← Eesti

3-2-1-3-08

Obsah (10)§ 132§ 66§ 131§ 133§ 130§ 115§ 43§ 10§ 218§ 110

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-3-08 Määruse kuupäev Tartu, 4. märts 2008. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Jaak Luik Kohtuasi H. K kaebus koh

) § 133 lg 1 ja § 132 lg 3 rikkumisega avaldaja AS-is Hansapank asuvalt arvelduskontolt arestitud 27 878 krooni 95 senti ning vabastada arvelduskonto aresti alt. Kohtutäitur I. Kalmet jättis

  1. detsembri
  2. a otsusega avaldaja kaebuse rahuldamata.
  3. detsembril 2006 esitas avaldaja Tartu Maakohtule kaebuse kohtutäituri
  4. detsembri
  5. a otsuse peale. Kaebuse kohaselt jättis kohtutäitur kohtuotsuse täitmisel avaldajale kasutada 4000 krooni avaldaja AS-i SEB Eesti Ühispank kontol ning AS-i Sampo Pank kontol. Avaldajal ei olnud nimetatud pankades raha. Raha oli ainult AS-is Hansapank asuval kontol ning kohtutäitur arestis kogu sellel olnud summa 83 636 krooni 86 senti. Avaldaja on alates
  6. novembrist 2006 töötu ning seega poleks kohtutäitur tohtinud
  7. novembril 2006 ära võtta kogu raha, vaid oleks pidanud kaebajale jätma üheks kuuks ehk ajavahemikuks
  8. novembrist 2006 kuni
  9. detsembrini 2006 kasutada 4000 krooni.

§ 132

lg 3 sätestab, et arestitav summa ei tohi ületada kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Sissetulekust saab arestida kaks kolmandikku. AS-is Hansapank asuval kontol olnud 83 636 kroonist 86 sendist on üks kolmandik 27 878 krooni 95 senti.

  1. Kohtutäitur I. Kalmet palus jätta otsuse muutmata ning leidis, et kontod on arestitud põhjendatult.
  2. Tartu Maakohus tühistas
  3. veebruari
  4. a määrusega kohtutäitur I. Kalmeti
  5. detsembri
  6. a otsuse. Maakohtu määruse kohaselt nähtub kohtutäitur I. Kalmeti
  7. novembri
  8. a vara kontol arestimise aktist, et avaldaja kontodel tuleb arestida 904 619 krooni 90 senti, mis sisaldab kohtutäituri tasu 82 560 krooni ning täitemenetluse kulu 108 krooni.

§ 132

lg 1 kohaselt sissetulekut ei arestita, kui see ei ületa ühe kuu eest ettenähtud palga alammäära suurust või vastavat osa nädala või päeva sissetulekust, ning lg 2 kohaselt, kui võlgnik peab seadusest tulenevalt üleval teist isikut või maksab talle elatist, suureneb mittearestitav summa iga ülalpeetava kohta ühe kolmandiku võrra palga alammäärast kuus.

§ 132

lg 3 kohaselt võib mittearestitavat summat ületavast sissetuleku osast kuni viiele palga alammäära suurusele summale vastavast osast arestida kaks kolmandikku, seda ületavast sissetulekust kogu sissetuleku, tingimusel et arestitav summa ei ületa kahte kolmandikku kogu sissetulekust. Palga alammäär oli

  1. aastal 3000 krooni. Seega on viis palga alammäära 15 000 krooni, millest võis arestida 2/3, s.o 10 000 krooni. Viit palga alammäära ületavast sissetulekust võib arestida kogu sissetuleku arvestusega, et arestitav summa kokku ei ületa 2/3 kogu sissetulekust. Täitemenetluse seadustikus on silmas peetud sissetulekut üldiselt. Seadus ei sätesta, et isiku sissetulek on vaid töötasu. Samuti ei tulene seadusest, et sissetulek on konkreetse kuu sissetulek. Praegusel juhul oli kontol 83 636 krooni 86 senti, millest võis arestida 2/3 ehk 55 757 krooni 90 senti ning arestimata tuli jätta 27 878 krooni 95 senti.
  2. Kohtutäitur I. Kalmet esitas määruskaebuse, milles palus Tartu Maakohtu
  3. veebruari
  4. a määruse tühistada ning teha uue määruse, millega jätta avaldaja kaebus rahuldamata ning kohtutäituri
  5. detsembri
  6. a otsus jõusse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  7. Tartu Ringkonnakohus tühistas
  8. novembri
  9. a määrusega maakohtu määruse ja tegi uue määruse, millega jättis avaldaja kaebuse kohtutäitur I. Kalmeti
  10. detsembri
  11. a otsuse peale rahuldamata. Menetluskulud jättis ringkonnakohus avaldaja kanda. Ringkonnakohtu määruse põhjenduste järgi vaidlevad menetlusosalised selle üle, mida tuleb mõista

§-s 132 tähendatud sissetuleku all – kas selleks on võlgniku arvelduskontol olevad kõik rahalised vahendid või üksnes võlgniku igas kuus kontole laekuv töine sissetulek. Maakohus on vääralt leidnud, et

§-s 132 on silmas peetud sissetulekut üldiselt. Sissetuleku arestimise erisused on sätestatud

§-des 130-136. Nimetatud sätetest nähtuvalt on võlgniku sissetulekuna käsitatud tema igakuist töötasu, ametipalka, seadusel põhinevat elatist, riiklikke pensione ning ka saadavaid toetusi ning hüvitisi (viimased võivad olla nii regulaarsed kui ka ühekordsed). Nimetatud sätetest järeldub, et seadusandja on

§-s 132 nimetatud sissetuleku all mõelnud siiski võlgniku poolt igas konkreetses kuus saadavat tööga teenitud tasu või muud sellesarnast sissetulekut (pensionid, toetused, elatis), mitte mis tahes rahalisi laekumisi. Sissetuleku selline käsitlus täitemenetluses tuleneb ka vahetult

§ 132

eesmärgist, sest selle sätte mõte on ühest küljest säilitada võlgnikule ja tema ülalpeetavatele täitemenetluses hädavajalikud elamisvahendid, teisalt peab see säte aga tagama ka sissenõudja täitmishuvi, s.o selle, et võlgnikul on motivatsioon tööl käia ja täitmiseks vajalikku regulaarset sissetulekut saada. Eeltoodust tuleneb, et kohtu poolt hagi tagamiseks arestitud kostja AS-is Hansapank asuval kontol olevat raha ei saa käsitada võlgniku sellise sissetulekuna, millele laieneksid

§ 132lõigetes 1-3 sätestatud arestimispiirangud.

Hagi tagamisega võlgniku kontol hoitud raha tuleb käsitada võlgniku varana, mille aresti alt vabastamist saab võlgnik taotleda tulenevalt

§-st 110 (vallasasjadele sissenõude pööramise sätete kohaldamine varalistele õigustele) üksnes

§ 66lg 1 p-des 3 ja 12 märgitud alustel.

Avaldaja ei ole tõendanud, et esineksid

§ 66

lg 1 p-des 3 ja 12 sätestatud asjaolud AS-is Hansapank asuval kontol oleva raha osaliseks aresti alt vabastamiseks. Menetlusosalised ei vaidle selle üle, et kohtutäitur on kohtuotsuse täitmisel jätnud kontode arestimisel avaldajale ja tema ülalpeetavale kasutada kokku 4000 krooni AS-is SEB Eesti Ühispank asuval kontol. Kohtutäituri see toiming on kooskõlas

§-des 132 ja 133 sätestatuga, kuivõrd arestimisel on jäetud avaldaja ühele kontole (selle oli ta ise teatanud kohtutäiturile kontona, kuhu laekub tema töötasu) sissetuleku laekumise korral tema ja ta pereliikme hädavajalikuks ülalpidamiseks mittearestitav osa. Asjaolu, et avaldaja kontodel AS-is SEB Eesti Ühispank ja AS-s Sampo Pank ei olnud kontode arestimise aja seisuga raha, ei muuda kontode arestimistoiminguid seadusvastaseks, kuivõrd arestimise mõtteks on tagada ka edaspidi kontole laekuvate rahasummade allesolek selleks, et ka neile oleks võimalik pöörata sissenõuet. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Avaldaja esitas ringkonnakohtu määruse peale määruskaebuse, milles palub ringkonnakohtu määruse tühistada ja jätta jõusse maakohtu määrus. Määruskaebuse kohaselt oleks ringkonnakohus pidanud lähtuma sellest, mis seaduses sõna-sõnalt kirjas on. Maakohus on õigesti leidnud, et sissetulek täitemenetluse seadustiku tähenduses ei ole vaid töötasu. Avaldaja arvelduskonto arestimisel oli sellel 83 636 krooni 86 senti, mis oli laekunud avaldaja viimaselt tööandjalt, ning selles sisaldus viimase perioodi töötasu ning hüvitis töölepingu ennetähtaegse lõpetamise eest.

§ 132lg 3 kohaselt oleks kohtutäitur võinud arestida vaid 2/3 sellest summast.

  1. Kohtutäitur leidis, et ringkonnakohtu lahend on seaduslik ja põhjendatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  2. Kolleegium leiab, et ringkonnakohtu määrus tuleb menetlusõiguse normi olulise rikkumise tõttu tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 692 lg 1 p 2 alusel tühistada. TsMS § 692 lg 5 teise lause alusel tuleb tühistada ka maakohtu määrus ning asi tuleb saata TsMS § 691 p 4 alusel menetluse jätkamiseks samale maakohtule.
  3. Kolleegium leiab, et ringkonnakohus on maakohtu määrust tühistades ja uut määrust tehes jätnud TsMS § 654 lg-t 4 ja 5 rikkudes ebaõigesti tähelepanuta avaldaja väited selle kohta, millist liiki sissetulek oli avaldaja kontole kantud. Avaldaja on maakohtu istungil väitnud, et tema AS-is Hansapank oleval kontol arestitud raha oli avaldaja viimasest töökohast saadud lõpparve (tl 17). Seda on avaldaja väitnud ka Riigikohtule esitatud määruskaebuses. Riigikohus on mitmes oma varasemas lahendis leidnud, et kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu otsuse ja teeb uue otsuse, siis tuleb võtta seisukoht kõikide hageja ja kostja poolt esimese astme kohtu menetluses esitatud väidete kohta, millele tuginemisest pool ei ole apellatsioonimenetluses sõnaselgelt loobunud (vt selle kohta nt
  4. oktoobri
  5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-80-06,
  6. veebruari
  7. a otsus tsiviilasjas nr 3-21-154-06 ja
  8. juuni
  9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-62-07). See järeldus kehtib kolleegiumi arvates ka hagita menetluses, kui ringkonnakohus tühistab esimese astme kohtu määruse ja teeb ise uue määruse. Tegemist on menetlusõiguse normi olulise rikkumisega ning seetõttu tuleb ringkonnakohtu määrus tühistada.
  10. Kolleegium on seisukohal, et ka maakohtu määrus tuleb tühistada. Täitemenetluse seadustiku §-de 130-136 (

-i II osa

  1. peatüki
  2. jagu pealkirjaga "Sissetuleku arestimise erisused") põhiline eesmärk on tagada võlgnikule tema suhtes korraldatava täitemenetluse tingimustes tema enda ja tema ülalpeetavate ülevalpidamiseks minimaalselt vajalikud vahendid. Selleks näeb

§ 131

ette võlgniku sissetulekud, millele ei saa üldse sissenõuet pöörata või millele saab seda teha erandjuhul.

§ 132

näeb ette piirangud sissetulekute arestimisel nende suurusest lähtuvalt ja

§ 133

näeb muu hulgas ette, et kui võlgniku sissetulek on laekunud tema arvelduskontole, siis kehtivad samasugused arestimise piirangud, nagu on sätestatud

§-des 131 ja 132. Kolleegium peab vajalikuks mainida, et arestimise piirang

§-de 132 ja 133 tähenduses on ühekordne, st sõltumatu võimalusest, et võlgnikul on mitu sissetulekuallikat ja nt üks sissetulek kantakse ühele kontole ja teine teisele kontole või makstakse nt teise tööandja poolt välja sularahas. Sellisel juhul jäetakse arestimata ainult üks summa ühe kuu palga alammäära ulatuses (

§ 132

lg 1).

§ 130

lõike 1 kohaselt ulatub töötasunõude või muu sellesarnase sissetuleku maksmise nõude arestimisega omandatud pandiõigus ka pärast arestimist sissenõutavaks muutuvatele summadele. Viidatud lõikest ja ka

§ 130

teistest lõigetest tuleneb üheselt, et sissetuleku mõiste hõlmab muu hulgas võlgnikule töö eest makstavat tasu, olenemata sellest, kas seda makstakse töölepingu või muu võlaõigusliku lepingu alusel või teenistussuhte alusel. Üldjuhul makstakse töö eest tasu igakuiste perioodiliste maksetena ning sellistel juhtudel on

§-s 132 sätestatud reeglite järgi leitav see summa, mis tuleb igas kalendrikuus võlgniku sissetulekust (töötasust) jätta arestimata. Siiski ei ole välistatud töötasu maksmine ka ühekordse maksena ning ka sel juhul on võimalik kohaldada muu hulgas

§ 132reegleid.

Samuti on praktikas võimalik, et sissetulek

§ 130

jj tähenduses makstakse võlgnikule ühekordse maksena n-ö etteulatuvalt või tagasiulatuvalt, nt ettemaks töövõtulepingu korral, üüri ettemaks mitme tulevase kuu eest, lõpparve maksmine töölepingu lõpetamisel jms. 12. Kolleegium leiab, et

§-d 132 ja 133 kehtivad ka viimati mainitud n-ö etteulatuvalt või tagasiulatuvalt makstava sissetuleku korral, sest ka siis vajab võlgnik kaitset, mida talle

§ 130

jj kohaselt võimaldataks siis, kui mainitud ühekordsed maksed oleksid tehtud perioodiliste maksetena mitme kuu vältel. Erandite kohta vt käesoleva määruse p 17. Sellele asjaolule ei ole ringkonnakohus tähelepanu pööranud (vt käesoleva määruse p 10). Asja uuel läbivaatamisel tuleb võtta seisukoht avaldaja lõpparvet puudutava väite kohta ning anda talle vajaduse korral võimalus esitada tõendeid lõpparve ja selle alusel saadud raha ülekandmise kohta arestitud kontole. Kolleegium juhib tähelepanu ka TsMS § 662 lg 3 esimesele lausele, mille kohaselt võib määruskaebuse põhjendamiseks (s.o hagita menetluses) esitada uusi asjaolusid ja tõendeid. Seega võinuks võlgnik esitada oma väite lõpparve kohta ka alles ringkonnakohtu menetluses ning seda tulnuks siis analüüsida. Kolleegium märgib veel, et selliste ühekordsete n-ö etteulatuvalt või tagasiulatuvalt makstud sissetulekute korral tuleks arestitava ja mittearestitava osa määramisel

§ 130

jj järgi lähtuda kontole kantud terviksummast ning mitte jaotada kontole kantud ühekordne sissetulek mõtteliselt ära mitme kuu peale. Seega tuleks praeguse tsiviilasja näite korral avaldaja kontol olnud summast (83 636 krooni 86 senti) jätta

§ 132

lg 3 järgi arestimata 27 878 krooni 95 senti (selle summa korral on arvestatud ka

§ 132lg-s 1 sätestatuga ning lg 2 kohaselt avaldajal ühe ülapeetava olemasoluga).

13. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu ka järgnevale.

§ 133

lg 1 järgi on võlgnikule antud õigus pöörduda avaldusega kohtutäituri poole, kui tema kontol on arestitud sellised sissetulekud, mida ei saa üldse arestida (

§ 131

) või kui sissetulek on arestitud seadusega lubatust (

§ 132

) suuremal määral.

§ 133

lg 1 teise lause kohaselt tühistab kohtutäitur võlgniku avalduse alusel kolme tööpäeva jooksul konto arestimise ulatuses, mis tagab võlgnikule arestimisele mittekuuluva sissetuleku (

§-des 131 ja 132 sätestatud piirangud). Konto arestimise tehnilisi tingimusi reguleerib

§ 115

.

§ 115

lg 1 teise lause (praeguses asjas kohaldatavas redaktsioonis) kohaselt kannab krediidiasutus kontol oleva raha vastavalt arestimisaktile arestitud ulatuses üle kohtutäituri ametialasele arvelduskontole, välja arvatud juhul, kui täitedokumendiks on hagi tagamise määrus.

§ 115

lg 3 kolmanda lause kohaselt edastab kohtutäitur arestimisakti võlgnikule viivitamatult pärast elektroonilise aresti seadmise kohta info saamist krediidiasutuselt. Sama viivitamatu edastamiskohustus kehtib

§ 115lg 4 kolmanda lause kohaselt ka mitteelektroonilise arestimise korral.

Samas on kohtutäituril

§ 43

lg 1 kohaselt kohustus kanda võlgniku varast sundtäitmise tulemusel kohtutäituri ametialasele arvelduskontole laekunud raha üle sissenõudjale viie tööpäeva jooksul raha laekumisest arvates. Selleks, et eespool viidatud normid oma koostoimes tagaksid võlgnikule tõhusa õiguskaitse sissetulekute ülemäärase arestimise vastu tuleb

§ 43

lg-t 1 ja § 133 lg 1 teist lauset kolleegiumi arvates tõlgendada nii, et kohtutäitur ei või oma kontolt raha üle kanda sissenõudjale enne, kui on täidetud

§ 115

lg 3 ja lg 4 kolmanda lause tingimused ning on möödunud mõistlik aeg, mille jooksul võlgnik saaks esitada

§ 133lg 1 teises lauses nimetatud avalduse.

Üldjuhul tuleks mõistlikuks ajaks lugeda

§ 133

lg 1 teise lause analoogia alusel kolm tööpäeva arestimisakti kättesaamisest arvates. Ka

§ 133

lg 2 sõnastus viitab sellele, et enne raha ülekandmist sissenõudjale tuleb võlgnikule anda mõistlik võimalus avalduse esitamiseks. Vastasel korral võib

§ 133lg-s 1 võlgnikule antud õiguskaitse osutuda ebatõhusaks.

Kolleegium märgib täiendavalt, et arestimisakti lubavad

§ 115

lg-d 3 ja 4 ja

§ 10lg 3 nende koostoimes edastada võlgnikule ka kohtutäituri valitud viisil.

Kui arestimisakt edastatakse posti teel, siis loetakse akt

§ 10

lg 5 kohaselt kätte saaduks tavaliselt kolme päeva möödudes postitamisest arvates. Seega peaks kohtutäitur arestimisakti postitamise korral raha sissenõudjale ülekandmisega ootama reeglina kolm päeva postitamisest arvates ning seejärel kolm tööpäeva arestimisakti eelduslikust kättesaamisest arvates. Praegusel juhul ei ole kohtud kontrollinud, kas võlgnikule oli tagatud tõhusa õiguskaitse võimalus

§ 133lg 1 teise lause alusel.

Toimikus ei ole võlgniku poolt kohtutäiturile esitatud avaldust (kaebust) kontode aresti alt vabastamiseks. Asja uuel läbivaatamisel tuleb seda asjaolu kontrollida.

  1. Kui asja uuel läbivaatamisel selgub, et võlgnikule ei olnud tagatud tõhusa õiguskaitse võimalust, tuleb kohtutäituri otsus tühistada. Sellisel juhul võivad avaldajal tekkida nõuded kohtutäituri vastu kahju hüvitamise normide alusel või sissenõudja vastu alusetu rikastumise normide alusel. Kolleegium juhib kohtute tähelepanu asjaolule, et praegusel juhul ei ole asja lahendamisse kaasatud sissenõudjat, kelle õigusi võib menetluse tulemus aga puudutada. Kolleegium leiab, et hagita menetluses on kohtul hagita menetluse iseloomu arvestades TsMS § 477 ja § 198 lg 1 p 2 alusel kohustus kaasata menetlusse kõik asjast puudutatud isikud. Kolleegium märgib täiendavalt, et kohtutäitur ei tea harilikult, millisest allikast on pärit summad, mis tema koostatud arestimisakti alusel krediidiasutuses arestitakse. Seda on kohtutäituril enamasti võimalik teada saada võlgniku avalduse (kaebuse) alusel, mille esitamiseks peab võlgnikule olema tagatud mõistlik võimalus.
  2. Kohus peab käesoleva määruse p-des 13 ja 14 nimetatud asjaolusid kontrollides silmas pidama ka järgnevat. Toimiku materjalide kohaselt oli avaldaja konto AS-is Hansapank arestitud juba enne täitemenetluse alustamist hagi tagamise korras. Seda on maakohtu istungil väitnud nii avaldaja kui ka kohtutäitur (tl-d 17-18). Seetõttu tuleb maakohtul kontrollida, kas avaldaja teadis konto varasemast arestimisest ja sinna enne arestimist lõpparve ülekandmisest juba enne täitemenetluse alustamist või sai sellest teada vahetult täitemenetluse alustamise järel ja kas tal oli seega mõistlik võimalus esitada täitemenetluse käigus avaldus konto aresti alt osaliseks vabastamiseks selliselt, et kohtutäitur oleks pidanud selle lahendama

§ 133lg 1 teise lause kohaselt enne raha sissenõudjale ülekandmist.

Kui avaldajal oli selline võimalus, puudub alus kohtutäituri otsuse tühistamiseks. Kui avaldaja ei olnud konto arestimisest teadlik enne või vahetult pärast täitemenetluse algust ning tal ei olnud ka tagatud tõhusa õiguskaitse võimalus (vt käesoleva määruse p 13), tuleb kohtutäituri otsus tühistada.

  1. Ringkonnakohus on võtnud seisukoha ka avaldaja poolt maakohtule esitatud väite kohta, et kohtutäitur oleks pidanud avaldajale jätma üheks kuuks ehk ajavahemikuks
  2. novembrist 2006 kuni
  3. detsembrini 2006 kasutada 4000 krooni. Toimiku materjalidest ei ole näha, et avaldaja oleks sellekohase väite esitanud ka kaebuses kohtutäiturile (kaebust ei ole toimikus). Kohtutäituri otsuse põhjal (tl 5) võib teha järelduse, et selline väide on kaebuses esitatud, kuid seda asjaolu tuleb asja uuel läbivaatamisel kontrollida. Kui sellist väidet kohtutäiturile esitatud kaebuses ei ole, tuleb kaebus selle väite osas jätta läbi vaatamata, sest

§ 218

lg 1 teise lause kohaselt ei saa kohtule kohtutäituri otsuse või tegevuse peale ilma eelnevalt kohtutäiturile kaebust esitamata kaevata. Kui selline väide kohtutäiturile esitati, tuleb see lahendada. Kolleegium märgib, et ringkonnakohus on tuvastanud, et arestimisel jäeti avaldaja ühele kontole, mille ta oli ise teatanud kohtutäiturile kontona, kuhu laekub tema töötasu, sissetuleku laekumise korral tema ja ta pereliikme hädavajalikuks ülalpidamiseks mittearestitav osa. Siiski on kolleegium seisukohal, et

§ 132lg-tes 1 ja 2 sisaldub nn absoluutne arestimiskeeld.

See tähendab, et isegi juhul, mil võlgniku algselt esitatud andmete alusel on nimetatud lõigetes sätestatu jäänud järgimata, tuleb võlgnikule tagada (jätta arestimata) ühe kuu palga alammäärale vastav summa ja ülalpeetava kaitseks

§ 132lg-s 2 sätestatud summa, kui algne ekslik arestimine selgub tagantjärele.

Sellistel juhtudel ei saa aga juba sissenõudjale ülekantud summade tagastamist nõuda kahju hüvitamise korras kohtutäiturilt, vaid sissenõudjalt alusetu rikastumise sätete alusel. Sissenõudja on sel juhul raha saanud (osaliselt) tühise arestimisakti alusel ning peab selle tagastama. 17. Kolleegium peab seoses ringkonnakohtu käsitlusega

§ 66

lg 1 p-de 3 ja 12 kohaldamise kohta õiguse ühetaolise kohaldamise huvides vajalikuks märkida järgmist. Ringkonnakohtu seisukoht on õige juhul, mil mittetöötava (

§ 130

jj kohast sissetulekut mittesaava) võlgniku kontol on või sinna laekub täitemenetluse ajal selline ühekordne summa, mida ei ole võimalik võlgniku kaitse eesmärki silmas pidades jaotada arestitavaks ja mittearestivaks osaks

§ 132alusel (st see summa on suurem kui ühe kuu palga alammäär).

Selline summa on nt ühekordne tulu vara võõrandamisest, kingitusena saadud summa jms. Seda ei saa lugeda sissetulekuks

§ 130

jj mõttes, sest sellisel juhul ei ole mittetöötava võlgniku korral võimalik kindlaks määrata, mitme kuu peale ette tuleks kontole laekunud summast jätta võlgnikule alles mittearestitav summa. Kui tegemist on töötava (

§ 130

jj kohast sissetulekut saava) võlgnikuga, siis tuleb eelistada sissenõudja huvisid, viidatud laadi ühekordsed summad ei kuulu § 132 kohaldamisalasse. Lähtuda tuleb võlgniku töötasust ja jätta sellest töötasust võlgniku käsutusse §-s 132 ettenähtud summad. Sellistel juhtudel on aga vajaduse korral sobiv kohaldada

§ 110

kaudu ringkonnakohtu viidatud

§ 66lg 1 p 3 ja 12.

Need annavad võlgnikule õiguse esitada kohtutäiturile avaldus ja paluda arestimine teatud ulatuses tühistada, kuna kogu (nt kingitusena saadud) summa arestimine ei jätaks võlgnikule raha üheks kuuks vajalike toiduainete ostmiseks ja üheks kütteperioodiks vajamineva küttevaru soetamiseks (

§ 66

lg 1 p 3) või oleks vastuolus heade kommetega (

§ 66lg 1 p 12).

Kolleegium märgib, et

§ 66

lg 1 p 12 võib anda aluse arvestada summa aresti alt vabastatava osa määramisel ka võlgnikul ülalpeetavate olemasoluga. Kolleegium leiab, et

§ 66

alusel esitatava võlgniku avalduse esitamise tähtajaks tuleb selguse huvides lugeda reeglina samuti kolm tööpäeva arestimisakti kättesaamisest arvates (vt käesoleva määruse p 13). 18. Kuna määruskaebus rahuldatakse, tuleb määruskaebuselt tasutud kautsjon TsMS § 149 lg 4 alusel tagastada. Ants Kull, Villu Kõve, Jaak Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.