Obsah (9)

§ 63§ 339§ 66§ 15§ 296§ 362§ 361§ 175§ 186

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

§ 63lg 1 nõuetele.

1.3 Lubamatu tõend on ka signalisatsiooni tööd puudutav väljavõte perioodi

1. september 2009 -
2. november 2009 (klient Tallinna Lauluväljak SA) kohta, kuna kriminaalasjast ei nähtu selle dokumendi päritolu. Tõendina ei saa kasutada ka politseiametniku poolt koostatud M. Suchaževski pangakontode analüüsi, kuna tegemist on politseiametniku arvamusega isiku finantsilise olukorra kohta, mitte ekspertiisiaktiga. T. S.-i konto väljavõttest ei selgu, kas süüdistatav on tema kontole raha üle kandnud. Kohtuistungil vaadeldi
3. ja 26 veebruari
4. a videosalvestisi sissepääsuväravast territooriumile, kus asub Meeskond OÜ kontor. Kohus leidis, et salvestiste pinnalt ei saa usaldusväärselt järeldada, et
5. veebruaril 2010 kella 21.55 ja
6. veebruaril 2010 kella 21.47 sisenes kontoriruumi, kus asus sularaha kassa, just süüdistatav, sest salvestistelt ei ole näha kontori uks, isiku nägu ega sõiduki number.
7. Maakohtu otsuse peale esitasid apellatsioonid prokurör ja kannatanu esindaja, kes taotlesid maakohtu otsuse tühistamist, M. Suchaževski KarS § 199 lg 2 p 8 järgi süüdi tunnistamist ja karistamist.
8. Tallinna Ringkonnakohtu
9. juuni
10. a otsusega maakohtu otsus tühistati. M. Suchaževski tunnistati süüdi KarS § 199 lg 2 p 8 järgi ja talle mõisteti karistuseks üks aasta vangistust. KarS § 73 lg-te 1 ja 3 alusel jäeti karistus tingimuslikult täitmisele pööramata ja katseajaks määrati kolm aastat. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt rikkus maakohus oluliselt kriminaalmenetlusõigust

§ 339lg 2 mõttes, kuna hindas tõendeid ühekülgselt, valikuliselt ja puudulikult.

Ringkonnakohtu põhjendused olid kokkuvõtvalt järgmised. 3.1 Raamatupidamisdokumentide koostamine E. S.-i poolt ei muuda neid iseenesest ebausaldusväärseteks. Tunnistaja oli äriühingu juhatuse liige ja tal oli õigus koostada ja allkirjastada äriühingu dokumente. Seejuures ei ole samastatavad kuriteoga tekitatud kahju suurus ja tsiviilhagis nõutud summa. Teo kvalifitseerimine KarS § 218 järgi eeldab vaid seda, et teo objektiks oleva vallasasja rahaline väärtus ületaks kahtekümmend miinimumpäevamäära ehk 1000 krooni süüdistuses nimetatud ajal (KarS § 44 lg 2). Tunnistajate ütlustest ja inventeerimisaktidest nähtub, et äriühingus hoiti sularaha kontori lauasahtlis. Tunnistajate I. P., J. P., M. M.-i ja E. S.-i ütlustega on tõendatud, et vähemalt 2009. aasta detsembriks olid nad kindlad, et kassast on raha varastatud. Jaanuarist märtsini 2010 avastati kassa kontrollimisel igakordselt puudujääk umbes 2000 krooni ulatuses. 3.2 M. Suchaževski poolt 8. märtsil 2010 omakäeliselt kirjutatud süü ülestunnistus on lubatav tõend. Tegemist on muu dokumendiga

§ 63

lg 1 tähenduses, kuna avaldus on koostatud äriühingu juhataja nimele enne kriminaalmenetluse alustamist ehk tegemist ei ole menetlejale antud teabega. Avaldusest nähtub, et süüdistatav on tunnistanud oma süüd sularaha varguses. Kohtuistungil kinnitas süüdistatav, et kirjutas avalduse käsu peale ja hirmu tõttu. Maakohus ei ole tema ütlustele ühest hinnangut andnud. Ringkonnakohtu hinnangul ei ole süüdistatava ütlused usaldusväärsed, kuna need on vastuolus kõigi maakohtus üle kuulatud tunnistajate ütlustega selle kohta, et jutuajamine M. Suchaževskiga oli rahulik ja ta ise arvutas välja varastatu summa ning pakkus välja lahendusi, kuidas tekitatud kahju hüvitada.

§ 66

lg 21 p 3 kohaselt on tõendina lubatavad ka nn vahendliku tunnistaja ütlused, kui tunnistaja ütluste sisuks on teise isiku käest kuuldu, milles sisaldub kuriteo toimepanemise omaksvõtt. Süüdistatava ütluste ebausaldusväärsust kinnitab Pärnu Maakohtu

1. septembri
2. a otsus, mille kohaselt M. Suchaževski kinnitas tsiviilasja arutamisel, et
3. veebruari
4. a salvestisel nähtav isik on tema ja ta käis Meeskond OÜ kontoris palgalehti vaatamas. Videosalvestiselt süüdistatava äratundmise kohta on andnud ütlusi kohtuistungil tunnistajatena üle kuulatud isikud. Ringkonnakohus leidis, et
5. veebruari
6. a salvestiselt on kontoriruumi siseneja nägu nähtav ja tunnistajate ütlused on selles osas veenvad ja kooskõlas teabetalletuselt nähtuga. 3.3 Eeltoodule tuginedes on tõendatud M. Suchaževski süü enam kui 1000 krooni sularaha varguses Meeskond OÜ kontorist. Samuti on tuvastatud, et vargus pandi toime sissetungimisega, sest süüdistatav pani vargust toime ka ajal, mil temalt oli ära võetud kontoriruumi pääsemise õigus. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
7. Ringkonnakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni süüdistatava kaitsja, kes taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja maakohtu otsuse jõustamist. Kaitsja leiab, et ringkonnakohus rikkus oluliselt kriminaalmenetlusõigust ja see viis materiaalõiguse ebaõige kohaldamiseni. Kassatsiooni põhjendused on kokkuvõtvalt järgmised. 4.1 Kohtuotsus on rajatud kaudsetele tõenditele. Kirjalikest tõenditest järeldub, et Meeskond OÜ juhatuse liige E. S. pidi puudujäägist aru saama hiljemalt märtsis 2009, kuna juba sel ajal nähtus tema allkirjastatud inventuuriaktidest suur puudujääk. Samas andis ta tunnistajana ütlusi selle kohta, et ei märganud puudujääki enne
8. a jõulupühi. Seega on kirjalikud tõendid ja tunnistaja ütlused omavahel vastuolus. 4.2 Ei ole tõendatud, et raha on üldse varastatud. Lugedes tõendatuks, et süüdistatav varastas vähemalt üle 1000 krooni, ei viita ringkonnakohus ühelegi konkreetsele tõendile, vaid üksnes abstraktselt tõendite kogumile. 4.3 Ringkonnakohus leidis ekslikult, et isiku omakäeline avaldus kuriteo toimepanemise kohta on käsitatav muu dokumendina

§ 63lg 1 tähenduses.

Tegemist ei olnud isiku vaba tahte väljendusega ja seda ei saa tõendina arvestada. Samuti on kohtulahend valdavalt rajatud Meeskond OÜ töötajate kui vahendlike tunnistajate ütlustele, kes väidavad, et süüdistatav tunnistas teo toimepanemist. 4.4 Lisaks on kohtuotsus rajatud

1. veebruari
2. a videosalvestisele Meeskond OÜ kontoriruumist, mida ringkonnakohus kohtuistungil vahetult ei uurinud. Sisuliselt tugines kohus tunnistajate ütlustele videosalvestise sisu kohta.
3. Kassatsiooni vastuses leiab prokurör, et kassatsioon on põhjendamatu ega tingi ringkonnakohtu otsuse tühistamist. Kassatsiooni väited ei anna alust jaatada olulist menetlusõiguse rikkumist või materiaalõiguse ebaõiget kohaldamist. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
4. Esmalt märgib kolleegium, et ringkonnakohus põhjendas oma seisukohta, miks ta peab usaldusväärseks tunnistajate ütlusi raha kadumise asjaolude kohta, nagu ka selle kohta, et hiljemalt
5. aasta detsembriks olid nad kindlad, et kassast on raha varastatud. Kolleegiumi hinnangul ei ole kaitsja toonud kassatsioonis välja sellist vastuolu raamatupidamisdokumentide ja tunnistaja E. S.-i ütluste vahel, mis viiks järelduseni, et ringkonnakohus eksis tõendite hindamisel määral, mida saaks lugeda kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks.
6. Kolleegium nõustub ka ringkonnakohtu seisukohaga, et süüdistatava omakäeline avaldus Meeskond OÜ juhatusele on käsitatav muu dokumentidena

§ 63lg 1 tähenduses ja seega on see lubatav tõend tema süü tuvastamiseks.

Riigikohtu praktika kohaselt on menetlejale antav teave tõendamisel kasutatav juhul, kui see on mõne menetlusseadustikus lubatud tõendiliigi kujul (vt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus asjas nr 3-1-1-127-06, p 10). Praegusel juhul ei ole aga tegemist kriminaalasja menetlejale tehtud avaldusega, mida peab menetlusdokumendina vormistama isiku ülekuulamise protokolli vormis, vaid tööandjale esitatud seletusega või võlatunnistusega. Süüdistatav ei ole väitnud, et avalduse kirjutamine oli tingitud näiteks vägivallast või sellega ähvardamisest. Samuti ei ole välistatud nn vahendlike tunnistajate ütluste kasutamine otsuse tegemisel, kui nendel ütlustel ei ole isiku süüditunnistamisel määravat rolli (vt

§ 15lg 3).

Praegusel juhul on tunnistajate ütlused dokumendi kui tõendi saamise asjaolude kohta selgitava iseloomuga. Nendest ütlustest nähtuvad avalduse kirjutamise asjaolud ja ka see, et M. Suchaževski tunnistas tunnistajate juuresolekul oma süüd raha varguses.

1. Riigikohus jääb varasemalt väljendatud seisukoha juurde, et varguse puhul ei ole alati vaja kindlaks teha varastatu täpset väärtust. Piisab sellest, kui on tõsikindlalt tuvastatud, et varastatu rahaline väärtus ületas teo toimepanemise ajal 20 miinimumpäevamäära (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. septembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-65-05, p 5;
4. septembri
5. a otsus asjas nr 3-1-1-61-09, p 24 ja
6. novembri
7. a otsus asjas nr 3-1-1-83-10, p 26.) Praeguses kriminaalasjas on ringkonnakohus lugenud tõendatuks, et varastatu maksumus ületas 20 miinimumpäevamäära, seega on täidetud varguse koosseisu objektiivsed tunnused.
8. Seoses kaitsja väidetega videosalvestise kui tõendi kasutamise kohta, märgib kolleegium järgmist. 9.1

§ 15

lg 2 p 1 kohaselt võib ringkonnakohtu kohtulahend tugineda esmalt tõenditele, mida on kohtulikul arutamisel ringkonnakohtus suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud. Sama lõike teise punkti kohaselt võib ringkonnakohus tugineda ka tõenditele, mida on maakohtus vahetult uuritud ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud. 9.2

§ 15

lg 2 p 2 ei näe ette tõendi avaldamise eriregulatsiooni, mistõttu tõendi avaldamine toimub üldreeglite kohaselt, arvestades siiski apellatsioonimenetluse olemust ja eesmärke. Esimese astme kohtu menetluses peab dokumendi avaldamine võimaldama kohtul mõista selle põhisisu, aitama teistel kohtumenetluse pooltel täpselt aru saada, millisele dokumendis sisalduvale teabele millise asjaolu kinnitamiseks või kummutamiseks tõendi esitaja tugineda soovib, samuti tagama kohtuistungi avalikkuse.

§ 296

lg 3 esimese lause kohaselt võib teabesalvestise, asitõendi või dokumendi avaldamine seisneda selle 1) tervikuna ettelugemises; 2) osalises ettelugemises või 3) avaldamises muul viisil. Avaldamise muu viisina saab dokumendi puhul kõne alla tulla näiteks selle sisu refereerimine (osalise või täieliku ettelugemise asemel või kõrval), aga ka näiteks dokumendi visuaalne esitlemine (nt grafoprojektori abil). Avaldamise viisi valikul tuleb lähtuda konkreetse tõendi olemusest ning selle kasutamise eesmärgist. Avaldamise viisi ja ulatuse valib kohtumenetluse pool, kes tõendi esitab. Dokumendi avaldamisel peab esitatav teave olema sedavõrd üksikasjalik, et avaldamine ei kujuneks sisutühjaks menetluslikuks formaalsuseks. Peaaegu kunagi ei piisa dokumendi avaldamiseks aga pelgalt selle nimetuse või pealkirja ja kriminaaltoimiku lehekülgede äramärkimisest. (Vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-90-11, p-d 21.221.3). 9.3 Apellatsioonimenetluses toimub tõendi avaldamine ringkonnakohtu istungil samas ulatuses, mis maakohtus, kui pooled ei lepi kokku teisiti (nt loobudes dokumendi taasesitamisest) ja arvestades kohtu äranägemisel avalikkuse põhimõtte tagamise vajadust.

§ 296

lg 3 lause 2 kohaselt võib tõendi jätta poolte kokkuleppel ka avaldamata, kui kohus leiab, et see ei ole vastuolus avalikkuse põhimõttega. 9.4 Maakohus uuris kohtuistungil

1. ja
2. veebruari
3. a videosalvestisi ning asus seisukohale, et nende pinnalt ei ole võimalik tuvastada, kes oli kontoriruumi siseneja. Ringkonnakohtu istungi protokollist nähtub, et asja arutamisel avaldati maakohtu istungite protokollid, millest tulenevalt luges kohus avaldatuks ka maakohtus uuritud tõendid. Apellatsioonikohtu istungi protokolli kohaselt kohtuistungil kõnealuseid videosalvestisi ei vaadatud. Ringkonnakohtu otsuse kohaselt leidis aga ringkonnakohus tõenditega tutvudes, et
4. veebruari
5. a salvestiselt on kontoriruumi siseneja nägu nähtav ning tunnistajate ütlused selle kohta, et sisenejas oli võimalik ära tunda süüdistatav, on veenvad ja kooskõlas teabetalletuselt nähtuga. Kolleegium leiab, et videosalvestist avaldamata ja uurimata ei ole selge, kuidas ringkonnakohus sellisele järeldusele jõudis. Kuna tegemist on tõendiga, mis mõjutas otsusest nähtuvalt selgelt ringkonnakohtu siseveendumuse kujunemist ja tingis sellest tulenevalt maakohtu otsusest diametraalselt erineva otsustuse tegemise, peab kolleegium kõnealuse videosalvestise kohtuistungil avaldamata ja uurimata jätmist käesoleval juhul kriminaalmenetlusõiguse oluliseks rikkumiseks

§ 339lg 2 tähenduses.

10. Eeltoodust tulenevalt ja lähtudes

§ 362p-st 2 ja § 361 lg 1 p-st 6 tühistab Riigikohus Tallinna Ringkonnakohtu 6.

juuni 2013. a kohtuotsuse ja saadab kriminaalasja uueks arutamiseks samale ringkonnakohtule samas kohtukoosseisus.

§ 361

lg 2 alusel ja § 341 lg 4 alusel määrab Riigikohus, et asja uuel arutamisel peab ringkonnakohus täitma seadusest tulenevaid nõudeid videosalvestise kui tõendi avaldamisel ja kohtuotsuse põhjendamisel. Kaitsja kassatsioon tuleb rahuldada. 11. Süüdistatava kaitsja Liis Tedder esitas Riigikohtule ka taotluse hüvitada M. Suchaževskile kassatsioonimenetluses kaitsjale makstud tasu 759 eurot. See tasu tuleb lugeda mõistlikuks

§ 175lg 1 p 1 mõttes.

Kuivõrd Riigikohus teeb

§ 361

lg 1 p-s 6 nimetatud lahendi, kannab selle kulu vastavalt

§ 186lg-le 1 riik.

Hannes Kiris Jüri Ilvest, Ott Järvesaar