning et kindlustusjuhtumi esilekutsumisest tulenevalt maksaks kindlustusandja välja kindlustushüvitise. Apellatsioonikohtu hinnangul võib R. Veski kasutuses olnud sõidukit puudutava liisingulepingu ja kindlustuslepingu tingimustest tulenevatest tagajärgedest järeldada, et süüdistatavat motiveerinud lõppeesmärk oli liisingumaksetest vabanemine, kuid kindlustuspettuse toimepanek selleks, et kindlustusandja maksaks Swedbank Liising AS-le kindlustushüvitise välja, oli selle vältimatu eeltingimus ja vajalik eeldus. Ringkonnakohtu arvates hõlmab kindlustuskelmuse koosseis ka juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatud isikuks kolmas isik ja kindlustusvõtja eesmärgiks on kindlustushüvitise väljapetmine kolmanda isiku kasuks. 22.1 Seoses eelnevate seisukohtadega märgivad kaitsjad iseenesest õigesti, et Swedbank Liising ASga sõlmitud liisingulepingust nähtuvalt ei olnud selle lepingu pooleks R. Veski, vaid MPE Baltic OÜ, keda süüdistatav esindas. Sellest tulenevalt saanuks kindlustusjuhtumi toimumisel teatud eelduste täidetuse korral liisingumaksete tasumise kohustusest vabaneda üksnes süüdistatava esindatud juriidiline isik. Viimasele pole aga praeguses kohtuasjas süüdistust esitatud ja teda pole ka muul viisil menetlusse kaasatud. Teisalt ei ole ringkonnakohtu otsuse pinnalt arusaadav seegi, missuguse kindlustuslepingu tingimuste pinnalt tehti järeldus, et süüdistatavat motiveerinud lõppeesmärgiks oli liisingumaksete tasumisest vabanemine. Kuigi liisingulepingu tingimustest nähtuvalt kohustus liisinguvõtja sõlmima liisingueseme vabatahtliku ja kohustusliku kindlustuslepingu, pole kõnealused lepingud vahetu kohtuliku uurimise esemeks olnud. 22.2 Eelöeldule vaatamata nõustub kriminaalkolleegium apellatsioonikohtu seisukohaga, et olukorras, kus kindlustuspettuse toimepanijat võivad küll motiveerida muud lõppeesmärgid, kuid nende saavutamisega kaasneb vältimatult ka kindlustushüvitise väljamaksmine ja selline tagajärg on süüdlase kavatsetusest hõlmatud, saab rääkida KarS § 212 koosseisulistele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Samuti on õige seisukoht, et KarS §-s 212 sätestatud kindlustuskelmuse koosseis hõlmab juhtumeid, kus kindlustuslepingu kohaselt on soodustatuks kolmas isik ja kindlustuspettuse toimepanija seab eesmärgiks kindlustushüvitise väljapetmise kolmanda isiku kasuks. Tulenevalt KarS §-ga 212 kaitstavast õigushüvest ei oleks selliste isikute karistusõiguslikult erinev kohtlemine võrreldes isikutega, kes soovivad kindlustushüvitist endale, millegagi põhjendatav. Vastupidist järeldust ei saa teha ka vaadeldava kuriteokoosseisu objektiivsete ja subjektiivsete tunnuste pinnalt. III
4. Otsuse eelnevates põhjendustes leidis kriminaalkolleegium, et maa- ja ringkonnakohus kohaldasid ebaõigesti materiaalõigust, kui sedastasid, et kindlustuskelmuse täideviijaks KarS § 212 järgi saab olla üksnes kindlustusvõtja ning et sellest tulenevalt vastutavad R. Feodorov, T. Schasmin ja J. Laur kuriteole kaasaaitajatena KarS §

§ 22lg 3 alusel.

Kassatsioonis taotleb prokurör maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ning kõigi süüdistatavate süüditunnistamist KarS § 212 lg 1 järgi. Sellise taotluse rahuldamine kassatsioonimenetluses ei ole KrMS § 361 lg 1 p 7 kohaselt võimalik, kuna sellega raskendataks R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri olukorda. Võttes arvesse, et süüdistuse kohaselt panid süüdistatavad kindlustuskelmuse toime kaastäideviijatena, võib sellest tulenevalt nende käitumisele teistsuguse materiaalõigusliku hinnangu andmisel vajalikuks osutuda ka uute faktiliste asjaolude tuvastamine, mis pole vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 Riigikohtu pädevuses. Sellest johtuvalt tuleb maa- ja ringkonnakohtu otsused osaliselt tühistada ning saata kriminaalasi uueks arutamiseks alama astme kohtule. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb lähtuvalt süüdistuses toodud teokirjeldusest lahendada küsimus iga süüdistatava käitumise vastavusest KarS § 212 lg 1 tunnustele, arvestades seejuures KarS § 21 lg-s 2 sätestatud kaastäideviimise määratlust.

1. Kuigi materiaalõiguse ebaõige kohaldamine sai alguse maakohtust, peab kolleegium võimalikuks kriminaalasja uueks arutamiseks saatmist samale ringkonnakohtule. Tulenevalt KrMS §-ga 340 apellatsioonikohtule antud pädevusest saab ringkonnakohus kriminaalasja uueks arutamiseks saatmata teha ise uue otsuse siis, kui ta soovib kriminaalasjas kogutud tõenditele antud hinnangut muuta või asuda süüdistatavate tegevuses kuriteokoosseisu olemasolu osas võrreldes maakohtuga teistsugusele seisukohale (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a määrus asjas nr 3-11-35-13, p 17). Sellest lähtuvalt on ringkonnakohus õigustatud võrreldes maakohtu otsusega andma tõenditele ja süüdistatavate käitumisele teistsuguse hinnangu. Olles tuvastanud, et R. Veski, R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri süüditunnistamisel kohaldati ebaõigesti materiaalõigust, mis tingib maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamise ning kriminaalasja saatmise uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule, puudub kolleegiumil edasiselt alus kaitsjate nende väidete analüüsimiseks, mis puudutavad R. Feodorovil kindlustushüvitise saamise eesmärgi tõendatust ja talle mõistetud karistuse raskust.
4. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6 ning § 362 p-st 1 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
5. mai
6. a otsuse osaliselt, s.o osas, millega jäeti maakohtu otsus muutmata R. Veski süüditunnistamises KarS § 212 lg 1 ja R. Feodorovi, T. Schasmini ning J. Lauri süüditunnistamises KarS §

§ 22

lg 3 järgi ning süüdistatavatelt kriminaalmenetluse kulude väljamõistmises, osas, millega täiendati maakohtu otsuse põhjendusi süüteokoosseisu subjektiivsete tunnuste tuvastamist puudutavas osas ja karistati R. Veskit KarS § 212 lg 1 ning R. Feodorovi, T. Schasmini ja J. Lauri KarS §

§ 22lg 3 alusel.

Kriminaalasi tuleb tühistatud osas saata uueks arutamiseks sama ringkonnakohtu samale kohtukoosseisule. Muus osas jätab kolleegium ringkonnakohtu otsuse muutmata. Prokuröri ja kaitsjate kassatsioonid tuleb rahuldada osaliselt. Hannes Kiris, Eerik Kergandberg, Lea Kivi