Obsah (6)

§ 291§ 288§ 73§ 121§ 49§ 57

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 291järgi Tallinna Ringkonnakohtu 23.

aprilli

1. a otsus kriminaalasjas nr 1-11- 13127 Harry Mäkkeri kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak, kassatsioon Prokuratuur, esindaja ringkonnaprokurör Vahur Verte
2. oktoober 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Tühistada Tallinna Ringkonnakohtu
4. aprilli
5. a ja Harju Maakohtu
6. augusti
7. a otsused, välja arvatud osas, millega jäeti rahuldamata B.M. W. menetluskulude hüvitamise taotlus, ja osas, millega ringkonnakohus mõistis riigilt Harry Mäkkeri kasuks välja hüvitise apellatsioonimenetluse kulude katteks.
8. Saata kriminaalasi uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
9. Teha ringkonnakohtu otsuse resolutiivossa täpsustus, asendades selles sõnad "504 eurot (viissada nelikümmend eurot)" sõnadega "504 eurot (viissada neli eurot)".
10. Määrata OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must kassatsioonimenetluses Harry Mäkkerile osutatud riigi õigusabi eest makstava tasu suuruseks 259 (kakssada viiskümmend üheksa) eurot 20 senti, sealhulgas käibemaks 43 eurot 20 senti. Jätta see menetluskulu riigi kanda.
11. Kassatsioon rahuldada osaliselt. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
12. Harry Mäkker anti kohtu alla süüdistatuna

§ 291järgi järgmise kuriteo toimepanemises.

H. Mäkker töötas patrullpolitseinikuna, olles seega ametiisik

§ 288lg 1 mõttes.

Täites ametialaseid ülesandeid, kasutas H. Mäkker

1. juunil
2. a kella 21.57 paiku Tallinnas Kolde puiestee 65 asuvas Põhja Prefektuuri Kesklinna politseijaoskonna hoovis põhjendamatult ja ebaseaduslikult vägivalda kinnipeetava B.M. W. suhtes. Lüües B. M. W. korduvalt rusikaga pähe, tekitas H. Mäkker talle füüsilist valu ja kergeid tervisekahjustusi (marrastused näol, põsel ja otsmikul ning ninaverejooks).
3. Harju Maakohtu
4. augusti
5. a otsusega mõisteti H. Mäkker

§ 291järgi õigeks.

2.1 Maakohus tuvastas, et H. Mäkker oli süüdistuses märgitud ajal politseiametnikuna teenistuses.

1. juunil
2. a kella 21.57 ajal lõi B.M. W. H. Mäkkerit rusikaga vastu alalõuga ja põhjustas talle tervisekahjustusi. Samas luges kohus tõendatuks ka selle, et H. Mäkker lõi B.M. W. korduvalt rusikatega kas pea või ülakeha piirkonda. Neid lööke tehes ei olnud H. Mäkker enam hädakaitseseisundis. Oma sellise tegevusega põhjustas süüdistatav kannatanule füüsilist valu, kuid uuritud tõendid ei kinnita vastuvaidlematult seda, kas ja kui, siis milliseid tervisekahjustusi H. Mäkker B.M. W.-le tekitas. Ühtlasi tõdes kohus, et politseiametnikul ei ole õigust kasutada vägivalda, mis on ründe iseloomu arvestades ilmselgelt ebaproportsionaalne või liiga intensiivne. Politseiametniku vastu suunatud ründe korral tuleb jõu kasutamine lõpetada pärast ründe tõrjumist, mis antud juhul lõppes pärast esimest lööki ja B.M. W. pikalipanekut. 2.2 Samas märkis maakohus, et kvalifitseerimaks süüdistatava tegu

§ 291

järgi võimuliialdusena, tuleb igal juhul süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus. Praeguses asjas puuduvad süüdistusaktis viited politsei- ja piirivalve seaduse sätetele, mille alusel H. Mäkkeri käitumine ebaseaduslikuks loetakse. Lähtuvalt Riigikohtu seisukohtadest asjas nr 3-1-1-31-10 (p 10), on nõutav, et süüdistuses oleksid ära näidatud need õigusnormid, mida H. Mäkker rikkus. Tulenevalt võistlevuse põhimõttest ei saa kohus omal algatusel süüdistust muuta ega nõuda prokurörilt uue süüdistuse esitamist või olemasoleva süüdistuse muutmist.

§ 291

objektiivsete tunnuste sisustamisel pole kohtul võimalik lähtuda politsei- ja piirivalveseaduse normidest, millele süüdistusaktis ei osutata. Süüdistuse piiridest väljumata puudub kohtul aga käesolevas asjas võimalus teha kindlaks süüdistatava karistusõigusliku vastutuse aluseks olevaid asjaolusid, eeskätt tuvastada koosseisupärase teo toimepanekut. Seetõttu tuleb H. Mäkker õigeks mõista.

1. Harju Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokuratuur ja kannatanu esindaja vandeadvokaadi vanemabi Rein Laid. Mõlemad apellandid taotlesid maakohtu otsuse tühistamist ja H. Mäkkeri süüditunnistamist ning karistamist.
2. Tallinna Ringkonnakohtu
3. aprilli
4. a otsusega tühistati Harju Maakohtu õigeksmõistev otsus. Ringkonnakohus tunnistas H. Mäkkeri

§ 291

järgi süüdi ja teda karistati vangistusega 1 aastaks.

§ 73

alusel jättis kohus mõistetud karistuse tingimisi 3-aastase katseajaga täitmisele pööramata. Ringkonnakohtu põhiseisukohad olid järgmised. 4.1 Kumbki apellant ei vaidlusta maakohtu tuvastatud faktilisi asjaolusid. Seda teevad üksnes süüdistatav ja tema kaitsjad oma kirjalikes seisukohtades. KrMS § 331 lg 2 kohaselt arutab ringkonnakohus kriminaalasja apellatsiooni piires. Sellest lähtuvalt jättis kohtukolleegium tähelepanuta süüdistatava ja tema kaitsjate väited, milles ei nõustutud maakohtu tuvastatuga. 4.2

§-s 291 sätestatud kuriteo objektiivne koosseis sisaldab kahte alternatiivi, milleks on 1) relva või erivahendi kasutamine ja 2) vägivalla kasutamine. H. Mäkkerile on esitatud süüdistus

§ 291teise alternatiivi järgi füüsilise vägivalla kasutamises.

Süüdistusest nähtuvalt seisnes jõu kasutamise ebaseaduslikkus selles, et jõu kasutamiseks puudus seaduslik alus. Maakohus tugines ekslikult Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-31-10. Erinevalt praegusest asjast, kus H. Mäkkerit süüdistatakse vägivalla ebaseaduslikus kasutamises, käsitleb Riigikohtu viidatud otsus erivahendi ebaseaduslikku kasutamist. Kuna H. Mäkkerit ei süüdistata erivahendi ebaseaduslikus kasutamises, puudus ka alus viidata politsei- ja piirivalve seaduse sätetele, mis reguleerivad vahetu sunni raames erivahendite või relva kasutamist. H. Mäkkeri rikkumine ei seisne mitte ülemäärase jõu kasutamises, vaid selles, et ta kasutas jõudu ilma seadusliku aluseta. Ebaseaduslik vägivald

§ 291

mõttes seisnes käesoleval juhul

§-s 121 kirjeldatud käitumises, mille maakohus on vastuvaidlematult tuvastanud. Ringkonnakohus ei nõustunud esimese astme kohtu seisukohaga, et lisaks tuleb tuvastada ka politsei- ja piirivalveseaduse rikkumine. Kannatanu peksmine ei ole hõlmatud ühegi vahetut sundi lubava politsei- ja piirivalveseaduse normiga. B.M. W. peksmine on käsitatav kehalise väärkohtlemisena, kuid kuna see toimus politseiametniku poolt ametiülesannete täitmise ajal, siis ei saa seda hinnata mitte

§ 121

järgi, vaid

§ 291järgi kvalifitseeritava kuriteona.

Seetõttu tuleb maakohtu õigeksmõistev otsus tühistada ja H. Mäkker talle esitatud süüdistuses süüdi tunnistada. 4.3 Arvestades karistust kergendavate ja raskendavate asjaolude puudumist, H. Mäkkeri süü suurust, sh kannatanu eelnevat käitumist, leidis ringkonnakohus, et prokuröri taotletud karistus - 1 aasta vangistust - on põhjendatud. Kuna H. Mäkker ei ole varem seadust rikkunud, siis on põhjendatud ka tema karistusest tingimisi vabastamine. Samas nõustus kohtukolleegium prokuröri taotletud lisakaristuse mõistmisega.

§ 49alusel tuleb H.

Mäkkerile lisakaristusena kohaldada tegutsemiskeeldu ja võtta temalt ära õigus töötada politseiametnikuna. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD 5. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni H. Mäkkeri kaitsja vandeadvokaadi vanemabi Anne Vissak, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Samuti palub kaitsja täpsustada ringkonnakohtu otsuse resolutsioonis märgitud menetluskulude summat, mis riigilt välja mõistetakse, ja lugeda selleks 504 eurot. Kassaatori põhiväited on järgmised. 5.1 Nõustuda ei saa ringkonnakohtu järeldusega, et maakohtu tuginemine Riigikohtu otsusele asjas nr 3-1-1-31-10 ei ole asjakohane. Jääb arusaamatuks, millest lähtudes ringkonnakohus

§ 291koosseisualternatiive eristas.

Ebaseaduslikkuse kui

§ 291

koosseisutunnuse sisustamisel pole vahet, kas tegemist on relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamisega. Kohtul olnuks teoreetiline võimalus tuvastada vägivalla kasutamise ebaseaduslikkus üksnes juhul, kui süüdistuses oleks viidatud eriseadusele. 5.2 H. Mäkker tunnistati süüdi ebakonkreetse süüdistuse alusel. Süüdistusest ei nähtu, mitut ja millisel kellaajal tehtud H. Mäkkeri lööki saab pidada ebaseaduslikuks vägivallaks. 5.3 Ringkonnakohus pole tuvastanud, millal lõppes H. Mäkkeri hädakaitseseisund. Samuti pole kohus kontrollinud, kas H. Mäkkeri teos ei sisaldu

§-des 28 ja 31 sätestatud õigusvastasust välistavaid asjaolusid. 5.4 Karistuse mõistmisel jättis ringkonnakohus arvestamata

§ 57lg 1 p-des 6 ja 8 ette nähtud karistust kergendavad asjaolud.

5.5 Ringkonnakohus ei ole kohtuotsuse resolutsioonis H. Mäkkerile lisakaristust mõistnud. Küll aga ilmneb lisakaristuse kohaldamine kohtuotsuse põhjendavast osast. Seega on ringkonnakohtu otsuses tegemist KrMS § 339 lg 1 p-s 8 sätestatud kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega. Ühtlasi kohaldas ringkonnakohus vääralt ka materiaalõigust, kuna H. Mäkkerile on lisakaristus mõistetud tähtaega määramata.

§ 49

kohaselt võib kohus võtta süüdimõistetult teataval ametikohal töötamise või teataval tegutsemisalal tegutsemise õiguse kuni kolmeks aastaks. 5.6 Ringkonnakohus kajastas Eesti Vabariigilt H. Mäkkeri kasuks väljamõistetava summa kohtuotsuse resolutsioonis ebatäpselt. 6. Kassatsioonivastuses palub prokuratuur tühistada ringkonnakohtu otsuse H. Mäkkerile mõistetud karistuse osas ja saata kriminaalasi ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Prokuratuuri väited on järgmised. 6.1 H. Mäkkeri süüditunnistamine

§ 291järgi on seaduslik.

Nõustuda ei saa kassaatori arvamusega, nagu tuleks

§ 291sisustamisel igal juhul lähtuda politsei- ja piirivalveseadusest.

H. Mäkkerit ei süüdistata erivahendi ebaseaduslikus kasutamises, vaid vägivallas. Seetõttu ei saa praeguses asjas tugineda seisukohtadele, mida Riigikohus väljendas

§ 291esimese koosseisualternatiivi kohta asjas nr 3-1-1-31-10.

6.2 Ehkki ringkonnakohus kohaldas H. Mäkkeri suhtes õigustatult

§-s 49 ette nähtud lisakaristust, on kohus jätnud ekslikult kindlaks määramata lisakaristuse tähtaja, samuti ei nähtu lisakaristuse kohaldamine kohtuotsuse resolutsioonist. Seetõttu tuleks kohtuotsus karistuse mõistmist puudutavas osas tühistada. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 7.

§ 291

näeb ette karistuse ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt relva, erivahendi või vägivalla ebaseadusliku kasutamise eest. 8. Käesolevas kriminaalasjas on keskne õiguslik vaidlus selles, kas isiku süüditunnistamine

§ 291

kolmanda koosseisualternatiivi "vägivalla ebaseaduslik kasutamine" järgi eeldab igal üksikjuhul viidet vägivalla ebaseaduslikkust sisustavatele õigusnormidele.

1. Kolleegium selgitab, et tunnus "ebaseaduslik" esineb süüteokoosseisudes kahes erinevas tähenduses. Esmalt võib tegemist olla sellise blanketse koosseisutunnusega, mis tuleb alati sisustada väljapoole karistusseadust jäävate õigusnormidega, näidates ära, milles teo ebaseaduslikkus konkreetsel juhul seisnes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-11-31-10, p 9;
4. oktoobri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-41-07, p 8 ja
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-107-00, p 4.1). Sellisel juhul peavad nii süüdistuses kui ka kohtuotsuses olema viited õigusnormidele, millega süüdistatava tegu vastuolus oli. Teisalt leidub aga ka süüteokoosseise, mille dispositsioonis kirjeldatud käitumine on tulenevalt mingist konkreetsest normist eelduslikult alati ebaseaduslik. Näiteks

§-s 201 nimetatud valduses oleva võõra vallasasja või isikule usaldatud muu võõra vara enda või kolmanda isiku kasuks pööramine on eelduslikult alati ebaseaduslik vastuolu tõttu asjaõigusseaduse (AÕS) § 68 lg-ga 1.

§-s 266 kirjeldatud valdaja tahte vastaselt võõrasse hoonesse, ruumi, sõidukisse või piirdega alale tungimine rikub aga eelduslikult alati AÕS § 40 lg-t

1. Selliste süüteokoosseisude puhul ei ole süüdistuses ega kohtuotsuses vaja viidata teo ebaseaduslikkust sisustavale õigusnormile. (Vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. oktoobri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-40-12, p 11 ja
4. detsembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-96-06, p 14).
6. Seoses

§-ga 291 on Riigikohus varem märkinud, et koosseisutüübilt on tegemist alternatiivaktilise formaalse kuriteokoosseisuga. Süüteo kvalifitseerimiseks võimuliialdusena tuleb süüdlase käitumises tuvastada vähemalt ühe dispositsioonis kirjeldatud koosseisutunnuse esinemine, kuid vaadeldav süütegu võib seisneda ka mitme tunnuse samaaegses realiseerimises. Igal konkreetsel juhul tuleb süüdistuses näidata, milles süüdlase teo ebaseaduslikkus seisnes. Teisisõnu peab süüdistusfunktsiooni kandja süüdistuses osutama õigusnormidele, mille nõudeid toimepanija rikkus. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 30. aprilli 2010. a otsus asjas nr 3-1-1-31-10, p 10.) Kolleegium ei jaga ringkonnakohtu ja prokuratuuri arvamust, nagu oleks tunnusel "ebaseaduslik"

§-s 291 erinevate koosseisualternatiivide puhul erinev tähendus ja et asjas nr 3-1-1-31-10 väljendatud seisukohad pole praeguses kohtuasjas asjassepuutuvad, sest H. Mäkkerit ei süüdistata mitte relva või erivahendi, vaid vägivalla ebaseaduslikus kasutamises. Selliseks eristamiseks ei ole alust. 11. Vahetu sunni, sh vägivalla kasutamine ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt on allutatud eriregulatsioonile. Sellises olukorras ei saa vägivalla kasutamist ametialaseid ülesandeid täitva ametiisiku poolt pidada juba eelduslikult alati ebaseaduslikuks. Selleks, et ametiisik vägivalla kasutamises

§ 291

järgi süüdi tunnistada, tuleb kontrollida, kas ja kui, siis milliseid vahetu sunni kohaldamist reguleerivaid norme ametiisik vägivalda kasutades rikkus. Seega peab

§ 291

järgi esitatavas süüdistuses, samuti kohtuotsuses lisaks ametiisiku vägivallale alati eraldi ära näitama ka selle, et konkreetse juhtumi puhul ei olnud täidetud ühegi vägivalla kasutamist lubava normi eeldusi või et kasutatud vägivald väljus normiga lubatud piiridest. 12. H. Mäkkerile

§ 291

järgi esitatud süüdistuses kirjeldatakse tema poolt politseiametnikuna ametialaste ülesannete täitmise käigus B.M. W. suhtes kasutatud vägivalda ja väidetakse selle põhjendamatust. Süüdistuses ei ole aga ära näidatud, et vägivalda kasutades toimis H. Mäkker

§ 291

mõttes ebaseaduslikult, s.t puuduvad viited politseiametniku poolt vahetu sunni kasutamist reguleerivatele normidele, mida H. Mäkker rikkus.

2. aprilli
3. a otsuses asjas nr 3-1-1-25-12 leidis kolleegium, et olukorras, kus süüdistuses ei ole nõuetekohaselt kirjeldatud blanketset koosseisutunnust sisustavaid sätteid ja kohus pole isikut süüdi tunnistades sellele veale tähelepanu pööranud, on tegemist kriminaalmenetlusõiguse olulise rikkumisega KrMS § 339 lg 2 tähenduses. Samas asus kolleegium seisukohale, et selline menetlusõiguse rikkumine ei too kaasa kuriteosündmuse või kuriteo selgitamise võimatust või tõendamiseseme asjaolude tuvastamatust (KrMS § 309 lg 2) ning on võimalik kriminaalasja uuel arutamisel kõrvaldada, selgitades välja, kas ja kui, siis milliseid norme süüdistatav rikkus. (Vt viidatud otsuse punkte 10-12.)
4. Lisaks märgib kolleegium, et maakohus on küll põhjendanud, miks tema arvates ei ole tuvastatav H. Mäkkeri poolt

§ 291järgi kvalifitseeritava kuriteo toimepanemine.

Samas, olles kindlaks teinud, et H. Mäkker kasutas kannatanu suhtes vägivalda, jättis maakohus tuvastatud vägivallale õigusliku hinnangu andmata.

1. Eeltoodud põhjustel ja juhindudes KrMS 362 p-st 2, § 361 lg 1 p-st 6 ja lg-st 2 ning § 341 lg-st 3, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium nii Tallinna Ringkonnakohtu
2. aprilli
3. a kui ka Harju Maakohtu
4. augusti
5. a otsused, välja arvatud osas, millega B.M. W. menetluskulude hüvitamise taotlus jäeti rahuldamata, ja osas, millega ringkonnakohus mõistis riigilt H. Mäkkeri kasuks välja hüvitise apellatsioonimenetluse kulude katteks. Apellatsioonimenetluse kulude summa osas täpsustab kolleegium kassaatori taotlusel KrMS § 361 lg 1 p 2 alusel ringkonnakohtu otsust, asendades selles sõnad "504 eurot (viissada nelikümmend eurot)" sõnadega "504 eurot (viissada neli eurot)". Kolleegium saadab kriminaalasja uueks arutamiseks Harju Maakohtule teises kohtukoosseisus.
6. H. Mäkkeri kaitsja esitas Riigikohtule taotluse määrata H. Mäkkerile kassatsioonimenetluses osutatud riigi õigusabi eest OÜ-le Advokaadibüroo Sirje Must tasu 259 eurot 20 senti (sh käibemaks 43 eurot 20 senti). Taotluse kohaselt kulus kaitsjal kassatsiooni koostamiseks 7,5 tundi. Riigikohus leiab, et kaitsja taotlus on põhjendatud ja tuleb RÕS § 23 lg-st 1, § 22 lg-st 7, § 21 lg-st 3 ning Eesti Advokatuuri juhatuse
7. detsembri
8. a otsuse (
9. mail 2013 jõustunud redaktsioonis) punktidest 2, 3 ja 16 juhindudes rahuldada. Lähtudes KrMS § 175 lg 1 p-st 4 ja § 186 lg-st 1, jääb H. Mäkkeri kaitsjale kassatsioonimenetluses määratud tasu menetluskuluna riigi kanda. Ott Järvesaar, Jüri Eerik Kergandberg