Obsah (9)

§ 475§ 172§ 152§ 175§ 144§ 701§ 174§ 178§ 149

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-145-13 Määruse kuupäev Tartu, 9. detsember 2013. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev ja Lea Laarmaa Kohtuasi S

) § 138 lg-le 1, § 144 p-le 1, § 175 lg-le 1 (alates 1. jaanuarist 2013 kehtivale redaktsioonile).

§ 475

lg 1 p 122 kohaselt on pankrotimenetluse algatamine hagita asi.

§ 172

lg-s 8 sätestatakse, et vajalikud kohtuvälised kulud hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajale makstava hüvitisega. Kohtuväliste kulude hüvitamist saab nõuda üksnes juhul, kui kohus jätab need mõne menetlusosalise kanda.

§ 152

lg 3 sätestab, et kohus määrab tunnistajatasu tunnimäära Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära piires. Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määrusega nr 322 kehtestatud „Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra" § 7 lg 3 kohaselt määratakse tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alam- ja ülemmäära piires, mis on 1–10-kordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär. Võlausaldaja pankrotiavalduse kohtusse esitamise ajal (
3. detsembril 2011) määras palga alammäära Vabariigi Valitsuse
4. juuni
5. a määrus nr 90 („Töötasu alammäära kehtestamine"), millega oli kehtestatud tunnipalga alammääraks 27 krooni (s.o 1 euro 73 senti). Seega said menetlusosalised ette näha võimalikke menetluskulusid lepingulise esindaja kuluna maksimaalselt tunnitasu määra 17 eurot 30 senti arvestuses (s.o 10-kordne tunnitasu alammäär). Riigikohus on asjas nr 3-2-1-17-11 tehtud lahendis põhjendanud hagita menetluses õigusabikulude piiratumat hüvitamist sellega, et enamasti ei lahendata hagita menetluses keerulisi õigusküsimusi. Seega puudub üldjuhul ka hagimenetlusega võrreldav vajadus kasutada menetluses professionaalset õigusabi ja selle kasutamise korral ei saa menetlusosalisel olla üldjuhul õigustatud ootust, et õigusabikulud piiramatult mõnelt teiselt menetlusosaliselt välja mõistetakse. Kuna võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avaldus on hüvitatava kulu suuruse osas selgelt põhjendamatu, tuleb

§ 175

lg 1 teises lauses sätestatu kohaselt kontrollida lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust. Võlgniku esindaja on osutanud kohtuasjas võlgnikule õigusteenust kokku 16,5 töötundi. Kõik toimingud on olnud põhjendatud ja vajalikud, kajastuvad kohtuasja toimikus, toiminguteks kulunud aeg on olnud mõistlik. Professionaalse õigusabi kasutamine kohtuasjas on olnud õigustatud ning viinud positiivse lahendini. Seega on põhjendatud, et võlausaldaja hüvitab õigusabikulud. Arvestades võlgniku tegelikke kulutusi õigusabile, on põhjendatud hüvitada lepingulise esindaja kulud maksimaalses lubatud määras, s.o 10-kordsest tunnipalga alammäärast lähtuvalt. Eelnevast tulenevalt peab võlausaldaja võlgnikule hüvitama menetluskulu 285 eurot 45 senti (16,5x17,3).

1. Võlgnik esitas maakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes tühistada maakohtu määrus osas, millega jäeti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata menetluskulud 1397 eurot 55 senti, ning teha uus määrus, millega mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud kokku 1683 eurot.
2. Võlausaldaja palus jätta määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
3. Tallinna Ringkonnakohus jättis
4. mai
5. a määrusega ringkonnakohtu määruse muutmata ning võlgniku määruskaebuse rahuldamata. Ringkonnakohtu määruse kohaselt ei saa asjas menetluskulude suuruse kindlaksmääramisel lähtuda hagimenetluse sätetest. Pankrotiseaduse (PankrS) § 3 lg 2 kolmanda lause kohaselt lahendatakse ajutise halduri nimetamise asi hagita menetluses. Seega tuleb menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda

§ 172

lg-s 8 sätestatust, mille kohaselt vajalikud kohtuvälised kulud (seega siis ka kulud menetlusosaliste esindajatele

§ 144

p 1 järgi) hüvitatakse hagita menetluses menetlusosalistele samadel alustel tunnistajatele makstava hüvitisega. Viidatud sätte rakendamist on Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kogu koosseis analüüsinud asjades nr 3-2-1-17-11 ja nr 3-2-1-18-11 tehtud määrustes. Maakohus on põhjendatult lähtunud

§ 172

lg-st 8.

§ 152

lg 3 kohaselt määrab kohus tunnistajatasu tunnimäära Vabariigi Valitsuse määrusega kehtestatud tunnitasu alam- ja ülemmäära piires. Vabariigi Valitsuse

1. detsembri
2. a määruse nr 322 "Kriminaal-, väärteo-, tsiviil- ja haldusasjade menetlusest osavõtjatele tasu maksmise ja kulude hüvitamise korra" § 7 lg 3 kohaselt määratakse tunnistajatasu tunnitasumäär tunnitasu alamja ülemmäära piires, mis on 1–10-kordne Vabariigi Valitsuse poolt kehtestatud tunnipalga alammäär. Töölepingu seaduse § 29 lg 5 alusel vastu võetud Vabariigi Valitsuse
3. juuni
4. a määruse nr 90 kohaselt oli kehtestatud töötasu alammääraks tunnis 27 krooni ja alates
5. aasta
6. jaanuarist 1 euro 73 senti. Pankrotiavalduse esitamise ajal
7. novembril 2012 said menetlusosalised ette näha maksimaalse tunnitasu määrana 17 eurot 30 senti. Maakohtul oli seetõttu võimalik kaalutlusotsustusega määrata võlgniku põhjendatud õigusabikulude tunnitasu vahemikus 1 euro 73 senti kuni 17 eurot 30 senti ning arvestuse aluseks ei saa võtta käsunduslepingust tulenevat tunnihinda 85 eurot. Kohus on võtnud arvestuse aluseks maksimummäära 17 eurot 30 senti ja korrutanud selle 16,5, s.o võlgniku esindamiseks kulunud tundide arvuga. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
8. Võlgnik esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, paludes ringkonnakohtu määrus tühistada täielikult ja maakohtu määrus osas, millega jäeti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata menetluskulud 1397 eurot 55 senti, ning teha uus määrus, millega mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks välja menetluskulud kokku 1683 eurot. Määruskaebuse kohaselt on kohus jätnud ebaõigesti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata menetluskulud 1397 eurot 55 senti, leides ekslikult, et võlgniku menetluskulude kindlaksmääramise avalduses on kulu suurus selgelt põhjendamatu. Vabariigi Valitsuse
9. septembri
10. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu poolt määratud hagihinnast, lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 800 eurot. Seaduses sätestatud piirmäära (12 800 eurot) ei ületatud ja kohus on ka ise õigesti lugenud võlgniku esindaja töö mahu (16,5 tundi) mõistlikuks, mistõttu ei saa võlgniku hinnangul lugeda menetluskulude kindlaksmääramise avaldust selgelt põhjendamatuks. Juhul kui menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ei saa lugeda selgelt põhjendamatuks ja lepingulise esindaja kulude kohta vastuväidet ei esitata, siis ei saa kohus võlgniku hinnangul

§ 175

lg 1 kohaselt lepingulise esindaja kulude põhjendatust ja vajalikkust kontrollida, vaid selline menetluskulude avaldus tuleks

§ 175lg 1 mõtte kohaselt täies ulatuses rahuldada.

Riigikohtu lahendist tsiviilasjas nr 3-2-1-23-13 nähtuvalt on kohtupraktika kohaselt kohtud hagita menetluses vastuväite esitamata jätmise korral õigusabikulud välja mõistnud suuremas ulatuses kui tunnistaja tasu alusel, st lähtutud on

§ 175

lg-st 1 tulenevast põhimõttest, et menetluskulude avaldusele vastuväite mitteesitamisel peab kohus järgima vaid

§ 175

lg 4 alusel kehtestatud lepingulise esindaja tasu piirmäära (mitte arvestama tunnistaja tasu piirmääraga). Kuna võlausaldaja ei ole menetluskulude taotlusele vastuväiteid esitanud, siis tuleks menetluskulud võlausaldajalt täies ulatuses (s.o 1683 eurot) välja mõista. 9. Võlausaldaja palub jätta määruskaebuse rahuldamata. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et nii ringkonna- kui ka maakohtu määrus tuleb

§ 701

lg 3 esimese lause alusel tühistada osas, millega jäeti võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõistmata menetluskulu 285 eurot 45 senti ületavas summas. Asjas on võimalik tühistatud osas teha uus määrus, millega mõista võlausaldajalt võlgniku kasuks täiendavalt välja 1397 eurot 55 senti. Määruskaebus rahuldatakse. 11. Kolleegium vastab kõigepealt küsimusele, kas praegusel juhul tuli menetluskulude kindlaksmääramisel lähtuda

§ 175alates 1.

jaanuarist 2013 kehtivast redaktsioonist või pankrotiavalduse esitamise ajal kehtinud redaktsioonist. Võlgnik tugineb oma kaebuses sellele, et kuna võlausaldaja ei ole menetluskulude taotlusele vastuväiteid esitanud, tuleks menetluskulud võlausaldajalt täies ulatuses (s.o 1683 eurot) välja mõista. 12. Praeguses tsiviilasjas esitati pankrotiavaldus 28. detsembril 2011, mil

§ 175

lg 1 esimene lause kehtis järgmises redaktsioonis: „Kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses." Seega oli kohtul selle redaktsiooni kohaselt kohustus kontrollida menetluskulude kindlaksmääramise avaldust ka omal algatusel ja menetlusosalised said seda ette näha (vt ka Riigikohtu 14. oktoobri 2013. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-107-13, p 14). Seega on maakohus praegusel juhul ekslikult viidanud alates 1. jaanuarist 2013 kehtivale

§ 175lg 1 redaktsioonile, sest kohaldada tuli pankrotiavalduse esitamise ajal (28.

detsembril 2011) kehtinud redaktsiooni. Ringkonnakohus ei ole maakohtu eksimust parandanud. Samas ei ole see kohtumääruste tühistamise aluseks, kuna sisuliselt on kohtud siiski võlgniku menetluskulude vajalikkust ja põhjendatust hinnanud. 13. Praegusel juhul ei olnud põhjendatud lähtuda õigusabikulu väljamõistmisel tunnistajatasu määradest. Kohtud on jätnud võlgniku esindajakulude kindlaksmääramise taotluse olulises osas rahuldamata, tuginedes eelkõige Riigikohtu varasemale praktikale, mille järgi tuli hagita menetluses esindajakulude kindlaksmääramisel juhinduda

§ 172

lg 8 esimese lause järgi tunnistajatele makstavast hüvitisest, kuni muid piirmäärasid kehtestatud ei ole (vt nt Riigikohtu

1. mai
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-18-11, p-d 19−22;
3. juuni
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-17-11, pd 10−13). Riigikohtu
5. juuni
6. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-58-13 on varasemat praktikat muudetud. Selle määruse p-s 14 jõudis Riigikohus seisukohale, et hagita menetlustes esindajakulude väljamõistmisel tuleb üldnormina kohaldada

§ 175

lg-d 1–31 ning põhiliseks kriteeriumiks on

§ 175

lg 1 järgi lähtuda esindajakulude vajalikkusest ja põhjendatusest (vt lähemalt viidatud lahendit, samuti Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 11).
3. Võlgnik on määruskaebuses tuginenud ekslikult sellele, et tegemist on mittevaralise nõudega tsiviilasjaga ning et Vabariigi Valitsuse
4. septembri
5. a määruse nr 137 „Lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" § 2 kohaselt on mittevaralise nõudega tsiviilasjas, sõltumata hageja või kohtu poolt määratud hagihinnast, lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäär maksimaalselt 12 800 eurot. PankrS § 3 lg-st 2 tulenevalt oli praegusel juhul tegemist hagita menetluses lahendatava asjaga. Hagita menetluses ei ole Vabariigi Valitsus

§ 175

lg 4 alusel kehtestanud teistelt menetlusosalistelt sissenõutavate lepingulise esindaja kulude piirmäära (vt Riigikohtu

1. oktoobri
2. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13, p 12). Seetõttu tuleb asjas õigusabikulud määrata üksnes kriteeriumi „vajalikud ja põhjendatud" alusel. Kohtud on avaldaja menetluskulude nimekirja ja selles näidatud kulude koosseisu põhjalikult analüüsinud ja leidnud, et 16,5 tundi on põhjendatud ja vajalik ajakulu. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud diskretsiooniõigust võlgniku esindamiseks kulutatud töötundide määramisel ületanud. Asja materjalidest ei järeldu, et ka võlgniku arvestatud õigusabi tunnihind 85 eurot + käibemaks oleks praegustel asjaoludel ülemäärane. Riigikohtu senises praktikas on mh põhjendatuks ja vajalikuks peetud tunnitasu 120 eurot koos käibemaksuga (
3. oktoobri
4. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-92-13) ja tunnitasu 120 eurot ilma käibemaksuta (
5. oktoobri
6. a määrus tsiviilasjas nr 3-2-1-93-13) (vt ka Riigikohtu
7. novembri
8. a määrus tsiviilasjas nr 3-21-115-13, p 25). Võlgnik on

§ 174

lg 6 kohaselt kinnitanud (I kd, tl 237), et ta ei ole käibemaksukohustuslane ega saa tekkinud kuludelt käibemaksu tagasi arvestada. Seega tuleb võlausaldajalt võlgniku kasuks välja mõista kokku 1683 eurot (16,5 * (85 eurot + käibemaks 20%)). 15.

§ 178

lg 3 kohaselt ei hüvitata menetluskulude kindlaksmääramise menetluses esitatud määruskaebuse menetlemisel tekkinud kulusid. 16. Määruskaebuse rahuldamise tõttu tuleb

§ 149lg 4 esimese lause alusel määruskaebuselt tasutud kautsjon tagastada.

Ants Kull, Peeter Jerofejev, Lea Laarmaa