3-1-1-122-13

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend 3-1-1-122-13

1. detsember 2013 Eesistuja Jüri Ilvest, liikmed Ott Järvesaar ja Lea Kivi F.I (F.I) väärteoasi liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi Harju Maakohtu
2. juuni
3. a kohtuotsus väärteoasjas nr 4-133296 F.I kaitsja vandeadvokaat Ramon Rask, kassatsioon Kohtuväline menetleja, Politsei- ja Piirivalveameti Põhja prefektuur Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenetluse pooled Asja läbivaatamise kuupäev ja viis
4. november 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
5. Tühistada Harju Maakohtu
6. juuni
7. a otsus F.I väärteoasjas liiklusseaduse § 224 lg 2 järgi täies ulatuses ja saata väärteoasi Harju Maakohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus.
8. Kassatsioon rahuldada osaliselt.
9. Mõista Eesti Vabariigilt F.I kasuks välja 547 (viissada nelikümmend seitse) eurot ja 20 (kakskümmend) senti, sealhulgas käibemaks 91 (üheksakümmend üks) eurot ja 20 (kakskümmend) senti valitud kaitsjale kassatsioonimenetluses maksmisele kuuluva tasu katteks. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
10. Põhja prefektuuri korrakaitsebüroo liiklusjärelevalvekeskuse menetlustalituse vanem-väärteomenetleja politseileitnant Kairi Palits karistas
11. mai
12. a otsusega väärteoasjas nr 2302,13,005491 F.I liiklusseaduse (LS) § 224 lg 2 järgi kvalifitseeritava väärteo toimepanemise eest rahatrahviga 210 trahviühikut, s.o 840 eurot ja LS § 224 lg 3 p 1 alusel lisakaristusena mootorsõiduki juhtimise õiguse äravõtmisega neljaks kuuks. Toimepandud väärtegu seisnes selles, et menetlusalune isik juhtis
13. aprillil 2013 kell 23.15 Randvere teel Tallinnas mootorsõidukit juhile keelatud seisundis, kus alkoholisisaldus tema ühes liitris väljahingatavas õhus oli mitte väiksem kui 0,46 mg. Sellega rikkus F.I LS § 69 lg-s 5 sätestatud keeldu.
14. Kohtuvälise menetleja otsuse peale esitas menetlusalune isik kaebuse Harju Maakohtule, taotledes otsuse tühistamist osas, milles talle määrati lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmine neljaks kuuks. F.I leidis, et lisakaristus ei ole proportsionaalne toimepandud süüteoga. Ta selgitas, et jõi teatris olles klaasi konjakit ja pärast õhtusöögi kõrvale pokaali veini, teades, et koju sõidab elukaaslane. Teel kodu poole tekkis neil aga tüli, mispeale elukaaslane teatas, et ta enam edasi ei sõida, ja lahkus autost. Kuna koduni olid jäänud vaid mõned kilomeetrid ning alkoholi oli F.I tarbinud väikeses koguses, otsustas ta ise vaikselt edasi sõita, ehkki oleks pidanud auto tee äärde jätma. F.I ei ole varem sellist rikkumist toime pannud ning ta kahetseb juhtunut. Peale selle märkis ta, et ei rikkunud ühtegi teist liiklusnõuet, st ei ületanud kiirust, kandis turvavööd, auto oli tehniliselt korras jne. Juhtimisõiguse äravõtmine raskendab oluliselt tema igapäevatöö tegemist ja liikumisraskustega 79-aastase ema hooldamist. Mõistetud põhikaristus täidab oma eesmärgi ka ilma lisakaristuse kohaldamiseta.
15. Harju Maakohtu
16. juuni
17. a otsusega jäeti F.I kaebus kohtuvälise menetleja otsuse peale rahuldamata. Maakohus leidis, et menetlusaluse isiku süüd tuleb alkoholipiirmäära ületamise määra arvestades hinnata keskmiseks. Karistust kergendava asjaoluna on võimalik arvestada puhtsüdamlikku kahetsust, mida F.I avaldas maakohtule esitatud kaebuses. Karistust raskendavaid asjaolusid ei esine. Kohus arvestas ka seda, et isikul puuduvad kehtivad väärteokaristused. Eeltoodud asjaolusid ning õiguskorra kaitsmise huve silmas pidades leidis kohus, et põhikaristusena rahatrahvi sanktsiooni 2/3 määras ja lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise kohaldamine oli igati põhjendatud. Kohus märkis, et kuna mootorsõiduki juhtimine lubatud alkoholipiirmäära ületades on laialdaselt levinud, on selle piiramiseks põhjendatud rangemate karistuste ning lisakaristuste määramine, kuivõrd leebemad karistused pole suutnud rikkumiste arvu vähendada. Seejuures kohaldatakse sellise süüteo puhul üldjuhul lisakaristust ning selle võib kohaldamata jätta vaid erandlikel asjaoludel. Praegusel juhul kohus selliseid asjaolusid ei tuvastanud. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
18. Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni menetlusaluse isiku kaitsja vandeadvokaat Ramon Rask, taotledes otsuse tühistamist F.I-le mõistetud lisakaristuse osas. 4.1 Kassaator leiab, et maakohus on lisakaristust mõistes kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. Kassaatori hinnangul ei ole F.I-le määratud lisakaristus ning selle tagajärjed proportsionaalsed toimepandud väärteoga. Mõistetud põhikaristus täidab oma eesmärgi ka ilma lisakaristuse kohaldamiseta. Arvesse ei ole võetud, et menetlusalust isikut ei ole varem sellise rikkumise eest karistatud ning tal puuduvad kehtivad karistused. Samuti ei pannud F.I peale LS § 224 lg-s 2 sätestatud väärteo toime ühtegi muud liiklusrikkumist (nt kiiruse ületamist, turvavööta sõitmist jne). Samuti tuleb arvestada, et F.I joove oli väike, s.o alla LS § 224 lg 2 keskmise piirmäära. Esineb ka karistust kergendav asjaolu - puhtsüdamlik kahetsus. Samuti on F.I tasunud talle mõistetud rahalise karistuse. Arvestada tuleks ka seda, et F.I vajab juhtimisõigust oma 79aastase ema abistamiseks ning tööülesannete täitmiseks. 4.2 Kassaatori hinnangul on maakohus ebaõigesti tõlgendanud senist kohtupraktikat. Nimelt on Riigikohus olnud seisukohal, et lisakaristust tuleb üldjuhul kohaldada korduva kuriteo, mitte esmakordse väärteo toimepanemisel. F.I puhul on tegemist just viimase juhtumiga. Kassaator leiab, et põhikaristus on piisav, täitmaks F.I puhul karistuse eesmärke. Ka rahatrahvi tasumine kinnitab F.I seaduskuulekust ja soovi teha määratud karistusest järeldused.
19. Kohtuväline menetleja esitas F.I kaitsja kassatsioonile vastuse, milles leiab, et kaebus on põhjendamatu. Maakohus on vastavalt väärteomenetluse seadustiku (VTMS) § 123 lg-le 2 arutanud väärteoasja täies ulatuses ning leidnud, et F.I süü on täielikult tõendatud ning tema tegu õigesti kvalifitseeritud. Kohtuotsus on põhjendatud ning kohtu siseveendumuse kujunemine jälgitav. Maakohus ei ole otsuse tegemisel rikkunud menetlusõigust ega kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
20. Kolleegium leiab, et Harju Maakohtu otsus tuleb tühistada väärteomenetlusõiguse olulise rikkumise ja materiaalõiguse ebaõige kohaldamise tõttu.
21. Maakohtu otsuses puuduvad põhjendused F.I teo karistusõigusliku hinnangu kohta. Kohus on kohtuvälise menetleja otsuse peale esitatud kaebust lahendades piirdunud üksnes kaebuses esitatud taotluse käsitlemisega. Selliselt on maakohus rikkunud VTMS § 123 lg-s 2 sätestatud põhimõtet, mille kohaselt arutab maakohus väärteoasja täies ulatuses (ab ovo), sõltumata esitatud kaebuse piiridest, kontrollides kohtuvälise menetleja otsuse tegemise aluseks olnud faktilisi ja õiguslikke asjaolusid. Väärteoasja arutamine ab ovo tähendab muu hulgas maakohtu kohustust vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele ja näidata VTMS § 110 alusel kohtuotsuse põhiosas nii tõendite analüüsi kui ka seda, millised asjaolud on loetud tõendatuks ning millele on otsuse tegemisel tuginetud. Kohtu siseveendumuse kujunemine peab olema otsuse lugemisel jälgitav ja selles sisalduvad järeldused seostatud kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaoludega. Samuti tuleb kohtul vastavalt VTMS § 133 p-le 4 muu hulgas välja selgitada, kas tegu on väärtegu ja kas see on õigesti kvalifitseeritud. Eelöeldu tähendab, et otsuses peab sisalduma menetlusalusele isikule etteheidetava teo koosseisupärasuse ja vajadusel ka õigusvastasuse ning süülisuse analüüs. Olukord, kus maakohtu otsus nendele nõuetele ei vasta, on käsitatav väärteomenetlusõiguse olulise rikkumisena VTMS § 150 lg 1 p 7 mõttes (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsused asjades nr 3-1-1-55-08, p 8; nr 3-1-1-74-08, p 7 ja nr 3-1-1-71-09, p 12).
22. Ehkki juba eelnev rikkumine tingib maakohtu otsuse tühistamise ja väärteoasja uueks arutamiseks saatmise, nõustub kolleegium ka kaitsja seisukohaga, mille kohaselt on maakohus F.I-le lisakaristuse mõistmisel kohaldanud ebaõigesti materiaalõigust, s.o karistusseadustiku (KarS) §-s 56 sätestatud karistamise aluseid.
23. Lisakaristust nagu põhikaristustki tuleb mõista KarS § 56 alusel ja see peab vastama karistuse eesmärkidele. See tähendab, et karistamise aluseks on isiku süü, arvestades karistust kergendavaid ning raskendavaid asjaolusid, võimalust mõjutada süüdlast edaspidi süütegude toimepanemisest hoiduma ning õiguskorra kaitsmise huve. Lisakaristuse mõistmisel tuleb arvestada selle kahetise iseloomuga: lisakaristus ei täida mitte ainult süüd heastavat, vaid ka ühiskonna turvalisust tagavat ülesannet. Seega aktualiseerub lisakaristuse kohaldamine juhtudel, mil põhikaristus ei ole eripreventiivse eesmärgi saavutamiseks piisav ja süüdlane võib olla ühiskonnale jätkuvalt ohtlik. Lisakaristuse seisukohalt olulistel eripreventiivsetel kaalutlustel tuleb arvestada, kui rängalt juhtimisõiguse äravõtmine iseenesest ja karistuse aeg isikule mõjub (võttes seejuures arvesse, kas tegemist oli harjumus- või juhusesüüteoga). Ehkki ka lisakaristuse kohaldamisel tuleb vaieldamatult arvestada üldpreventiivsete kaalutlustega, ei tohi need anda põhjust kohaldada juhtimisõiguse äravõtmist üle piiri, mis on kindlaks määratud süü suuruse ja eripreventiivsete vajadustega. Käesolevas asjas on maakohus eeltoodud põhimõtete vastu eksinud, sest lähtus lisakaristuse mõistmisel üksnes ühiskonnas liiklusalaste süütegude toimepanemise piiramise vajadusest, s.o õiguskorra kaitsmise huvidest.
24. F.I-le lisakaristuse mõistmisel on maakohus jätnud täielikult kõrvale toimepandud süüteo asjaolud ja süüdlase isiku ning lähtunud asjaolust, et kuivõrd samalaadseid süütegusid pannakse ühiskonnas toime massiliselt, tuleb nende piiramiseks määrata süüdlastele rangemaid karistusi ning kohaldada lisakaristusi. Seejuures on maakohus senisele kohtupraktikale viidates leidnud, et üldjuhul kohaldatakse sellise süüteo toimepanemisel lisakaristust ning lisakaristuse kohaldamata jätmiseks peavad esinema erandlikud asjaolud. Kohus on aga jätnud tähelepanuta, et nimetatud seisukohale on Riigikohus asunud korduvalt sõidukit alkoholijoobes juhtinud isikute puhul (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus asjas nr 3-1-110-03, p 7). Sellisel juhul võimaldab isiku poolt korduv nõuete rikkumine järeldada tema allumatust kehtestatud korrale, mis muudab tema poolt uue samalaadse rikkumise toimepanemise tõenäolisemaks ning tingib ohu vältimiseks lisakaristuse kohaldamise. Samas ei saa ka korduvalt rikkumise toime pannud isikutele lisakaristust kohaldada automaatselt, vaid seda tuleb eraldi kaaluda ja põhistada. Pelk viide senisele kohtupraktikale ei ole lisakaristuse kohaldamise põhjendusena piisav. Praegusel juhul ei ole aga sootuks tegemist kirjeldatud olukorraga, kuivõrd F.I ei ole samalaadse rikkumise eest karistatud.
25. Iseenesest ei ole ka esmakordse rikkumise toime pannud isiku puhul välistatud temalt sõiduki juhtimisõiguse äravõtmine. Nii sisaldab LS § 224 lg 3 ka eraldi alapunkte lisakaristusena juhtimisõiguse äravõtmise määrade kohta vastavalt sellele, kas isikut on varem nimetatud paragrahvis sätestatud väärteo eest karistatud või mitte. Võttes arvesse, et sõiduki juhtimisõiguse äravõtmise esmane eesmärk on tagada, et isik ei saaks enam samalaadseid rikkumisi toime panna, tuleb kohtul lisakaristuse mõistmisel näidata, millistele asjaoludele tuginevalt ta sellise ohu olemasolu tuvastatuks loeb. Üksnes abstraktne võimalus, et isik asub taas alkoholi piirmäära ületades sõidukit juhtima, ei ole lisakaristuse kohaldamiseks piisav. Kui korduvalt rikkumise toime pannud isiku puhul on ohu olemasolu tuletatav juba korduvuse faktist, siis esmakordse rikkumise puhul peaksid esinema kas isiku süüd (nt piirmäära oluline ületamine, täiendavate liiklusnõuete rikkumine) või tema isikut (hoolimatu suhtumine oma teosse) iseloomustavad asjaolud, mis muudavad selle võimaluse tavapärasest suuremaks.
26. Tulenevalt eelnevast ja tuginedes VTMS § 174 p-le 7, § 175 p-dele 1 ja 2 ning § 150 lg 1 p-le 7, rahuldab kriminaalkolleegium osaliselt kaitsja kassatsiooni, tühistab Harju Maakohtu
27. juuni
28. a kohtuotsuse F.I väärteoasjas LS § 224 lg 2 järgi ja saadab väärteoasja samale kohtule uueks arutamiseks teises kohtukoosseisus. Maakohtul tuleb arutada väärteoasja täies ulatuses ning vastata VTMS §-s 133 loetletud küsimustele. Sealhulgas tuleb kohtul võtta seisukoht F.I-le mõistetud karistuse osas, pidades seejuures silmas käesolevas otsuses osundatut.
29. F.I kaitsja esitas Riigikohtule taotluse hüvitada F.I-le seoses kassatsioonimenetlusega valitud kaitsjale maksmisele kuuluv tasu summas 547,20 eurot (sh käibemaks 91,20 eurot). Taotlusele lisatud kuluaruande kohaselt kulutas kaitsja materjalide analüüsile, kassatsioonkaebuse koostamisele, selle täiendamisele, redigeerimisele ja esitamisele kokku 3 tundi ja 48 minutit, mille eest kuulub tasumisele 547,20 eurot. Kolleegiumi arvates tuleb kaitsja taotlus rahuldada. VTMS § 38 lg 1 kohaselt kohaldatakse väärteomenetluses menetluskulude arvestamisel kriminaalmenetluse sätteid. Kriminaalmenetluse seadustiku (KrMS) § 173 lg 1 p 1 ja § 175 lg 1 p 1 kohaselt kuulub kriminaalmenetluse kulude hulka ka valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu. Kolleegiumi hinnangul olid tehtud toimingud F.I kaitseõiguse teostamiseks vajalikud ja nendeks kulunud aeg põhjendatud. Samuti on taotletud summa mõistliku suurusega. Kuna Riigikohus tühistab maakohtu otsuse ja saadab väärteoasja Harju Maakohtule uueks arutamiseks, tuleb valitud kaitsjale maksmisele kuuluv tasu KrMS § 186 lg 1 alusel Eesti Vabariigilt F.I kasuks välja mõista. Jüri Ilvest, Ott Järvesaar, Lea Kivi