Obsah (5)

§ 199§ 202§ 64§ 65§ 68

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-110-13 9. detsember 2013 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Eerik Kergandbe

§ 199lg 2 p 9 ja § 202 lg 1 järgi Tallinna Ringkonnakohtu 30.

mai

1. a määrus kriminaalasjas nr 1-13-1878 U.I kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule, määruskaebus Prokuratuur, esindaja prokuröri abi Marika Kreutzberg Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised määruskaebemenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
2. november 2013 RESOLUTSIOON
3. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu
4. mai
5. a määruse põhiosa, asendades selles sisalduvad õiguslikud põhistused kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja osas käesoleva otsuse p-s 9 sisalduvate põhistustega.
6. Muus osas jätta kohtumäärus muutmata.
7. Määruskaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. U.I tunnistati Harju Maakohtu
9. aprilli
10. a otsusega lühimenetluses süüdi

§ 199

lg 2 p 9 ja

§ 202

järgi ning teda karistati vangistusega vastavalt kuus ja neli kuud.

§ 64

lg 1 alusel mõisteti liitkaristuseks kuus kuud vangistust, mida vähendati kolmandiku võrra.

§ 65

lg 2 alusel mõisteti talle liitkaristusena vangistus 11 kuud ja 7 päeva.

§ 68lg 1 alusel arvestati karistusaja hulka eelvangistuses viibitud 4 päeva.

Karistusaja algust arvestati tema kinnipidamisest. U.I-lt mõisteti välja menetluskulud, sh sundraha ja määratud kaitsja tasu kokku summas 621 eurot 60 senti. Kohus määras, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest.

1. Maakohtu otsuse vaidlustas süüdistatav, kes leidis, et kantud karistuse hulka ei ole arvestatud eelvangistuses viibitud päevi. Samuti vaidlustas ta mõistetud karistust, soovides vangistuse asendamist üldkasuliku tööga. Lisaks kinnitas süüdistatav, et tal ei ole võimalik tasuda menetluskulusid ühe aasta jooksul, kuna tal puudub töökoht. Seetõttu taotles ta enese osalist vabastamist menetluskulude hüvitamisest.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. mai
4. a määrusega jäeti süüdistatava apellatsioon läbi vaatamata kui ilmselgelt põhjendamatu. Esmalt selgitas ringkonnakohus, et eelvangistuses viibitud päevi on karistuse mõistmisel nõuetekohaselt arvestatud. Arusaamatused selles osas tulenevad kohtuotsuse venekeelse tõlke ebatäpsusest. Seoses mõistetud karistuse ja menetluskuludega märkis ringkonnakohus, et maakohtu otsustus ja selle põhjendused karistuse ning menetluskulude osas on seadusega kooskõlas. Vastuseks süüdistatava väitele, mille kohaselt tal ei ole võimalik tasuda menetluskulusid 12 kuu jooksul, märkis ringkonnakohus, et tulenevalt KrMS §-dest 423 ja 424 saab menetluskulude tasumise tähtaega pikendada maksimaalselt 12 kuuni. MÄÄRUSKAEBEMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
5. Ringkonnakohtu määruse peale esitatud määruskaebuses taotleb süüdimõistetu kaitsja vandeadvokaat Juho-Enn Aule ringkonnakohtu määruse tühistamist. Ta leiab, et karistuse mõistmisel tuleks enam arvestada süüdistatava isikut ja tema edaspidise mõjutamise võimalust. Määruskaebuses kinnitatakse, et süüdistatav soovib tulevikus oma käitumist muuta.
6. Määruskaebusele esitatud vastuses leiab Põhja Ringkonnaprokuratuuri prokuröri abi Marika Kreutzberg, et ringkonnakohtu määrus on seaduslik ja põhjendatud ning selle tühistamiseks puudub alus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Vastavalt KrMS § 180 lg-le 1 tuleb süüdimõistva kohtuotsuse korral hüvitada menetluskulud süüdistataval, välja arvatud KrMS §-s 182 sätestatud juhul. Lähtudes KrMS §-st 423 ja § 417 lg-st 2 antakse väljamõistetud kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks süüdistatavale aega üks kuu arvates kohtuotsuse jõustumisest. Kui süüdistatav ei ole selle tähtaja jooksul kohtukulusid hüvitanud, saadetakse kohtuotsuse ärakiri sundtäitmise korraldamiseks kohtutäiturile. Kriminaalmenetluse kulude sissenõudmist sätestava KrMS
8. peatüki
9. jaos ei nähta otsesõnu ette võimalust, et kohus saaks kohtuotsuse tegemisel määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ühest kuust pikemat tähtaega. Sellist võimalust ei tulene otsesõnu ka KrMS § 180 lg-st 3, milles sätestatakse kohtu pädevus võimaldada hüvitada kohtukulusid ositi. Samas leiab kolleegium, et regulatsiooni, mil kohus saaks määrata kohtukulude hüvitamise ositi vaid kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ettenähtud üldise ühekuulise tähtaja raames, ei saa pidada kohtukulude ositi hüvitamise eesmärki (süüdimõistetu varalise seisundi ja tema taasühiskonnastamise väljavaadete arvestamine) tagavaks.
10. Püüdes leida lahendust ülalkirjeldatud probleemile, asus Riigikohus varasemas praktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
11. veebruari
12. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-2-12, p 7) seisukohale, et lähtudes KrMS § 313 lg 1 p-st 7 on siiski kohus ka kohtuotsuse tegemisel pädev kaaluma kohtuotsuse täitmise asjaolusid ja tal on seejuures õigus määrata kohtukulude vabatahtlikuks hüvitamiseks ka ühest kuust pikem tähtaeg. Süüdistatava huvidest lähtuv pikem tähtaeg võib aga kahjustada teiste isikute huvisid (vt nt Riigikohtu
13. juuni
14. a määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-67-13, p 11). Saavutamaks selles küsimuses lahenduse proportsionaalsust, oleks kolleegiumi arvates põhjendatud, kui ühest kuust pikem tähtaeg kohtukulude hüvitamiseks ei tähendaks üldjuhul mitte kohtukulude hüvitamise edasilükkamist, vaid nende ositi hüvitamist. Nii peaks kohus kohtulahendi tegemisel määrama, et kohtukulu näiteks summas kokku 600 eurot tuleb hüvitada 6 kuu jooksul selliselt, et iga kuu lõpuks hüvitatakse 100 eurot. See võimaldaks juba esimese kuu lõppedes kindlaks teha, kas süüdistatav on asunud vabatahtlikult kohtuotsust täitma või mitte.
15. Praeguses kriminaalasjas on maakohus kohtuotsuse tegemisel määranud, et menetluskulud tuleb tasuda 12 kuu jooksul alates kohtuotsuse jõustumisest, pikendades sellega otsuse vabatahtliku täitmise üldist tähtaega. Kooskõlas eelnevalt märgituga on aga ebaõige ringkonnakohtu seisukoht, et süüdimõistva kohtuotsusega määratav menetluskulude täitmise maksimaalne tähtaeg (1 aasta) tuleneb KrMS §-st
16. Käesoleva kohtumääruse eelmises punktis viidatud lahendis toonitas Riigikohus, et süüdimõistva otsuse korral KrMS § 417 lg-st 2 erineva menetluskulude täitmise tähtaja andmisel saab kohus lähtuda vaid KrMS § 313 lg 1 p-st
17. KrMS § 424 kohaldamine aktualiseerub üksnes kohtulahendi täitmise staadiumis, s.o pärast süüdimõistva otsuse jõustumist ja täitmisele pööramist. Seda põhjusel, et KrMS § 424 paikneb seadustiku
18. ptk
19. jaos, milles käsitletakse kohtulahendi täitmisel tekkivate küsimuste lahendamist, mitte kohtuotsuse koostamise nõudeid. Seega ei ole kohtuotsuse tegemisel võimalik KrMS § 424 korras esitada taotlusi ja neid lahendada. Samuti ei ole juhtudel, mil süüdimõistetu taotleb kohtuotsuse täitmise staadiumis KrMS §-le 424 viidates kohtukulude tasumise tähtaja pikendamist või ajatamist, õige jätta taotlust rahuldamata põhjendusega, et juba kohtuotsuse tegemisel määrati KrMS §-st 424 lähtuvalt maksimaalne üheaastane kohtukulude vabatahtliku hüvitamise tähtaeg.
20. Kuigi ringkonnakohtu vaidlustatud määruses on kolleegiumi arvates eksitud sätte osas, millest lähtuvalt saab kohus otsuse tegemisel pikendada kohtukulude vabatahtliku hüvitamise üldist tähtaega, on maakohtu otsus ka selles osas siiski igati seaduslik ja kooskõlas väljakujunenud kohtupraktikaga. Määruskaebuses ei ole välja toodud erilisi asjaolusid, mis annaks alust juba süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel pikendada kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaega üle ühe aasta. Selliseks asjaoluks ei ole iseenesest ka vanglas viibimine. Kuigi tööhõive vanglas ei pruugi olla kindlustatud, ei saa a priori välistada, et süüdistataval osutub võimalikuks teenida tulu ka vanglas viibimise ajal (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kriminaalasjas nr 3-1-1-105-12, p 7).
21. Eeltoodust tulenevalt ja juhindudes KrMS §-st 390 ja 361 lg 1 p-st 3 muudab Riigikohtu kriminaalkolleegium ringkonnakohtu määruse põhiosa, asendades selles sisalduvad õiguslikud põhistused kriminaalmenetluse kulude tasumise tähtaja osas käesoleva otsuse p-s 9 sisalduvate põhistustega. Muus osas jätab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu
22. mai
23. a määruse muutmata. Määruskaebuse jätab kolleegium rahuldamata. Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg, Lea Kivi