Obsah (4)

§ 257§ 66§ 65§ 214

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimene

§ 257järgi Tallinna Ringkonnakohtu 28.

juuni

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-12302 Sergei Kudrovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann-Getsu ja Arkadi Netšeporuki kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa, kassatsioonid Prokuratuur, esindaja Põhja Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Natalia Miilvee
2. oktoober 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. aprilli
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a kohtuotsused Sergei Kudrovi ja Arkadi Netšeporuki süüditunnistamise ja neile karistuse mõistmise osas.
8. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
9. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
10. Kassatsioonid rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. Sergei Kudrov ja Arkadi Netšeporuk anti kohtu alla süüdistatuna

§ 257järgi selles, et nad pärast N.

T. poolt töövaidluskomisjonile avalduse esitamist Europe Recycling Systems OÜ vastu töösuhte tuvastamise, töölepingu TLS § 91 lg 2 alusel lõppenuks tunnistamise, saamata jäänud töötasu ja TLS § 100 lg 4 alusel hüvitise nõudes, olles arvamusel, et N. T. nõue on alusetu ning olles Europe Recycling Systems OÜ juhatuse liikmed, s.o Europe Recycling Systems OÜ seaduslikud esindajad, teostasid grupis ebaseaduslikult oma õigust nõudele vastu vaielda, piirates N. T. vabadust ning kasutades tema pereliikmete suhtes psüühilist vägivalda. 1.1

1. aprillil 2011 päevasel ajal Tallinnas Xxxxxxxxx X juures nõudsid S. Kudrov ja A. Netšeporuk N. T.-lt rahalisest nõudest loobumist, demonstreerides N. T.-le neil kaasas olnud tulirelvi, ähvardades teda pähe tulistada ja hävitada tema perekond. 1.2
2. aprilli
3. a hommikul Tallinnas Xxxxx XXX piirkonnas väänasid S. Kudrov ja A. Netšeporuk N. T.-l käed selja taha ning toimetasid ta jõuga sõidukisse, kus jätkuvalt nõudsid N. T.lt Europe Recycling Systems OÜ vastu esitatud rahalisest nõudest loobumist, ähvardades vastasel korral kasutada füüsilist vägivalda N. T. ja tema pereliikmete suhtes. 1.3
4. augustil 2011 kella 17-18 vahel Tallinnas Xxxxxxx X juures nõudsid S. Kudrov ja A. Netšeporuk N. T.-lt Europe Recycling Systems OÜ vastu esitatud rahalisest nõudest loobumist, ähvardades keeldumise korral teda maha lasta ja samuti „tegeleda“ tema naise ja tütrega.
5. Harju Maakohtu
6. aprilli
7. a otsusega tunnistati A. Netšeporuk süüdi
8. ja
9. aprillil 2011 toime pandud ja

§ 257

järgi kvalifitseeritud kuritegudes ja teda karistati rahalise karistusega 240 päevamäära, s.o 3096 eurot.

§ 66

lg 1 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi 6 kuu jooksul igakuiste maksetena mitte vähem kui 516 eurot kuus. Samades kuritegudes mõistis maakohus

§ 257järgi süüdi ka S.

Kudrovi ja karistas teda rahalise karistusega 230 päevamäära.

§ 65lg 1 ja § 64 lg 1 alusel suurendati S.

Kudrovile käesoleva otsuse ja Harju Maakohtu

1. mai
2. a otsusega mõistetud üksikkaristustest raskemat, mõistes liitkaristuseks rahalise karistuse 360 päevamäära. Mõistetud liitkaristusest arvati maha
3. mai
4. a otsuse alusel kantud karistus 160 päevamäära ning S. Kudrovi kandmisele kuuluvaks karistuseks jäi rahaline karistus 200 päevamäära, s.o 880 eurot.

§ 66

lg 1 alusel määrati rahalise karistuse tasumine ositi kahe kuu jooksul osamaksetena 440 eurot kuus. 3. augustil 2011 aset leidnud kuriteos mõistis maakohus süüdistatavad õigeks ja selle osas kassatsioonimenetlust ei toimu. Maakohus põhjendas A. Netšeporuki ja S. Kudrovi süüditunnistamist kokkuvõtvalt järgmiselt. 2.1 Maakohtu hinnangul on kohtus uuritud tõenditega, sh kannatanu ja süüdistatavate ütlustega tuvastatud nii pooltevaheline töösuhe kui ka sellest välja kasvanud vaidlus. Seega oli kohtu hinnangul õige süüdistuses esitatud väide, et S. Kudrovil ja A. Netšeporukil oli seadusest tulenev õigus vaidlustada endise töötaja esitatud nõudeid, s.o tõeline õigus

§ 257mõttes.

Samuti luges maakohus tõendatuks, et ähvardades kannatanut vägivallaga, teostasid süüdistatavad oma õigust

1. aprillil 2011 ebaseaduslikus korras. Seejuures tugines maakohus kannatanu ütlustele, mille usaldusväärsuses kohus ei kahelnud. Maakohtu hinnangul ei olnud eluliselt usutav, et töövaidlust alustanud kannatanu kirjutab mõned nädalad hiljem sundimatult, et ei saa enda nimel esitatud avaldusest aru ega ole seda allkirjastanud. Pigem oli kohtu arvates usutav, et kannatanut motiveeris juurdekirjutust tegema süüdistatavate kõnepruugist ja käitumisest, sh S. Kudrovi poolt relva kandmisest, tingitud hirm. 2.2 Maakohus jättis otsuse tegemisel tervikuna kõrvale tunnistaja A. S.-i ütlused. Tunnistaja selgitas kohtuistungil, et tal ei ole S. Kudrovi vastu pretensioone, nad kohtusid
2. augustil 2011, S. Kudrov andis talle 50 eurot ja tema rohkem midagi saada ei soovi. Ristküsitluse käigus selgus, et tunnistaja ütlused on vastuolus tema poolt kohtueelses menetluses antud ütlustega. Ütluste vastuolu A. S. adekvaatselt selgitada ei osanud. Samuti ei osanud ta põhjendada, miks ta kirjutas
3. augustil 2011 politseile avalduse selle kohta, et S. Kudrov teda ähvardas, kui kõik probleemid olid väidetavalt leidnud lahenduse kuus päeva varem, s.o
4. augustil
5. 2.3
6. aprilli
7. a kuriteo osas asus kohus seisukohale, et süüdistatavatele on etteheidetav üksnes kannatanu käe selja taha väänamine ja vastu tema tahtmist S. Kudrovi autosse viimine. Kohus ei välistanud, et süüdistatavad võisid N. T.-d ka ähvardada, kuid kohtu hinnangul puudus kannatanul alus võtta ähvardusi tõesena. N. T. ütlustest nähtus, et ta oli esitanud avalduse politseile ja juristid olid teda veennud, et midagi ei ole vaja karta. Samuti ei allunud N. T. sel korral süüdistatavate nõudmisele allkirjastada dokument pretensioonide puudumise kohta.
8. Süüdistatavad vaidlustasid maakohtu otsuse, taotledes õigeksmõistva kohtuotsuse tegemist. Nad leidsid apellatsioonides, et kannatanu on andnud menetluse kestel vastuolulisi ütlusi, et maakohus on põhjendamatult jätnud kõrvale tunnistajate A. S.-i, V. K. ja I. B. ütlused ning kannatanu ütlused on vastuolus tunnistajate ütluste ja tegelike asjaoludega. Samuti eitas S. Kudrov
9. aprillil 2011 kannatanule püstoli demonstreerimist, väites, et kannatanu ähvardamiseks puudus tal igasugune põhjus. Apellatsioonid esitasid ka prokurör ja kannatanu, vaidlustades maakohtu otsust süüdistatavate õigeksmõistmise osas
10. augusti 2011 kuriteos.
11. Tallinna Ringkonnakohtu
12. juuni
13. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Apellatsioonikohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Ringkonnakohus lükkas ümber süüdistatavate etteheited maakohtu poolt kannatanu ütluste hindamise kohta, selgitades, et kohus võib kohtuotsuses tugineda vaid kohtuistungil vahetult uuritud tõenditele. Seega sai maakohus otsuse tegemisel tugineda vaid kannatanu ristküsitlusel antud ütlustele. Kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamine kohtuistungil saab KrMS § 289 lg 1 kohaselt teenida vaid ristküsitlusel antud ütluste usaldusväärsuse kontrolli eesmärki ning ütluste avaldamine saab toimuda kohtumenetluse poole taotlusel. Kaitsja taotles ühel korral kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ja ütlustes ilmnenud vastuolu kõrvaldati ristküsitluse käigus. Kuna rohkem kannatanu kohtueelses menetluses antud ütluste avaldamist ei taotletud, oli apellatsioonides esitatud kannatanu erinevates menetlusetappides antud ütluste analüüs asjakohatu. 4.2 Ringkonnakohus ei nõustunud süüdistatavatega ka selles, et maakohus jättis põhjendamatult tunnistaja A. S.-i ütlused otsuse tegemisel kõrvale. Ringkonnakohus märkis, et tunnistaja kohtueelses menetluses ja kohtuistungil antud ütlustes ilmnesid diametraalsed lahknevused, mida tunnistaja ei osanud adekvaatselt selgitada. Seetõttu tuli tema ütlused tervikuna kõrvale jätta. Apellatsioonides viidatud tunnistajate V. K. ja I. B. ütluste osas selgitas ringkonnakohus, et kuna neid tunnistajaid ei kuulatud maakohtus üle, ei ole ka alust tugineda nende ütlustele. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
14. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid süüdistatavate kaitsjad, kes taotlevad maa- ja ringkonnakohtu otsuste tühistamist ja süüdistatavate õigeksmõistmist. Alternatiivselt taotleb S. Kudrovi kaitsja kriminaalasja saatmist Harju Maakohtule uueks arutamiseks. Kaitsjate seisukohad on kokkuvõtlikult järgmised. 5.1 S. Kudrovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann-Getsu on seisukohal, et maa- ja ringkonnakohus on süüdimõistva otsuse tegemisel rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes ning kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kohtud on otsuse tegemisel tuginenud vastuolulistele tõenditele. Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et S. Kudrov kannatanut ähvardas ja selles osas puuduvad otsuses põhjendused. Tõendatud ei ole süüdistatavate ühine ja kooskõlastatud tegevus. Veel leiab kaitsja, et maakohtu järeldused ei vasta tuvastatud asjaoludele ehkki kohus jõudis veendumusele, et
15. aprillil 2011 kannatanu reaalset ohtu ei tajunud, mõistis ta S. Kudrovi sel päeval toime pandud teos süüdi. Kaitsja hinnangul on kohtud eelistanud põhjendamatult kannatanu ütlusi, rikkudes sellega KrMS §-s 61 sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid. Põhjendamatult on kõrvale jäetud tunnistaja A. S.-i ütlused. Kaitsja hinnangul on kohtud põhjendamatult jätnud arvesse võtmata kannatanu isiku - kannatanu on korduvalt kelmuste eest kriminaalkorras karistatud, mis näitab, et ta on oma iseloomu poolest kelm ja talle on omane saada kelmuse teel ebaseaduslikku kasu, mida süüdistatav on kogu menetluse kestel püüdnud tõestada. 5.2 A. Netšeporuki kaitsja vandeadvokaat Natalia Lausmaa leiab samuti, et maa- ja ringkonnakohus on süüdimõistva otsuse tegemisel rikkunud tõendite hindamise reegleid ja kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kaitsja hinnangul ei ole kriminaalasjas peale kannatanu ütluste muid tõendeid selle kohta, et A. Netšeporuk oleks kasutanud kannatanu suhtes vägivalda või teda või tema perekonda sellega ähvardanud. Kaitsja on seisukohal, et isiku süüditunnistamiseks

§ 257

järgi peab olema tõendatud, et kannatanul oli reaalne alus karta ähvarduste täideviimist ja et ta allus ähvarduste mõjul süüdistatava ebaseaduslikus korras esitatud nõudmistele. Käesolevas asjas ei ole need asjaolud tõendatud. Kannatanu ei ole loobunud oma nõudest väidetavalt saamatajäänud töötasu osas ja seega ei ole süüdistatavad oma vähemalt osaliselt tõeliseks osutunud õigust ebaseaduslikus korras teostanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Esmalt analüüsib Riigikohtu kriminaalkolleegium kassaatorite seisukohti kohtute poolt tõendite hindamise reeglite eiramisest (I), seejärel käsitleb kassaatorite väiteid kohtute põhjendamiskohustuse rikkumisest (II) ja võtab lõpuks kokku kassatsioonimenetluse tulemused (III). I
2. Vastavalt KrMS § 363 lg-le 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid, kuid saab anda hinnangu sellele, kas kohtud järgisid kriminaalasja lahendamisel kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud tõendite hindamise põhimõtteid ja kohtuotsuste põhistamise nõuet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-102-09, p 7). Kohtuotsuse põhistatus tähendab seda, et kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema kohtuotsuse lugejale jälgitav. Kohtuotsuses tuleb ära näidata, millised asjaolud kohus tõendatuks luges ning millistele konkreetsetele tõenditele ja miks kohus seejuures tugines (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. aprilli
6. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-21-10, p 8). Käesolevas asjas on maa- ja ringkonnakohus kooskõlas kriminaalmenetluse normide ning Riigikohtu asjakohase praktikaga põhjendanud, milliste tõenditega on süüdistuse aluseks olevad faktilised asjaolud tõendatud. Kohtud on kooskõlas KrMS § 61 lg-s 2 sätestatuga hinnanud tõendeid nende kogumis ning põhjendanud, miks nad on otsuse tegemisel tuginenud kannatanu, mitte süüdistatavate ütlustele. Samuti on maakohtu otsuses esitatud põhjendused, miks kohus ei pidanud võimalikuks tugineda otsuse tegemisel tunnistaja A. S.-i ütlustele. Kohus tuvastas, et tunnistaja andis menetluse kestel vastuolulisi ütlusi ega suutnud ütluste lahknemise põhjuseid usutavalt ega arusaadavalt põhjendada. Maakohtu hinnang A. S.-i ütlustele on kooskõlas Riigikohtu korduvalt väljendatud seisukohaga, mille kohaselt tuleb isiku erinevates menetlusetappides antud ütluste diametraalse erinevuse korral selline tõend tervikuna kui ebausaldusväärne kõrvale jätta (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. aprilli
8. a otsus asjas nr 3-1-1-3-07, p 6,
9. novembri
10. a otsus asjas nr 3-1-1-62-07, p-d 12.1-12.3 ja
11. novembri
12. a otsus asjas nr 3-1-1-87-11, p 7). Seega on S. Kudrovi kaitsja vastupidine arvamus alusetu ja vastuolus kohtupraktikaga.
13. Väär on ka S. Kudrovi kaitsja seisukoht, mille kohaselt on tema kaitsealuse kuriteod tõendamata. Kannatanu ja tunnistajad on kirjeldanud nii A. Netšeporuki kui ka S. Kudrovi tegevust süüdistuses toodud kuritegudes. Kirjeldustest nähtub, et süüdistatavad tegutsesid ühiselt ja kooskõlastatult ning mõlemad valitsesid sündmuste käiku, mistõttu kohtud on põhjendatult käsitanud neid kaastäideviijatena. Asjaolu, et suulised ähvardused esitas A. Netšeporuk ja S. Kudrov enamjaolt vaikis, ei välista kaastäideviimist. Teovalitsemise teooria kohaselt ei ole nõutav, et täideviijana käsitatav isik realiseeriks tingimata ja alati ise kas tervikuna või osaliselt objektiivse teokoosseisu, kuid kõik täideviijad peavad ühtsest tahtest hõlmatud ja kuriteokoosseisu tunnustele vastavate sündmuste kulgemist enda kontrolli all hoidma. Samas peab iga täideviija panus süüteo toimepanemisse olema oluline (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
14. jaanuari
15. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-97-04, p 21). Olulise panusena ähvarduse täideviimisel on kohtupraktikas aktsepteeritud ka olukorda, kus üks süüdistatav võimendab oma kohalolekuga teise poolt esitatud nõudmiste ja ähvarduste sisu, aktiviseerides kannatanus hirmu (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
16. märtsi
17. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-23-01, p 8). Seega ei ole oluline, et kriminaalasjas puuduvad tõendid S. Kudrovi poolt kannatanu suulisest ähvardamisest. Kohtud on tuvastanud, et S. Kudrov viibis süüdistuses kajastatud kuupäevadel koos A. Netšeporukiga sündmuskohal, oli teadlik viimase poolt avaldatud ähvarduste ja nõudmiste sisust, kiitis need vaikides heaks ning võimendas neid oma kohalolekuga. S. Kudrovi teopanuse hindamisel on maakohus võtnud arvesse ka asjaolu, et süüdistatav kandis kohtumisel relva, ning leidnud, et just relva nägemine võis panna kannatanut süüdistatavate ähvardusi tõsiselt võtma. Eeltoodust tulenevalt on S. Kudrovi teopanus tõendatud. II
18. Kohtud ei ole aga süüdistatavate käitumisele karistusõigusliku hinnangu andmisel järginud põhjendamiskohustust, mis on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Nimetatud rikkumine toob kaasa kohtuotsuste osalise tühistamise ja kriminaalasja tühistatud osas maakohtule uueks arutamiseks saatmise. 10.

§-s 257 sätestatud omavoli objektiivse koosseisu moodustab oma tõelise või oletatava õiguse teostamine ebaseaduslikus korras, kui see on olnud seotud vägivalla, vara hävitamise või rikkumise või sellega ähvardamisega, isikult vabaduse võtmise, isiku vabaduse piiramise või sellega ähvardamisega. Omavoliga on seega tegemist siis, kui süüdlane teostab ebaseaduslikult õigust, mis eksisteerib reaalselt (tõeline õigus), või mida ta on õigustatud oletama ühiskonnas eksisteerivate õigussuhete raames (oletatav õigus) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 6. jaanuari 1998. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-3-98). Seega on omavoli subjektiks isik, kellele subjektiivne õigus kuulub või kes oletab taolise õiguse endale kuulumist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 24. oktoobri 2002. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-108-02, p 7). Süüdistatava süüditunnistamiseks

§ 257

järgi tuleb obligatoorselt ära näidata, millist (tõelist või oletatavat) õigust ta teostas. 11. Käesolevas asjas on kohtud süüdistatavate tõelise õigusena käsitanud nende kui tööandjate õigust vaielda vastu töötaja poolt töövaidluskomisjonile esitatud avaldusele töölepingu lõppenuks tunnistamise, saamata jäänud töötasu ja hüvitise nõudes. Ehkki selline õigus on süüdistatavatel kui kannatanu endise tööandja Europe Recycling Systems OÜ juhatuse liikmetel ja seega seaduslikel esindajatel tõepoolest olemas (ITVS § 20 lg 3 kohaselt isik, kelle vastu nõuded on esitatud, kas tunnistab neid või vaidleb nendele vastu), on kohtud jätnud tähelepanuta, et süüdistuse kohaselt ei seisnenud S. Kudrovile ja A. Netšeporukile etteheidetav tegevus kannatanu nõuetele vastuväidete esitamises, vaid temalt nendest loobumise nõudmises. Eelnevast lähtuvalt tulnuks süüdistatavate süüditunnistamiseks

§ 257

järgi tuvastada, et süüdistatavatel oli sellise nõude esitamiseks tegelik või oletatav õigus. Seejuures ei tule oletatava õiguse all mõista pelgalt isiku subjektiivset arusaama oma õigustest, vaid seda peavad toetama ka õiguskorras tervikuna omaksvõetud arusaamad ning süüdlane peab pidama seda enda tegelikuks õiguseks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. juuni
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-88-03, p 9). Seega on ka oletatava õiguse puhul tegemist seadusega tagatud õigusega, mida isik peab ekslikult endale kuuluvaks (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. augusti
4. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-78-96). Kohtuotsustes puuduvad põhjendused, millistel kohtud leidsid, et süüdistatavatel oli kas tegelik või oletatav õigus nõuda kannatanult töövaidluskomisjonile esitatud nõudest loobumist. Seega on maa- ja ringkonnakohtu põhjendused süüdistatavate poolt

§-s 257 sätestatud kuriteokoosseisu realiseerimisest puudulikud, mille kolleegium loeb kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes.

1. Tähelepanu väärib ka S. Kudrovi kaitsja kassatsioonis tõstatatud küsimus maakohtu järelduste mittevastavusest tuvastatud asjaoludele. Erinevalt kaitsjast leiab kriminaalkolleegium, et ka siin on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes, s.o põhjenduste puudumisega, mitte kohtuotsuse resolutiivosa järelduste mittevastavusega tõendamiseseme tuvastatud asjaoludele. Viimasega oleks tegemist olukorras, kus
2. aprillil 2011 toimepandud kuriteos hõlmanuks süüdistus üksnes kannatanu ähvardamist, sundimaks teda oma nõudest loobuma. Sellisel juhul pidanuks maakohus, leides, et kannatanu ei tajunud reaalset ohtu ning seega ei täitnud süüdistatavate tegevus

§-s 120 sätestatud ähvardamise ning sellest tulenevalt ka omavoli koosseisu, süüdistatavad selles kuriteos õigeks mõistma. Süüdistuse tekstist aga nähtub, et lisaks ähvardamisele väänasid süüdistatavad kannatanu käed selja taha ja toimetasid ta jõuga autosse. Kuigi maakohus luges kirjeldatud tegevuse kannatanu ja tunnistaja A. P. ütlustega tõendatuks, ei analüüsinud kohus, kas kirjeldatud tegevus on käsitatav vägivallana või isiku vabaduse piiramisena

§ 257mõttes.

Ringkonnakohus nimetatud rikkumisele tähelepanu ei pööranud, märkides üldsõnaliselt, et maakohus on põhjendatult süüdistatavad kahes kuriteos süüdi tunnistanud. Seega on maa- ja ringkonnakohus jätnud süüdistatavate käitumisele

1. aprillil 2011 karistusõigusliku hinnangu andmata.
2. Kriminaalasja uuel arutamisel tuleb maakohtul esmalt võtta seisukoht küsimuses, kas S. Kudrovil ja A. Netšeporukil oli tegelik või oletatav õigus nõuda N. T.-lt rahalisest nõudest loobumist. Kui vastus sellele küsimusele on eitav ja süüdistatavate süüditunnistamine

§ 257

järgi välistatud, ei saa aga automaatselt järgneda õigeksmõistva otsuse tegemine. Kohtul tuleb omal algatusel kontrollida, kas süüdistatavate tegu vastab mõnele muule karistusseaduse normile, mille järgi oleks võimalik see KrMS § 268 lg-s 6 sätestatud korras ümber kvalifitseerida (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. november
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-55-09, p 22). Süüdistuse kohaselt heidetakse S. Kudrovile ja A. Netšeporukile ette kannatanult rahalisest nõudest loobumise nõudmist, millega kaasnes ähvardamine, tema käte selja taha väänamine ning jõuga sõidukisse toimetamine. Kirjeldatud tehioludest lähtudes võib asja uuel arutamisel kõne alla tulla süüdistatavate vastutus

§ 214

(väljapressimine), § 120 (ähvardamine), § 121 (kehaline väärkohtlemine) ja/või § 136 (seadusliku aluseta vabaduse võtmine) järgi. Vajadusel tuleb maakohtul teha kohtumenetluse pooltele ettepanek avaldada oma seisukoht süüdistusaktis käsitlemata kvalifikatsiooni kohta. III

1. Eeltoodust tulenevalt ning juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 6, § 362 p-st 2 ja § 363 lg-st 6 tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
2. aprilli
3. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
4. juuni
5. a kohtuotsused S. Kudrovi ja A. Netšeporuki süüditunnistamise ja neile karistuse mõistmise osas ja saadab kriminaalasja tühistatud osas Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Muus osas jätab Riigikohus kohtuotsused muutmata. Kaitsjate kassatsioonid tuleb osaliselt rahuldada. Ott Järvesaar, Eerik Kergandberg, Hannes Kiris