) § 88 lg 1 p 5 alusel. Selgituseks märkis kostja, et hageja on rikkunud poolte kokkulepet, et töösuhte jätkumise korral ei nõua hageja kostjalt tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumääruses märgitud töötasu. Kuna hageja rikkus poolte kokkulepet, kaotas kostja tema vastu usalduse. Kostjal ei olnud alust töölepingut üles öelda ja ülesütlemine on vastuolus hea usu põhimõttega. Töötasu nõudmine ei saa põhjustada tööandja usalduse kaotust. Kuna tsiviilasjas nr 2-09-30658 tehtud kohtumäärus jõustus enam kui kaks aastat enne töölepingu ülesütlemist, ei öelnud kostja töölepingut üles mõistliku aja jooksul.
Seega on kostja
Kostja on võtnud tööle uue koristaja ja esitas maakohtule taotluse lugeda tööleping igal juhul lõppenuks ülesütlemisavalduses märgitud kuupäevast, s.o 9. jaanuarist 2012. Kostja taotlus tuleb
Pooled avaldasid kohtuistungil, et hageja keskmine töötasu oli 177 eurot 84 senti kuus. Arvestades töölepingu ülesütlemise asjaolusid tuleb kostjalt
lg 1 alusel hageja kasuks välja mõista hageja kolme kuu keskmise töötasu suurune hüvitis. Asjaolu, et kostja on mittetulundusühing, kelle kasutuses olev raha koguneb korteriomanike maksetest, ei anna alust vähendada hüvitist alla seaduses sätestatud määra. Kostja on tööandja, kes peab
Töötasu maksmisest kõrvale hoidmine ei ole töötaja suhtes lojaalne käitumine. Töölepingu ülesütlemine põhjusel, et töötaja nõudis saamata jäänud töötasu, on selline asjaolu, mille tõttu kohus mõistab kostjalt välja hüvitise hageja kolme kuu keskmise töötasu ulatuses. Asjaolu, et kostja sissetulekud koosnevad ühistu liikmete tehtavatest maksetest, annab aluse jätta kostjalt väljamõistetav hüvitis suurendamata. 4. Hageja esitas apellatsioonkaebuse, milles palus maakohtu otsuse tühistada osas, millega kohus lõpetas töölepingu
jaanuarist 2012, ning teha selles osas uue otsuse, millega lugeda, et tööleping ei ole lõppenud. Samuti palus hageja teha täiendava otsuse, millega tuvastada kostja juhatuse liikme tegevuse seadusvastasus ja anda tema süütegude uurimine üle prokuratuurile. Hageja palus menetluskulud jätta kostja kanda.
Põhjendamata on hageja seisukoht, et töölepingu ülesütlemise tühisuse tuvastamise korral pidi maakohus rahuldama tema taotluse ja tuvastama töölepingu kehtivuse.
lg-test 1 ja 2 tuleneb, et juhul, kui kohus tuvastab töölepingu ülesütlemise tühisuse, on töötajal õigus taotleda ülesöeldud töösuhte lõpetamist, mitte aga töösuhte jätkumist. Tööle ennistamine on võimalik vaid juhul, kui sellega on nõus mõlemad töösuhte pooled. Kuivõrd kostja ei olnud nõus töölepingu ülesütlemise tühisuse korral hagejat tööle ennistama, ei olnud maakohtul alust rahuldada hageja taotlust ja töösuhte jätkuvust tuvastada. Seadusandja on
lg-s 2 ettenähtu kehtestamisel lähtunud eeldusest, et poolte sundimine töösuhte jätkamiseks ei sobitu lepinguvabaduse põhimõttega, millest tulenevalt ei saa pooli nende tahte vastaselt sundida jätkama töösuhet kui kestvussuhet. Töötaja õigused on kaitstud sellega, et töölepingu lõpetamisel
lg-s 2 nimetatud juhul maksab tööandja töötajale
Sellest tulenevalt ei ole põhjendatud ka hageja ringkonnakohtu istungil esitatud väide, et
Hageja ei esitanud maakohtu apellatsioonkaebust maakohtu otsuse selle osa peale, millega mõisteti kostjalt
Hageja esitatud täiendava otsuse tegemise taotlus tuleb jätta rahuldamata, kuna ta ei esitanud maakohtus nõuet tuvastada kostja juhatuse liikme tegevuse seadusvastasus ja anda tema süütegude uurimine üle prokuratuurile. Kui hageja arvates on kostja juhatuse liige pannud toime süüteo, on hagejal õigus esitada prokuratuurile avaldus. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja esitas kassatsioonkaebuse, milles palub ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha töölepingu jätkumise kohta uue otsuse. Kassatsioonkaebuse järgi kohaldas ringkonnakohus valesti
Nimetatud säte oleks tulnud jätta VÕS § 6 lg 2 ja tsiviilseadustiku üldosa seaduse § 138 lg 2 alusel kohaldamata, kuna see kahjustab hagejat ebamõistlikult, võimaldades kostjal vabaneda hagejast mistahes põhjusel.
lg 2 on vastuolus põhiseadusega, sest sellest tulenev töölepingu lõpetamise nõue, mis piirab töötaja õigusi, ei ole piisavalt põhjendatud. 8. Kostja palub jätta ringkonnakohtu otsuse muutmata. Kuna hageja ei vaidlustanud maakohtu tuvastatud asjaolu, et tööleping on lõppenud, ei saa pooled kassatsiooniastmes vaielda töölepingu lõppemise üle. Vaidluse sisuks saab olla üksnes töölepingu lõppemise alus. Seega ei saa hageja nõuda töölepingu kehtivuse tuvastamist. Ringkonnakohus kohaldas
Ringkonnakohus leidis põhjendatult, et see säte ei ole põhiseadusega vastuolus. Tööandja õigust töötajaga sõlmitud tööleping
lg 2 alusel kohtu kaudu lõpetada, on tasakaalustatud töötaja õigusega saada rahalist hüvitist, samuti tööandjapoolsete ülesütlemispiirangutega. Tööle ennistamise instituudi kaotamise eesmärgiks on vältida olukorda, et töösuhe jääb kehtima seetõttu, et ülesütlemisavalduses või -protsessis on tehtud vigu. 9. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelisel kohtukoosseisul tekkisid 2. septembril 2013 asja läbivaatamisel põhimõttelist laadi eriarvamused
MS § 18 lg 2 alusel lahendamiseks kolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 10. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule. Kolleegiumi enamusel tekkis asja lahendades kahtlus, et
lg-s 2 sätestatud kohtu kohustus lõpetada tööleping ühe poole taotlusel ilma töölepingu mõlema poole huve kaalumata, võib olla vastuolus põhiseadusega. 11. VÕS § 196 lg 1 järgi võib kumbki lepingupool kestvuslepingu erakorraliselt üles öelda mõjuval põhjusel, eelkõige juhul, kui ülesütlevalt lepingupoolelt ei või kõiki asjaolusid ja mõlemapoolset huvi arvestades mõistlikult nõuda lepingu jätkamist. Käsunduslepingu, mille alaliigiks on ka tööleping (vt
lg 3), võib kumbki lepingupool samuti üles öelda erakorraliselt juhul, kui ilmneb, et kõiki asjaolusid arvesse võttes ja mõlema lepingupoole huvisid kaaludes ei või oodata, et lepingut üles öelda sooviv pool jätkaks käsunduslepingu täitmist kuni ülesütlemistähtaja või lepingu tähtaja möödumiseni või käsundi täitmiseni (vt VÕS § 631). VÕS § 1 lg 1 järgi kohalduvad töölepingule võlaõigusseaduse üldosa sätted. Võlaõigusseaduse üldise põhimõtte järgi kehtib kestvusleping edasi juhul, kui seda on küll proovitud üles öelda, kuid ülesütlemine on tühine. Ka lepingust taganemise tühisuse korral kehtib leping edasi. Kuid
lg 2 sätestab töölepingu lõpetamise aluse, mis võimaldab erandina lõpetada töölepingu üksnes tingimusel, et enne seda oli üks lepingupooltest proovinud töölepingut seadusevastaselt üles öelda.
lg 1 kohaselt, kui töövaidlusorgan tuvastab, et töölepingu ülesütlemine on seadusest tuleneva aluse puudumise või seaduse nõuetele mittevastavuse tõttu tühine või vastuolu tõttu hea usu põhimõttega tühistatud, loetakse, et leping ei ole ülesütlemisega lõppenud. Kuigi sellisel juhul peaks tööleping edasi kehtima, võib kohus või töövaidluskomisjon
lg 2 järgi töölepingu tööandja või töötaja taotlusel siiski lõpetada.
lg 2 järgi lõpetab kohus või töövaidluskomisjon töölepingu poole taotlusel töölepingu alates ajast, kui see oleks lõppenud ülesütlemise kehtivuse korral. Erinevalt
lg-s 2 sätestatust ei rahulda kohus või töövaidluskomisjon tööandja taotlust, kui töötaja on ülesütlemise ajal rase või töötajal on õigus saada rasedus- ja sünnituspuhkust või töötaja on valitud töötajate esindajaks, v.a juhul, kui mõlemapoolseid huve arvestades ei ole see mõistlikult võimalik (
Kolleegium näeb probleemi eelkõige selles, et
lg 2 annab muu hulgas tööandjale, kes proovis töölepingut seadusvastaselt lõpetada, siiski õiguse kohtult või töövaidluskomisjonilt tingimusteta taotleda sama töölepingu lõpetamist. Selline regulatsioon võimaldab tööandjal seadusvastase tegevuse kaudu iga töölepingu lõppkokkuvõttes seaduslikult lõpetada. Samuti muudab
lg 2 sisutuks
lg-s 5 sätestatu, mille kohaselt ei või tööandja töölepingut korraliselt üles öelda. Samuti näeb kolleegium probleemi selles, et töötaja hüvitise saamise nõue
Seda eelkõige põhjusel, et juhul, kui töötajal oleks õigus suuremale hüvitisele kui
lg 1 esimese lause järgi ette nähtud hüvitis kolme kuu keskmise töötasu ulatuses, peab ta
Samas lõppeks töölepingu edasikehtimisega (töösuhte jätkumisega) töötajale kahju tekitamine ning vaidlust selle kahju hüvitamise osas ei tekiks. Kuna
lg 3 järgi hõlmab
lg-s 1 nimetatud hüvitis ka töötaja kaotatud töötasu alates töölepingu ülesütlemisest kuni töölepingu lõpetamiseni
lg 2 järgi, siis on
lg 1 esimeses lauses nimetatud hüvitise suurus ilmselgelt ebapiisav ning ei kata enamikel juhtudel, kus pooled vaidlevad töölepingu erakorralise ülesütlemise tühisuse üle, töötaja kaotatud töötasu. Seega toob praegune regulatsioon enamikel juhtudel kaasa selle, et töötaja, kellega on tööleping
lg 2 järgi lõpetatud, peab oma õiguste kaitseks esitama tööandja vastu kahju hüvitamise nõude ning tõendama, et talle on tekkinud seoses töölepingu ebaseadusliku ülesütlemisega suurem kahju, kui kuuluks hüvitamisele
Kahjuhüvitisnõude esitamiseks ning töövaidluses edukaks osalemiseks peaks töötaja tegema kulutusi õigusabile, mida talle eduka kohtuvaidluse korral hüvitatakse (lepingulise esindaja kuludena) üksnes TsMS §-s 175 sätestatud ulatuses (st osaliselt). 12. Kolleegiumi enamuse arvates võib
On kahtlus, et
lg 2 riivab ebaproportsionaalselt omandipõhiõigust (PS § 32), võrdsuspõhiõigust (PS § 12) ja kutsevabaduse põhiõigust (PS § 19). Samuti võib see säte olla vastuolus õiguskindluse ja sotsiaalriigi põhimõtetega (PS §-d 10 ja 14) ning põhimõttega, et töötingimused on riigi kontrolli all (PS § 29 lg 4). Eelnimetatud põhjustel peab kolleegium vajalikuks, et üldkogu otsustaks, kas
Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.