3-1-1-115-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis 3-1-1-115-13

1. detsember 2013 Eesistuja Lea Kivi, liikmed Jüri Ilvest ja Eerik Kergandberg Väärteoasi K. K. karistamises liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi Tartu Maakohtu
2. mai
3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-13-1276 K. K. kaitsja vandeadvokaat Anu Vilt Lõuna prefektuur
4. november 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Tartu Maakohtu
6. mai
7. a otsus K. K.-le liiklusseaduse § 201 lg 2 järgi karistuse mõistmise osas.
8. Mõista K. K.-le karistuseks rahatrahv 15 trahviühikut, s.o 60 eurot.
9. Määrata Advokaadibüroo Sirje Must Valga filiaalile menetluskuluna makstava riigi õigusabi tasu suuruseks K. K.-le kassatsioonimenetluses riigi õigusabi osutamise eest 86 eurot ja 40 senti (kaheksakümmend kuus eurot ja nelikümmend senti), sealhulgas käibemaks 14 eurot ja 40 senti (neliteist eurot ja nelikümmend senti).
10. Jätta menetluskulu riigi kanda. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
11. K. K.-le koostati
12. jaanuaril 2013 väärteoprotokoll, mille kohaselt juhtis ta
13. jaanuaril 2013 kella 11.20 paiku Tartus Aardla tänaval mootorsõidukit Opel Astra registreerimisnumbriga XXX XXX, kuigi tema juhtimisõigus oli peatunud seoses juhiloa nr YYYYYYYY kehtivusaja lõppemisega
14. detsembril
15. Sellega rikkus K. K. liiklusseaduse (LS) § 90 lg 1 p-de 1 ja 2 ja § 124 lg 3 p 1 nõudeid ning pani toime väärteo LS § 201 lg 2 järgi.
16. Kohtuvälise menetleja
17. veebruari
18. a otsusega karistati K. K. LS § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 50 trahviühikut, s.o 200 eurot. Karistust kergendavaid ega raskendavaid asjaolusid ei tuvastatud.
19. K. K. esitas kohtuvälise menetleja otsuse peale Tartu Maakohtule kaebuse, milles palus kergendada karistust, sest ta on invaliid ja saab pensioni vaid 102 eurot kuus.
20. Tartu Maakohtu
21. mai
22. a otsusega tühistati kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistus ja tehti uus otsus, millega karistati K. K. LS § 201 lg 2 järgi rahatrahviga 30 trahviühikut, s.o 120 eurot. Karistusseadustiku (KarS) § 66 lg-te 2 ja 3 alusel võimaldati K. K.-l tasuda rahatrahv ositi. Muus osas jäi kohtuvälise menetleja otsus muutmata. Maakohus leidis, et K. K. väärtegu on õigesti kvalifitseeritud ja nõuetekohaselt põhjendatud. Kohtuistungil kinnitas K. K., et teadis, millal tema juhiluba kaotas kehtivuse. Ta püüdis autoregistrikeskuses juhiluba ka pikendada, ent see ei õnnestunud, sest perearst ei väljastanud talle tervisetõendit. Kohus märkis, et kuigi K. K. põeb orgaanilist luululist psühhoosi, on ta teadlik, et kehtivat juhiluba tal ei ole ja selle saamise eelduseks on vastav tervisetõend. Kokkuvõtvalt oli K. K. teo toimepanemise ajal süüdiv ja tema tegu on õigesti kvalifitseeritud. Arvestades K. K. süü suurust, samuti tema majanduslikku olukorda (vaid 102 eurot töövõimetuspensioni, mida ta pärast
23. veebruari 2013 enam ei saa), leidiski kohus, et K. K. tuleb karistada rahatrahviga. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
24. Menetlusaluse isiku kaitsja esitas maakohtu otsuse peale kassatsiooni, milles märgib, et karistuse mõistmisel ei ole küllaldaselt arvestatud isiku majanduslikku olukorda. Alates
25. veebruarist 2013 puudub K. K.-l igasugune sissetulek ja tema tervislikku seisundit arvestades on sissetuleku suurendamise võimalused raskendatud. Kuigi ta on KarS § 34 tähenduses süüdiv, viitab tema käitumine kohtus KarS §-s 35 sätestatud piiratud süüdivusele, mille korral on kohtul õigus kergendada isiku karistust KarS § 60 alusel. Kaitsja toonitab, et Riigikohtu kriminaalkolleegiumi poolt kriminaalasjas nr 3-1-1-22-09 tehtud otsuse kohaselt tuleb kohtul juhtudel, mil isik on tunnistatud küll süüdivaks, kuid mingi KarS §-s 34 loetletud süüdimatuse meditsiiniline tunnus on siiski tuvastatud, anda eraldi hinnang ka sellele, kas kõnealuse tunnusega seonduv isiku psüühiline seisund võis tema arusaamisvõimet oma teo keelatusest, samuti oma käitumise juhtimise võimet oluliselt piirata. Kaitsja märgib, et maakohus ei ole järginud Riigikohtu käsitletud lahendist lähtuvat juhist, ja taotleb seetõttu KarS § 60 alusel veelgi K. K.-le mõistetud karistuse kergendamist.
26. Kohtuvälise menetleja esindaja nõustub kassatsioonivastuses, et maakohus pole KarS §-s 35 sätestatud piiratud süüdivust käsitlenud. Samas märgib kohtuvälise menetleja esindaja, et kohus on karistuse määramisel arvestanud K. K. majanduslikku olukorda ja sellest lähtuvalt K. K. karistust ka kergendanud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
27. Kohtuotsuse tegemisel on maakohus kontrollinud KarS §-s 34 kirjeldatud süüdimatuse meditsiinilisi ja juriidilisi tunnuseid ning leidnud põhjendatult, et K. K. oli talle etteheidetava väärteo toimepanemise osas süüdiv. Maakohus on tuvastanud, et haiguslikule seisundile vaatamata oli K. K. teadlik asjaoludest, et sõiduauto juhtimiseks on talle vaja uut kehtivat juhiluba ja selle saamiseks on omakorda vaja uut kehtivat tervisetõendit, mida talle aga ei väljastatud. Maakohtu põhjendatud otsuse kohaselt ei saa käsitletaval juhul rääkida süüdimatuse juriidiliste tunnuste olemasolust. Sellest tulenevalt on maakohus kokkuvõtvalt teinud õige järelduse, et menetlusalune isik pani toime LS § 201 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo.
28. Samas puudub vaidlus selles, et kuna K. K. põeb orgaanilist luululist psühhoosi, siis on tema puhul tuvastatud süüdimatuse meditsiiniline tunnus KarS § 34 p 1 järgi. Olles tuvastanud, et vaatamata süüdimatuse meditsiiniliste tunnuste olemasolule ei pannud K. K. talle süüks arvatud tegu toime süüdimatusseisundis, oleks kohus pidanud järgnevalt eraldi kontrollima, kas vaimuhaigus ei võinud siiski tingida K. K. piiratud süüdivust KarS § 35 mõttes. Teisisõnu oleks tulnud kontrollida, kas vaimuhaigus ei võinud mitte oluliselt piirata K. K. võimet mõista, milline oleks antud juhul olnud normikohane käitumine. Määrav oleks seejuures olnud asjaolu, kas K. K. võime normipäraselt käituda oli oluliselt piiratud võrreldes isikutega, kellel ei esine KarS § 34 p-des 1-5 loetletud süüdimatuse meditsiinilisi tunnuseid (Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-122-09, p 6.2.).
29. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga selles, et maakohtu otsusest ei nähtu, et maakohus oleks eraldi kontrollinud K. K. piiratud süüdivust. Selle asjaolu kontrollimine ei saa kolleegiumi arvates aset leida vastavat tehet n-ö mõttes tehes. Sellest, et maakohus tegeles piiratud süüdivuse küsimuse lahendamisega, oleks saanud rääkida siis, kui kohtuotsus oleks sisaldanud otsest viidet KarS §-le 35 ja kui otsuses oleks tõenditele tuginevalt esitatud vastavalt kas poolt- või vastuargumente selle kohta, kas K. K. orgaaniline luululine psühhoos võis oluliselt piirata tema arusaamist enda teo keelatusest või tema võimet enda käitumist juhtida. Sellist argumentatsiooni ega viidet KarS §-le 35 kõnealuses kohtuotsuses aga ei sisaldu. Maakohtu eelkirjeldatud minetused on käsitatavad materiaalõiguse ebaõige kohaldamisena väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 149 p 1 mõttes.
30. Kui kohus oleks nõuetekohaselt tegelenud KarS § 35 problemaatikaga, oleks kohus võinud jõuda K. K. piiratud süüdivuse tuvastamiseni, mis omakorda, nagu õigesti märgib kassaator, oleks KarS § 60 lg 3 kohaselt võinud kaasa tuua K. K.-le karistusena mõistetud rahatrahvi vähendamise kuni 12 euroni. Samas tuleb arvestada, et piiratult süüdivaks tunnistatud isiku karistuse vähendamise otsustus on kohtu õigus, mitte kohustus. Riigikohtul puudub pädevus uute faktiliste asjaolude tuvastamiseks ja seega ka K. K. piiratud süüdivuse tuvastamiseks. Võimatu on ka oletada, kas maakohus oleks K. K.le mõistetud karistust vähendanud, kui oleks tema piiratud süüdivuse tuvastanud. Samas leiab kolleegium, et eelkirjeldatud karistuse kergendamise võimalikkust olukorras, mil maakohus oleks õigesti kohaldanud materiaalõigust, tuleb tõlgendada menetlusaluse isiku kasuks ja tema karistust tuleb kergendada. Kuna maakohus on õigesti tuvastanud, et K. K. süü väärteo toimepanemisel ei olnud väike, siis ei ole miinimumkaristuse mõistmine K. K.-le põhjendatud. Kolleegiumi hinnangul tuleb K. K.-le mõista karistuseks rahatrahv 15 trahviühikut, s.o 60 eurot.
31. Kaitsja on esitanud taotluse riigi õigusabi tasu kindlaksmääramiseks 86,40 euro suuruses summas, sealhulgas käibemaks 14,40 eurot. Taotluse kohaselt on kassatsiooni koostamiseks kulutatud kokku 4 pooltundi. Kriminaalkolleegium leiab, et lähtudes riigi õigusabi seaduse § 21 lg-st 3, § 22 lg-st 7 ja Eesti Advokatuuri juhatuse
32. detsembri
33. a otsusega kinnitatud ning õigusabi toimingu tegemise ajal kehtinud redaktsiooni "Riigi õigusabi osutamise eest makstava tasu arvestamise alused, maksmise kord ja tasumäärad ning riigi õigusabi osutamisega kaasnevate kulude hüvitamise ulatus ja kord" punktidest 2 ja 34 on taotlus põhjendatud. Vastavalt KrMS § 186 lg-le 1 kannab need menetluskulud riik.
34. Eeltoodu alusel ja tuginedes VTMS § 174 p-le 8, tühistab kriminaalkolleegium Tartu Maakohtu
35. mai
36. a kohtuotsuse K. K. karistamise osas LS § 201 lg 2 järgi ja mõistab talle karistuseks rahatrahvi 15 trahviühikut, s.o 60 eurot. Lea Kivi, Jüri Ilvest, Eerik Kergandberg