Obsah (5)

§ 14§ 5§ 2§ 7§ 11

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Teised kassatsioonimenet

nr 22 „Tallinna ühistranspordis sõidu eest tasumise kord ja sõidupiletite hinnad“ (edaspidi määrus) § 14 lg 2 nõudeid.

1. Harju Maakohtule esitatud kaebuses taotles M. Kohtla kohtuvälise menetleja otsuse tühistamist ja väärteomenetluse lõpetamist väärteo tunnuste puudumise tõttu.
2. Harju Maakohtu
3. juuni
4. a otsusega M. Kohtla kaebus rahuldati, kohtuvälise menetleja otsus tühistati ja väärteomenetlus lõpetati VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel. Ühtlasi mõisteti Tallinna Linnavalitsuselt menetlusaluse isiku kasuks välja menetluskulud 612 euro (sh käibemaks) suuruses summas ja tagastati alusetult tasutud riigilõiv. Maakohus märkis kokkuvõtlikult järgmist. 3.1 ÜTS § 547 lg-s 1 nähakse ette vastutus sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis.

§ 14

lg 2 kohaselt oli sõitja kohustatud esitama kontrolliõigusega ametiisikule sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi kontrollija esimesel nõudmisel.

§ 5

p 17 kohaselt on tasuta sõidu õigus isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinna linn. Menetlusalune isik on Tallinna elanik. Samuti nähtub väärteoasja materjalist, et M. Kohtlale on 5. jaanuaril 2013 väljastatud ühiskaart, mis oli väärteoprotokolli koostamise ajal aktiivne. Kontrollimisel esitas ta ametnikule ID-kaardi ja isikustatud valideerimata ühiskaardi. Samas oli nende dokumentide abil võimalik kergesti kindlaks teha, et tallinlasena oli menetlusalusel isikul tasuta sõitmise õigus. Seda arvestades puudub M. Kohtla käitumises ÜTS § 547 lg-s 1 sätestatud väärteokoosseis. 3.2

§ 2

p 14 kohaselt on valideerimine e-pileti ostmine või sõidu registreerimine validaatori abil igakordsel sisenemisel ühissõidukisse. Valideerimine on kohustuslik kõigile e-pileti süsteemi sõidupileti kasutajatele ja sõidusoodustuse õigusega isikutele. M. Kohtlal oli tallinlasena tasuta sõidu õigus ja tema ühiskaart oli aktiivne, mille tõttu kujutas valideerimine endast vaid sõidu registreerimist. Väärteokoosseisu saab täita sõiduõigust tõendava dokumendita ühistranspordis sõitmisega, kuid praeguses asjas oli tasuta sõidu õigus dokumentaalselt tõendatud. 3.3 ÜTS § 25 lg 1 p 1 ja § 29 lg 3 annavad kohalikule omavalitsusele õiguse määrata teatud kategooria sõitjatele sõidusoodustuse või tasuta sõitmise. Samas ei tulene nendest sätetest sõiduõigust tõendava dokumendi mõiste sisustamise õigust. 3.4 Seoses Andmekaitse Inspektsiooni alustatud järelevalvemenetlusega Tallinna ühistranspordi piletisüsteemi suhtes ei olnud väärteo toimepanemise ajal välistatud M. Kohtla liikumist ja harjumusi puudutavate isikuandmete muutumine kättesaadavaks kõrvalistele isikutele. Andmekaitse Inspektsiooni

1. mai
2. a teadaandest nähtub, et isikustatud andmestiku hoidmise turvameetmed ei olnud piisavad ja andmete turvalisuse huvides tuli vähendada säilitustähtaegasid ning teha muid muudatusi. Seega oli teo toimepanemise ajal ohustatud menetlusaluse isiku põhiseaduslik õigus eraelu puutumatusele, millest johtuvalt ei olnud ta kohustatud ühiskaarti valideerima ja ka seetõttu puuduvad tema käitumises väärteo tunnused. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD
3. Harju Maakohtu otsuse peale esitas kassatsiooni Tallinna Munitsipaalpolitsei Amet, kes taotleb maakohtu otsuse tühistamist, kohtuvälise menetleja otsuse jõustamist ja menetluskulude jätmist M. Kohtla kanda. Alternatiivselt taotleb kassaator maakohtu otsuse tühistamist ja väärteoasja saatmist uueks arutamiseks samale maakohtule. Kassaatori põhiseisukohad on järgmised. 4.1 Vaidlust pole selles, et teo toimepanemise ajal oli M. Kohtla rahvastikuregistrijärgseks elukohaks Tallinna linn, ta kasutas kontrollimise hetkel ühistransporti ning esitas kontrolli teostanud ametnikule valideerimata ühiskaardi. Eelöeldu tähendab, et menetlusalusel isikul puudus linna õigusaktides sätestatud sõiduõigust tõendav dokument. 4.2 Maakohus kohaldas ebaõigesti ÜTS § 2 p 17, § 25 lg 1 ja 2, § 547 lg 1 ning

§ 2p 14.

Analüüsimata jäeti majandus- ja kommunikatsiooniministri 26. mai 2004. a

ga nr 141 kehtestatud „Sõitjate bussiliiniveo, bussijuhuveo, taksoveo ja pagasiveo üldeeskirjas“ (edaspidi üldeeskiri) sätestatud sõitja kohustused ning seetõttu leiti ekslikult, et sõiduõigust sai tõendada valideerimata ühiskaardiga. Samuti on ebaõige järeldus, et valideerimine kujutab endast üksnes sõidu registreerimist, millest tulenevalt ei ole väärteokoosseisu tunnused täidetud. 4.3 Ühistranspordi korraldamine enda haldusterritooriumil on kohaliku omavalitsusüksuse ülesanne. Kohalik omavalitsusüksus määrab kindlaks liinivõrgu, sõidutariifid, sõidupileti hinnad, sõidu eest tasumise korra, sõidusoodustused ja nende kasutamise ning hüvitamise tingimused. Loetletud toimingute kaudu ühistranspordi korraldamine ja arendamine hõlmab kohaliku omavalitsuse pädevust sõiduõigust tõendavate dokumentide liikide kehtestamiseks. Mõistet „sõiduõigust tõendav dokument“ ühistranspordiseaduses defineeritud ei ole ja seadus sõiduõigust tõendavate dokumentide erinevaid liike ette ei näe. ÜTS § 2 p 17 sätestab üksnes sõidupileti definitsiooni. Erinevatest pileti liikidest räägib lisaks üldeeskiri, kuid seegi ei sätesta sõiduõigust tõendavate dokumentide ammendavat loetelu. Üldeeskirja § 7 lg 3 p 1 kohaselt võib sõidupiletiks olla ka muu dokument. Eeltoodu tähendab, et tegemist ei ole suletud loeteluga. Järelikult oli Tallinna Linnavolikogul õigus otsustada, kas kehtestada ühistranspordi kasutamisel sõidusoodustusi, määrata isikute kategooriad, kellele ja missuguses ulatuses sõidusoodustus rakendub, ning sätestada sõidusoodustuse kord, sh sõiduõigust tõendavate dokumentide loetelu. Maakohus leidis ebaõigesti, et kohalikul omavalitsusel ei ole pädevust sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet. 4.4 Kohustus omada sõiduõigust tõendavat dokumenti tuleb üldeeskirja § 7 lg-st 3, mille 1. punkti kohaselt on sõitja kohustatud omama ühissõiduki kasutamiseks sõidupiletit või muud sõiduõigust tõendavat dokumenti. ÜTS § 25 lg 2 ja üldeeskirja § 7 lg 3 p 2 kohaselt on sõitja kohustatud ühissõidukisse sisenemisel esitama ühissõidukijuhi nõudmisel sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi ning üksikpileti kohe pärast sisenemist kompostriga märgistama. Sõidusoodustuse kasutamise õigus on isikul vaid siis, kui ta järgib õigusaktide nõudeid ja on omandanud sõidudokumendi. Õigusaktide nõuete mittejärgimise korral tal sõiduõigust ei teki. See järeldus vastab ka ÜTS § 547 lg-le 1, mille kohaselt on sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmine käsitatav väärteona. 4.5

§ 7

lg 2 p 15 kohaselt on tallinlase tasuta sõidu õigust tõendav dokument valideeritud isikustatud e-kaart koos isikut tõendava dokumendiga. Valideerimine on e-pileti ostmine või soodustuse korral e-pileti tasuta omandamine ja sõidu registreerimine validaatori abil igakordsel sisenemisel ühissõidukisse.

§ 11

lg 2 teise lause järgi annab e-kaardile ostetud sõidupilet ja sellele kantud sõidusoodustus sõidu õiguse pärast valideerimist.

§ 7

lg 5 kohaselt on tasuta sõidu õiguse saamiseks isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas, kohustus igal ühissõidukisse sisenemisel sõit isikustatud e-kaardiga valideerida. Ühiskaardi valideerimisega saab isik sõiduõiguse ja ühtlasi registreerib sõidu. Elektroonilise piletisüsteemi ja e-piletite kasutusele võtmine lähtub ÜTS §-s 3 sätestatud ühistranspordi eesmärkidest. 4.6 Maakohtu seisukoht, et ühistranspordi kasutamiseks piisab vaid isikut tõendavast dokumendist ja valideerimata ühiskaardist, muudab ühiskaardi omamise mõttetuks. Pole tuvastatud, et elektrooniline piletisüsteem on õigusvastane ja selle kasutamiseks puudub alus. Kohus pidanuks hindama, kas isikul oli linna õigusaktis sätestatud sõidudokument ja kas väärteomenetluses järgiti väärteomenetluse seadustiku nõudeid. Tähelepanuta jäeti, et ÜTS § 547 lg 1 kohaldamisel pole tähtis, kas ühissõidukis sõitmine toimub tasu eest või tasuta. Tähtsust omab see, kas isikul on sõiduõigust tõendavad dokumendid.

§ 7

lg 2 p-st 15 tulenevalt ei piisa tasuta sõidu õiguse saamiseks tallinlaseks olemisest ja ID-kaardi ning isikustatud ühiskaardi omamisest. ID-kaart ei ole iseseisev tasuta sõidu õigust tõendav dokument. 4.7 Kohus jättis analüüsimata, milles seisnes valideerimisel saadud isikuandmete hoidmise turvameetmete väidetav puudulikkus või andmestiku hoidmise turvameetmete ebapiisavus ning kas need minetused eraldi või koostoimes põhjustasid M. Kohtla eraelu puutumatuse rikkumise. Puuduvad tõendid, mis kinnitaks kohtu järeldusi ja mille alusel saaks väita, et kasvõi ühe isiku andmed oleksid sattunud õigusvastaselt kolmandate isikute kätte. Piletisüsteemi andmete säilitamise tingimuste kontroll ei tähenda, et isikul tekkis seaduslik alus ühistranspordi kasutamiseks sõiduõigust tõendava dokumendita. Tuleb arvestada, et järelevalvemenetlus lõpetati ettekirjutust tegemata ja karistust määramata. Kohaliku omavalitsusüksuse kehtestatud määrus oli väärteootsuse tegemise ajal kehtiv, seda pole põhiseadusevastaseks tunnistatud, oli täitmiseks kohustuslik ja sellest pidanuks lähtuma ka maakohus. 5. Kassatsioonivastuses taotleb M. Kohtla kaitsja vandeadvokaat Mart Sikut maakohtu otsuse muutmata ja kassatsiooni rahuldamata jätmist ning kohtuväliselt menetlejalt menetlusaluse isiku kasuks menetluskulude väljamõistmist, märkides kokkuvõtlikult järgmist. 5.1 Menetlusaluse isiku teos puuduvad ÜTS § 547 lg 1 kohaldamiseks vajalikud eeldused ja teda ei saa väärteo eest karistada. Maakohus leidis tõendeid hinnates õigesti, et väärteomenetlus tuleb väärteokoosseisu puudumise tõttu lõpetada. Kassaator märgib põhjendatult, et seadusandja sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet sisustanud ei ole ja sellega seonduv loetelu on mitteammendav. Samas ei ole seadusandja kohalikku omavalitsust sõiduõigust tõendava dokumendi mõiste sisustamiseks volitanud. Eeltoodust ja kohaliku omavalitsuse korralduse seaduse (KOKS) § 6 lg-st 1 ning ÜTS § 5 lg 1 p-dest 9-11 ei tulene kohaliku omavalitsuse pädevust sõiduõigust tõendavate dokumentide liikide kehtestamiseks.

ga on Tallinna Linnavolikogu pannud sõitjatele kohustusi, mis ühistranspordiseadusega kooskõlas ei ole. 5.2 ÜTS § 547 lg-s 1 sätestatud sõiduõigust tõendava dokumendi mõiste määratlemisel tuleb arvestada ka ÜTS § 25 lg-t 2. Selle sätte kohaselt peab sõidusoodustuse õigust omav isik ühissõiduki juhi või muu kontrollimisõigusega ametiisiku nõudmisel esitama sõidusoodustuse õigust tõendava dokumendi. Üldeeskirja § 7 lg 3 p 6 kohaselt kohustub sõitja esitama kontrollimise õigusega ametiisikule sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi kontrollija esimesel nõudmisel. Selleks, et tõendada enda õigust kasutada ühistransporti soodustingimustel, pidi menetlusalune isik tõendama oma elukoha registreerimist Tallinna linnas. Selliseks sõiduõigust tõendavaks dokumendiks saab pidada ID-kaarti, mis kontrollimise käigus ka esitati. M. Kohtla käitus kooskõlas seadusega ja tõendas nõuetekohaselt ühistranspordi kasutamise õigust. On oluline, et ka

ga on ühe sõiduõigust tõendava dokumendina sätestatud ID-kaart (§ 2 p 3). Omades tasuta sõidu õigust, ei olnud tal enam e-pileti ostmise kohustust, mille tõttu saab valideerimist praeguse asja kontekstis pidada sõidu registreerimiseks, mitte aga sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmiseks. Sõidu registreerimine sõiduõiguse olemasolu ei tõenda ja registreerimata jätmine menetlusaluselt isikult ühissõiduki kasutamise õigust ei võta. 5.3 Kehtiva ühiskaardi registreerimata jätmine ei ole süütegu ÜTS § 547 lg 1 mõttes. Seadusest ei tulene kohustust registreerida sõiduõiguse omandamiseks ühistranspordis ühiskaart. Seetõttu on väärteo objektiivsed tunnused täitmata ja M. Kohtla tegu pole süütegu KarS § 3 lg 1 mõttes. 5.4 Kassaator kohtleb samas olukorras olevaid isikuid põhjendamatult erinevalt.

§ 7

lg 2 p 4 kohaselt kohustuvad 65-aastased ja vanemad isikud tõendama oma sõiduõigust valideeritud e-kaardi või isikut tõendava dokumendiga (viimast ainult

§ 7lg 2 p-s 4 toodud juhul).

Seega on kohtuväline menetleja jätnud endale õiguse kohaldada määrust erinevalt või jätta see üldse kohaldamata, tehes teatud sõitjatele sõiduõiguse tõendamise korra osas erandeid. Jääb arusaamatuks, miks ei pea kassaator vajalikuks õigemate statistiliste andmete saamiseks kohustada ühiskaarte valideerima pensioniikka jõudnud inimesi, kuivõrd enamiku ühistranspordi kasutajatest moodustavad just nemad. Sarnastel asjaoludel ei pidanud Harju Maakohtu menetluses olnud väärteoasjas nr 4-131697 kohtuväline menetleja menetlusaluse isiku karistamist üldse otstarbekaks. 5.5 Maakohtu otsuses on piisava selgusega argumenteeritud, miks leiti, et 12. veebruaril 2013 ei olnud M. Kohtlale tema võimalik põhiõiguste kaitse küllaldaselt tagatud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 6. Väärteoprotokollis sisalduva teokirjelduse kohaselt puudus menetlusalusel isikul 12. veebruaril 2013 kella 16.53 ajal Tallinnas trammiliinil nr 2/157 sõites kontrollimise hetkel sõiduõigust tõendav dokument. Rikkudes

§ 14

lg 2 nõudeid, mille kohaselt on sõitja kohustatud esitama kontrolliõigusega ametiisikule sõidupileti või muu sõiduõigust tõendava dokumendi kontrollija esimesel nõudmisel, pani M. Kohtla selliselt käitudes toime ÜTS § 547 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. ÜTS § 547 lg-s 1 sätestatakse vastutus sõiduõigust tõendava dokumendita sõidu eest bussis, trammis, trollibussis või reisirongis. Lähtudes eeltoodust, tuli maakohtul väärteokoosseisu objektiivsete tunnuste tuvastamiseks kindlaks teha esiteks see, et menetlusalune isik sõitis

1. veebruaril 2013 kella 16.53 ajal Tallinna linnas trammiliinil nr 2/157, s.t kasutas ühistransporti, ja teiseks see, et tal puudus sõiduõigust tõendav dokument.
2. Maakohus tegi kindlaks, et väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas kasutas M. Kohtla ühistransporti, esitades tema sõiduõigust kontrollinud ametiisikule valideerimata isikustatud ühiskaardi ja ID-kaardi. Nende asjaolude üle kassatsioonimenetluse poolte vahel vaidlust ei ole. Vaidlust ei ole ka selles, et menetlusaluse isiku elukohaks rahvastikuregistri järgi on Tallinna linn, millest johtuvalt on tal

§ 5

p 17 kohaselt ühistranspordi kasutamisel tasuta sõidu õigus

s sätestatud tingimustel. Kassatsioonimenetluse pooled on aga erineval arvamusel küsimuses, kas olukord, kus M. Kohtla jättis ühiskaardi valideerimata, kuid esitas selle koos ID-kaardiga siiski kontrolli teinud ametiisikule, on käsitatav sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisena ÜTS § 547 lg 1 mõttes. 7.1

§ 2

p 2 sätestab, et sõiduõigust tõendav dokument on sõidupilet või muu

s nimetatud sõiduõigust tõendav dokument. Sama paragrahvi 3. punkti kohaselt on sõidupilet kantud andmekandjale või elektroonilisse andmekogusse ja elektroonilise sõidupileti või sõiduõiguse olemasolu tõendatakse Eesti Vabariigi isikutunnistuse (ID-kaardi), e-kaardi või muu

s sätestatud andmekandja abil. Sõidupileti tooted on ühe sõidu pilet, tunnipileti, sõidukaart ja ühiskaart.

§ 2

p 14 kohaselt on valideerimine e-pileti ostmine või sõidu registreerimine validaatori abil igakordsel sisenemisel ühissõidukisse. Valideerimine on kohustuslik kõigile e-pileti süsteemi sõidupileti kasutajatele ja sõidusoodustuse õigusega isikutele.

§ 5

p-s 17 nähakse ette, et tasuta sõidu õigus on

§-s 7 ja 4. peatükis sätestatud tingimustel isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinn.

§ 7

lg 2 p 15 kohaselt on tallinlasel tasuta sõidu õigust tõendav dokument valideeritud isikustatud e-kaart koos isikut tõendava dokumendiga. Sama paragrahvi 5. lõike esimeses ja teises lauses on sätestatud, et

§ 5

p-s 17 loetletud tasuta sõidu õiguse saamiseks on isikul, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht on Tallinnas, kohustus igal ühissõidukisse sisenemisel sõit isikustatud e-kaardiga valideerida. Isikustatud e-kaart kehtib ainult koos isikut tõendava dokumendiga. 7.2 Refereeritud sätetest järeldub, et isik, kelle rahvastikuregistrijärgne elukoht asub Tallinna linnas ja kellel on isikustatud ühiskaart, saab ühistranspordis tasuta sõidu õigust tõendada üksnes igal ühissõidukisse sisenemisel valideeritud ühiskaardi ja isikut tõendava dokumendi abil. Juhul, kui isik jätab ühiskaardi valideerimata, ei esita seda sõidupiletit kontrollivale ametiisikule või tal puudub isikut tõendav dokument, on alust rääkida sõiduõigust tõendava dokumendita sõitmisest ÜTS § 547 lg 1 mõttes. 8. Maakohtu hinnangul puuduvad menetlusaluse isiku käitumises väärteo tunnused juba seetõttu, et ID-kaardi ja isikustatud ühiskaardi abil sai kergesti kindlaks teha, et tallinlasena oli M. Kohtlal tasuta sõitmise õigus ning ametiisikule esitatud dokumentidega on selle õiguse olemasolu ka tuvastatud. Aktiivse ühiskaardi valideerimine kujutas endast aga pelgalt sõidu registreerimist. Kriminaalkolleegium märgib, et ÜTS § 547 lg 1 objektiivsete tunnuste realiseerimise seisukohast ei ole iseenesest tähtis, kas isikul ka tegelikult ühistranspordis sõitmise õigus on. Olukorras, kus isik on õigustatud ühistransporti kasutama, kuid pole näiteks sõidupileti kaotamise tõttu suuteline enda sõiduõigust tõendama, on samuti alust rääkida kõnealuse väärteokoosseisu objektiivsetele tunnustele vastava teo toimepanemisest. Seega on vaadeldava väärteokoosseisu puhul tähtis see, kas isikul oli sõiduõigust tõendavat dokument. Kohus jättis tähelepanuta, et vastavalt

le sai M. Kohtla enda sõiduõigust tõendada üksnes valideeritud ühiskaardi ja ID-kaardi abil. Valideeritud ühiskaarti ta kontrollimise käigus ei esitanud, jättes sõiduõiguse nõuetekohaselt tõendamata. Eelöeldu tähendab, et menetlusalusel isikul puudus sõiduõigust tõendav dokument ÜTS § 547 lg 1 tähenduses. Samuti jäeti vaidlustatud otsuses tähelepanuta

§ 7

lg 2 p-s 15 ja § 7 lg-s 5 sätestatu, mille kohaselt eeldas tasuta sõidu õiguse saamine ühiskaardi valideerimist. Seega on ekslik järeldus, mille kohaselt oli menetlusalusel isikul ühiskaardi valideerimata jätmisest hoolimata siiski õigus kasutada ühistransporti tasuta. 9. Põhjus, miks kohus kohaliku omavalitsusüksuse organi kehtestatud

asjassepuutuvale regulatsioonile ei tuginenud, ilmneb kolleegiumi arvates järgnevast. Nimelt leidis kohus, et kohalik omavalitsusüksus on küll õigustatud ühistranspordiseaduse alusel määrama teatud kategooria sõitjatele sõidusoodustuse või tasuta sõidu õiguse, kuid tal puudub sõiduõigust tõendava dokumendi mõiste sisustamise pädevus. Eelnevast järeldub, et maakohtu hinnangul väljus kohalik omavalitsusüksus nõude kehtestamisel, mille kohaselt saab tasuta sõidu õigust tõendada üksnes valideeritud ühiskaardi ja ID-kaardiga koostoimes, talle seadusega antud pädevuse piiridest. Leides, et sõiduõigust tõendava dokumendi mõiste sisustamine ei ole kohaliku omavalitsusüksuse pädevuses, jättis kohus väärteoasja õige lahendamise seisukohalt tähtsust omavad

normid analüüsimata ja seeläbi ka sisuliselt kohaldamata. Põhiseaduse § 152 lg 1 ja põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 9 lg 1 kohaselt saab kohus seaduse või muu õigusakti sätted kohaldamata jätta vaid siis, kui ta tunnistab need põhiseadusega vastuolus olevaks, algatades põhiseaduslikkuse järelevalve menetluse (vt ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 31-1-89-10, p 11). Kirjeldatud viisil praeguse väärteoasja lahendamisel ei toimitud.
3. Kassatsioonimenetluse pooled märgivad õigesti, et ühistranspordiseadus sõiduõigust tõendava dokumendi legaaldefinitsiooni ei sisalda. Küll tuleneb ÜTS § 2 p-st 17, et sõidupilet on vormikohane dokument, mis tõendab sõitja õigust kasutada ühissõidukit kindlal liinil või liinivõrgus üheks või mitmeks sõiduks või kindlaksmääratud ajal. Üldeeskirja § 7 lg 1 p-s 3 nähakse ette sõitja kohustus omada ühissõiduki kasutamiseks sõidupiletit või muud sõiduõigust tõendavat dokumenti. Kriminaalkolleegium nõustub kassaatoriga, et tsiteeritud sätetest tulenevalt võib peale sõidupileti olla sõiduõigust tõendav dokument ka muu kõnealustes õigusaktides nimetamata dokument ehk teisisõnu: tegemist ei ole sõiduõigust tõendavate dokumentide ammendava loeteluga.
4. KOKS § 6 lg 1 kohaselt on omavalitsusüksuse ülesandeks antud vallas või linnas valla- või linnasisese ühistranspordi korraldamine, juhul kui see ei ole seadusega antud kellegi teise täita. ÜTS § 4 kohaselt on ühistranspordi kavandamine ja korraldamine ühistranspordiseaduses või selle alusel sätestatud korras valla- ja linnavolikogu ning valla- ja linnavalitsuse pädevuses. ÜTS §-s 5 määratletakse omavalitsusorgani ülesanded ühistranspordi kavandamisel ja korraldamisel oma haldusterritooriumil. Peale muude ülesannete täitmise on ÜTS § 5 lg 1 järgi omavalitsusorgani pädevuses valla- ja linnaliinide avaliku liiniveo sõidukilomeetri tariifide või sõidupiletihindade kehtestamine (p 9), tema poolt kehtestatud sõidusoodustuste hüvitamine (p 10) ning koos vedajatega sõidupiletite müügikorralduse tagamine ja valla- või linnaliinidel piletikontrolli korraldamine (p 11). Ühtlasi nähakse ÜTS §-s 29 ette valla- ja linnavolikogu õigus määrata kindlaks avalikul liiniveol igaaastase sõidusoodustuse ulatus (lg 1 p 1), kehtestada lisaks ÜTS §-s 27 ning § 29 lg-s 1 sätestatule oma eelarvest sõidusoodustusi veel teatava kategooria sõitjatele ja suurendada sõidusoodustuse määra (lg 3).
5. Kassaator leiab põhjendatult, et olukorras, kus ühest küljest ei ole ühistranspordiseaduses ja üldeeskirjas sõiduõigust tõendavate dokumentide ammendavat loetelu kehtestatud, kuid samas on kohalikule omavalitsusüksusele seadusega antud ulatuslikud volitused kavandada ning korraldada ühistransporti, hõlmab selline pädevus vajadusel ka kohaliku omavalitsusüksuse õigust kehtestada sõiduõigust tõendavate dokumentide loetelu. Arvestades, et kohalikul omavalitsusüksusel on ühistranspordiseaduse järgi õigus kehtestada sõidupiletite hindasid, korraldada sõidupiletite müüki ja piletikontrolli, määrata kindlaks sõidusoodustuse ulatust, kehtestada sõidusoodustusi ning suurendada nende määra, eeldab sedavõrd avar pädevus kahtlemata ka iseseisva otsustusõiguse olemasolu, et nende ülesannete täitmist vajalikus ulatuses tagada. Nii pole seadusandja kohalikule omavalitsusüksusele ette kirjutanud, kuidas korraldada sõidupiletite müüki ja piletikontrolli, missugustele isikute rühmadele sõidusoodustusi kehtestada vmt. Sedavõrd detailne regulatsioon poleks ka mõeldav, kuna sellega piirataks põhjendamatult normi adressaadile pandud ülesannete täitmise efektiivsust. Eeltoodust tulenevalt leidis maakohus ekslikult, et kohalikul omavalitsusüksusel puudub pädevus sisustada sõiduõigust tõendava dokumendi mõistet.
6. Kassatsioonivastuses osutab kaitsja

§ 7

lg 2 p-le 4, leides, et samas situatsioonis olevaid isikuid koheldakse põhjendamatult erinevalt. Selle normi kohaselt on 65-aastastel ja vanematel isikutel tasuta sõidu õigust tõendav dokument valideeritud isikustatud e-kaart koos Eesti Vabariigis väljastatud isikut tõendava dokumendiga või Eesti Vabariigis väljastatud isikut tõendav dokument. Kolleegiumi hinnangul ei ole tegemist võrreldavate isikute rühmadega, sest kaitsja osutatud sättes nimetatud isikute puhul on tasuta sõidu õiguse saamise eelduseks esmajoones isiku vanus, mitte aga rahvastikuregistrijärgse elukoha olemasolu konkreetse omavalitsusüksuse territooriumil. Isiku vanust on kahtlemata võimalik kindlaks teha ka pelgalt Eesti Vabariigis väljastatud isikut tõendava dokumendi abil.

1. Kolleegium ei pea vajalikuks põhjalikumalt peatuda ka kaitsja seisukohal, nagu oleks üldteada, et enamik ühistranspordi kasutajatest on pensionärid ja et seetõttu jääb arusaamatuks, miks ei peeta õigemate statistiliste andmete saamiseks vajalikuks kohustada ühiskaarte valideerima just pensioniikka jõudnud inimesi. Üldtuntuks saab kohus tunnistada sellised faktilised asjaolud, mille kohta on arusaamisega ja kogenud inimestel üldjuhul olemas teadmine või mille kohta on võimalik üldsusele ligipääsetavatest ning usaldusväärsetest allikatest raskusteta ja eriteadmisi kasutamata kindlat teavet saada. Mingi asjaolu üldtuntuks tunnistamiseks ei piisa paljasõnalisest faktiväitest, vaid see väide peab olema kontrollitav (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus asjas nr 3-1-1-28-12, p 8.2). Kaitsja väite näol on tegemist paljasõnalise ja subjektiivsel muljel põhineva arvamusega, mida üldtuntuks pidada ei saa.
4. Kolleegium ei loe asjassepuutuvaks väidet, mille kohaselt ei pidanud kohtuväline menetleja Harju Maakohtu menetluses olnud väärteoasjas nr 4-13-1697 sarnastel asjaoludel menetlusaluse isiku karistamist vajalikuks. Vaadeldav küsimus puudutab menetlejale seadusega antud kaalutlusõiguse teostamist. Konkreetses kohtuasjas tehtav otsustus isiku karistamise vajalikkuse kohta sõltub muu hulgas teo tehioludest, isiku süüst, teda iseloomustavatest andmetest ja muudest tema vastutust mõjutavatest asjaoludest, mis tähendab, et ka sarnastel asjaoludel toimepandud tegude osas on menetleja lähtuvalt talle antud kaalutlusõigusest pädev rakendama erinevaid menetlusõiguslikke järelmeid.
5. Maakohus leidis sedagi, et teo toimepanemise ajal oli ohustatud menetlusaluse isiku õigus eraelu puutumatusele, millest johtuvalt ei olnud ta kohustatud ühiskaarti valideerima ja ka seetõttu puuduvad tema käitumises väärteo tunnused. Otsuse põhjal jääb arusaamatuks esiteks see, kuidas hüpoteetiline oht isiku eraelu puutumatuse riiveks just teo koosseisupärasuse välistab. Kassaator märgib õigesti, et olukorras, kus Andmekaitse Inspektsioon algatas Tallinna linna piletisüsteemi andmete säilitamise tingimuste kontrollimiseks järelevalvemenetluse, ei andnud see asjaolu iseenesest veel ühistranspordi kasutajatele seaduslikku alust kehtiva õigusakti nõuete täitmisest keelduda. Vaidlustatud otsuse põhistustest võiks iseenesest järeldada, et oht M. Kohtla eraelu puutumatuse riiveks võiks olla käsitatav hoopis õigusvastasust välistava asjaoluna, kuid olukorras, kus kohus oli eelnevalt tuvastanud süüteokoosseisu puudumise, ei olnud tal KarS § 2 lg-st 2 lähtudes täiendavat vajadust analüüsida veel ka õigusvastasust välistavate asjaolude olemasolu. Arvestades seejuures, et maakohus kõnealust regulatsiooni põhiseadusega vastuolus olevaks ei tunnistanud, puudub otsuse järeldustega nõustumiseks alus. Kolleegiumi hinnangul tuleb õigusvastasust välistavate asjaolude esinemist praeguses kohtuasjas ka eitada.
6. Jättes kohaldamata

sätted, mida oleks pidanud kohaldama ja lõpetades väärteomenetluse VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel, kohaldas maakohus ebaõigesti materiaalõigust VTMS § 149 p 1 mõttes. See rikkumine toob kaasa kohtuotsuse tühistamise. Käesoleva otsuse eelnevas osas asus Riigikohtu kriminaalkolleegium seisukohale, et kohtulikul arutamisel tuvastatud asjaolude järgi sõitis M. Kohtla väärteoprotokollis märgitud ajal ja kohas trammiga ning tal puudus esitamiseks sõiduõigust tõendav dokument, millega ta rikkus

§ 14lg 2 nõudeid.

Menetlusaluse isiku ütlustest nähtuvalt pani ta väärteo toime hooletusest. Seega pani M. Kohtla toime temale etteheidetava ja ÜTS § 547 lg 1 järgi kvalifitseeritava väärteo. Õigusvastasust ja süüd välistavad asjaolud menetlusaluse isiku käitumises puuduvad.

1. Süülise väärteo toimepanek ei too endaga kaasa vältimatut vajadust isiku karistamiseks. VTMS § 30 lg 1 p 1 kohaselt võib väärteomenetluse lõpetada otstarbekuse kaalutlusel. Seejuures saab menetluse sellisel alusel lõpetada ka Riigikohus, kes lahendab väärteoasja kohtuvälise menetleja kassatsiooni alusel. Väärteoasja otstarbekuse kaalutlusel lõpetades tuleb lähtuda kriminaalmenetlusõigusest, pidades eeskätt silmas kriminaalmenetluse seadustiku §-s 202 sätestatut. Tulenevalt eeltoodust on praeguses kohtuasjas vajalik vastata küsimusele, kas menetlusaluse isiku süü on suur ja kas avalik menetlushuvi nõuab asja menetlemist (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-91-13, p 15). Kolleegiumi arvates saab mõlemale küsimusele vastata eitavalt.
4. M. Kohtla näol on tegemist isikuga, kellel on

§ 5

p 17 järgi tallinlasena tasuta sõidu õigus ja kes oli teo toimepanemise ajal ühistranspordi kasutamiseks soetanud ka isikustatud ühiskaardi. Kui ta oleks kohaliku omavalitsusüksuse

s sätestatud korda järgides ühiskaardi valideerinud, välistanuks see väärteoasja tehioludest tulenevalt tema karistamise ÜTS § 547 lg 1 alusel. Järeldust, et nende tegurite tõttu ei ole menetlusaluse isiku süü suur, kinnitab ka kohtuvälise menetleja otsusega määratud karistuse raskus, s.o 4 trahviühikut, mis jääb sanktsiooni alammäära lähedale. Väärteoasja materjali hulgas puuduvad andmed, et menetlusalust isikut oleks varem süütegude toimepanemise eest karistatud. Samuti pole tuvastatud karistust raskendavaid asjaolusid. Asja edasist menetlemist ei tingi ka avaliku menetlushuvi olemasolu ja seetõttu tuleb väärteomenetlus VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel lõpetada.

1. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes VTMS § 30 lg 1 p-st 1, § 174 p-st 4 ning § 175 p-st 1, tühistab Riigikohtu kriminaalkolleegium Harju Maakohtu
2. juuni
3. a kohtuotsuse M. Kohtla väärteoasjas ÜTS § 547 lg 1 järgi osas, millega tühistati kohtuvälise menetleja otsus, lõpetati väärteomenetlus VTMS § 29 lg 1 p 1 alusel ja mõisteti Tallinna Linnavalitsuselt menetlusaluse isiku kasuks menetluskuluna välja valitud kaitsjale makstud tasu. Kolleegium lõpetab väärteomenetluse VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel otstarbekuse kaalutlusel, jättes muus osas, s.o alusetult tasutud riigilõivu tagastamises, maakohtu otsuse muutmata. Kohtuvälise menetleja kassatsioon tuleb rahuldada osaliselt.
4. Kassatsioonivastuses on kaitsja esitanud taotluse menetluskulude väljamõistmiseks kohtuväliselt menetlejalt OÜ Sikuti Advokaadibüroo arve järgi. Sellist menetluskulude kandmist kinnitavat dokumenti vastusele lisatud ei ole. Samas hüvitatakse VTMS § 23 kohaselt menetlusalusele isikule väärteomenetluse lõpetamise korral VTMS § 29 lg 1 p-des 1-3 ja 5-6 sätestatud alustel tema taotlusel valitud kaitsjale makstud mõistliku suurusega tasu kohtu

alusel riigi- või kohaliku eelarve vahenditest. Kuna M. Kohtla suhtes kuulub väärteomenetlus lõpetamisele VTMS § 30 lg 1 p 1 alusel, jääb menetlusalusel isikul tekkinud menetluskulu tema enda kanda. Eerik Kergandberg, Jüri Ilvest, Lea Kivi