← Eesti

3-1-1-109-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-109-13

  1. detsember 2013 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandberg ja Lea Kivi Menetluskulude väljamõistmise vaidlustamine kriminaalasjas Sergei Alhimenkovi süüditunnistamises KarS § 184 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu
  2. mai
  3. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-3525 Sergei Alhimenkovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe, määruskaebus Prokuratuur, esindaja prokuröri abi Vahur Verte
  4. november 2013 RESOLUTSIOON
  5. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
  6. mai
  7. a määruse põhiosa, asendades selles sisalduvad õiguslikud põhistused kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja osas käesoleva otsuse p-s 9 sisalduvate põhistustega.
  8. Muus osas jätta kohtumäärus muutmata.
  9. Määruskaebus jätta rahuldamata.
  10. Määrata Advokaadibüroole Uno Feldschmidt makstava riigi õigusabi tasu suuruseks Sergei Alhimenkovile seoses määruskaebemenetlusega osutatud riigi õigusabi eest 21 (kakskümmend üks) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 3 (kolm) eurot ja 60 (kuuskümmend) senti. Jätta see menetluskulu süüdistatava kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  11. Harju Maakohtu
  12. aprilli
  13. a otsusega kokkuleppemenetluses tunnistati Sergei Alhimenkov süüdi KarS § 184 lg 1 järgi. Teda karistati ühe aasta ja kahe kuu pikkuse vangistusega. KarS § 65 lg 2 alusel mõisteti liitkaristusena üks aasta kümme kuud ja seitse päeva vangistust. Kohus mõistis süüdistatavalt välja menetluskulud, sh sundraha, määratud kaitsja tasu ja ekspertiisikulud kokku summas 1848 eurot, märkides, et kriminaalasjas ei ole kogutud tõendeid selle kohta, et isiku varaline seisund ei võimalda tal menetluskulusid tasuda ega esine ka muid erakordseid asjaolusid, mis välistaksid vastava summa väljamõistmise. Arvestades summade suurust, pidas kohus siiski võimalikuks pikendada vabatahtlikuks hüvitamiseks antud tähtaega ja määrata, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.
  14. Süüdistatav esitas maakohtu otsuse peale määruskaebuse temalt väljamõistetud menetluskulude osas, leides, et maakohus ei ole arvesse võtnud asjaolu, et tal puudub vallas- või kinnisvara, mille arvelt menetluskulusid tasuda ja alates
  15. aastast puudub tal ka sissetulek. Vangla ei garanteeri talle tööd. Seetõttu palus S. Alhimenkov jätta menetluskulud osaliselt riigi kanda ja pikendada vabatahtliku tasumise tähtaega tema vanglast vabanemiseni, s.o
  16. oktoobrini
  18. Tallinna Ringkonnakohtu
  19. mai
  20. a määrusega jäeti maakohtu määrus muutmata ja määruskaebus rahuldamata. Ringkonnakohus märkis, et juba kokkuleppes on isikut teavitatud kohustusest tasuda sundraha ja muud menetluskulud ning süüdistatav on sellega nõustunud. Maakohtu kohtuistungil ei ole süüdistatav taotlenud menetluskuludest vabastamist ega ole ka ringkonnakohtule esitanud dokumente, mis tõendaksid tema varatust. Samuti viitas kohus sellele, et isik on süüdi tunnistatud suures koguses narkootilise aine omandamises, milline tegu eeldab varaliste vahendite olemasolu. Süüdistatavale on võimaldatud tasuda menetluskulusid 12 kuu jooksul. Tulenevalt KrMS §-dest 423 ja 424 on tegemist maksimaalse võimaliku tähtajaga menetluskulude tasumise pikendamiseks ja ajatamiseks, mistõttu selle muutmiseks või pikendamiseks seaduslikud võimalused puuduvad. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
  21. Ringkonnakohtu määruse peale esitas määruskaebuse süüdistatava kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Merike Allikmäe, kes taotleb ringkonnakohtu määruse tühistamist ja asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Selle kohaselt ei ole ringkonnakohus piisavalt arvestanud süüdistatava varalise olukorraga. S. Alhimenkov ei tööta juba pikemat aega, tal ei ole ka muud sissetulekut.
  22. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Vahur Verte, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  23. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitada menetluskulud süüdistataval, välja arvatud KrMS §-s 182 sätestatud juhul. Lähtudes KrMS §-st 423 ja § 417 lg-st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole selle tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise korraldamiseks kohtutäiturile. Kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava KrMS
  24. peatüki
  25. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka KrMS § 180 lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Samas leiab kolleegium, et regulatsiooni, mil kohus saaks määrata kohtukulude hüvitamise ositi vaid kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ettenähtud üldise ühekuulise tähtaja raames, ei saa pidada kohtukulude ositi hüvitamise eesmärki (süüdimõistetu varalise seisundi ja tema taasühiskonnastamise väljavaadete arvestamine) tagavaks.
  26. Püüdes leida lahendust ülalkirjeldatud probleemile, asus Riigikohus varasemas praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
  27. veebruari
  28. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-12, p 7) seisukohale, et lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Süüdistatava huvidest lähtuv pikem tähtaeg võib aga kahjustada teiste isikute huvisid (vt nt Riigikohtu
  29. juuni
  30. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-167-13, p 11). Saavutamaks selles küsimuses lahenduse proportsionaalsust, oleks kolleegiumi arvates põhjendatud, kui ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähendaks üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Nii peaks kohus kohtulahendi tegemisel määrama, et kohtukulu näiteks summas kokku 600 eurot tuleb hüvitada 6 kuu jooksul selliselt, et iga kuu lõpuks hüvitatakse 100 eurot. See võimaldaks juba esimese kuu lõppedes kindlaks teha, kas süüdistatav on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma või mitte.
  31. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist tähtaega. Kooskõlas eelnevalt märgituga on aga ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et süüdimõistva kohtuotsusega määratav menetluskulude täitmise maksimaalne tähtaeg (1 aasta) tuleneb KrMS §-st
  32. Käesoleva kohtumääruse eelmises punktis viidatud lahendis toonitas Riigikohus, et süüdimõistva otsuse korral KrMS § 417 lg-st 2 erineva menetluskulude täitmise tähtaja andmisel saab kohus lähtuda vaid KrMS § 313 lg 1 p-st
  33. KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Seda põhjusel, et KrMS § 424 paikneb seadustiku
  34. ptk
  35. jaos, milles käsitletakse kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist, mitte kohtuotsuse koostamise nõudeid. Seega ei ole kohtuotsuse tegemisel võimalik KrMS § 424 korras esitada taotlusi ja neid lahendada. Samuti ei ole juhtudel, mil süüdimõistetu taotleb kohtuotsuse täitmise staadiumis KrMS §-le 424 viidates kohtukulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist, õige jätta taotlust rahuldamata põhjendusega, et juba kohtuotsuse tegemisel määrati KrMS §-st 424 lähtuvalt maksimaalne üheaastane kohtukulude vabatahtliku hüvitamise tähtaeg.
  36. Kuigi ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on kolleegiumi arvates eksitud sätte osas, millest lähtuvalt saab kohus otsuse tegemisel pikendada kohtukulude vabatahtliku hüvitamise üldist tähtaega, on maakohtu otsus ka selles osas siiski igati seaduslik ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Määruskaebuses ei ole välja toodud erilisi asjaolusid, mis annaks alust juba süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel pikendada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega üle ühe aasta. Selliseks asjaoluks ei ole iseenesest ka vanglas viibimine. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7).
  37. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja 361 lg 1 p-st 3 muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse põhiosa, asendades selles sisalduvad õiguslikud põhistused kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja osas käesoleva otsuse p-s 9 sisalduvate põhistustega. Muus osas jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
  38. mai
  39. a määruse muutmata. Määruskaebuse jätab kolleegium rahuldamata.
  40. S. Alhimenkovi kaitsja vandeadvokaadi vanemabi M. Allikmäe esitas Riigikohtule taotluse riigi õigusabi tasu suuruse kindlaksmääramiseks määruskaebuse koostamise eest summas 21 eurot 60 senti. Kolleegium leiab, et taotlus on põhjendatud ja tuleb riigi õigusabi seaduse § 23 lg-st 1 ja § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
  41. detsembri
  42. a otsuse p-st 28 juhindudes rahuldada. KrMS § 187 lg 2 alusel jätab kolleegium selle menetluskulu süüdistatava kanda. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.