Obsah (8)

§ 99§ 105§ 102§ 101§ 108§ 96§ 100§ 106

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-136-13 Otsuse kuupäev Tartu, 4. detsember 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Lea Laarmaa, liikmed Henn Jõks ja Ants Ku

) § 96 ja § 97 p 1 järgi on vanem kohustatud oma alaealist last ülal pidama.

§ 99

lg-te 1 ja 2 järgi tuleb esmalt kindlaks teha lapse esmavajadused ning seejärel otsustada, kas ja kuivõrd peab elatis olema lapse tavalisest elulaadist tulenevalt lapse esmavajaduste rahuldamiseks vajalikust summast suurem. Juhul kui laps nõuab elatist ühelt vanemalt, tuleb arvestada, et lapsel on õigus nõuda ühelt vanemalt elatist vaid osas, mille eest see vanem vastutab, st et arvestada tuleb ka teise vanema kohustust last ülal pidada ning teise vanema sellise kohustuse ulatust

§ 105lg 3 järgi.

Vanema osa arvestamisel lapsele elatise andmisel tuleb muu hulgas hinnata vanema võimalusi sissetulekut saada, mitte aga vähendada tema osa üksnes selle tõttu, et tal ei ole sissetulekut või et see on väike. Juhul kui vanema sissetulek ja varaline seisund ei võimalda pidada last ülal ilma vanema enda tavapäraste vajaduste rahuldamist kahjustamata, peab vanem oma vajadusi piirama ning kasutama

§ 102

lg 2 teise lause järgi tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks ühetaoliselt. Vanem peab oma halvast varalisest seisundist hoolimata andma lapsele üldjuhul ülalpidamist

§ 101

lg-s 1 sätestatud miinimummääras ning üksnes

§ 102

lg 2 teises ja kolmandas lauses sätestatud põhjustel võib kohus mõista välja ka

§ 101lg-s 1 sätestatud miinimummäärast väiksema elatise.

Hageja nõuab kostjalt miinimumelatist, s.o 145 eurot kuus. Kostja nõustus tasuma 90 eurot kuus ja palus jätta suurema osa lapse ülalpidamise kuludest lapse isa kanda, kuna vanemate varaline seis erineb märgatavalt ning suurema elatise väljamõistmisel jääks tema teine laps vähem kindlustatuks. Kohtule esitatud tõenditest nähtub, et kostjale maksti viimati

1. novembril 2011 töötasu 197 eurot 59 senti ning
2. detsembril 2011 maksti kostjale rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämise tõttu töövõimetushüvitist 1179 eurot 5 senti. Alates
3. veebruarist 2012 on kostja saanud peretoetust 339 eurot 18 senti. Maksu- ja Tolliamet tagastas
4. veebruaril 2012 kostjale tulumaksu 279 eurot 74 senti. Seega oli
5. aasta veebruaris kostjal kasutada 618 eurot 92 senti. Alates
6. aprillist 2012 kuni
7. juunini 2013 oli kostjale määratud vanemahüvitis 318 eurot 28 senti kuus. Sotsiaalkindlustusameti
8. aprilli
9. a kirjast nähtub, et hageja sünni tõttu maksti kostjale kuni
10. detsembrini 2011 lapsetoetust ja lapsehooldustasu. Kuna samal ajal maksis hagejale ka Norra Kuningriigi pädev asutus täismääras lapsetoetust, nõudis Sotsiaalkindlustusamet kostjalt
11. oktoobrist 2010 kuni
12. detsembrini 2011 makstud peretoetused, kokku 862 eurot 92 senti tagasi. Kostja maksab riigile tagasi 27 eurot kuus kuni
13. maini
14. Kostja tasus
15. maist 2012 kuni
16. augustini 2012 oma isa eest hooldekodu kohatasu 25 eurot 47 senti kuus. Hageja vanemad võtsid kaaslaenajatena elamu kaasomandisse ostmiseks eluasemelaenu. Lapse isa kinnitusel maksab tema laenu tagasi. Kostja ei ole kohtule vastupidist tõendanud. Hanila Vallavalitsuse tõendist nähtuvalt toetab kostjat tema elukaaslane ning pere elab elukaaslase emale kuuluvas eramajas ja tuleb toime. Eelnevast nähtub, et kui kostja peaks maksma hagejale miinimumelatist, jääks tema enda ja teise alaealise lapse ülalpidamiseks 173 eurot 28 senti (318 eurot 28 senti – 145 eurot). Seega, hinnates kostja varalist seisu, ei ole ta võimeline täitma oma ülalpidamiskohustust miinimummääras, kahjustamata enese ja teise alaealise lapse tavalist ülalpidamist, mistõttu esineb mõjuv põhjus vähendada elatist alla miinimummäära. Kostja suudab maksta hagejale elatist 110 eurot kuus alates elatisehagi esitamisest. Suurema elatise väljamõistmine asetaks kostja olukorda, kus tal ei ole võimalik säilitada enda minimaalselt vajalikku elustandardit. Hageja palus mõista kostjalt

§ 108

alusel välja ka elatise 1668 eurot ühe aasta eest enne hagi esitamist.

§ 108

kohaselt võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Pooled ei vaidle selle üle, et aasta jooksul enne hagi esitamist ei täitnud kostja hageja ülalpidamise kohustust. Kostja kasutuses oli

1. aastal kokku 4888 eurot 42 senti (töötukassalt saadud 208 eurot 82 senti, palk 2398 eurot 95 senti, tagastatud tulumaks 237 eurot 11 senti, rasedus- ja sünnituspuhkusele jäämise tõttu makstud töövõimetushüvitis 1225 eurot 18 senti, peretoetus 690 eurot 36 senti, Sauga vallalt saadud 128 eurot), s.o kuus keskmiselt 407 eurot 36 senti. Seega oli kostjal
2. aastal piisavalt raha, et maksta hagejale miinimumelatist, s.o 139 eurot kuus ja temalt tuleb hageja kasuks välja mõista ka elatis 1668 eurot tagasiulatuvalt ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist.
3. Kostja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse osaliselt tühistada ja teha uue otsuse, millega mõista kostjalt hagi esitamisest kuni
4. novembrini 2012 välja elatise 1102 eurot 26 senti ja alates
5. detsembrist 2012 kuni hageja täisealiseks saamiseni elatise 110 eurot kuus. Hageja kahju hüvitamise nõude enne hagi esitamist puudutava ajavahemiku eest palus kostja jätta rahuldamata, märkides, et maakohus ei saanud mõista tagasiulatuvalt välja elatist, kuna sellist nõuet ei olnud hageja esitanud.
6. Hageja vaidles apellatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
7. Tallinna Ringkonnakohus tühistas
8. aprilli
9. a otsusega maakohtu otsuse osas, milles maakohus mõistis kostjalt hageja kasuks välja elatise ühe aasta eest enne hagi kohtule esitamist, ja jättis tagasiulatuva elatisenõude rahuldamata. Ülejäänud osas jättis ringkonnakohus maakohtu otsuse muutmata, kuid täiendas otsust ja lisas, et elatise maksmisel tuleb arvestada, et kostja tasus
10. mail 2012 hagejale elatist 90 eurot. Menetluskulud jättis ringkonnakohus mõlemas kohtuastmes poolte endi kanda. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt mõistis maakohus alates hagi esitamisest välja õige suurusega elatise, kuid otsuse täitmisel tuleb arvestada, et kostja tasus kohtumenetluse ajal hagejale 90 eurot. Tagasiulatuva ajavahemiku eest elatist välja mõistes on maakohus tõendeid hinnates rikkunud menetlusõiguse normi, mistõttu tuleb selles osas maakohtu otsus tühistada.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Hagi esitamisel on hageja

§-le 108 tuginedes palunud kostjalt välja mõista elatise 145 eurot kuus tagasiulatuvalt alates

1. jaanuarist
2. Selle nõude juurde on hageja ka jäänud, täpsustades üksnes nõuet. Tegemist ei ole hagi muutmisega. Õige on kostja väide, et hagejal tulnuks nõue selgelt sõnastada juba hagi esitamisel, kuid see puudus on menetluses kõrvaldatud. Hageja nõudeks oli saada elatist tagasiulatuvalt alates
3. jaanuarist 2011 ning kohus on selle nõude ka lahendanud. Maakohus leidis, et kostja varaline seisund võimaldanuks tal maksta tagasiulatuval ajavahemikul elatist 139 eurot kuus ja eeltoodust tulenevalt mõistis kostjalt välja elatise 1668 eurot. Seejuures jättis maakohus tähelepanuta kostja vastuväited, et tal on sündinud teine laps, mistõttu ta ei tööta ega saa sissetulekut ega ole suuteline maksma hagiavalduses nõutud suuruses elatist ka hagiavalduse esitamises ajast alates. Kostja nõustus maksma alates hagi esitamisest elatist 90 eurot kuus. Seega oli ka hagiavalduse esitamise ajast alates elatise maksmine kostja jaoks raskendatud.

§ 102

lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Arvestades asjaolu, et kostjal sündis

1. veebruaril 2012 teine laps, kes vajab hooldamist ja järelevalvet, mille tõttu ei saa kostja tööle asuda ega teenida sissetulekut, mille arvel maksta tagasiulatuvalt elatist, ning asjaolu, et alates
2. jaanuarist 2012 on kostjalt välja mõistetud elatis 110 eurot kuus, mille maksmisega on kostja jäänud kohtumenetluse ajal võlgu, on tekkinud olukord, kus tagasiulatuvalt elatise väljamõistmine seab ohtu kostja enda ja ka tema teise lapse ülalpidamise. Seetõttu tuleb

§ 102

lg 1 alusel jätta kostjalt tagasiulatuva ajavahemiku eest elatis välja mõistmata. Kuna hagi ja apellatsioonkaebus osaliselt rahuldatakse, tuleb kõik menetluskulud jätta poolte endi kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palus ringkonnakohtu otsuse tühistada osas, millega ringkonnakohus jättis rahuldamata tagasiulatuva elatisenõude ja jättis menetluskulud poolte endi kanda. Hageja palus jätta tühistatud osas jõusse maakohtu otsuse. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt ületas ringkonnakohus apellatsioonkaebuse piire, kui kohaldas asjas

§ 102lg-t 1, sest kostja ei olnud sellele menetluses tuginenud.

Isegi kui ringkonnakohus ei ületanud apellatsioonkaebuse piire, kohaldas ta asjas vääralt

§ 102

lg-t 1, sest nimetatud sätet ei saa kohaldada vanemalt alaealisele lapsele elatist välja mõistes. Vanema ja lapse puhul tuleb kohaldada

§ 102lg-t 2, mille järgi ei vabane vanem alaealise lapse ülalpidamise kohustusest.

Lisaks on asjas tõendatud, et kostjal oli tagasiulatuval ajavahemikul piisav sissetulek, et maksta lapsele miinimummääras elatist. Kuna elatise saamiseks kohtusse pöördumine oli põhjendatud ja vajalik, ei ole õige jätta kummagi poole menetluskulu poole enda kanda. 8. Kostja vaidles kassatsioonkaebusele vastu ja palus jätta selle rahuldamata ning ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ringkonnakohus jättis õigesti asjas tuvastatud asjaolusid arvestades tagasiulatuva ajavahemiku eest elatise välja mõistmata. Ringkonnakohus ei ületanud apellatsioonkaebuse piire, sest kostja on kogu menetluse vältel palunud jätta tagasiulatuva nõude rahuldamata, sh on kostja veendumusel, et hageja esitas tagasiulatuva ajavahemiku kohta kahju hüvitamise nõude, kuid ei ole kahju tekkimist tõendanud. Ringkonnakohus ei kohaldanud vääralt

§ 102

. Lisaks saanuks asjas kohaldada võlaõigusseaduse § 6 lg-t 2, sest tagasiulatuva ajavahemiku eest elatise väljamõistmine oleks kummagi vanema varalist seisundit ja kostjal sündinud last arvestades vastuolus hea usu põhimõttega. Tagasiulatuva ajavahemiku eest elatise väljamõistmise korral ähvardaks kostja perekonda pankrot samal ajal kui hageja isal on piisavad vahendid last ülal pidada, st tagasiulatuva ajavahemiku eest elatise välja mõistmata jätmine ei sea ohtu hageja heaolu. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kolleegium leiab, et kassatsioonkaebus tuleb osaliselt rahuldada ja ringkonnakohtu otsus tuleb materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 1 alusel tühistada. Asi tuleb TsMS § 691 p 2 alusel saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Riigikohus kontrollib TsMS § 688 lg 1 järgi ringkonnakohtu otsust kassatsiooni korras üksnes osas, mille peale on kaevatud.
2. Pooled vaidlevad kassatsiooniastmes selle üle, kas kostjalt tuleb lapse ülapidamiseks välja mõista elatis hagi esitamisele eelnenud aasta eest.
3. Kolleegium juhib tähelepanu, et

§ 96ja § 97 p 1 järgi peab vanem alaealist last ülal pidama.

Viidatud sätete alusel tekib vanema ja alaealise lapse vahel võlasuhe, millest tuleneb vanema kohustus last ülal pidada ning lapse õigus nõuda igal ajal kuni täisealiseks saamiseni vanemalt selle kohustuse täitmist. Lapse ülalpidamine tähendab lapse igapäevaste vajaduste rahuldamist ja tema arenguks piisavate vahendite tagamist (vt Riigikohtu 17. mai 2011. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-33-11, p 19). Kui vanem elab lapsega koos, rahuldab ta lapse vajadused vahetult. Kui vanem ei ela lapsega koos või ei osale lapse kasvatamises, täidab ta

§ 100lg 2 järgi ülalpidamiskohustust lapsele elatist makstes.

Seejuures tuleb elatist maksta

§ 100lg 4 järgi iga kalendrikuu eest ette.

Kuna ülalpidamisnõue on suunatud õigustatud isiku, sh lapse igapäevaste vajaduste järjepidevaks rahuldamiseks vajalike vahendite saamisele, on ülalpidamisnõude eesmärgiks tagada isiku toimetulekuks vajalikud vahendid eelkõige õigustatud isiku olemasolevate ja tulevaste vajaduste rahuldamiseks. Sellest tulenevalt peab õigustatud isik (sh lapse õiguste ja huvide kaitseks teda kasvatav hooldusõiguslik vanem) järjepidevalt nõudma kohustatud isikult (sh lapse teiselt vanemalt) ülalpidamiskohustuse täitmist. Kui on alust eeldada, et kohustatud isik ei täida ülalpidamiskohustust, saab õigustatud isik esitada kohtule hagi tulevikus sissenõutavaks muutuva ülalpidamiskohustuse täitmiseks TsMS § 369 mõttes. Üksnes sel moel on võimalik tagada, et ülalpidamisnõude esitamine täidab oma eesmärgi ja õigustatud isiku vajaduste tekkides on olemas vajalikud vahendid nende rahuldamiseks. 12. Kuigi tavapärase võlasuhte puhul saab võlausaldaja nõuda võlgnikult eelkõige kõigi sissenõutavaks muutunud kohustuste täitmist, on ülalpidamiskohustuse täitmise nõudeõigus ülalpidamisnõude eripära ja eesmärgi tõttu sissenõutavaks muutunud kohustuste osas oluliselt piiratud.

§ 108

järgi võib õigustatud isik nõuda ülalpidamiskohustuse täitmist ja kohustuse täitmata jätmise tõttu tekkinud kahju hüvitamist tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne elatishagi kohtule esitamist. Kolleegiumi hinnangul on nimetatud sätte mõtteks kaitsta ülalpidamiseks kohustatud isikut tagantjärgi esitatud ulatuslike ülalpidamisnõuete eest, mille rahuldamine ei täidaks enam õigustatud isiku ülalpidamise ülesannet ning paneks kohustatud isiku tõenäoliselt äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda. Kolleegium möönab, et teatud juhtudel võib ka tagasiulatuvalt kuni ühe aasta eest enne nõude esitamist nõutud elatise väljamõistmine asetada isiku äärmiselt raskesse olukorda ning olla kohustatud isikule ebamõistlikult koormav, kui õigustatud isik ei ole nimetatud ajavahemikul kohustatud isikult kordagi enda ülalpidamist nõudnud. Kolleegiumi arvates saab nimetatud asjaolu arvestada tagasiulatuvalt välja mõistetava elatise suurust määrates. 13. Kuna tagasiulatuva elatise väljamõistmiseks puuduvad erisätted, saab ka tagasiulatuvalt elatist välja mõistes lähtuda elatise väljamõistmise üldsätetest (vt Riigikohtu 26. juuni 2013. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-78-13, p 13). Seega saab ka ajavahemikul aasta enne hagi esitamist määrata ülalpidamiskohustuse ulatuse õigustatud isiku toonaste vajaduste järgi

§ 99

mõttes, arvestades mh ka kohustatud isiku varalist seisundit

§ 102ja § 105 lg 3 mõttes.

14.

§ 102

lg 1 järgi vabaneb isik ülalpidamiskohustusest selles ulatuses, milles ta ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma teisele isikule ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist. Viidatud sätte alusel võib täisealine esimese või teise astme üleneja või alaneja sugulane üldjuhul vabaneda ülalpidamiskohustusest, kui tal puudub piisav ülalpidamisvõime, ja sellisel juhul peab õigustatud isikule andma

§ 106

lg 1 järgi ülalpidamist sugulane, kes on kohustatud tegema seda

§ 105järgi järgmisena.

Ülalmärgitu ei kehti aga vanema kohta, kes on kohustatud ülal pidama oma alaealist last.

§ 102

lg 2 esimeses lauses on selgelt sätestatud, et vanemad ei vabane oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Kui vanem ei ole tema muid kohustusi ja varalist seisundit arvestades võimeline andma alaealisele lapsele ülalpidamist, kahjustamata enese tavalist ülalpidamist, peab ta kasutama tema käsutada olevaid vahendeid enda ja lapse ülalpidamiseks

§ 102lg 2 teise lause järgi ühetaoliselt.

Seega ka siis, kui vanemal puudub piisav ülalpidamisvõime, ei vabane ta oma alaealise lapse ülalpidamise kohustusest. Sellisel juhul võib aga kohus

§ 102

lg 2 kolmanda lause järgi mõjuval põhjusel vähendada elatist alla seaduses sätestatud elatise miinimummäära, kusjuures mõjuvaks põhjuseks võib olla mh vanema töövõimetus või olukord, kus vanemal on teine laps, kes miinimummääras elatise väljamõistmise korral osutuks varaliselt vähem kindlustatuks kui elatist saav laps. Seega, viidatud sätete järgi peab vanem ebapiisava varalise seisundi korral pidama end ja oma alaealisi laps ülal ühetaoliselt ja sellest tulenevalt saab kohus mõista vanemalt alaealise lapse ülalpidamiseks välja seaduses sätestatud miinimummäärast väiksema elatise. Nimetatut tuleb kohtul arvestada ka siis, kui kohus mõistab õigustatud isiku kasuks välja elatise hagi esitamisele eelnenud ajavahemiku eest, s.o tagasiulatuvalt

§ 108mõttes.

Kolleegiumi arvates tuleb aga elatist tagasiulatuvalt välja mõistes arvestada nii vanema toonast kui ka kohtulahendi tegemise ajal olemasolevat ülalpidamisvõimet ja elatise vähendamise aluseks olevaid asjaolusid, et vältida vanema (ja tema teise lapse või teiste laste) asetamist äärmiselt raskesse majanduslikku olukorda põhjusel, et õigustatud isik ei ole esitanud kohe vajaduse ilmnedes tema vastu nõuet ning on teinud seda hiljem, nõudes ülalpidamist tagantjärgi (vt ülal p 12). Kolleegium märgib, et õigustatud isik saab kohustatud isiku vastu õigel ajal hagi esitades vältida olukorda, kus kohustatud isiku muutunud varalise seisundi tõttu saab viimaselt haginõude esitamisele eelnenud ajavahemiku eest välja mõista väiksema elatise. Kuna kolleegiumi hinnangul saab tagasiulatuva elatise väljamõistmisel arvestada mh ka kohustatud isiku varalist seisundit kohtulahendi tegemise ajal, ei tule asjas

§ 108jätta kohaldamata vastuolu tõttu hea usu põhimõttega.

15. Eeltoodut arvestades tõlgendas ringkonnakohus vääralt

§ 102

ning lahendas asja põhjendamatult

§ 102

lg 1 alusel, kuigi asjas tuli kohaldada

§ 102lg-t 2.

Samuti on kolleegiumi arvates ekslik maakohtu käsitus, et tagasiulatuva elatise suurus tuleb määrata kindlaks üksnes vanema toonast ülalpidamisvõimet arvestades, jättes kõrvale kohustatud vanema ülalpidamisvõime kohtulahendi tegemise ajal. Seega jättis ka maakohus asjas põhjendamatult kohaldamata

§ 102

lg 2 koosmõjus

§-ga 108. Mh on maakohtu otsuse põhjendused vastuolulised, kuna ühest küljest lähtus maakohus kostja ülalpidamisvõimest lahendi tegemise ajal ja asus seisukohale, et

§ 102

lg 2 alusel tuleb kostjalt tema varalist seisundit ja sündinud last arvestades mõista välja miinimummäärast väiksem elatis, teisalt aga kohustas kostjat tema puudulikust ülalpidamisvõimest hoolimata tasuma hagi esitamisele eelnenud ajavahemiku eest lisaks aasta jooksul iga kuu osamaksetena miinimummääras elatist, arvestamata asjaolu, et kostja varaline seisund seda ei võimalda ning kui kostja seda siiski teeks, satuks tema teine laps oluliselt halvemasse olukorda kui elatist saav laps. Eeltoodut arvestades tuleb ringkonnakohtu otsus tühistada ja asi saata samale ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul ülalmärgitud põhjendustega arvestades lahendada hageja nõue saada tagasiulatuva ajavahemiku eest elatist.

1. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu, et maakohus ei ole kohtulahendis märkinud tsiviilasja hinda ja ringkonnakohus on tsiviilasja hinna valesti määranud. Seadusest tuleneva ülalpidamiskohustuse täitmise üle peetava vaidluse korral on TsMS § 129 lg 2 järgi hagihinnaks nõutavate maksete kogusumma, kuid mitte suurem kui hagi esitamisele järgneva üheksa kuu eest saadav summa. Kolleegium on varem leidnud, et korduvate kohustuste puhul juba sissenõutavaks muutunud osamaksete (ka siis kui seda nõutakse ühe summana) ja tulevaste osamaksete tasumise nõuet ei tule lugeda hagihinna mõttes eraldi nõueteks ega liita TsMS § 134 lg 1 esimese lause alusel. Algselt nõutavate osamaksete suurendamise korral muutub vastavalt ka hagihind (vt Riigikohtu
2. juuni
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-55-10, p 36). Kolleegium jääb varem väljendatud seisukoha juurde ja leiab, et samade põhimõtete järgi tuleb määrata tsiviilasja hind ka siis, kui hagis nõutakse elatist nii tagasiulatuvalt hagi esitamisele eelnenud aasta eest kui ka alates hagi esitamisest edasiulatuvalt. Lähtudes ülalmärgitust, on praeguse asja hind 1305 eurot (9 * 145 eurot). Kuna ringkonnakohus on määranud tsiviilasja hinna vääralt, määrab kolleegium TsMS § 137 lg 1¹ alusel asjas õige hinna.
4. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb hageja kaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. TsMS § 149 lg 8 kohaselt tagastatakse kautsjon avalduse lahendanud kohtu määruse alusel menetlusosalisele, kes selle tasus või kelle eest see tasuti, või tema korraldusel muule isikule. Asjas on palutud tagastada kautsjon hageja seaduslikule esindajale, kes hageja eest kautsjoni tasus.
5. Kuna ringkonnakohtu otsus tühistatakse ja asi saadetakse ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks, otsustab menetluskulude jaotuse TsMS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus sõltuvalt asja lahendamise tulemustest. Vastuseks kassatsioonkaebuse väitele, et ringkonnakohus jagas vääralt poolte vahel menetluskulud, märgib kolleegium järgmist. Kuigi üldjuhul kannab hagimenetluse kulud TsMS § 162 lg 1 järgi pool, kelle kahjuks otsus tehti, võib kohus jätta TsMS § 162 lg 4 järgi erandina menetluskulud täielikult või osaliselt poolte endi kanda, kui vastaspoole kulude väljamõistmine poolelt, kelle kahjuks otsus tehti, oleks tema suhtes äärmiselt ebaõiglane või ebamõistlik. Hagi osalise rahuldamise korral kannavad pooled menetluskulud TsMS § 163 lg 1 järgi võrdsetes osades, kui kohus ei jaota menetluskulusid võrdeliselt hagi rahuldamise ulatusega või ei jäta menetluskulusid täielikult või osaliselt poolte endi kanda. Lisaks võib ülalpidamisasjas jätta kohus menetluskulud menetluse tulemusest sõltumata TsMS § 164 lg 3 järgi täielikult või osaliselt kostja kanda, kui kostja on põhjustanud menetluse seetõttu, et ta ei ole andnud täielikku teavet oma sissetuleku ja vara kohta. Ülalmärgitu kohaselt on menetluskulude jaotus kohtu kaalutlusotsustus. Kolleegiumi hinnangul asus ringkonnakohus põhjendatult seisukohale, et kuna hagi ja apellatsioonkaebus rahuldatakse osaliselt, tuleb poolte menetluskulud jätta nende endi kanda.
6. Kostja esindaja esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse ja riigi õigusabi kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks. Taotluse järgi kulus esindajal kostjale õigusabi osutamiseks 5 tundi 30 minutit ja esindaja palus määrata tasu suuruseks 264 eurot (koos käibemaksuga). Kolleegium leiab, et kostja esindaja avaldus määrata riigi õigusabi tasu suuruseks 264 eurot tuleb rahuldada kooskõlas TsMS § 219 lg-ga 6 ning riigi õigusabi seaduse (RÕS) §-dega 22 ja
7. Riigi õigusabi tasu ja kulud maksab RÕS § 24 lg 1 järgi osaühingule Advokaadibüroo Valge & Uiga välja Eesti Advokatuur. Lea Laarmaa, Henn Jõks, Ants Kull