Obsah (11)

§ 118§ 64§ 65§ 200§ 21§ 2§ 28§ 31§ 17§ 39§ 119

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 118lg 1 p 1 ja § 200 lg 2 p-de 4 ning 7 järgi Tartu Ringkonnakohtu 3.

mai

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-11-13487 Maksim Kuznetsovi kaitsja vandeadvokaat Jekaterina Jevšina, kassatsioon Prokuratuur, esindaja Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev
2. november 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Viru Maakohtu
4. novembri
5. a otsus ja Tartu Ringkonnakohtu
6. mai
7. a otsus osaliselt, s.o Maksim Kuznetsovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 118

lg 1 p 1 järgi ning talle

§ 64lg 1 ja § 65 lg 2 järgi liitkaristuste mõistmise osas.

1. Saata kriminaalasi tühistatud osas uueks arutamiseks Viru Maakohtule teises kohtukoosseisus.
2. Muus osas jätta kohtuotsused muutmata.
3. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
4. Jätta Maksim Kuznetsovi kaitsja taotlus kassatsioonimenetluses riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks läbi vaatamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
5. Viru Maakohtu
6. novembri
7. a otsusega tunnistati Maksim Kuznetsov süüdi ja teda karistati karistusseadustiku (

) § 200 lg 2 p-de 4 ja 7 järgi kolme aasta ja kolme kuu ning

§ 118lg 1 p 1 järgi nelja aasta vangistusega.

Nende kahe kuriteo toimepanemise eest mõistis kohus M. Kuznetsovile

§ 64lg 1 alusel liitkaristuseks viis aastat vangistust.

Sellele karistusele liitis kohus

§ 65lg 2 alusel Viru Maakohtu 19.

novembri 2010. a otsusega mõistetud, kuid seni ärakandmata karistuse, mõistes lõplikuks karistuseks kuus aastat kaheksa kuud ja kolmeteist päeva vangistust. 1.1 Kohus tuvastas, et röövimise

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi pani M.

Kuznetsov toime ööl vastu 24. detsembrit 2010 Narvas asuvas ühiselamus G. G. korteris. M. Kuznetsov nõudis koos kaasosalise Nikolai Grigorjeviga G. G.-lt raha. Selle nõudmise käigus lõi N. Grigorjev M. Kuznetsovi juuresolekul ohvrit näkku, misjärel võtsid M. Kuznetsov ja N. Grigorjev ära kannatanu arvuti, võimendi ja monitori, mille nad hiljem maha müüsid. Ei ole usutav, et G. G. oli M. Kuznetsovile ja N. Grigorjevile raha võlgu.

§ 21lg 2 teisest lausest tulenevalt ei ole oluline, et vägivalda tarvitas vaid N.

Grigorjev. Süüdistatavad tegutsesid ühise teoplaani järgi ja seetõttu tuleb ka M. Kuznetsov röövimises süüdi tunnistada. 1.2

§ 118

lg 1 p 1 järgi kvalifitseeritud raske tervisekahjustuse tekitamise pani süüdistatav toime A. P.-K. suhtes ööl vastu

1. detsembrit
2. Alkoholi tarvitanud M. Kuznetsov üritas siseneda koos sõpradega baari Imbis. Baari sisenemisel põrkas ta uksel kokku baarist väljuva purjus A. P.-K.-ga. Viimane väljendas selle kokkupõrke suhtes suusõnal oma rahulolematust. Seepeale üritas M. Kuznetsov A. P.-K.-d lüüa, kuid viimane suutis hoopi vältida, lõi ise M. Kuznetsovi pikali ja hakkas teda peksma, kuid kõrvalviibijad lahutasid kaklejad teineteisest. Pärast seda siirdus M. Kuznetsov baari taha. Mõni minut hiljem järgnes talle ka A. P.-K.. M. Kuznetsov võttis seepeale noa ja lõi A. P.K.-d kõhtu, tekitades viimasele kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava. Kohus leidis, et hädakaitsest ei saa süüdistatava käitumise puhul rääkida seetõttu, et A. P.-K. baari taha minekut ei saa vaadelda õigusvastase ründena M. Kuznetsovi vastu. Ka ei olnud süüdistataval alust arvata, et A. P.-K. teda ründab. M. Kuznetsov tegutses kättemaksuks baari ukse juures toimunu eest.
3. Maakohtu otsuse peale esitas M. Kuznetsov apellatsiooni järgmiste põhjendustega. Röövi asemel tuleks ta süüdi tunnistada omastamises. Tema G. G. vastu vägivalda ei tarvitanud. Samuti ei olnud tal N. Grigorjeviga ühist teoplaani G. G. röövimiseks. G. G. ähvardas süüdistatavat. Süüdistuses

§ 118lg 1 p 1 järgi tuleb ta õigeks mõista, sest ta tegutses hädakaitses.

Kakluses baari ukse juures kasutas A. P.-K. kasteeti. Siirdunud pärast kaklust baari nurga taha, märkas ta, et A. P.-K. tuleb uuesti tema poole, hoides käsi ähvardavalt taskus. Tal tekkis hirm ja ta võttis noa, et A. P.-K.-d eemal hoida. Viimane aga hüppas ise tema noa otsa ja vigastas end. Vääralt on jäetud arvesse võtmata tunnistajate ütlused, et A. P.-K.-l oli kaasas kasteet. Kohus on jätnud välja selgitamata, mis põhjusel siirdus A. P.K. baari taga uuesti M. Kuznetsovi poole. Ebaõigesti on jäetud üle kuulamata tunnistaja Rafael P.-K. ja mõistetud ka liitkaristus.

1. Tartu Ringkonnakohtu
2. mai
3. a otsusega jäeti apellatsioon rahuldamata ja maakohtu otsus muutmata järgmiste põhjendustega. 3.1 Ei ole usutav, et M. Kuznetsov ja N. Grigorjev läksid G. G. poole seetõttu, et viimane neil seda teha käskis. Ei ole aru saada, miks oma väitel G. G.-d kartnud M. Kuznetsov sellist üleskutset järgis. Kuivõrd röövimine on liitkoosseis, saab N. Grigorjeviga ühise teoplaani välja töötanud M. Kuznetsovi

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi karistada ka hoolimata sellest, et tema G.

G.-d ei löönud. 3.2 Ka

§ 118lg 1 p 1 järgi on M.

Kuznetsov õigesti süüdi tunnistatud. Baari ukse juures toimunud kakluses ei kasutanud A. P.-K. kasteeti. A. P.-K. sõnul läks ta pärast kaklust baari taha sooviga pärida M. Kuznetsovilt selgitust tema eelneva käitumise kohta. M. Kuznetsovile lähenedes aga märkas ta järsku viimase käes nuga, millega M. Kuznetsov teda lõi. Seega ei saa öelda, et A. P.- K. oleks M. Kuznetsovi rünnanud. Asjaolu, et A. P.-K. käed olid taskus, ei viita A. P.-K. kavatsusele uuesti M. Kuznetsovi peksma hakata, vaid näitab, et A. P.-K. ei kavatsenud M. Kuznetsovi rünnata. Samale viitab ka asjaolu, et A. P.-K. lähenemisel M. Kuznetsovile lahkus seni süüdistatava juures viibinud sõber M. Kuznetsovi juurest. Seega ei tajunud ka süüdistatava sõber A. P.-K.-s ohtu, sest muidu poleks ta M. Kuznetsovi üksi jätnud. Ei ole usutav süüdistatava väide, et A. P.-K. hüppas ise noa otsa. Varasem kaklus ei andnud M. Kuznetsovile alust arvata, et A. P.-K. teda uuesti ründab. Kakluse n-ö võitjal A. P.-K.-l puudus igasugune motiiv süüdistatavat veel kord rünnata. 3.3 Välismaal viibinud R. P.-K. on maakohus jätnud õigustatult üle kuulamata, sest isik ei olnud kohtule kättesaadav. Tunnistaja poleks saanud anda ütlusi otseselt noalöögi kohta. Viru Maakohtu varasema otsusega M. Kuznetsovile mõistetud karistus on

§ 65

lg 2 alusel õigesti liidetud süüdistatavale käesolevas asjas mõistetud karistusele. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Tartu Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni M. Kuznetsovi kaitsja vandeadvokaat Jekaterina Jevšina, kes leiab, et röövimise asemel saab kõneleda üksnes omastamisest, sest süüdistatav ei kasutanud G. G. suhtes vägivalda. A. P.-K.-le tervisekahjustuse tekitamise osas leiab kaitsja, et M. Kuznetsov tegutses noaga löömisel hädakaitseseisundis. A. P.-K. oli agressiivne ja peksis M. Kuznetsovi baari ukse juures, kasutades kasteeti. Mõni minut hiljem tuli A. P.-K. uuesti baari taga viibiva M. Kuznetsovi juurde. Süüdistataval oli alus arvata, et A. P.-K. soovib teda uuesti peksta. Seega lõi M. Kuznetsov A. P.-K.-d enesekaitseks.
2. Kassatsioonivastuse esitas Viru Ringkonnaprokuratuuri ringkonnaprokurör Konstantin Rostovtsev. Prokurör leiab, et M. Kuznetsov on õigesti süüdi tunnistatud röövimises ja puudub alus kõneleda omastamisest. Ka on süüdistatav õigesti süüdi tunnistatud

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Hetkeks, mil A. P.-K. M. Kuznetsovile lähenes, oli esimene meeste vaheline kaklus lõppenud. Süüdistataval polnud alust arvata, et A. P.-K. teda uuesti ründab. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Kriminaalkolleegiumi hinnangul on M. Kuznetsov G. G. röövimises

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi õigesti süüdi tunnistatud.

Kohtud on tuvastanud faktilised asjaolud arusaadavalt ja jälgitavalt. Loogiline on järeldus, et N. Grigorjev ja M. Kuznetsov ei läinud G. G. poole seetõttu, et nad viimast kartsid või et G. G. saaks neile tasuda väidetava võla. Neil oli röövimise toimepanemiseks ühine teoplaan ja nad tegutsesid kooskõlastatult

§ 21lg 2 tähenduses.

Sellest tulenevalt ei ole oluline, et G. G.-d lõi üksnes N. Grigorjev.

§ 21

lg 2 esimeses lauses sätestatud muude kaastäideviimise eelduste täidetuse korral moodustab röövimise kaastäideviimise ka olukord, kus ainult üks täideviijatest kasutab kannatanu kallal vägivalda ja teine hõivab kannatanule kuuluva asja. Otseselt peab röövimise sarnaseid mitmeaktilisi delikte silmas

§ 21lg 2 teine lause.

Selle sätte kohaselt vastutavad mõlemad isikud röövimise kaastäideviimise eest, sõltumata sellest, et eraldi võttes kasutas üks isikutest vaid vägivalda ning teine üksnes hõivas kannatanule kuuluva vallasasja (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-100-06, p 9). Kuivõrd M. Kuznetsovi on varem röövimise eest karistatud ja et ta pani teo toime kaastäideviijana koos N. Grigorjeviga, on M. Kuznetsovi tegu kvalifitseeritud õigesti

§ 200lg 2 p-de 4 ja 7 järgi.

7. Õiguslikult korrektne ei ole aga M. Kuznetsovi süüditunnistamine

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Kohtutele ei saa teha etteheiteid seonduvalt kuriteokoosseisu analüüsiga. Õigesti on leitud, et peensoolt vigastava kõhuõõnde tungiva torke-lõikehaava põhjustamine kujutab endast eluohtliku, s.o raske tervisekahjustuse tekitamist

§ 118lg 1 p 1 mõttes.

Kohtud on asunud põhjendatult seisukohale, et tahtlikult noaga löönud M. Kuznetsovil oli tahtlus ka löögiga kaasneva raske tagajärje suhtes. Kriminaalkolleegiumi hinnangul ei ole aga kohtud piisavalt põhistanud teo õigusvastasusega seonduvat. 8. Isiku karistamiseks ei piisa üksnes sellest, et ta on täitnud süüteokoosseisu. Koosseisupärase teo tuvastanud menetleja peab järgnevalt hindama, kas tegu on õigusvastane (vt

§ 2lg 2).

Kriminaalkolleegium on korduvalt märkinud, et koosseisupärase teo õigusvastasust eeldatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. veebruari
2. a otsus asjas nr 3-1-1-117-06, p 6;
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-9-08, p 15;
5. juuni
6. a otsus asjas nr 3-1-1-49-09, p 12). Selline eeldus tuleneb arusaamast, et seadusandja on süüteokoosseisu dispositsioonis kirjeldanud tegu, mida tuleb üldjuhul pidada ebaõigeks; üksnes erandjuhtudel saab öelda, et koosseisupärases teos ebaõigust ei sisaldu. Sellisteks erandjuhtudeks on olukorrad, kus esineb mõni õigusvastasust välistav asjaolu. Nii nagu isiku süüdivuse eeldamine ei tähenda süütuse presumptsiooni riivet (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
7. novembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-99-12, p 6), ei tähenda seda ka teo õigusvastasuse eeldamine. Kui esinevad asjaolud, mis võivad teo õigusvastasuse välistada ehk kui teatud asjaolude tõttu saab kahelda selles, kas õigusvastasust on põhjust eeldada, tuleb õigusvastasuse esinemist kontrollida. Nii ongi kriminaalkolleegium õigusvastasust välistavatest asjaoludest kõneledes osutanud sellele, et tulenevalt KrMS § 211 lg-st 2 on prokuratuur kohustatud välja selgitama ka süüdistatavat õigustavad asjaolud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
9. mai
10. a otsus asjas nr 3-1-1-12-11, p 25.3).
11. Käesoleval juhul lõi M. Kuznetsov noaga isikut, kellele ta veidi aega varem kakluses alla jäi. Süüdistatav tegi seda, kui märkas, et A. P.-K. liikus tema poole. Sellistel asjaoludel on kohtud õigesti leidnud, et M. Kuznetsovi teo õigusvastasust ei saa eeldada, vaid tuleb kontrollida, kas koosseisupärase teo ebaõiguse võib välistada hädakaitse

§ 28tähenduses.

1. Kohtud on kontrollinud hädakaitse võimalikkust ja vastanud sellele eitavalt. Maakohus märkis, et A. P.-K. läks rahulikult ja üksi M. Kuznetsovi juurde ja seega ei olnud tõenäoline, et ta soovis kahjustada süüdistatava mõnda õigushüve. Baari ümbruses viibis palju inimesi ja kuivõrd ükski neist ei läinud baari taha siirduvale A. P.-K.-le järele, ei tajunud keegi neist ohtu. Ka juhtis kohus tähelepanu sellele, et A. P.-K. hoidis baari taha minnes käsi taskus. Ringkonnakohus tõi lisaks välja, et A. P.-K. lähenedes M. Kuznetsovile lahkus viimase sõber süüdistatava juurest. Baari ukse juures toimunud kakluses peale jäänud A. P.-K.-l polnud vajadust süüdistatavat uuesti rünnata.
2. Kolleegiumi hinnangul ei ole kohtute seisukohad veenvad. Asjaolu, et A. P.-K. läks baari taha üksi, ei tähenda seda, et tal ei olnud kavatsust M. Kuznetsovi rünnata. Ka ei saa sellise soovi puudumist tuletada A. P.-K. rahulikkusest. On võimalik, et teist inimest soovib rünnata selline isik, kes ärritust välja ei näita. Asjakohane pole viide paljude inimeste baari juures viibimisele, sest kaklused leiavad tihti aset rahvarohketes kohtades, kus juuresviibijad kas soovimatusest või tähelepanematusest füüsilisi konflikte ära ei hoia. Samuti ei välista A. P.-K. soovi M. Kuznetsovi rünnata asjaolu, et A. P.-K. hoidis käsi taskus, sest teadupärast ei kulu käte taskust väljavõtmisele tegelikult üldse aega. Veenev pole ka viide süüdistatava sõbra lahkumisele. Kohtud pole tuvastanud, kes see lahkunud sõber oli. Ei ole võimalik välistada, et sõber ei läinud M. Kuznetsovi juurest eemale mitte pahaaimamatult, vaid astus kõrvale, eeldades seda, et M. Kuznetsovi ja A. P.-K. vahel hakkab toimuma midagi sellist, mille puhul on temal mõistlikum kaugemale minna. Kolleegium ei nõustu ringkonnakohtu seisukohaga, et baari ees toimunud kakluse n-ö võitnud A. P.-K.-l ei olnud mingit vajadust M. Kuznetsovile uuesti kallale minna. Tegemist on puhtteoreetilise väitega, mille vastu saab püstitada vastupidise sisuga teoreetilise väite. Kohtud on tuvastanud, et baari ukse ees maas lamavat M. Kuznetsovi peksnud A. P.-K. tõmbasid M. Kuznetsovi pealt ära teised isikud. Tulenevalt sellest ja arvestades asjaolu, et A. P.-K. oli purjus, on võimalik väita, et A. P.-K. soovis baari taha siirdudes jätkata seda, mida tal ei lubatud teha ukse ees, st peksta M. Kuznetsovi. Viimaks osutab kolleegium ka sellele, et kohtud ei ole üheselt ära näidanud, miks A. P.-K. ikkagi baari taha siirdus. Kui maakohus sellel küsimusel üldse ei peatu, siis ringkonnakohus on viidanud A. P.-K. sõnadele, et too läks baari taga viibiva M. Kuznetsovi juurde selleks, et küsida viimaselt selgitust tema eelneva käitumise kohta. Kui purjus inimene, kellel on äsja takistatud teist isikut peksta, läheb oma äsjasele ohvrile järele, ei saa automaatselt välistada tema soovi uuesti kaklema hakata. Sellist soovi ei välista iseenesest ka asjaolu, kui isik läheb eemalviibiva inimese juurde kavatsusega „küsida selgitust“.
3. Lisaks eeltoodud märkustele otsuses sisalduvate põhistuste veenvuse osas osutab kolleegium ka veale, mis seondub kehtivast õigusest vääriti arusaamisega. Korrektne ei ole maakohtu seisukoht, et vahetult eesseisva ründe puudumist saab järeldada sellest, et A. P.-K. soov kahjustada M. Kuznetsovi mõnda õigushüve ei olnud tõenäoline. Kui kohus leiab, et õigusvastasust välistava asjaolu esinemine ei ole tõenäoline, tähendab see, et sellise asjaolu esinemist ei saa välistada. Kui õigusvastase ründe esinemist ehk koosseisupärase teo õiguspärasust pole võimalik tõsikindlalt välistada, tuleb süüdistatav juhul, kui ta ei ületa oletatavat rünnet tõrjudes kavatsetult või otsese tahtlusega hädakaitse piiri, tulenevalt KrMS § 7 lg-s 3 sätestatud in dubio pro reo-põhimõttest tahtliku süüteo toimepanemises õigeks mõista.
4. Isegi kui kohtud oleksid veenvalt välistanud kahtluse, kas A. P.-K. soovis M. Kuznetsovi rünnata või mitte, ning oleksid vastanud sellele küsimusele üheselt eitavalt, ei tähendaks see, et süüdistatav tuleb

§ 118lg 1 p 1 järgi süüdi tunnistada.

Nimelt võib teo õigusvastasuse välistada

§ 31lg 1 järgi ka eksimus teo õigusvastasust välistavas asjaolus.

14.

§ 31

lg 1 esimene lause sätestab, et tahtlik tegu ei ole õigusvastane, kui isik seda toime pannes kujutab endale ekslikult ette asjaolusid, mis välistaksid teo õigusvastasuse. Tegemist on

§ 17

lg-s 1 reguleeritud koosseisueksimusega sarnase eksimuse instituudiga, kuivõrd see puudutab sarnaselt koosseisueksimusele eksimust faktilises asjaolus.

§ 17

lg 1 järgi on vastutus tahtliku süüteo eest välistatud juhul, kui isik eksib süüteo objektiivsesse koosseisu kuuluva asjaolu suhtes. Samamoodi määrab

§ 31

lg 1 esimene lause, et vastutus tahtliku süüteo eest langeb ära juhul, kui isik hindab vääralt asjaolu, mida tuleb deliktistruktuuris analüüsida õigusvastasuse tasandil. Seega on seadusandja valinud ka õigusvastasuse tasandil n-ö eksijasõbraliku regulatsiooni. Erinevalt süü puhul asjakohasest

§ 39

lg-s 1 sätestatud keelueksimuse instituudist, mille kohaselt on vastutus välistatud vaid juhul, kui eksimus oli eksija jaoks vältimatu, vabaneb õigusvastasuse tasandil eksimuses olev isik vastutusest hoolimata sellest, kas eksimus oli tema jaoks välditav või vältimatu. 15. Lähtudes

§ 31lg 1 esimesest lausest tuli käesolevas asjas hinnata, kas M.

Kuznetsov kujutas endale ekslikult ette, et A. P.-K. asub teda ründama. Maakohus leidis, et M. Kuznetsovi puhul eksimusest

§ 31

lg 1 esimese lause tähenduses kõneleda ei saa ja argumenteeris oma seisukohta järgmiselt. Süüdistataval puudus alus arvata, et teda rünnatakse. Kohus toob välja, et M. Kuznetsov ja A. P.-K. olid ühevanused ja sarnase kehaehitusega. Süüdistatav lõi A. P.-K.-d esimese konflikti tagajärgede pärast. M. Kuznetsov eeldas väljaviskuva teraga nuga endaga kaasas kandes, et võib seda teatud juhtudel kasutada. 16. Eksitav on maakohtu väide, et M. Kuznetsovil puudus alus arvata, et teda rünnatakse. Nagu eelnevalt mainitud, tuleb

§ 31

lg 1 esimese lause juures küsida üksnes, kas isik teatud asjaolu osas eksis või mitte. Kas tema eksimus põhines juriidiliselt õigel või valel alusel, ei ole oluline. Erinevalt nt

§ 39

lg-st 1 ei saa kohus hakata analüüsima, kas eksimus oli eksija jaoks välditav või mitte. Veenev pole ka argument, et M. Kuznetsov ja A. P.-K. olid sama vanad ja ühtmoodi kehaehitusega. On mõistmatu, miks pidi süüdistatava silmis välistama teda äsja peksnud inimese poolse ründe asjaolu, et A. P.-K. on temavanune ja temaga umbes sama kasvu. Väide, et süüdistatav lõi A. P.-K.-d esimese konflikti tagajärgede pärast (kättemaksuks), võib

§ 31lg 1 esimese lause mõttes tõepoolest tähendust omada.

Seda aga üksnes siis, kui selle motiivi kõrval ei tuleks kõne alla soov end eesseisva rünnaku eest kaitsta (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-17-04, p 12). Seega ei ütle M. Kuznetsovi võimalikule kättemaksusoovile viitamine midagi selle kohta, kas süüdistatav uskus, et A. P.-K. tahab talle kallale tulla, või mitte. Eksitusse viib ka kohtu hinnang, et M. Kuznetsov eeldas vedrunuga kaasas kandes, et võib seda teatud juhtudel kasutada. Kui sellise noa kaasaskandmine võibki vastavalt relvaseaduse §-dele 892, 8910 ja 8911 olla karistatav, ei tähenda see, et relva kandmist saab isikule ette heita raske tervisekahjustuse tekitamise analüüsi õigusvastasuse tasandil.
3. Ringkonnakohus ei ole

§ 31lg-ga 1 seonduval üldse peatunud.

Kohus on üksnes konstateerinud, et M. Kuznetsovil puudus igasugune alus arvata, et A. P.-K. teda ründab. 18. Eelnevat kokku võttes leiab kolleegium, et maakohus on jätnud oma otsuse M. Kuznetsovi süüdimõistmises ja karistamises

§ 118lg 1 p 1 järgi nõuetekohaselt põhistamata, rikkudes sellega oluliselt kriminaalmenetlusõigust Kr

MS § 339 lg 1 p 7 mõttes. Põhistused ei vasta KrMS § 339 lg 1 p 7 nõuetele seoses

§ 28

lg 1 ega

§ 31lg 1 esimese lause kontrolliga.

Kui kohtuistungil tuvastatakse kriminaalmenetlusõiguse oluline rikkumine sama seadustiku § 339 lg 1 järgi, tühistab ringkonnakohus vastavalt KrMS § 341 lg-le 1 kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja esimese astme kohtule uuesti arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kuivõrd ringkonnakohus leidis ekslikult, et maakohtu otsus järgib kohtuotsuse põhjendatuse osas KrMS § 312 nõudeid, jättis ta alusetult kohaldamata KrMS § 341 lg-s 1 sätestatu. See viga tõi kaasa ebaseadusliku ja põhjendamatu kohtuotsuse KrMS § 339 lg 2 tähenduses ning on seepärast aluseks ringkonnakohtu otsuse osalisele tühistamisele (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 18. juuni 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-46-10, p 7.5 ja 24. mai 2013. a otsus asjas nr 3-1-1-50-13, p 14). Otsus tuleb tühistada M. Kuznetsovi süüditunnistamises ja karistamises

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Tulenevalt sellest tühistatakse otsus ka M. Kuznetsovile liitkaristuste mõistmises

§ 64lg 1 ja § 65 lg 2 järgi.

19. Asja uuel arutamisel tuleb silmas pidada ka järgmist. Kui isikut ei saa tulenevalt

§ 31

lg 1 esimesest lausest võtta vastutusele tahtlikult toime pandud süüteo eest, ei tähenda see tingimata seda, et ta vabaneb vastutusest täielikult. Vastavalt

§ 31

lg 1 teisele lausele vastutab õigusvastasust välistava asjaolu suhtes eksimuses olnud isik seaduses sätestatud juhtudel ettevaatamatusest toimepandud süüteo eest. See tähendab, et raske tervisekahjustuse tekitaja võib vastutada

§ 119lg 1 järgi.

Kuivõrd viimati nimetatud sätte näol on tegemist ettevaatamatusdeliktiga, tuleb isiku vastutus selle normi järgi kõne alla juhul, kui saab kõneleda objektiivse hoolsuskohustuse rikkumisest (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 29. novembri 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-79-10, p 20). Kui isik on vabanenud vastutusest tahtliku süüteo eest

§ 31

lg 1 esimese lause tõttu, on ka ettevaatamatusdelikti juures hoolsuskohustuse rikkumist analüüsides tarvis küsida eeskätt eksimusega seonduva kohta. Objektiivse hoolsuskohustuse rikkumist saab jaatada nt juhul, kui õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine oleks käibes vajaliku hoole ülesnäitamise korral olnud isiku jaoks äratuntav ja oletatav kaitsetegu seega välditav. Nii võib õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olla hädakaitse puhul äratuntav situatsioonis, kus isikul on enne enda kaitsmist ajaliselt ja ruumiliselt võimalik veenduda, kas rünnet ikkagi on põhjust oodata või mitte. Kui aga isikul ei ole kaitsetegevusega enam võimalik viivitada või ei saa ta olukorda veel kord hinnata, nt ei saa ta teha ruumipuuduse tõttu sammu tagasi või kõrvale (on nurka surutud), ei saa kõneleda sellest, nagu olnuks õigusvastasust välistava asjaolu mitteesinemine olnud äratuntav ja oletatav kaitsetegu isiku jaoks välditav. 20. Eeltoodu alusel ja juhindudes KrMS § 361 p-st 6 ja § 362 p-st 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Viru Maakohtu 26. novembri 2012. a ja Tartu Ringkonnakohtu 3. mai 2013. a otsused M. Kuznetsovi süüdimõistmises ja karistamises

§ 118lg 1 p 1 järgi.

Samuti tühistatakse otsused süüdistatavale

§ 64lg 1 ja § 65 lg 2 järgi liitkaristuste mõistmises.

Ülejäänud osas jäävad otsused muutmata. Kriminaalasi saadetakse Viru Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Kassatsiooni rahuldab kolleegium osaliselt. 21. M. Kuznetsovi kaitsja on kassatsioonis esitanud taotluse „maksta välja advokaaditasu“ riigi õigusabi osutamise eest. Kassaator on aga jätnud märkimata nii õigusabikulude suuruse kui ka koosseisu, eksides seega riigi õigusabi seaduse (RÕS) § 22 lg-s 1 sätestatu vastu. RÕS § 22 lg 5 esimene lause sätestab, et taotluse vormi kasutamine ja selle esitamise korra järgimine on advokaadile kohustuslik. Vastavalt sama lõike teisele lausele jäetakse taotlus läbi vaatamata, kui riigi õigusabi tasu suuruse ja kulude hüvitamise ulatuse kindlaksmääramiseks ei esitata vormikohast taotlust, taotluses ei ole märgitud kõiki RÕS § 22 lõike 1 kohaselt nõutud andmeid või kui taotlust ei esitata kehtestatud korras. Sellest tulenevalt jätab kolleegium J. Jevšina taotluse läbi vaatamata. Eerik Kergandberg, Ott Järvesaar, Hannes Kiris