RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-132-13 Otsuse kuupäev Tartu, 6. detsember 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Villu Kõve, liikmed Peeter Jerofejev ja H

) § 367 lg 1 järgi peab liisinguvõtja liisingulepingu ülesütlemise korral hüvitama liisinguandjale kõik kulud, mida liisinguandja kandis liisingueseme tõttu, eelkõige liisingueseme ostuhinna ja ostuhinna finantseerimise kulud selles ulatuses, milles need ei ole kaetud juba tasutud liisingumaksetega.

§ 367

lg 3 sätestab, et kui liisinguese jääb pärast liisingulepingu ülesütlemist liisinguandja omandisse, tuleb sama paragrahvi lõikes 1 nimetatud kulutuste hüvitamise nõude suuruse määramisel arvestada liisingueseme väärtust selle liisinguandjale tagastamise hetkel. Lepingu p 3.7, mille kohaselt peab liisinguvõtja hüvitama kahju, omandamisega seotud kulude hüvitamata vahe ning muud kulud, on kooskõlas

§ 367lg-ga 1.

Lepingu p 7.4.1 järgi võetakse hüvitamisele kuuluvate summade arvestamisel aluseks võõrandamisest saadav rahasumma.

§ 367

lg 3 viitab kulude suuruse määramisel liisingueseme turuväärtusele selle tagastamise ajal. Seega erineb lepingu p 7.4.1 arvestuse aluseks olev põhimõte küll seaduses sätestatust, ent ei välistata liisinguvõtja õigust tugineda kulude suuruse arvestamisel liisingueseme turuväärtusele. Seega ei ole lepingu p-s 7.4.1 sätestatud kulude arvestamise metoodika teist poolt oluliselt koormav. Samuti ei ole poolte õigused ja kohustused tasakaalust väljas ning ei muuda lepingu saavutamise eesmärki küsitavaks

§ 42lg-te 1 ja 2 järgi.

Kuna pooled ei vaidle selle üle, et leping on üles öeldud, siis on hagejal õigus nõuda

§ 76

lg 1, § 101 lg 1 p-de 1, 6, § 113 lg 1, § 108 lg 1, § 367, § 142 lg 1, § 145 lg-te 1, 2 ja § 65 lg 1 alusel liisingulepingu p-dest 3.7 ja 7.4.1 ning käenduslepingu p-st 1 tulenevate kohustuste täitmist käendajalt ehk kostjalt.

§ 367

lg-te 1 ja 3 järgi on tähtis, milline oli liisingueseme turuväärtus liisinguandjale tagastamise hetkel ja kas sõiduki müügihind vastas turuväärtusele. Kuna kumbki pool ei esitanud tõendeid selle kohta, milline oli sõiduki turuväärtus sõiduki tagastamise ajal detsembris 2009, saab lähtuda sellest, milline võis olla sõiduki väärtus tagastamise ajale kõige lähedasemal ajal ehk aprilli alguses

1. Kostja esitatud spetsialisti hinnangu kohaselt oli sõiduki turuhind
2. aasta aprillis 14 100 kuni 14 300 eurot. Ei ole alust kahelda esitatud arvamuses, sest selles on kirjeldatud järelduste saamiseks kasutatud metoodikat ning esitatud andmed, millel järeldus põhineb. Kohtupraktikas on asutud seisukohale, et kui liisinguese müüakse turuhinnast 10% madalama hinnaga, siis tuleb lugeda, et müük on toimunud turuhinnaga. Sellist käsitlust arvestades oleks sõiduk müüdud turuhinnaga ka siis, kui see oleks müüdud 10 575 euro eest (11 750 eurost 10% on 1175 eurot, 11 750 eurot 1175 eurot = 10 575 eurot). Seega oli sõiduki turuväärtus
3. aasta aprillis ilma käibemaksuta 10 575 eurot. Kuna pooled ei vaidle liisinguvõtja võla üle, siis on kostja kohustuste suurus liisingulepingu p 3.7 ja p 7.4.1, käenduslepingu p 1 ning

§ 367

lg-te 1 ja 3 järgi 5262 eurot 87 senti (jääkmaksumus 13 011 eurot 8 senti + debitoorne võlg 2140 eurot 19 senti + viivis 472 eurot 35 senti + võõrandamise ja tagastamise kulud 214 eurot 25 senti - turuväärtus 10 575 eurot).

1. Kostja esitas maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebuse, milles palus vähendada kostjalt hageja kasuks välja mõistetud põhivõlga 3525 euro võrra ja vähendada sellevõrra ka väljamõistetud viivist.
2. Hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, milles hagi jäi rahuldamata, ja teha uus otsus, millega hagi tervikuna rahuldada.
3. Pooled vaidlesid teineteise apellatsioonkaebusele vastu ja palusid jätta selle rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
4. Tallinna Ringkonnakohus rahuldas
5. juuni
6. a otsusega kostja apellatsioonkaebuse, jättis hageja vastuapellatsioonkaebuse rahuldamata, tühistas maakohtu otsuse ja tegi uue otsuse, millega rahuldas hagi osaliselt ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1737 eurot 88 senti ning alates hagi esitamisest viivise, mille määraks päevas oli 0,25% põhivõlast 1265 eurot 53 senti, kuni põhivõla tasumiseni, kuid mitte rohkem kui kokku 27 166 eurot 67 senti. Menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Ringkonnakohus leidis, et liisingulepingu üldtingimuste p-d 3.7 ja 7.4.1 on tühised tüüptingimused. Riigikohus on korduvalt märkinud, et üldtingimuste p 7.4.1 on vastuolus

§ 42lg 3 p-ga 5.

Kuna tüüptingimused on tühised, tuleb kohaldada

§ 367

, mille lg 3 kohaselt tuleb lg-test 1 ja 2 tulenevatest nõuetest arvata maha sõiduki väärtus tagastamise ajal. Hageja ei ole tõendanud sõiduki turuhinda tagastamise ajal. Kostja esitatud arvamus on sõiduki väärtuse kohta asjakohane tõend. Tegemist on dokumentaalse tõendiga. Õige ei ole maakohtu käsitlus 10%-lise hinnakõikumise lubatavuse kohta. Hageja on müünud sõiduki hinnaga 9127 eurot 65 senti ja maakohus on ise otsuses õigesti tuvastanud sõiduki turuväärtuseks 14 100 (käibemaksuta 11 280) eurot, st hinnaerinevus ületab 10%, mistõttu tuleb hüvitamisele kuuluv summa leida tegeliku turuhinna ja jääkväärtuse vahe põhjal.

§ 367

lg 1 järgi on hageja nõude põhjendatud suuruseks 1737 eurot 88 senti (15 837 eurot 88 senti – 14 100 eurot). Kuna hageja ei nõustunud kostja pakutud kompromissiga, tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 163 lg 2 kohaselt jätta menetluskulud hageja kanda. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED

1. Hageja esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, milles palub selle tühistada osas, milles ringkonnakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 2350 eurot, ja teha uus otsus, millega mõista kostjalt hageja kasuks kokku välja 4087 eurot 88 senti ja alates hagi esitamisest viivise, mille määraks päevas on 0,25% põhinõudest 3615 eurot 53 senti. Hageja leiab, et ringkonnakohtu otsus on vastuoluline ning ringkonnakohus ei ole lähtunud nõude suuruse arvutamisel ühtsetest alustest. Ringkonnakohus nõustus küll maakohtuga, et käibemaksuta jääkväärtusest tuleb maha arvata käibemaksuta turuväärtus, kuid on ekslikult lahutanud hageja käibemaksuta esitatud nõudest sõiduki väärtuse koos käibemaksuga. Riigikohus on korduvalt olnud seisukohal, et arvutused peavad põhinema sarnastel alustel. Tulenevalt sellest ringkonnakohtu eksimusest on ringkonnakohus ka menetluskulude jaotamisel valesti kohaldanud TsMS § 163 lg-t
3. Kostja vaidleb kassatsioonkaebusele vastu ja palub jätta selle rahuldamata. Kostja arvates on tema esitatud arvamuses kajastatud sõiduki hind ilma käibemaksuta. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu otsus tuleb TsMS § 691 p 2 ning § 692 lg 1 p-de 1 ja 2 alusel tühistada materiaalõiguse normi väära kohaldamise ja menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu osas, milles ringkonnakohus jättis kostjalt hageja kasuks välja mõistmata 2350 eurot ja viivise sellelt summalt ning jaotas menetluskulud, ning saata asi tühistatud osas ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Ülejäänud osas jääb ringkonnakohtu otsus muutmata.
5. Hageja on vaidlustanud ringkonnakohtu otsuse osas, millega ringkonnakohus jättis kostjalt hageja kasuks 2350 eurot välja mõistmata. Ringkonnakohtu otsust ei ole vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus hagi osaliselt rahuldas ja mõistis kostjalt hageja kasuks välja 1737 eurot 88 senti ja viivise alates hagi esitamisest. Samuti ei ole ringkonnakohtu otsust vaidlustatud osas, milles ringkonnakohus jättis hagi 4087 eurost 88 sendist (1737 eurot 88 senti + 2350 eurot) suuremas ulatuses rahuldamata. Seega on ringkonnakohtu otsus selles osas jõustunud.
6. Kolleegium nõustub kassatsioonkaebuse väidetega, et üldjuhul tuleb liisinguandja nõude suuruse arvutamisel

§ 367

lg 3 järgi võtta aluseks nii liisingueseme turuväärtus kui ka liisingueseme omandamise hüvitamata kulud (jääkmaksumus) sarnastel alustel, st need summad peavad olema mõlemad kas koos käibemaksuga või ilma selleta (vt nt Riigikohtu

1. aprilli
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-31-13, p 11).
3. Praeguses asjas on hageja esitanud enda nõude, lähtudes sõiduki jääkmaksumusest ilma käibemaksuta. Seega tulnuks

§ 367lg 3 kohaldamisel lahutada sellest sõiduki väärtus samuti ilma käibemaksuta.

Ringkonnakohus on lahutanud hageja käibemaksuta nõudest sõiduki väärtuse 14 100 eurot. Samas ei ole ringkonnakohus selle tehte juures selgelt märkinud, kas see väärtus on ilma käibemaksuta. Ringkonnakohus on varem märkinud, et maakohus on tuvastanud sõiduki väärtuseks 14 100 eurot (käibemaksuta 11 280 eurot). Sellest lausest võiks järeldada, et ringkonnakohus lahutas sõiduki ilma käibemaksuta jääkmaksumusest väärtuse, mis sisaldas käibemaksu, ning kohaldas seega valesti

§ 367lg-t 3.

Samas ei ole maakohtu otsusest siiski võimalik selgelt välja lugeda, et maakohus oleks tuvastanud sõiduki väärtuse ringkonnakohtu viidatud viisil. Ka kostja leiab vastuses kassatsioonkaebusele, et 14 100 eurot oli sõiduki väärtus käibemaksuta. Kuna kohtud ei ole selgelt tuvastanud, kas sõiduki väärtus 14 100 eurot sisaldab käibemaksu või ei, ning pooled vaidlevad selle asjaolu tuvastamise üle, ei pea kolleegium võimalikuks asja ise lahendada, kuna see eeldab hageja esitatud asjatundja arvamuse, st tõendi hindamist, mida Riigikohus TsMS § 688 lg-te 3-5 kohaselt teha ei saa. Asja uuel läbivaatamisel tuleb ringkonnakohtul tuvastada sõiduki väärtus ilma käibemaksuta ning sellest väärtusest lähtudes lahendada küsimus, kui suures osas tuleb hageja nõue

§ 367lg 3 järgi rahuldada. 14. Menetluskulude jaotuse otsustab Ts

MS § 173 lg 3 teise lause järgi ringkonnakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest. 15. Kassatsioonkaebuse osalise rahuldamise tõttu tuleb tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 esimese lause alusel tagastada. Villu Kõve, Peeter Jerofejev, Henn Jõks