Obsah (15)

§ 110§ 1262§ 9§ 137§ 339§ 363§ 191§ 173§ 175§ 181§ 180§ 185§ 337§ 186§ 361

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 110

lg 1 kohaselt lubatav, võib käesolevas kriminaalasjas tugineda jälitustegevuses kogutud tõenditele.

1. Kriminaalkolleegium on juhuleiuna määratlenud jälitustoimingu käigus ilmnenud uuele kuriteole viitava teabe (vt otsus asjas nr 3-1-1-10-11, p 19 ja nr 3-1-1-31-12, p 8.3). Seega on juhuleiu puhul mõõtuandev eeldatava kuriteo aset leidmise fakt, mitte aga tõenäolise kurjategija isik. Juhuslikult võidakse jälitustoimingute käigus avastada nii seda, et isik, kes ei ole allutatud jälitustoimingule, on tõenäoliselt toime pannud kuriteo, mis ei ole seni uurimisasutusele teada, kui ka seda, et sellise kuriteo on toime pannud isik, kelle suhtes tehakse mõne teise kriminaalasja menetluse raames jälitustoiminguid.
2. Kassaatorid viitavad Euroopa Inimõiguste Kohtu (EIK) kasutatavale ettenähtavuse (ingl k foreseeability, sks k Vorhersehbarkeit) printsiibile. 10.1 Euroopa Inimõiguste Kohus on kõnealuse printsiibi tuletanud Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni (konventsioon) art 8 lg-st 2, mille järgi ei sekku võimud eraellu muidu, kui kooskõlas seadusega ja kui see on demokraatlikus ühiskonnas vajalik riigi julgeoleku, ühiskondliku turvalisuse või riigi majandusliku heaolu huvides, korratuse või kuriteo ärahoidmiseks, tervise või kõlbluse või kaasinimeste õiguste ja vabaduste kaitseks. EIK on märkinud, et formuleering „kooskõlas seadusega" art 8 lg 2 mõttes eeldab kõigepealt, et vaidlusalune meede baseerub riigisisesel õigusel, ja nõuab lisaks, et riigisisene regulatsioon järgiks teatud kvaliteedistandardeid, mistõttu peab see reeglistik olema asjaga seotud isiku jaoks ligipääsetav, isikul peab olema võimalik näha ette tema jaoks kaasneda võivaid tagajärgi ja normistik peab vastama õigusriigi (ingl k rule of law) põhimõtetele (vt EIK
3. aprilli 1990 a. otsus asjas Huvig vs. Prantsusmaa, p 26). Eeltoodust tuleneb, et ettenähtavus ei tähenda EIK praktikas seda, et isik peab konkreetse juhtumi puhul suutma ette näha, et tema kommunikatsioonivahendeid hakatakse jälgima (vt nt EIK
4. juuni 2006 a. otsus asjas Weber ja Saravia vs. Saksamaa, p 93). Niisuguse nõude esitamine oleks vastuolus salajase jälgimise olemusega, kuivõrd sellisel jälgimisel saab olla mõte vaid juhul, kui jälgitav ei ole jälgimisest teadlik ehk kui jälgimine on tõepoolest salajane. Ettenähtavus tähendab EIK jaoks seda, et salajast jälgimist reguleeriv normistik peab vastama teatud konkreetsusnõuetele, et seda lugedes oleks võimalik põhimõtteliselt aru saada, millal riik isikuid jälgida tohib ja millal mitte. 10.2 Salajase jälitustegevuse regulatsiooni konkreetsuse tagamiseks on EIK töötanud välja teatud miinimumstandardid, millele riigisisene õigus peab vastama. Need on loetletud nt EIK ülalviidatud otsuse Weber ja Saravia vs. Saksamaa p-s
5. Riik peab sätestama, milliste rikkumiste korral tohib jälitustegevust rakendada, ja kindlaks määrama, milliste isikute telefone tohib pealt kuulata. Ka peab olema sätestatud pealtkuulamise kestus, samuti see, kuidas jälitustegevusega kogutud andmeid analüüsitakse, kasutatakse ja säilitatakse. Ette peab olema nähtud ka turvalisusabinõud, mis võetakse tarvitusele andmete edastamisel teistele isikutele. Samuti peab olema kindlaks määratud salvestiste kustutamise või andmekandjate hävitamise reeglistik.
6. Kolleegium on seisukohal, et J. Möldri suhtes jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud Eesti seadused vastasid konventsiooni art 8 lg-st 2 tulenevale ettenähtavuse põhimõttele, ja põhjendab seda järgmiselt. 11.1 Jälitustoimingute tegemise ajal, s.o
7. a oktoobris kehtinud

§ 110

lg 1 sätestas, milliste kuritegude puhul võib jälitustoimingutega tõendeid koguda. Lisaks tulenes sellest normist, et jälitustoimingutega võis koguda tõendeid üksnes juhul, kui tõendite kogumine muude menetlustoimingutega oli välistatud või oluliselt raskendatud. Seega määras seadus, milliste rikkumiste puhul (vähemalt tahtlikud teise astme kuriteod) ja milliste eelduste täidetuse korral (jälitustegevus kui viimane tõendite kogumise vahend) tuli salajane jälgimine kõne alla. 11.2 Tuleb tõdeda, et jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud seadus ei sätestanud nii selgelt nagu praegu kehtiv

§ 1262lg 3, milliste isikute suhtes tohib jälitustoiminguid teha.

Küll aga võis seadust süsteemselt ja teleoloogiliselt tõlgendades üheselt aru saada, et jälitustegevust võis toimetada vähemalt kahtlustatavate suhtes.

§ 110

lg-st 1 tulenes, et jälitustegevust tehti kriminaalmenetluses ja menetluse esemeks pidi olema esimese astme kuritegu või tahtlikult toimepandud teise astme kuritegu, mille eest nähti karistusena ette vähemalt kuni kolm aastat vangistust. Viidatud sätet ei olnud võimalik mõista selliselt, et jälitustoimingute tegemine oleks olnud välistatud isikute suhtes, keda võis kuriteo toimepanemises põhjendatult kahtlustada. Kuna jälitustoimingute tegemiseks loa andmise ajal oli piisav alus kahtlustada kuriteo toimepanemises lisaks A. P.-le ka J. Möldrit, oli jälitustoimingute tegemine nende mõlema suhtes konventsiooni art 8 lg 2 mõttes ettenähtav. 11.3

§ 110

lg 2 sätestas, et jälitustoimingu luba antakse kuni kaheks kuuks ja seda tähtaega võis menetlust juhtiva prokuröri taotlusel pikendada korraga kahe kuu võrra. Seega ei ole jälitustoimingute tegemise ajal kehtinud jälitustegevuse regulatsioonile võimalik ette heita, et seadus ei kohustanud luba andvat kohtunikku seadma telefoni pealtkuulamisele ajalist piirangut (seda heitis EIK ette Prantsusmaale asjas Huvig vs. Prantsusmaa, p 34). 11.4 Tõdeda saab, et jälitusandmete edastamist puudutavas regulatsioonis sisalduvad turvalisusnõuded vastasid konventsiooni art 8 lg-s 2 kirjeldatud miinimumstandarditele. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSVS) § 8 p-de 1-3 kohaselt on jälitustegevuse korraldamisega kaasnev teave reeglina riigisaladus. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadus sisaldab norme, kuidas vältida riigisaladuse teatavaks saamist kolmandatele isikutele. Muu hulgas on RSVS §-s 35 kindlaks määratud, kuidas peab toimuma riigisaladuse edastamine ühelt isikult teisele. Nii see säte kui ka mitmed muud normid seavad riigisaladuse edastamisele kõrged turvalisusnõuded. Kui jälitustegevuse käigus kogutud teave lisatakse kriminaaltoimikusse, siis selle teabe salastatus riigisaladuse tähenduses kustub (RSVS § 8 p 1 ls 3). Samas tagasid Eesti seadused, et ka kriminaaltoimikus olev jälitustegevusega kogutud teave ei satuks puudulike turvalisusnõuete tõttu kolmandate isikute valdusesse.

§ 9

lg-st 4 tulenevalt on kriminaalmenetluses isiku perekonnavõi eraellu lubatud sekkuda vaid kriminaalmenetluse seadustikus sätestatud piiratud juhtudel ja korras, mistõttu kriminaaltoimikut valdav menetleja ei tohi toimikumaterjale edastada ühelegi isikule ühelgi muul juhul, kui see on seaduses ette nähtud. Nii on kriminaalmenetluse seadustikus mitmeid sätteid kriminaaltoimiku edastamise ja sellega tutvumise õiguse kohta (nt

§ 137lg 3, § 206 lg 3, § 208 lg 1 p 4, § 222 lg 1, § 224, § 235 lg 1, § 285 lg 2 jt).

Seega vastas ettenähtavuse nõuetele ka regulatsioon, mille alusel oli kogutud kriminaaltoimikus olev jälitusteave. 11.5 Eesti seadused nägid ette ka jälitustegevusega kogutud andmete analüüsimise, kasutamise ja säilitamise, samuti jälitusteabe hävitamise korra. Jälitusteabe säilitamise regulatsioon sisaldus

§-s 122 ja jälitustegevuse seaduse (JTS) §-s 161, kusjuures JTS § 161 lg 4 järgi pidi jälitusteabe säilitamisel ja hävitamisel lähtuma ka riigisaladuse ja salastatud välisteabe seadusest. Jälitusteabe hävitamisega seonduv oli otsesõnu reguleeritud JTS §-s

2. Kriminaalkolleegium ei nõustu kassaatorite käsitlusega, et ringkonnakohus oleks pidanud lugema kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks maakohtu poolt K. S.-i ütlustele tuginemata jätmise, ja väitega, et ringkonnakohus omistas K. S.-ile sellised ütlused, mida ta ei andnud. 12.1 Ringkonnakohus leidis, et K. S.-i ütlustele saab tugineda, ja luges maakohtu poolt nende ütluste väljajätmise tõendite kogumist menetlusõiguse rikkumiseks. Kaitsjad väidavad, et see maakohtu rikkumine oli oluline. Samas ei näita kassaatorid, millist konkreetset menetlusõiguse rikkumist tõendi väljajätmine endast kujutas - nii viitavad kaitsjad kõnealust väidet avamata eksimisele nii

§ 339lg 1 p-de 7, 8, 12 kui ka lg 2 nõuete vastu.

Kriminaalkolleegiumi hinnangul pidas ringkonnakohus seda rikkumist õigesti ebaoluliseks ja hinnates K. S.-i ütlusi kogumis teiste tõenditega, kõrvaldas maakohtu menetlusõiguse rikkumise. 12.2 Kassatsioonis tuuakse esile väljavõte kohtuistungi protokollist, kus K. S. vastab koondamist, teenistuse ümberkorraldamist ja struktuurimuudatuste tegemist puudutavatele küsimustele, öeldes järgmist: „[Linnapeale] on antud õigus teha ümberkorraldusi. Struktuurimuudatuste õigus on volikogu pädevuses. Ümberkorraldamise all pean silmas sisemise töö korraldamist, tööülesannete jagamist, ametijuhendite kinnitamist.". Ringkonnakohus on teinud nende ütluste alusel põhjendatult järelduse, et K. S.-i öeldu kohaselt ei ole koondamised ja ametikohtade arvu muutmised vaadeldavad sisemise töö ümberkorraldamisena. Sisemise töö ümberkorraldamine kujutab endast koondamistest ja muudest kaadrimuutustest vähemoluliste asjade üle otsustamist. Samas märgib kolleegium, et sellel, mida K. S. kohtuistungil silmas pidas, ja kas tema esitatud kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse tõlgendus on õige või mitte, ei ole tähendust J. Möldri süüküsimuse üle otsustamisel (vt ka käesoleva otsuse p 17). II

1. Vara omastamise koosseis KarS § 201 lg 1 järgi eeldab, et isik pöörab talle usaldatud võõra vara ebaseaduslikult enda või kolmanda isiku kasuks. Kriminaalasjas ei ole vaidlust, et vara, mille eest J. Mölder koondamishüvitisi maksis, oli süüdistatava jaoks võõras, sest see oli Paldiski linna oma. Kõnealune vara oli usaldatud J. Möldrile, sest talle oli antud selle vara käsutamise õigus.
2. KarS § 201 lg 1 järgi on koosseisupärane tegu „enda või kolmanda isiku kasuks pööramine". Riigikohtu järjepideva praktika kohaselt sisustatakse seda tegu nn manifesteerimisteooria alusel (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-117-97,
5. detsembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-46-08, p 21 ja
7. novembri
8. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 9). Teise isiku kasuks pööramisena tuleb vaadelda tegu, mis annab alust järeldada, et teo toimepanija soovib edaspidi kas ise võõra objekti, s.o asja või vara omanikuna käituda või soovib lasta seda teha kolmandal isikul. See tähendab, et isik peab mingil objektiivselt avalduval viisil omastamistahte manifesteerima. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et J. Möldri poolt koondamiskäskkirjade allkirjastamist saab vaadelda KarS § 201 lg 1 koosseisupärase teona, sest määrates neis käskkirjades koondatute kasuks rahalised maksed, tegi süüdistatav ühemõtteliselt ilmseks oma soovi anda osa Paldiski linna varast koondatavatele, s.o KarS § 201 lg 1 tähenduses kolmandatele isikutele.
9. Viimaks eeldab KarS § 201 lg 1 objektiivne koosseis seda, et võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on ebaseaduslik. 15.1 Kolleegiumi hinnangul tuleb seda koosseisuelementi analüüsides pöörata tähelepanu avaliku teenistuse seadusele ja kohaliku omavalitsuse korralduse seadusele, mida kohtud ongi teinud. Teo toimepanemise ajal kehtinud ATS § 11 lg 1 järgi kinnitas kohaliku omavalitsuse ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu ning palgamäärad kohaliku omavalitsuse volikogu. Ka
10. a sügisel kehtinud KOKS § 22 lg 1 p 36 sätestas, et valla või linna ametiasutuste struktuuri ja teenistujate koosseisu ning palgamäärade ja palgatingimuste kinnitamine on volikogu ainupädevuses. Ametnike koondamisega kaasnes möödapääsmatult linnavalitsuse struktuuri muutmine, mistõttu sai tulenevalt ATS § 11 lg-st 1 ja KOKS § 22 lg 1 p-st 36 ka koondamise otsustada üksnes volikogu. Kolleegium nõustub täielikult kohtutega, et koondamisõigust ei andnud linnapeale KOKS § 50 lg 1 p 3, mis sätestas, et linnapea annab linnavalitsuse ja tema ametiasutuste sisemise töö korraldamiseks käskkirju. Sisemise töö korraldamise all sai silmas pidada üksnes selliseid kohaliku omavalitsuse töökorraldust puudutavaid - üldjuhul vähemolulisi - küsimusi, mille otsustamine ei olnud KOKS § 22 lg 1 kohaselt volikogu ainupädevuses. 15.2 J. Mölder ei tohtinud ametnikke koondada ja koondamine oli ebaseaduslik. Kuna koondamishüvitise määramine ametnikele oli võimalik üksnes ebaseadusliku koondamise tõttu (ATS § 131 järgi kaasnes koondamisega obligatoorselt koondamishüvitise maksmine), oli ka koondamishüvitise maksmine KarS § 201 lg 1 tähenduses ebaseaduslik.
11. Kassaatorite väide, et pikas perspektiivis ei oleks koondamine olnud Paldiski linnale kahjulik (sest linn oleks ametnike hulga vähenemise tõttu pidanud tulevikus kulutama vähem raha teenistujate tasustamiseks), ei ole asjakohane. Kõnealune argument lähtub eeldusest, et isikut saab omastamise eest karistada üksnes siis, kui teo toimepanija tekitab varalist kahju. Selline arusaam on aga väär, sest kahju ei ole KarS § 201 lg 1 koosseisu element. Nagu eelnevalt mainitud, on omastamise koosseis täidetud hetkel, mil isik manifesteerib omastamistahte. Manifesteerimistegu võib endaga kaasa tuua kahju (nt kui manifesteerimisteoks on võõra asja müümine heausksele kolmandale isikule), aga ei pruugi seda teha (nt praegusel juhul). See tähendab, et KarS § 201 lg 1 puhul ei välista isiku vastutust asjaolu, et teo objektiks olnud vara omaniku varaline seis teo tagajärjel ei halvene.
12. Kolleegium ei nõustu kassaatorite väidetega, et J. Mölder tegutses vältimatus keelueksimuses KarS § 39 lg 1 mõttes. Keelueksimusest kõneledes viitavad kaitsjad J. Möldri telefonivestlusele K. S.-iga. 17.1 Esiteks tuleb märkida, et süüdistatava võimalikku keelueksimust analüüsides ei ole tähtis, kuidas tõlgendas K. S. oma
13. oktoobril 2009 öeldud sõnu. Oluline on, kuidas mõistis öeldut J. Mölder. K. S. ütles selgesõnaliselt, et ametnike koondamiseks peab volikogu tegema struktuurimuudatused; linnapea ise saaks aga inimesi „lahti lasta" poolte kokkuleppel (kd 1, tl 188). Kohtud ei ole kindlaks teinud, kas J. Mölder sai sellest aru nii, et linnapeal ei ole õigust koondada. Tulenevalt

§ 363

lg-st 5, mis keelab Riigikohtul faktiliste asjaolude tuvastamise, ei saa kriminaalkolleegium selle kohta seisukohta võtta. 17.2 Süü seisukohalt on oluline üksnes selline keelueksimus, mis on isikule vältimatu. Riigikohus on keelueksimuse vältimatust analüüsides viidanud võimalusele pidada teatud teo seaduslikkust puudutavate kahtluste korral eelnevalt nõu professionaalse juristiga (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15.1). Selliseks juristiks linnasekretär kahtlemata oli. Keelueksimuse vältimatust ei saa aga tuletada pelgalt asjaolust, et isik on asjatundjaga nõu pidanud. Kui asjatundja annab isikule õige juriidilise hinnangu, et teatud tegevus on seadusvastane, ja isik saab sellest hinnangust ka niimoodi aru, ei ole üldse põhjust kõneleda keelueksimusest. Kui asjatundja selgitustest ilmneb õige juriidiline hinnang teatud tegevuse seadusvastasuse kohta, isik aga saab sellest hinnangust mingil põhjusel valesti aru, ei tähenda ka see automaatselt, et isik tulenevalt KarS § 39 lg-st 1 ei vastuta. Väärarusaam välistab süü vaid juhul, kui see ei ole isikule etteheidetav. Etteheidetav on see näiteks isikule, kes on juba varem teinud otsuse tegu toime panna ja kõneleb asjatundjaga pelgalt „vormitäiteks", et saaks end hiljem kõnelusele viidates vabandada, ning väär ettekujutus teo lubatavuse kohta tekib asjatundja mingi üksiku lausekatke või kontekstivälise väite põhjal. K. S.-i öeldust sai linnapea õiguse koondada tuletada vaid isik, kes sellise õiguse olemasolu eelnevalt soovis. Sellist väärettekujutust ei saa pidada vältimatuks KarS § 39 lg 1 tähenduses. III
3. KarS § 2172 lg 1 sisaldab kahte alternatiivi. Muude koosseisuelementide täidetuse korral on selle normi järgi karistatav esiteks seadusest või tehingust tuleneva teise isiku vara käsutamise või teisele isikule kohustuse võtmise õiguse ebaseaduslik ärakasutamine (nn ärakasutamiskoosseis), teiseks aga teise isiku varaliste huvide järgimise kohustuse rikkumine (nn usalduse murdmise koosseis) (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
4. märtsi
5. a otsus asjas nr 3-1-1-4-08, p 25). Seega tuleb esmalt leida vastus küsimusele, kumma koosseisuga on praeguses kriminaalasjas tegemist.
6. J. Möldri vastutuse võimalikkust KarS § 2172 lg 1 järgi tuleb analüüsida esimese alternatiivi järgi. Kohtud on leidnud õigesti, et süüdistataval kui Paldiski linnapeal oli tulenevalt KOKS § 50 lg 1 pst 3, Paldiski linna põhimääruse § 27 lg 3 p-st 3 ja Paldiski Linnavolikogu
7. veebruari
8. a otsuse nr 40 p-st 4 õigus Paldiski linna vara preemiate maksmiseks käsutada. Vaidlust ei ole, et süüdistatav kasutas preemiate maksmisel just premeerimiseks ettenähtud vara ega kulutanud rohkem raha kui linnaeelarves ette nähtud, st ta ei maksnud preemiaid linnavalitsuse mõne muu varaühiku arvel. Seetõttu tuleb küsida, kas J. Mölder kasutas preemiate maksmise õigust ära ebaseaduslikult KarS § 2172 lg 1 tähenduses.
9. Premeerimisõiguse ärakasutamise seaduslikkust hinnates tuleb lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud preemiate maksmist reguleerivast ATS § 79 lg-st
10. See sätestas, et kauaaegse teenistuse, samuti teenistuskohustuste või kodanikukohuse silmapaistvalt hea täitmise eest võib kohaldada ergutusi. Ergutuse liikidena tulid kõne alla tänu avaldamine, rahalise preemia andmine, hinnalise kingituse andmine ja kõrgemale palgaastmele viimine mitte kauemaks kui üheks aastaks. Kui preemiate maksmist ei saa J. Möldrile ette heita ATS § 79 lg 1 järgi, ei saa talle süüks arvata ka KarS § 2172 lg-s 1 sätestatud kuriteo toimepanemist.
11. KarS § 2172 lg 1 alusel ei saa J. Möldrile ette heita preemiate määramise käskkirjade puudulikku põhistamist. Haldusakti põhistamise kohustuse näeb ette haldusmenetluse seaduse § 55, selle haldusõigusliku kohustuse täitmata jätmine ei ole aga isikule etteheidetav usalduse kuritarvitamisena kriminaalmenetluses. Seega on praeguses kriminaalasjas vaja tuvastada preemiate maksmise õiguspärasus või -vastasus sõltumata asjaolust, kas süüdistatav on preemiate määramist nõuetekohaselt põhjendanud või mitte.
12. ATS § 79 lg 1 andis ergutuse määramiseks õigustatud ametnikule laia diskretsiooniõiguse. Esiteks ei sätestanud seadusandja, millest lähtuvalt peab ergutust kohaldada sooviv ametnik valima kohaldatava ergutuse liigi. Kuna seaduses seda ette ei kirjutatud, võis ametnik lähtuda ergutusliigi valikul omaenda paremast arusaamast. Seetõttu ei saa nõustuda maakohtu etteheitega, et J. Mölder oleks võinud piirduda ametnike ergutamisel ka tänuavaldusega. Üldsõnaliselt sätestas ATS § 79 lg 1 ka ergutuse määramise alused. Juba termin „kauaaegne teenistus" oli väga avara tähendusega ja „teenistuskohustuste või kodanikukohuse silmapaistvalt hea täitmine" pakkus veelgi enam tõlgendusruumi.
13. Süüdistuses ei ole kauaaegsel või silmapaistavalt heal teenistusel kui preemiate määramise põhjustel peatutud. Ka kohtud pole analüüsinud, kas need asjaolud võisid olla premeerimise põhjuseks. Maakohus märkis üksnes, et kuivõrd premeeritute teenistusstaaž oli väga erinev, nt A. L.il üks aasta ja J. M.-il üheksa aastat, ei saa ergutuse põhjusena kõne alla tulla kauaaegne teenistus. Premeeritute teenistuse kvaliteedi kohta jättis kohus seisukoha võtmata - otsuses tuuakse vaid välja, et premeerimise põhjus oli see, et J. Mölder püüdis asutuse juhina näidata tööle jäävatele teenistujatele, et ametiasutus ei jäta töötajat hätta ka siis, kui tal on raske, ja seega ei kiidetud premeeritavaid hea töö eest.
14. Kolleegium märgib, et ka J. Möldri eesmärgist - näidata linnavalitsuse teenistujatele, et tööandja ei jäta kedagi hätta ka raskes olukorras ​- ei saa iseenesest tuletada premeerimise ebaseaduslikkust. Ka sellise eesmärgiga tegutsev premeerija võis määrata preemia kooskõlas avaliku teenistuse seaduse ergutusi puudutava regulatsiooniga. Kui premeerimisalus ATS § 79 lg 1 mõttes oli olemas, ei ole võimalik usalduse murdmise objektiivsest koosseisust kõneleda ka juhul, kui see alus ei olnud preemiat määravat ametnikku tegutsema ajendanud motiiviks.
15. Seda, kui pikka teenistusstaaži tuli ATS § 79 lg 1 tähenduses lugeda kauaaegseks, ei ole võimalik üheselt määratleda. Avaliku teenistuse seadus sisaldas mitut alust, mis sidusid ametnikule osutatavad hüved ametniku teenistusstaaži pikkusega. Nii näiteks maksti ATS § 37 lg 2 järgi ametnikule lisatasu alates viieaastasest teenistusstaažist. ATS § 45 lg 2 kohaselt anti ametnikule vähemalt kolmeaastase teenistusstaaži korral lisapuhkust. Nende sätete valguses ei ole kolleegiumi hinnangul võimalik väita, et näiteks J. M., kellel oli maakohtu tuvastatu kohaselt teenistusstaaži üheksa aastat, ei olnud kaua teenistuses olnud ametnik. Kui kaua oli kestnud H. S.-i, V. V.-i, J. S.-i ja L. K. teenistus, ei ole kohtud tuvastanud. Seetõttu ei saa välistada, et ka nende teenistus oli kauaaegne ja neid võis tulenevalt ATS § 79 lg-st 1 premeerida.
16. Isegi kui H. S.-i, V. V.-i, J. S.-i ja L. K. teenistus ei olnud kauaaegne, ei saa väita, et J. Mölder talitas neile preemiat makstes ATS § 79 lg 1 vastaselt. Pole välistatud, et need isikud täitsid oma teenistuskohustusi silmapaistvalt hästi. Sama tuleb öelda ka A. L.-i kohta, kelle üheaastane teenistusstaaž ei olnud ilmselt kauaaegne ATS § 79 lg 1 tähenduses. Teenistuskohustuste täitmise silmapaistvalt hea kvaliteet on suuresti hinnanguline otsus. Silmapaistvalt hea teenistuskohustuste täitmine ei eelda näiteks seda, et teiste teenistujate hulgast tõstetakse esile vaid vähesed kõige tublimad. On võimalik, et silmapaistvalt hästi teevad oma tööd paljud või suisa kõik teenistujad. Seejuures võivad töö kvaliteedi kohta anda tunnistust väga erinevad näitajad, sest erinevate ametnike tööülesanded on erinevad. Ka ei eelda teenistuskohustuse silmapaistvalt hea täitmine tingimata seda, et ametnik saab hakkama millegi väga erakordsega - ei saa välistada, et silmapaistvalt heaks saab pidada ka sellise inimese tööd, kes täidab talle antud ülesanded õigeks ajaks, hoolsalt ja professionaalselt. Oluline on, et praeguse kriminaalasja menetluses ei ole näidatud, et premeeritud ametnikud ei täitnud oma teenistuskohustusi silmapaistvalt hästi.
17. Lähtudes eeltoodust on kolleegium seisukohal, et preemiate maksmisega seonduvat ei saa praeguses kriminaalasjas süüdistatavale karistusõiguse järgi ette heita, ja J. Mölder tuleb usalduse kuritarvitamise süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks mõista. IV
18. Tsiviilhagi esemeks saab kriminaalmenetluses olla nõue, mida on põhimõtteliselt võimalik läbi vaadata ka tsiviilkohtumenetluses (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
19. veebruari
20. a otsus asjas nr 3-1-1-105-10, p 8.1, milles viidatakse ka muudele asjassepuutuvatele lahenditele). Teo toimepanemise ajal kehtinud avaliku teenistuse seaduses nähti ette, et kahjuhüvitisnõudeid süüliselt teenistuskohustusi rikkunud ametniku vastu lahendatakse halduskohtus. Sama näeb ette ka praegu kehtiv avaliku teenistuse seadus (vt kuni
21. märtsini 2013 kehtinud ATS § 892 lg 4 ja alates
22. aprillist 2013 kehtiv ATS § 81 lg 4). Seega pole kohus pädev lahendama selliseid nõudeid tsiviilkohtumenetluses ja kriminaalasja arutav kohus ei saanud praeguses asjas tsiviilhagi läbi vaadata. Seetõttu tuleb vaidlustatud kohtuotsused Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi rahuldamist puudutavas osas tühistada ja jätta tsiviilhagi tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 423 lg 1 p 13 alusel läbi vaatamata. V
23. Kaitsja esitas taotluse mõista Eesti Vabariigilt J. Möldri kasuks välja 17 803 eurot ja 99 senti kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtus, 2346 eurot ringkonnakohtus ja 1440 eurot kassatsioonimenetluses osutatud õigusabi eest (summad sisaldavad käibemaksu).
24. Taotluse hüvitada kaitsealusele kohtueelses menetluses ja maakohtus osutatud õigusabi eest tasutud 17 803 eurot ja 99 senti esitas vandeadvokaat R. Palmaru esimest korda maakohtu
25. novembri
26. a istungil (kd 2, tl 41 ja tl 78). Sama taotluse esitas kaitsja ka apellatsioonis (kd 2, tl 127). Kohtud nende taotluste kohta seisukohta ei võtnud.

§ 191

lg 3 järgi saab Riigikohus teha otsustuse kriminaalmenetluse kulude hüvitamise kohta ka siis, kui vaidlustatud kohtuotsuses pole seda analüüsitud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-189-11, p 33 ja
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-107-13, p 13). Seetõttu lahendab kolleegium kaitsja kõnealuse taotluse. 29.1

§ 173

lg 2 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt hüvitatakse menetluskuluna valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Vastates küsimusele, kas 17 803 euro ja 99 sendi suurust kaitsjatasu saab kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses osutatud õigusabi eest pidada praeguses asjas mõistlikuks, märgib kolleegium esiteks, et J. Möldrile esitati süüdistus majanduskuritegude toimepanemises ja seda liiki kuritegude menetlus on reeglina n-ö keskmisest kriminaalmenetlusest keerukam. Seetõttu võib sellises asjas kuluda kaitsjal kaitsetegevuseks ka keskmisest enam aega. Teiseks toimus käesoleva kriminaalasja kohtumenetluses palju kohtuistungeid, millel J. Möldri kaitsjad osalesid ja milleks nad pidid ettevalmistusi tegema. Seega saab u 131 tundi, mis kaitsjatel kokku kulus kohtueelses menetluses ja esimese astme kohtu menetluses õigusabi osutamiseks, lugeda põhjendatuks.

§ 175

lg 1 p 1 tähenduses tuleb mõistlikuks pidada ka kaitsjate osutatud õigusteenuse tunnihinda, milleks on keskmiselt 135 eurot (s.h käibemaks) (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-1-89-11, p 36 ja

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1107-13, p 15). Kuivõrd kaitsja taotluses märgitud tasu on mõistliku suurusega, tuleb see arvata menetluskulude hulka. 29.2

§ 181

lg 1 sätestab, et õigeksmõistva kohtuotsuse korral hüvitab menetluskulud riik (v.a tsiviilhagiga seonduvad erandid).

§ 180

lg 1 esimese lause järgi hüvitab süüdimõistva kohtuotsuse korral menetluskulud süüdimõistetu. Neid norme tuleb kohaldada ka isiku osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. detsembri
2. a otsus asjas nr 3-1-1-61-08, p 19.1). Seega jäävad süüdistatava osalisel õigeksmõistmisel või kriminaalmenetluse osalisel lõpetamisel riigi kanda kriminaalmenetluse kulud, mis on tekkinud seoses süüdistuse selle osa menetlemisega, milles isik õigeks mõistetakse või tema suhtes kriminaalmenetlus lõpetatakse (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. novembri
4. a otsus asjas nr 3-1-1-107-13, p 16). Praegusel juhul mõistab J. Möldri osaliselt õigeks Riigikohus. Kriminaalkolleegium on asunud seisukohale, et olukorras, kus Riigikohus tühistab osaliselt maakohtu süüdimõistva kohtuotsuse ja mõistab süüdistatava teatud kuriteos õigeks, tuleb vähendada ka summat, mille maakohus määratud kaitsja tasu katteks süüdistatavalt riigi kasuks välja mõistis (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
5. veebruari
6. a otsus asjas nr 3-1-1-4-12, p 16). Samamoodi tuleb käituda ka juhul, kui isikul on valitud kaitsja e sellises olukorras tuleb isikule hüvitada osa tema poolt kaitsjale makstud tasust. 29.3 Kuna kriminaalkolleegium mõistab J. Möldri KarS 2172 lg 1 järgi esitatud süüdistuses õigeks, tuleb talle

§ 181

lg 1 kohaselt hüvitada tasu, mille ta maksis kaitsjale usalduse kuritarvitamises esitatud süüdistuses saadud õigusabi eest. Kaitsja ei ole eraldi välja toonud, kui suur osa 131 tunnist kaitsetööst kulus KarS § 2172 lg 1 ja kui suur osa KarS § 201 lg 2 p-de 2 ja 3 järgse süüdistusega tegelemisele, mistõttu kolleegium hindab seda ise. Praeguses asjas olid usalduse kuritarvitamise süüdistus ja omastamise süüdistus oma mahult ja keerukuselt sarnased. Mõlema puhul oli kõne all varakäsunduste tegemine kolmandate isikute kasuks ja mõlemal juhul tuli karistusõiguse ja kriminaalmenetlusega seonduvate küsimuste kõrval pöörata olulist tähelepanu haldusõiguslikule regulatsioonile. Seega loeb kolleegium, et J. Möldri kaitsmisele süüdistuses KarS § 2172 lg 1 järgi kulus pool kaitsetegevuseks kulutatud ajast, s.o 65,5 tundi, mistõttu pool õigusabi eest tasutud summast, s.o 8 902 eurot tuleb jätta riigi kanda. 30. Apellatsioonimenetluses J. Möldri poolt kaitsjatele tasutud 2 346 eurot tuleb jätta riigi kanda. Taotluse nende kulude hüvitamiseks J. Möldrile esitas vandeadvokaat R. Palmaru ringkonnakohtule 4. märtsil 2013 (kd 2, tl 158 ja tl 163). Kolleegium märgib, et tegemist on mõistliku suurusega kaitsjatasuga

§ 175lg 1 p 1 mõttes.

Riigikohus on mitmeid kordi selgitanud, et süüdistataval on õigus eeldada, et tema kriminaalasi lahendatakse kõigis küsimustes lõplikult õigesti esimese astme kohtus ja kaebemenetluses peab ta kandma üksnes põhjendamatust kaebusest tingitud menetluskulud (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 28. oktoobri 2011. a otsus asjas nr 3-1-1-49-11, p 49 ja 30. aprilli 2012. a otsus asjas nr 3-1-1-34-12, p 14). Nii sätestab

§ 185

lg 1, et kui apellatsioonimenetluses tehakse üks kriminaalmenetluse seadustiku § 337 lg 1 p-des 2-4 või lg-s 2 nimetatud lahend, kannab menetluskulud riik. Kuna ringkonnakohus oleks pidanud esimese astme kohtu otsuse osaliselt tühistama ja tegema

§ 337

lg 1 p-s 4 nimetatud lahendi, oleks ringkonnakohus pidanud jätma menetluskulud riigi kanda. Ringkonnakohtu viga seaduse kohaldamisel ei saa panna süüdimõistetule kohustust kanda apellatsioonimenetluse kulud (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-6-11, p 21).
3. Ka 1440 eurot kassatsioonimenetluses J. Möldrile osutatud õigusabi eest on kolleegiumi hinnangul mõistliku suurusega

§ 175lg 1 p 1 tähenduses.

Tulenevalt

§ 186lg-st 1 kannab sellegi menetluskulu riik.

1. Ülalmärgitut kokku võttes tuleb Eesti Vabariigil hüvitada J. Möldrile 12 688 eurot süüdistatava makstud kaitsjatasu katteks. VI
2. Eeltoodu alusel ja juhindudes

§ 361

p-st 7 ning § 362 p-dest 1 ja 2, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu

1. detsembri
2. a ja Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a otsused J. Möldri süüditunnistamises KarS § 2172 lg 1 järgi, talle KarS § 64 lg 1 järgi liitkaristuse mõistmises ja temalt Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi rahuldamise tõttu Paldiski Linnavalitsuse kasuks 80 314 euro väljamõistmises. Kolleegium mõistab täiendavaid tõendeid kogumata J. Möldri KarS § 2172 lg 1 järgi õigeks ja jätab Paldiski Linnavalitsuse tsiviilhagi läbi vaatamata. Muus osas jätab kolleegium maa- ja ringkonnakohtu otsused muutmata ja rahuldab kassatsiooni osaliselt. Eerik Kergandberg, Hannes Kiris, Lea Kivi