Obsah (4)

§ 184§ 65§ 68§ 21

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 ning Jevgeni Semjonovi (Semjonov) süüdistuses

§ 184lg 2 p 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 17.

juuni

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-10398 Roman Votjakovi kaitsja vandeadvokaadi abi Kristina Suvalova ja Jevgeni Semjonovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann-Getsu, kassatsioonid Prokuratuur, esindaja Riigiprokuratuuri riigiprokurör Taavi Pern
2. november 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Harju Maakohtu
4. veebruari
5. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
6. juuni
7. a otsus Roman Votjakovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 184

lg 2 pde 1 ja 2 järgi ja talle liitkaristuse mõistmises ning Jevgeni Semjonovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 184lg 2 p 1 järgi.

2. Mõista Roman Votjakov

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi 23.

mail 2012 toime pandud kuriteos õigeks. 3. Tunnistada Roman Votjakov süüdi

§ 184lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks kolm aastat vangistust.

4.

§ 65

lg 2 alusel mõista Roman Votjakovile liitkaristuseks kolm aastat kaks kuud neli päeva vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud aeg karistusaja hulka ja lugeda karistuse kandmise algusajaks 23. mai 2012. 5. Tunnistada Jevgeni Semjonov süüdi

§ 184

lg 1 järgi ja mõista talle karistuseks viis aastat kuus kuud vangistust.

§ 68

lg 1 alusel arvata eelvangistuses viibitud üks päev karistusaja hulka ja lugeda Jevgeni Semjonovi lõplikuks karistuseks viis aastat viis kuud kakskümmend üheksa päeva vangistust. Karistuse kandmise algusajaks lugeda Jevgeni Semjonovi vahistamine

1. jaanuaril
3. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
4. Kaitsjate kassatsioonid rahuldada.
5. Määrata Advokaadibüroole Kristina Suvalova makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Roman Votjakovile seoses kassatsioonimenetlusega osutatud riigi õigusabi eest 151 (ükssada viiskümmend üks) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 25 (kakskümmend viis) eurot ja 20 (kakskümmend) senti. Jätta see menetluskulu Eesti Vabariigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
6. Harju Maakohtu
7. veebruari
8. a otsusega tunnistati Roman Votjakov süüdi

§ 184

lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat ja 6 kuud vangistust.

§ 65lg 2 alusel suurendati R.

Votjakovile mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsusega mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 kuu 4 päeva vangistuse võrra ja liitkaristuseks mõisteti talle 6 aastat 8 kuud 4 päeva vangistust. R. Votjakovi eelvangistuses viibitud aeg arvestati

§ 68lg 1 alusel karistusaja hulka ja karistuse kandmise alguseks loeti 23.

mai 2012. Sama otsusega tunnistati Jevgeni Semjonov süüdi

§ 184

lg 2 p 1 järgi ja talle mõisteti karistuseks 6 aastat vangistust, millest arvati

§ 68lg 1 alusel maha 1 päev eelvangistust (23.

mai 2012), ning kandmata karistuse, s.o 5 aasta 11 kuu 29 päeva vangistuse kandmise alguseks loeti

1. jaanuar
2. 1.1 R. Votjakovi süüdistati selles, et ta omandas ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas, isikult ja ajal enne
3. maid 2012 suures koguses narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit kogumassiga 0,054 grammi (milles fentanüüli puhtal kujul oli 3,9 milligrammi), s.o rohkem kui kümnele inimesele narkootilise joobe tekitamiseks vajalik. Omandatud narkootilist ainet kandis ta endaga kaasas kuni
4. maini 2012, mil ta Tallinnas Xxxx XX maja juures kinni peeti ja kahte fooliumvoldikusse pakitud narkootiline aine tema õlakotist ära võeti. 1.2 R. Votjakovi koos J. Semjonoviga süüdistati selles, et nad omandasid ebaseaduslikult eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas, isikult ja ajal pärast
5. maid 2012, kuid enne
6. maid 2012 grupis kokku vähemalt 0,79 grammi narkootilist ainet fentanüüli sisaldavat pulbrit (milles fentanüüli puhtal kujul oli 69 milligrammi), s.o suures koguses narkootilist ainet. Omandatud pulbri pakkisid R. Votjakov ja J. Semjonov vastavalt eelnevale kokkuleppele Tallinnas aadressil Xxxx XX-XX asuvas korteris eraldi doosidena fooliumvoldikutesse. Sel viisil pakitud narkootilise aine võttis J. Semjonov
7. mail 2012 omakorda plastmasstopsi pakituna kaasa ning hoidis seda enda juures, kuni ta samal päeval Tallinnas Xxxx XX juures kahtlustatavana kinni peeti ning narkootiline aine temalt ära võeti. 1.3 Süüdistatavad tunnistasid end maakohtus süüdi osaliselt. R. Votjakov tunnistas kuriteo toimepanemist
8. mail 2012 ning J. Semjonov
9. mail 2012, mil süüdistatavad vastavalt narkootilise ainega kinni peeti, ent nad eitasid ühist ja kooskõlastatud tegutsemist. Maakohus aga asus
10. augustil 2012 koostatud DNA-ekspertiisi akti nr 12E-GE0548 põhjal seisukohale, et J. Semjonovi kinnipidamisel leitud ja ära võetud narkootilisi aineid sisaldavaid esemeid (topse, fooliume, Minigripi pakendeid) olid käidelnud nii J. Semjonov kui ka R. Votjakov. Samuti tugines kohus
11. oktoobri
12. a ekspertiisiaktis nr 12E-GE1100 antud tõepära suhte arvutustele, millest nähtus, et pakenditel oli J. Semjonovi ja R. Votjakovi bioloogilise materjali esinemine mitu korda tõenäolisem kui mõne teise isiku oma. Nimetatud tõenditega oli maakohtu hinnangul ümberlükkamatult tõendatud, et mõlemad süüdistatavad olid vahetus kokkupuutes J. Semjonovilt kinnipidamisel leitud suure koguse narkootilise ainega. Samuti asus kohus seisukohale, et süüdistatavad panid
13. mail 2012 kuriteo toime teadliku ja soovitud koostegutsemisega. Seejuures oli üheks R. Votjakovi teos osalemise viisiks narkootilise aine pakendamine. 1.4 Arvestades R. Votjakovi ja J. Semjonovi süüd ja karistust kergendavaid (süü osaline tunnistamine ja kahetsus) ja raskendavaid (omakasu motiiv) asjaolusid ning lähtudes õiguskorra kaitsmise huvidest ja võimalusest mõjutada süüdistatavaid edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma, leidis kohus, et neid tuleb karistada reaalse vangistusega. Võttes arvesse ka R. Votjakovi varasemat karistatust ja käideldud narkootilise aine kogust, mis ületas suure koguse miinimummäära mitmekümnekordselt (kahest kogusest piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks 364 inimesele), pidas kohus põhjendatuks mõista talle karistuse sanktsiooni keskmise määra lähedases määras. Ka J. Semjonovit pidas kohus põhjendatuks karistada sanktsiooni keskmise määra lähedases määras, arvestades samuti käideldud narkootilise aine suurt kogust (käideldud kogusest piisanuks narkootilise joobe tekitamiseks 345 inimesele) ning süüdistatava varasemat korduvat karistatust.
14. Harju Maakohtu
15. veebruari
16. a otsuse peale esitasid apellatsioonid R. Votjakov, tema kaitsja vandeadvokaadi abi Kristina Suvalova ja J. Semjonovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Arina Liskmann-Getsu. 2.1 R. Votjakov ja tema kaitsja taotlesid maakohtu otsuse tühistamist osas, milles R. Votjakov tunnistati süüdi

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi, R.

Votjakovi õigeksmõistmist 23. mai 2012 kuriteos, tema teo kvalifitseerimist

§ 184lg 1 järgi ning karistuse kergendamist.

Apellatsiooni põhjendused olid järgmised. Kohus on otsuse tegemisel jätnud alusetult arvestamata süüdistatavate ütlused, mille kohaselt ei tegutsenud nad narkootilise aine käitlemisel ühiselt ega kooskõlastatult ja R. Votjakovil puudus igasugune puutumus J. Semjonovilt 23. mail 2012 leitud ning ära võetud narkootilise ainega. Kohus rikkus tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid, tunnistades R. Votjakovi kõnealuses kuriteos süüdi vaid ühe kaudse tõendi, s.o DNA-ekspertiisi akti põhjal. Veel leidis kaitsja, et kuna süüdistatavatele ei olnud inkrimineeritud narkootilise aine edasiandmist, puudus alus arvestada karistuse mõistmisel omakasu motiivi. 2.2 Ka J. Semjonovi kaitsja taotles süüdistatavale etteheidetava teo ümberkvalifitseerimist

§ 184lg 1 järgi ja karistuse kergendamist.

Kaitsja hinnangul ei ole tõendatud, et J. Semjonov tegutses grupis koos R. Votjakoviga. Asjaolu, et süüdistatavad elasid mõnda aega samas korteris, ei anna alust väita, et tegemist on grupis sooritatud kuriteoga. Samas korteris elamisega on selgitatav ka asjaolu, et narkootilise aine pakenditelt leiti mõlema süüdistatava DNA-d. Kohus ei arvestanud karistuse mõistmisel J. Semjonovi poolt süü osalist tunnistamist. Süüdistatava ütluste kohaselt ostis ta narkootikumid enda jaoks, mitte edasimüümiseks kolmandatele isikutele.

1. Tallinna Ringkonnakohtu
2. juuni
3. a otsusega jäeti maakohtu otsus muutmata ja apellatsioonid rahuldamata. Ringkonnakohtu otsuse põhjendused on lühidalt järgmised. 3.1 Maakohtu otsus ei tugine süüdistatavate
4. mai 2012 kuriteo kaastäideviimise tõendatuse hindamisel ainult DNA-ekspertiisi aktile, vaid lisaks sellele on asjas veel mitmed kaudsed tõendid, mis kogumis kinnitavad R. Votjakovi ja J. Semjonovi poolt teo toimepanemist ühiselt ja kooskõlastatult. Esiteks oli nii R. Votjakovilt
5. mail 2012 kui ka J. Semjonovilt
6. mail 2012 leitud ja ära võetud narkootilise aine puhul tegemist beeži värvi pulbriga. Kuna üldjuhul on fentanüül valge pulber, viitab see sellele, et süüdistatavad käitlesid samast allikast pärinevat narkootilist ainet, mis omakorda viitab narkootilise aine ühisele käitlemisele. Teiseks annab J. Semjonovilt leitud narkootilise aine kogus (kokku 29 fooliumvoldikut) aluse arvata, et tegemist ei olnud vaid temale mõeldud narkootilise ainega, mida käitles tema üksi, eriti kui arvestada, et narkootilise aine pakenditelt leiti ka R. Votjakovi bioloogilist materjali. 3.2 Oluline on, et R. Votjakovi elukohast leiti hulgaliselt narkootilise aine pakendamiseks vajalikke esemeid (fooliumitükke, Minigripi kilekotte, kaks mõõtelusikat). Valmis fooliumitükkide ja kasutamata Minigripi kilekottide selline kogus viitab narkootilise aine suuremate koguste käitlemisele, mis sobib kokku faktiga, et J. Semjonovi juurest leiti korraga 29 fooliumvoldikut fentanüüli sisaldava pulbriga. Oluline on ka see, et osalt pakenditelt saadud DNA-profiil oli seostatav küll R. Votjakoviga, kuid mitte J. Semjonoviga. Seega oli osa pakendeid puudutanud küll R. Votjakov, aga mitte J. Semjonov, mistõttu saab rääkida ühisest narkootilise aine käitlemisest. Nõustuda ei saa kaitsja seisukohaga eksperdiarvamuse ebamäärasusest. Riigikohtu praktika kohaselt ei pea eksperdiarvamus olema kategooriline, vaid võib olla ka tõenäosuslik. 3.3 Maakohtu poolt süüdistatavatele mõistetud karistuste muutmiseks puudub alus. Kohus on oma seisukohta põhjalikult motiveerinud, käsitledes nii süü kui ka eripreventiivsete kaalutlustega seotud küsimusi. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid süüdistatavate kaitsjad. Seejuures taotleb R. Votjakovi kaitsja ringkonnakohtu otsuse tühistamist, R. Votjakovi õigeksmõistmist
8. mai 2012 kuriteos ning tema teo kvalifitseerimist
9. mai 2012 kuriteos

§ 184lg 1 järgi koos kergema karistuse mõistmisega.

J. Semjonovi kaitsja taotleb süüteo kvalifitseerimist

§ 184lg 1 järgi ja karistuse kergendamist.

Kaitsjate argumendid on kokkuvõtlikult järgmised. 4.1 R. Votjakovi kaitsja on seisukohal, et tema kaitsealuse süüditunnistamine 23. mai 2012 kuriteos on põhjendamatu. Kohtud on alusetult jätnud otsuse tegemisel kõrvale J. Semjonovi ütlused. Nii on J. Semjonov arusaadavalt ning usutavalt selgitanud, miks ta on erinevates menetlusetappides andnud lahknevaid ütlusi. Kaitsja hinnangul on R. Votjakov süüdi tunnistatud vaid ühe kaudse tõendi, s.o DNA-ekspertiisi akti alusel. Põhjendamatult on jäetud süüdistatavate ütlused arvesse võtmata. Veel leiab kaitsja, et puudub alus käsitada J. Semjonovit ja R. Votjakovi kaastäideviijatena ning kohtute vastupidine seisukoht on põhjendamata. Seega on kohtud rikkunud tõendite hindamise ja otsuse põhistamise nõudeid ning süütuse presumptsiooni, mis on käsitatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena. Samuti on kaitsja arvates karistuse mõistmisel alusetult arvesse võetud väidetavat omakasu motiivi, sest süüdistatavale ei ole inkrimineeritud aine edasiandmist. Samuti ei ole kohtud põhjendanud sanktsiooni miinimummäära rohkem kui kaks korda ületava karistuse mõistmist. 4.2 J. Semjonovi kaitsja leiab, et süüdistatava tegu tuleb kvalifitseerida

§ 184lg 1 järgi.

Seejuures ei ole kaitsja hinnangul tõendatud, et J. Semjonov tegutses narkootilise aine käitlemisel grupis koos R. Votjakoviga. Asjaolu, et süüdistatavad elasid mõnda aega koos ühes korteris, ei anna alust eeldada ega väita, et tegemist on grupis sooritatud kuriteoga. DNA-ekspertiisi akt ei kinnita vastupidist. Kaitsja hinnangul on kohtute järeldused oletusliku iseloomuga, kohtud on rikkunud tõendite hindamise ja kohtuotsuse põhistamise nõudeid ning süütuse presumptsiooni. Samuti on kaitsja arvates jäänud nõuetekohaselt põhjendamata J. Semjonovile mõistetud karistus. Kohus ei ole arvestanud J. Semjonovi poolt süü osalist tunnistamist, samuti asjaolu, et tegemist on haige inimesega, kel on raske narkosõltuvus.

1. Kassatsioonivastuses leiab Riigiprokuratuur, et vaidlustatud otsus on seaduslik ja põhjendatud. Maa- ja ringkonnakohus on põhjendatult lugenud J. Semjonovi istungil antud ütlused ebausaldusväärseteks ning jätnud need otsuse tegemisel arvesse võtmata. Väär on kassatsioonides esitatud väide, nagu tugineksid kohtuotsused vaid ühele kaudsele tõendile. Kaitsjad on jätnud tähelepanuta menetluse käigus kogutud asitõendid - R. Votjakovi elukohast leitud narkootilise aine pakendid ja nende kokkulangemise J. Semjonovilt leitud pakenditega. Samuti ei nõustu Riigiprokuratuur kaitsjate etteheidetega süüdistatavatele mõistetud karistuste osas, leides, et kohtud on karistuse mõistmist piisavalt põhjendanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT I
2. Kassatsioonides heidetakse maa- ja ringkonnakohtule ette tõendite hindamise reeglite ja kohtuotsuse põhjendamiskohustuse rikkumist. Kaitsjate hinnangul tugineb R. Votjakovi ja J. Semjonovi süüditunnistamine grupis toime pandud kuriteos vaid ühele kaudsele tõendile, mis ei kinnita R. Votjakovi osalust kuriteo toimepanemises. Seega seisneb kassatsioonide lahendamisel keskne õiguslik küsimus selles, kas maa- ja ringkonnakohtu otsustes esitatud põhjendused R. Votjakovi süü tõendatuse osas on veenvad ja mõttekäik jälgitav, kas kõik võimalikud R. Votjakovi süüd puudutavad kahtlused on kõrvaldatud või nende püsimajäämisel tõlgendatud KrMS § 7 lg 3 kohaselt süüdistatava kasuks.
3. Maa- ja ringkonnakohtu otsustest nähtub, et süüdistatavate süüditunnistamisel
4. mail 2012 grupis toime pandud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises tuginesid kohtud J. Semjonovi kahtlustatavana kinnipidamise protokollile, millest nähtuvalt leiti tema juurest plastmasstopsid ja Minigripi kilekott fooliumvoldikutega. Narkootilise aine ekspertiisi aktiga nr 12EAN0549 tuvastati, et fooliumvoldikutes olnud beež pulber sisaldas fentanüüli ehk tegemist oli narkootilise ainega. Veel võtsid kohtud otsuse tegemisel aluseks R. Votjakovi korteri läbiotsimise protokolli, mille kohaselt leiti süüdistatava elukohast narkootilise aine pakendamisele viitavaid esemeid - kasutamata ja pulbrilise aine jääkidega Minigripi kilekotte, fooliumitükke, kaks mõõtelusikat, vatitikk ja SIM-kaart. Asjaolu, et J. Semjonovi kinnipidamisel äravõetud esemeid olid käidelnud mõlemad süüdistatavad, lugesid kohtud tõendatuks DNA-ekspertiisi aktiga nr 12E-GE
5. Ekspertiisiks esitati J. Semjonovilt kahtlustatavana kinnipidamise käigus leitud pakendid - plasttopsid ja Minigripi kilekott koos neis olnud fooliumvoldikutega. DNA-analüüsi tulemuste alusel koostatud eksperdiarvamusest nähtuvalt oli fooliumvoldikult nr 8 võetud segaprofiilis eristatav peamine DNA-profiil, mis oli kokkulangev R. Votjakovi profiiliga. Lisaks ei saanud fooliumvoldikutelt nr 6, 7, 9, 11 ja 12 võetud proovides välistada R. Votjakovi bioloogilise materjali sisaldumist. Maa- ja ringkonnakohus jätsid tõendikogumist välja süüdistatavate ebausaldusväärsed ütlused.
6. Kriminaalkolleegium nõustub kaitsjate seisukohaga, mille kohaselt on ainsaks kaudseks tõendiks, mis seob R. Votjakovi J. Semjonovilt leitud narkootilise ainega, DNA-ekspertiisi akt. Maakohtu otsuses pole viidatud ühelegi teisele tõendile, mis kinnitaks R. Votjakovi osalust
7. mai 2012 kuriteos. Ringkonnakohus on R. Votjakovi süüd kaudselt kinnitavate tõenditena viidanud ka R. Votjakovilt ja J. Semjonovilt leitud narkootilise aine sarnasele värvusele, J. Semjonovilt leitud narkootilise aine suurele kogusele ning R. Votjakovi elukohast leitud narkootilise aine pakendamiseks kasutatavatele esemetele. Kolleegiumi hinnangul ei võimalda need tõendid aga järeldada muud, kui et R. Votjakov on tegelenud narkootilise aine käitlemisega (süüdistatav on samas kriminaalasjas
8. mail 2012 toime pandud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises ka süüdi tunnistatud) ning temalt ja J. Semjonovilt leitud narkootiline aine võis olla sama päritolu. Millistel asjaoludel on ringkonnakohus lugenud need tõendid just R. Votjakovi süüd grupis toime pandud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises kinnitavateks, kohtuotsuse põhjendustest ei selgu. Seega tugineb R. Votjakovi süüdimõistmine
9. mai 2012 kuriteos vaid DNA-ekspertiisi aktile.
10. Kohtupraktikas ei ole välistatud süüdimõistva kohtuotsuse tuginemist ka vaid ühele tõendile. Vastasel juhul oleks välistatud selliste elujuhtumite muutumine kohtumenetluse esemeks, mida tõenduslikul tasandil tavatsetakse kirjeldada sõna-sõna-vastu-olukordadena. Kuid esiteks on vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste suhtes kohtupraktikas valitsemas arusaam, et neil juhtudel peab kohus eriti põhjalikult vaagima kõiki selle ühe süüstava tõendi uurimisel tõstatatud kahtlusi ja need veenvalt kummutama (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused nr 3-1-1-85-00, p 5.2; nr 3-1-1-21-09, p 11 ja nr 3-1-1-109-10, p 10). Ja teiseks on senises kohtupraktikas vaid ühele tõendile tuginevate süüdimõistmiste puhul aktsepteeritavaks peetud seda, et tuginetakse ainult otsestele tõenditele, täpsemalt öeldes ütlustele. Riigikohtu praktikas ei ole siiski välistatud isiku süüditunnistamist ka kaudsetele tõenditele tuginevalt. Nii on näiteks Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsuse nr 3-1-1-8-10 p-des 9-10 tõdetud, et otsesed ja kaudsed tõendid ei erine teineteisest mitte nendes sisalduva teabe tõeväärtuse poolest, vaid üksnes selles osas, kui vahetult nad kuriteo toimepanemise asjaolusid kajastavad. Kui otsese tõendi sisuks on teave, mis vahetult kinnitab või välistab isiku poolt kuriteo toimepanemise mingit asjaolu, siis kaudse tõendi sisuks on teave, mis ei kajasta kuriteo tehiolu ennast, vaid võimaldab teha olulisi järeldusi nende tehioludega seotud muude asjaolude kohta. See seab aga spetsiifilisi nõudmisi ka kaudsetele tõenditele tuginevale tõendamisele. Nimelt tuleb kaudsetele tõenditele rajaneva tõendamise puhul tõendamiseseme suhtes eraldivõetult mitterelevantsetest asjaoludest kujundada selline uue kvaliteediga asjaolude kogum (süsteem), mis võimaldab teha tõsikindlaid järeldusi kuriteo asjaolude kohta. Seetõttu omandab just kaudsete tõenditega tõendamisel erilise tähenduse KrMS § 61 lg-s 2 sisalduv nõue hinnata tõendeid nende kogumis. Seega eeldab kaudsetele tõenditele tuginev tõendamine juba põhimõtteliselt tõendite paljusust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-15-12, p-d 13-14).
11. Ehkki kohtud on R. Votjakovi
12. mail 2012 grupis toime pandud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises DNA-ekspertiisi akti alusel süüdi tunnistanud, ei nähtu kohtuotsustest, kuidas on maa- ja ringkonnakohus nimetatud tõendiga lugenud tuvastatuks kõik süüdistuses kajastatud tõendamiseseme asjaolud, s.o et R. Votjakov omandas eeluurimisel täpselt tuvastamata kohas ja isikult ajavahemikul
13. mai 2012 kuni
14. mai 2012 grupis J. Semjonoviga suures koguses narkootilist ainet, mille nad pakkisid eelneval kokkuleppel Tallinnas Xxxx XX-XX asuvas korteris eraldi doosidena fooliumvoldikutesse. Kuivõrd tõendid, mis nimetatud asjaolusid kinnitaksid, puuduvad, tuginevad kohtuotsused selles osas üksnes oletustele. Seejuures luges maakohus süüdistuse versiooni R. Votjakovi kaitseversioonist eluliselt usutavamaks. Ehkki eluline usutavus on üks tõendi usaldusväärsuse hindamise kriteeriume, ei ole see arvestatav iseseisva tõendina KrMS § 63 lg 1 tähenduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-72-13, p 14). Kohtuotsus saab KrMS § 60 lg 1 kohaselt tugineda siiski asjaoludele, mille kohus on tunnistanud tõendatuks või üldtuntuks. Tulenevalt KrMS §-dest 7 ja 14 ei või kohus võtta endale süüdistaja rolli ja asuda täitma süüdistust kinnitavate tõendite vähesusest tulenevat tühimikku enda siseveendumusega (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-10-11, p 26). Seega on R. Votjakovi osalus
15. mai 2012 kuriteos jäänud kohtuotsustes vajalikul määral põhistamata ja kahtlused süüdistatava süüdiolekus kõrvaldamata.
16. Samuti puuduvad kohtuotsustes põhjendused süüdistatavate ühise ja kooskõlastatud tegutsemise kohta, mis annaks aluse käsitada neid kaastäideviijatena

§ 21lg 2 mõttes.

Tunnistamaks isikuid süüdi

§ 184

lg 2 p 1 järgi narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises grupi poolt tulnuks kohtul näidata, et kõik isikud valitsesid tegu ja nende teopanus oli oluline. Samuti tulnuks tuvastada ühine teootsus, st et süüdistatavad tegutsesid süüteokoosseisu realiseerimisel kooskõlastatult. Maakohus leidis, et

1. mai 2012 kuritegu oli süüdistatavate poolt toime pandud teadliku ja soovitud koostegutsemisega. Kusjuures maakohtu hinnangul osales R. Votjakov teos intensiivselt. Sellise järelduse tegemisel tugines kohus taas DNA-ekspertiisi aktile (viimasega luges kohus tuvastatuks, millised fooliumvoldikud pakendas R. Votjakov, millised J. Semjonov ning millised süüdistatavad ühiselt). Otsuses puuduvad aga põhjendused selle kohta, kuidas võimaldab R. Votjakovi bioloogilise materjali esinemine pakenditel teha järeldusi nende ühisest ja kooskõlastatud tegevusest. Kõrvaldamata on jäänud kahtlus, et J. Semjonov tegutses narkootilise aine käitlemisel iseseisvalt. Kõik kõrvaldamata kahtlused tuleb KrMS § 7 lg 3 kohaselt tõlgendada aga süüdistatavate kasuks.
2. Kuna kohtuotsustes puuduvad põhjendused, mille järgi maa- ja ringkonnakohus on lugenud R. Votjakovi süü
3. mai 2012 kuriteos tõendatuks vaid ühe kaudse tõendi, s.o DNA-ekspertiisi akti alusel, on kohtud süüdistatavate süüditunnistamisel grupis toime pandud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises rikkunud oluliselt kriminaalmenetlusõigust KrMS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Isiku süüditunnistamisel vaid ühe kaudse tõendi põhjal on alust rääkida ka KrMS § 61 lg-s 1 sätestatud tõendite hindamise põhimõtte rikkumisest, mille kohaselt ei ole ühelgi tõendil ette kindlaksmääratud jõudu. Selline rikkumine on hinnatav kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisena KrMS § 339 lg 2 mõttes. Kolleegium ei näe, mil viisil oleks võimalik kohtuotsuste täiendamine põhjendustega selliselt, et vaid ühe kaudse tõendi põhjal oleks võimalik lugeda R. Votjakovi süü grupis toime pandud narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises tuvastatuks. Seetõttu teeb Riigikohtu kriminaalkolleegium KrMS § 361 lg 1 p 7 alusel ise uue otsuse ja mõistab R. Votjakovi
4. mail 2012 toime pandud kuriteos õigeks. Sellest tulenevalt langevad mõlema süüdistatava puhul ära

§ 184

lg 2 p-des 1 ja 2 sätestatud kvalifitseerivad tunnused - grupp ja korduvus - ja nad tuleb uue otsusega tunnistada süüdi

§ 184lg 1 järgi.

II 13. Andes R. Votjakovi ja J. Semjonovi teole maa- ja ringkonnakohtust erineva karistusõigusliku hinnangu, mõistab kriminaalkolleegium süüdistatavatele ka kergemad karistused. Enne aga peab kolleegium vajalikuks vastata R. Votjakovi kaitsja seisukohale, mille kohaselt arvestas maakohus karistuse mõistmisel alusetult raskendava asjaoluna omakasu motiivi, kuivõrd süüdistust narkootilise aine edasiandmises R. Votjakovile esitatud ei olnud. Riigikohus selgitab, et omakasu motiivi arvestamine oleks

§-s 59 sätestatud karistust kergendava ja raskendava asjaolu korduva arvestamise keelu kohaselt välistatud juhul, kui seda oleks seaduses kirjeldatud süüteokoosseisu tunnusena. Käesoleval juhul kuriteo koosseis, milles süüdistatavad on süüdi tunnistatud, omakasu motiivi ei hõlma ning seega puuduvad takistused selle arvestamiseks karistuse mõistmisel. Omakasu motiivi arvestamine ei oleks välistatud ka juhul, kui süüdistus oleks esitatud narkootilise aine edasiandmises. Viimane ei ole samastatav tegutsemisega omakasu motiivil - narkootilise aine edasiandmine võib toimuda ka tasuta ega pruugi seega olla seotud varalise kasu saamisega. Omakasu motiiv iseloomustab toimepanija soovi saada mistahes ainelist kasu. Seega tuli maakohtul omakasu motiivi kui karistust raskendava asjaolu arvestamiseks tuvastada, et süüdistatavate tegevuse ajendiks (sõltumata sellest, kas see tegelikkuses ka realiseerus) oli ainelise kasu saamine. Kohus luges selle tõendatuks süüdistatavatelt leitud ja ära võetud narkootilise aine suure koguse ning legaalsete sissetulekute vähesusega. Kolleegium nõustub selle põhjendusega ja arvestab omakasu motiivi karistust raskendava asjaoluna ka süüdistatavatele uue karistuse mõistmisel. 14. Karistuse mõistmisel võtab kriminaalkolleegium arvesse R. Votjakovi süü vähenemist märgataval määral. Kui eelnevalt tunnistati R. Votjakov süüdi kahel korral narkootilise aine suures koguses ebaseaduslikus käitlemises, millest viimane oli toime pandud grupis, ning käideldud narkootilise aine kogustest piisanuks narkojoobe tekitamiseks 364 inimesele, siis uue otsusega vähenes süüdistuse maht ühe käitlemiskorrani ja narkootilisest ainest piisanuks narkojoobe tekitamiseks 19 inimesele. Ehkki esineb karistust raskendav asjaolu - omakasu motiiv -, tuleb karistust kergendava asjaoluna arvestada puhtsüdamlikku kahetsust. Võttes arvesse ka seda, et süüdistatavat ei ole varem samaliigilise kuriteo eest karistatud, peab kriminaalkolleegium võimalikuks mõista talle karistuse

§ 184

lg 1 sanktsiooni keskmisest määrast madalamas määras, s.o 3 aastat vangistust.

§ 65lg 2 alusel tuleb R.

Votjakovile mõista liitkaristus, suurendades uue kuriteo eest mõistetud karistust Harju Maakohtu

1. jaanuari
2. a otsuse järgi mõistetud karistuse ärakandmata osa, s.o 2 kuu 4 päeva vangistuse võrra. Seega on R. Votjakovi liitkaristuseks 3 aastat 2 kuud 4 päeva vangistust. J. Semjonovi süüd tuleb hinnata R. Votjakoviga võrreldes suuremaks, võttes arvesse, et tema poolt käideldud narkootilisest ainest piisanuks narkojoobe tekitamiseks 345 inimesele. Arvestades ka tema karistust raskendavaid (omakasu motiiv) ja kergendavaid (puhtsüdamlik kahetsus) asjaolusid, samuti seda, et ka J. Semjonovit ei ole varem samaliigilise kuriteo eest karistatud, tuleb süüdistatavat karistada

§ 184lg 1 sanktsiooni keskmises määras, s.o 5 aasta 6 kuu pikkuse vangistusega. III 15. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes Kr

MS § 361 lg 1 p-st 7, § 362 p-st 2, § 339 lg 1 p-st 7 ja lg-st 2 ning § 7 lg-st 3, Riigikohtu kriminaalkolleegium rahuldab kaitsjate kassatsioonid, tühistab Harju Maakohtu

1. veebruari
2. a otsuse ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. juuni
4. a otsuse R. Votjakovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 184lg 2 p-de 1 ja 2 järgi ja talle liitkaristuse mõistmises ning J.

Semjonovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 184lg 2 p 1 järgi.

Kriminaalkolleegium teeb uue otsuse, millega mõistab R. Votjakovi 23. mai 2012 kuriteos õigeks, tunnistab R. Votjakovi ja J. Semjonovi süüdi

§ 184lg 1 järgi ja mõistab süüdistatavatele kergemad karistused.

1. R. Votjakovi kaitsja vandeadvokaadi abi K. Suvalova esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks kassatsioonimenetluses summas 151 eurot 20 senti, sellest 18 eurot pool tundi süüdistatavaga vanglas kohtumise eest, 108 eurot kolm tundi kassatsiooni koostamise eest ja 25 eurot ja 20 senti käibemaksu Advokaadibüroole Kristina Suvalova. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
2. detsembri
3. a otsuse (
4. juulil 2012 jõustunud redaktsioonis) p-dest 2 ja 23 juhindudes rahuldada. KrMS § 187 lg 1 alusel jätab kolleegium selle menetluskulu riigi kanda. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Ott Järvesaar