RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine Eesti Vabariigi nimel 3-3-1-56-13 1

ga kaebuse HKMS § 121 lg 2 p 2 alusel, kuna kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki. Tallinna Ringkonnakohus tühistas I. Lartseva määruskaebuse lahendamisel

1. juunil 2012 haldus​kohtu määruse ning saatis asja samale kohtule menetluse jätkamiseks.
2. I. Lartseva muutis halduskohtule esitatud nõuet ja palus varasema nõude asemel D. Ojaperve Eestis elamise aja tuvastamist. Avalduses väideti järgmist: 1) D. Ojaperve Eestis elamise aja tuvastamine on määrava tähendusega. Kui avaldaja ei suuda esitada Politsei- ja Piirivalveametile dokumenti, kust nimetatud aeg nähtub, jätab Politsei- ja Piiri​valveamet suure tõenäosusega taotluse Eesti kodaniku dokumentide saamiseks rahuldamata. Politsei- ja Piirivalveamet keeldus tunnistajate ülekuulamisest, kuigi just tunnistajate ütlustega on võimalik nimetatud asjaolu tuvastada. Olukorras, kus arhiiviandmed ei ole säilinud, kuid avaldajal on tegelikest asjaoludest tulenevalt õigus Eesti kodakondsusele, oleks äärmiselt ebaõiglane, kui avaldaja jääb ilma Eesti kodakondsusest, kuigi tunnistajate ütluste abil on D. Ojaperve Eestist lahku​mise aja tuvastamine võimalik. Kohus saab D. Ojaperve Eestis elamise aja tuvastamisel lähtuda D. Oja​perve õdede laste ütlustest. Ka oleks kohtumäärus, millega on tuvastatud D. Ojaperve Eestis elamise aeg, dokument, mille avaldaja saaks esitada Politsei- ja Piirivalveametile. Kuigi D. Ojaperv sündis väljaspool Eestit, siis hiljemalt
3. a olid nii tema, tema õed kui ka vanemad Eestis; 2) Eesti Ajalooarhiivi
4. aprilli
5. a teatisest nähtub, et avaldaja ema isaisa D. Ojaperve vanemad on Jaan Ojaperv, kes sündis
6. septembril 1862 Oraval, ja Emilie Marie, kes sündis
7. novembril 1873 samuti Oraval. D. Ojaperv sündis
8. septembril
9. Sama arhiiviteatise kohaselt on Danielil kaks õde – Rosalie (sünd
10. augustil 1902) ja Elsa (
11. märtsil 1906). Andmed D. Ojaperve Eestist lahkumise täpse aja kohta puuduvad, kuigi on tuvastatud, et
12. oktoobril 1923 sündis Ukrainas Novomoskovski linnas D. Ojaperve laps Eduard Ojaperv. Kohtule esitatud dokumentide ja Arhiivi​fondi "EELK Vastseliina kogudus" 1912–1920 aastail koostatud leerilaste nimistus on
13. no​vembril 1917 leeritatute nimekirjas Daniel Jaani p Ojaperv (sündinud
14. septembril 1899). Seega oli D. Ojaperv kindlasti sel ajal Eestis, kuna leeritamine ei saanud toimuda ilma isiku kohal​viibimiseta. Avaldaja hinnangul on Eestis elamise aja alguseks 1902 ja lõpp-punktiks
15. a. Kuna D. Ojaperv elas
16. veebruaril 1918 Eestis, on ta Eesti kodanik.
17. Tallinna Halduskohus jättis avalduse rahuldamata ja avaldaja menetluskulud tema enda kanda. Halduskohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) ringkonnakohus leidis käesolevas asjas
18. juunil 2012 tehtud määruses, et kaebaja Eesti koda​kondsuse tuvastamisel omab tähtsust, kas tema esivanem elas
19. veebruaril 1918 Eestis. Kui kaebaja vana-vanaisa D. Ojaperv omandas Eesti kodakondsuse Maanõukogu
20. novembri 1918.

§ 1

järgi, elades Eesti territooriumil, on Eesti kodanikud ka tema järglased, sõltumata sellest, et nad sündisid väljaspool Eestit (tl 59). Eeltoodust tulenevalt ei ole kaebajal põhjendatud huvi D. Ojaperve mis tahes Eestis elamise aja tuvastamiseks. Põhjendatud huvi esineb vaid selles, et tuvastada D. Ojaperve elamise aeg Eestis

1. veebruari 1918 seisuga; 2) Ajalooarhiivi
2. juuni
3. a teatise nr 3239 kohaselt on arhiivifondi „EELK Vastseliina kogudus“ 1912–1920 koostatud leerilaste nimistus
4. novembril 1917 leeritatute nimekirjas Daniel Jaani p Ojaperv, sündinud
5. septembril 1899 (tl 69). D. Ojaperve (sünd
6. septembril 1899) leeritamine
7. novembril 1917 nähtub ka arhiivifondi „EELK Vastseliina kogudus“
8. saj. I v peetud personaalraamatust (vt Ajalooarhiivi
9. aprilli
10. a teatis nr 1912, tl 9). Eeltoodud tõendite alusel on tõendatud, et
11. novembri
12. a seisuga pidi D. Ojaperv elama veel Eestis; 3) Dnipropetrovski oblasti riikliku arhiivi
13. juuni
14. a tõendi kohaselt on Katerõnoslavski piir​konna (praegune Dnipropetrovska oblast) Novomoskovski rajooni Novomoskivski linna täitev​- komitee perekonnaseisu osakonna perekonnaseisu aktide raamatusse
15. oktoobril 1923 tehtud akti​kanne nr 456 Eduard Ojaperve sünni kohta
16. oktoobril
17. Eduard Ojaperve isaks on märgitud Ojaperv Daniil, Ivani poeg, 24-aastane, ning emaks Ojaperv Anna, Makari tütar, 23-aastane (tl 116). Riigiarhiivi
18. novembri
19. a arhiiviteatisest nähtub, et Siseministeeriumi Politsei Talituse arhiivi​fondis säilitatavatest aastatel 1919–1920 Eestist väljasõitnud isikute kartoteegist ja
20. a Eestist väljasõitnud isikute kartoteegist ei leitud andmeid Daniel Jaani p Ojaperve Eestist aastatel 1919–1921 väljasõitmise kohta. Ka ei leitud andmeid D. Ojaperve Eesti Vabariigi kodakondsuse taotlemise või Eesti Vabariigi kodakondsusest lahkumise kohta ega Eesti-Vene rahulepingu artikli IV põhjal Eesti Vabariigi kodanikuks tunnistamise kohta. Ühtlasi ei olnud võimalik kontrollida, kas D. Ojaperv teenis Eesti kaitseväes või mitte (tl 12); 4) D. Ojaperve õepoja Leo Hirve
21. oktoobri
22. a kohtuistungil antud ütluste (tl 133–135) kohaselt abiellus D. Ojaperv pärast seda, kui ta oli leeris käinud. D. Ojaperve abikaasa oli Ukrainast pärit ukrainlanna, kellega D. Ojaperv tutvus Ukrainas. Samas väitis tunnistaja, et Eestist lahkudes oli D. Ojaperv abielus. Eestist lahkuti, kuna leiti, et mujal on parem ja Eestis ei ole võimalik ära elada. Tunnistaja kinnitusel lahkus D. Ojaperv Eestist
23. a. Selleks ajaks oli ta juba tutvunud oma abikaasaga. Abikaasa kaudu sai D. Ojaperv töökoha veskis. Enne
24. a elas D. Ojaperv tunnistaja kinnitusel Eestis. Tunnistaja väitel oli D. Ojaperv Eestist lahkudes umbes
25. eluaasta ringis; 5) esitatud tõendite alusel ei ole võimalik tuvastada D. Ojaperve Eestis elamist
26. veebruari
27. a seisuga. Kuigi kohus luges tõendatuks, et D. Ojaperv pidi elama veel leeritamise ajal,
28. novembril 1917 Eestis, ei kinnita kogutud tõendid seda, et pärast nimetatud kuupäeva elas isik Eestis veel kuni väidetava Eestist lahkumiseni
29. a ehk elas Eestis
30. veebruari
31. a seisuga. Ka D. Ojaperve lahkumine Eestist
32. a ei ole kahtlusteta tõendatud, kuna tunnistaja L. Hirve ütlused D. Ojaperve Eestist lahkumise aja kohta lähevad lahku Riigiarhiivi
33. novembri
34. a arhiiviteatises näidatust, mille kohaselt ei leitud D. Ojaperve kohta andmeid
35. a Eestist väljasõitnud isikute kartoteegist. Riigiarhiiv ei sisalda andmeid D. Ojaperve väljasõitmise kohta Eestist ka aastatel 1919–
36. Seega ei ole välistatud, et D. Ojaperv võis Eestist lahkuda juba enne
37. veebruari 1918; 6) vastuolulised ja seetõttu ebausaldusväärsed on ka tunnistaja muud ütlused. Nii kinnitas tunnistaja, et D. Ojaperv elas kuni
38. a Eestis ja oli
39. a Eestist lahkudes jõudnud tutvuda oma tulevase ukrainlannast abikaasaga ning temaga abielluda. Eeltoodud ütlused on vastuolus tunnistaja ütlusega, mille kohaselt tutvus D. Ojaperv oma tulevase abikaasaga Ukrainas. Ühtlasi puuduvad tõendid D. Ojaperve abielu sõlmimise kohta Eestis. Kohtuistungil vastas tunnistaja vastuseks kaebaja esindaja küsimusele selle kohta, kas D. Ojaperv meenutas ka Eestis elatud aega, järgmist: „Jah. Ta käis ka Vastseliina kiriku leeris, kus ta on ka leeritatud. Seda nõudsid tema vanemad, et ta leeris käiks, et siis on ta juba täiskasvanud ja saab iseenda eest otsustada. Meenutas seda, et pärast ta abiellus ja selle usukombe kohaselt ei tohtinudki abielluda, kui ei ole leeris käinud. Abikaasa on ukrainlane ja nad abiellusid.“ Nimetatud tunnistaja ütlus koosmõjus teiste tõenditega võib viidata ka sellele, et D. Ojaperv lahkus Ukrainasse peatselt pärast leeritamist ehk juba
40. või
41. a. Esimene maailmasõda jõudis Mandri-Eestisse
42. a veebruari keskpaigas. Maailma​sõda lõppes Saksamaa alistumisega
43. novembril
45. novembrist 1918 –
46. jaanuarini 1920 dateeritakse Eesti Vabadussõja kestust. D. Ojaperv sai
47. septembril 1917 18-aastaseks. Eba​tõenäoline on, et D. Ojaperv Eestis elava täisealise mehena sõjategevusest kõrvale jäi, mistõttu tal õnnestus veel pärast sõjategevuse Eestisse jõudmist ning
48. veebruari 1918 möödumist segamatult Eesti-Ukraina-Eesti vahet reisida. Seetõttu on pigem tõenäoline D. Ojaperve lahkumine Eestist enne faktilise sõjategevuse jõudmist Mandri-Eestisse ehk siis vahetult pärast leeritamist.
49. I. Lartseva palus apellatsioonkaebuses halduskohtu otsus tühistada, kaebus rahuldada ja jätta menetluskulud vastustaja kanda.
50. Tallinna Ringkonnakohus jättis halduskohtu otsus muutmata ja apellatsioonkaebuse rahulda​mata ning menetluskulud poolte kanda. Ringkonnakohus põhjendas otsust järgmiselt: 1) sünniga omandab Eesti kodakondsuse laps, kelle sündimise ajal vähemalt üks tema vanematest on Eesti kodakondsuses (kodakondsuse seaduse § 5 lg 1 p 1). Maanõukogu
51. novembri 1918.

„Eesti demokraatilise vabariigi kodakondsuse kohta“ §-ga 1 sätestati järgmist: „Eesti demo​kraatilise vabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel rahvuse ja usu peale vaatamata, kes järgmis​tele kolmele tingimustele vastavad: 1) kes Eesti demokraatilise vabariigi piirides elavad, 2) kuni

1. a veebruarikuu
2. päevani endise Vene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demo​kraatilise vabariigi osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas seisid, mis endise Vene riigi asutuste poolt siin maal ehk selle maa jaoks peeti.“ Sama paragrahvi viimase lause järgi: „Ajutine ära​olek Eesti demokraatliku vabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Valitsus kindlaks määrab, selle määruse väljakuulutamise ajast arvates, ei võta mitte õigusi riigikodakondsuse peale.“; 2) apellatsioonimenetluses on kaebaja esile toonud, et D. Ojaperve määratlemine Eesti kodanikuna ei pruugi olla seotud halduskohtu otsuses näidatud
3. veebruariga
4. On võimalik käsitlus, et selleks ajahetkeks võib olla Maanõukogu määruse jõustumise või Maanõukogu
5. novembri
6. a otsuse vastuvõtmise kuupäev. Kaebaja leiab, et tegelikult omab D. Ojaperve määratlemisel Eesti kodanikuna tähtsust, et ta elas Eestis
7. novembril 1917 (uue kalendri järgi
8. novembril 1917), mil Maanõukogu võttis vastu otsuse kõrgemast võimust ja seeläbi loodi Eesti riik. Kaebaja tugineb Riigikohtu kriminaalosakonna
9. aprilli
10. a otsusele. Kaebaja leiab, et kuna D. Oja​perve leeritamine Eestis
11. novembril 1917 on arhiiviteatisega tõendatud, on ilmne, et ta elas Eestis ka
12. novembril 1917 ning oli määratletud Eesti kodanikuna; 3) kaebaja viidatud kohtulahendist nähtub, et eelmise sajandi kahekümnendatel aastatel on avaldatud praegu levinud ametlikust seisukohast erinevaid seisukohti Eesti Vabariigi sünnihetke ja seega ka kodanikkonna tekke kohta. Asjaolule, et määravaks on Eestis elamine
13. veebruaril 1918, oli viidatud Tallinna Ringkonnakohtu
14. juuni 2012.

s, millega kaebus tagastati haldus​kohtule edasiseks menetlemiseks. Ringkonnakohus lähtus oma seisukoha kujundamisel Eesti Vaba​riigi väljakuulutamisest

1. veebruaril 1918 ja Maanõukogu määruse punktist, mille kohaselt peeti Eesti territooriumil elavaid isikuid kuni
2. veebruarini 1918 Vene riigi alamateks. Tallinna Ring​konnakohtu
3. novembri
4. a otsuses haldusasjas nr 3-12-577 on isiku Eesti kodanikuna määratlemisel peetud oluliseks faktilist elamist Eestis Maanõukogu määruse jõustumise päeval
5. detsembril
6. Sellele kuupäevale viitas ühe võimaliku kodanikkonda kuulumist määrava kuu​päevana ka kaebaja. Ringkonnakohus muudab viimatinimetatud ringkonnakohtu otsuse mõjul
7. juuni 2012.

s avaldatud seisukohta määrava ajahetke osas ja leiab, et Maanõukogu määrust tuleb tõlgendada selliselt, et isik pidi Eesti kodanikuna määratlemiseks

1. detsembril 1918, s.o määruse jõustumise hetkel faktiliselt elama Eesti territooriumil. Maanõukogu kuulutas
2. veeb​ruari
3. a manifestiga Eestimaa kõigis tema ajaloolistes ja etnograafilistes piirides "tänasest peale iseseisvaks demokraatiliseks vabariigiks", kuid esimeseks kodanikkonda määratlevaks aktiks oli ülal​viidatud Maanõukogu määrus. Kuna Maanõukogu määruses ei ole Eesti Vabariigi territooriumil elamise ajahetke täpsemalt määratletud ega seotud seda otsesõnu ka Eesti Vabariigi välja​kuuluta​misega, võib järeldada, et Eesti kodanikuna määratlemise üheks eelduseks oli faktiline viibimine Eesti territooriumil määruse jõustumise hetkel. Need isikud, kes olid ajutiselt riigist eemal, ei kaotanud õigust kodakondsusele, kuid kodanikuna määratlemine eeldas kodumaale tagasi​pöördumist; 4) halduskohus ei ole kaebuse piiridest väljunud. Kaebuse piiridest väljumisega oleks HKMS § 2 lg-st 3 ja § 41 lg-st 1 tulenevalt tegemist siis, kui kohus oleks teinud otsuse nõude kohta, mida kaebaja pole esitanud. Sellise olukorraga tegemist ei ole. Kaebaja nõudeks oli tuvastada D. Ojaperve Eestis elamise aeg. Selle faktilise asjaolu tuvastamine on kaebajale vajalik esmakordse Eesti kodaniku passi väljastamiseks. Halduskohus tuvastab HKMS § 37 lg 2 p-st 6 tulenevalt faktilisi asja​olusid üksnes siis, kui nende kindlaksmääramine omab tähtsust avalik-õiguslikus suhtes. Avalik-õiguslikuks suhteks on käesoleval juhul kaebaja kodakondsussuhe Eesti riigiga. Eelnevast tulenevalt kuulub kaebus rahuldamisele juhul, kui leiab tuvastamist kaebaja vanavanaisa D. Ojaperve Eestis elamine perioodil, mis Maanõukogu määruse kohaselt omas tähtsust kaebaja õiguseellase D. Oja​perve määratlemisel Eesti kodanikuna. D. Ojaperve elamine Eestis muul perioodil ei oma avalik-õigusliku suhte seisukohalt tähtsust ning halduskohtul puudub selles osas alus faktilise asja​olu kindlakstegemiseks ja kaebuse rahuldamiseks. Seega lähtub ringkonnakohus kaebuse rahulda​mise eelduste kontrollimisel samuti sellest, kas D. Ojaperv elas Eestis ajahetkel, mis oli määrav tema määratlemisel Eesti kodanikuna, võttes selleks ajahetkeks kohtuotsuse eelmises punktis näidatud seisu​kohtadest tulenevalt
4. detsembri 1918; 5) ringkonnakohus nõustub halduskohtu poolt dokumentaalsetele tõenditele ja tunnistaja ütlustele antud hinnanguga ja leiab samuti, et D. Ojaperve Eestis viibimise kohta pärast
5. novembrit 1917 puuduvad usaldusväärsed tõendid. HKMS § 61 lg-te 1 ja 2 kohaselt hindab kohus kõiki tõendeid igakülgselt, täielikult ja objektiivselt ning otsustab oma siseveendumuse kohaselt, kas menetlus​osalise väide on tõendatud; ühelgi tõendil pole kohtu jaoks ette kindlaks määratud jõudu ning tõendeid tuleb hinnata kogumis ja vastastikuses seoses. Halduskohus pole tunnistaja ütlusi kõrvale jätnud ja on neid hinnanud koosmõjus teiste tõenditega, kõrvutades tunnistaja ütlusi ka vaidlusaluse perioodi olustikuga (sõjategevuse jõudmine Mandri-Eestisse). Tunnistaja L. Hirv teadis D. Ojaperve Eestist lahkumise asjaolusid kahel kohtumisel (1962 ja 1965) D. Ojapervelt kuuldud jutu põhjal. Kohtule edastatud teave oli äärmiselt üldsõnaline ja kohati vastuoluline. Tunnistaja ütlused D. Oja​perve abiellumist puudutavate asjaolude kohta ei oma käesoleva kaebuse lahendamise seisukohalt tähtsust, kuid tunnistaja ütluste usaldusväärsuse hindamisel on viide sellele vastuolule märkimist vääriv. Tunnistaja väitel lahkus D. Ojaperv Eestist
6. a, kuid lahkumist sel ajal ei kinnita Riigi​arhiivis asuv Eestist lahkunud isikute kartoteek. Välistada ei saa, et D. Ojaperv lahkus Eestist eba​seaduslikult, kuid arvestades tunnistaja ütluste ebakindlust (vastuseks küsimusele, kuidas tunnistaja teab nii täpselt D. Ojaperve lahkumise aastat ja kas ta teab ka aastaaega või kuud, vastas tunnistaja, et nii D. Ojaperv nagu ütles ning et aastaajast või kuust ei olnud juttu) ja seda, et täisealise D. Oja​perve elukoha ja tegevuse kohta Eestis ei ole arhiividest andmeid leitud, on pigem alust asuda seisu​kohale, et D. Ojaperv lahkus Eestist peatselt pärast leeritamist. Vastustaja viitab põhjendatult asja​olule, et arhiivides puuduvad andmed D. Ojaperve poolt isikutunnistuse taotlemise kohta, kuigi ala​tes
7. a lõpust pidid isikud hakkama neid Eesti kodanikuna määratlemiseks taotlema kohalikest maakonna- ja linnavalitsustest. Kui isik vastavaid toiminguid ei teinud ja perioodil 1918–1922 Eestist lahkus, teda Eesti kodanikuna ei määratletud (vt nt Riigikohtu
8. a otsus A. Pilar von Pilchau kaebuses Siseministeeriumi keeldumise peale tunnistada teda Eesti kodanikuna). Seega leiab ringkonnakohus sarnaselt halduskohtuga, et esitatud tõenditega ei ole usaldusväärselt tõendatud kaebaja väide, et D. Ojaperv elas Eestis ajal, mis omab tähtsust kodakondsuse määratle​misel; 6) kuna kaebuse eesmärki arvestades ei oma tähtsust asjaolu, millisel perioodil elas D. Ojaperv Eestis enne
9. novembrit 1917, ei ole apellatsioonkaebuse rahuldamiseks alust. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED
10. I. Lartseva esitas kassatsioonkaebuse, milles palub tühistada ringkonnakohtu otsus ja saata asi ringkonnakohtule uueks läbivaatamiseks. Kassaator väidab järgmist: 1) D. Ojaperve määratlemine Eesti kodanikuna pole seotud Maanõukogu määruse jõustumisega
11. detsembril
12. D. Ojaperv sai Eesti kodanikuks
13. novembril 1917; 2) seisukoht, et Eesti kodanikkond määratleti
14. novembril 1917, tuleneb Riigikohtu kriminaalosa​konna
15. aprilli
16. a otsusest, milles leiti järgmist: „Sel teel edasiminnes, millele kassaator on asunud, tuleks arvata, et terve Maanõukogu ühes Valitsuse liikmetega kuni
17. detsembrini, mil riikkondsuse seadus avaldati, väljamaalased olid. Meie riik hakkas iseseisvalt elama
18. novembril
19. a.“; 3) käsitlust, mille kohaselt tuleb Eesti Vabariigi tekkekuupäevaks pidada
20. novembrit 1917 (Gregoriuse kalendri järgi
21. november 1917), toetavad
22. sajandi algusest mitme mõjuka Eesti õigus​teadlase, näiteks J. Uluotsa, A. Piibu ja A. T. Kliimanni seisukohad, mille järgi oli
23. veebruari
24. a manifest mitte iseseisvuse saabumise, vaid Eesti riigikorra (vabariigi) loomise akt; 4) Eesti esimeste seaduste, sh Maanõukogu määruse ilmumine
25. novembri
26. a Riigi Teatajas ei tähenda, et enne nende avaldamist elas Eesti riik reguleerimata õigusruumis; 5) kui olla seisukohal, et Eesti kodanikkond määratleti alles
27. detsembril 1918, siis tekib küsimus, millise riigi kodanikud olid isikud, kes võtsid vastu Eesti esimesed seadused ja iseseisvusmanifesti; 6) meelevaldne oleks seisukoht, et Eesti Vabariik kuulutati välja
28. veebruaril 1918, kuid kodanikeks loeti Eesti elanikke alates Maanõukogu määruse jõustumistest
29. detsembril
30. Juba
31. veebruaril 1918 jõustunud manifestis kasutati läbivalt mõisteid „kodanik“ ja „kodaniku​vabadused“; 7) ringkonnakohus ei selgitanud, miks tuleb Eesti kodanikuna määratlemiseks elada Eestis just
32. det​sembril
33. Ringkonnakohtu seisukoht viib järelduseni, et Eesti riik eksisteeris kuni
34. det​sembrini 1918 ilma kodaniketa. Selline käsitlus on riigiõiguslikult mõeldamatu, sest klassika​lise riigiõpetuse järgi koosneb riik vähemalt kolmest elemendist: territooriumist, rahvast ja riigi​võimust; 8) Maanõukogu määruse §-s 1 märgitud isikud omandasid kodakondsuse automaatselt, nad ei pidanud taotlema isikutunnistust; 9) ringkonnakohtu varasemat seisukohta muutev käsitlus ajahetkest, mille seisuga pidi isik koda​kondsusse kuulumiseks elama Eesti territooriumil, selgus kaebajale üllatuslikult alles kaevatavast otsusest. Sellega on ringkonnakohus oluliselt rikkunud HKMS § 157 lg-t
35. Asjakohane pole ring​konna​kohtu viide, et ka kaebaja ise on osundanud Maanõukogu määruse jõustumise kuupäevale kui ühele võimalikule kodanikkonda kuulumist määravale kuupäevale. Kaebaja pole kunagi olnud seisu​kohal, et lähtuda tuleks
36. detsembrist
37. Kaebajal puudus igasugune alus eeldada, et ring​konnakohus lähtub kuupäevast, mis on hilisem kui
38. veebruar 1918; 10) kohtud on põhjendamatult jätnud kõrvale tunnistaja L. Hirve poolt halduskohtu istungil antud ütlused, et D. Ojaperv teatas talle, et lahkus Eestist
39. a. Kohtud seadsid tunnistaja ütlused kahtluse alla põhjendusega, et need lahknevad Riigiarhiivi teatisest, mille kohaselt D. Ojaperve kohta ei leitud andmeid
40. a Eestist väljasõitnud isikute kartoteegist. Selline lähenemine on vastu​olus HKMS § 61 lg-ga 2 ja ringkonnakohtu enda
41. juuni 2012.

ga. Viimase punktis 12 leidis ringkonnakohus, et kui dokumentaalsete tõendite hankimine ei õnnestu, on tunnistaja ütlus tuvastamiskaebuse puhul lubatav tõend.

1. Politsei- ja Piirivalveamet kassatsioonkaebusega ei nõustu.
2. Politsei- ja Piirivalveamet teatas
3. novembril
4. a kirjaga Riigikohtule, et I. Lartsevale on erandina antud tähtajaline elamisluba viieks aastaks. Politsei- ja Piirivalveamet väitis, et I. Lartseva ei ole ära oodanud käesoleva vaidluse lõpptulemust ning otsinud alternatiivseid viise Eestisse elama tulemiseks ja oma elu paremaks muutmiseks.
5. I. Lartseva esitas
6. novembril 2013 seisukoha Politsei- ja Piirivalveameti
7. novembri
8. a kirja kohta, pidades seda asjasse mittepuutuvaks ja leides, et pole taunitav, et etniline eestlane soovib kasutada põhiseaduse § 36 lg-ga 3 tagatud õigust. Ühtlasi esitas kassaator taotluse võtta asja materjalide hulka Ajalooarhiivist
9. aprillil 2013 saadud vastus, mille kohaselt arhiivimaterjalidest ei leitud Orava vallavalitsuse fondi, kus on kajastatud vallaliikmete nimekirjad, passiraamatud vms. Kassaator soovib näidata, et ta ei suuda esitada D. Ojaperve Eestis elamise kohta dokumente, kuna arhiividokumendid on halvasti säilinud. Riik ei saa isikule ette heita dokumentide esitamise suutmatust olukorras, kus riik Rahvusarhiivi kaudu ei ole suutnud tagada dokumentide säilimist.
10. Politsei- ja Piirivalveamet teatas
11. novembril 2013 Riigikohtule, et teavitas
12. novembri
13. a kirjaga Riigikohut isikuga seotud toimingutest ja andis sellele oma hinnangu. Ühtlasi teatas Politseija Piirivalveamet, et avaldajal oli nende dokumentide esitamise võimalus juba haldus​menetluses. Haldusorgan on avaldajale korduvalt teatanud, et avaldajal on võimalik teha Ukraina ametivõimudele päring ning küsida Daniel ja Anna Ojaperve abielutunnistuse või abieluteatise esitamist. Nendest dokumentidest võib nähtuda fakte, mis kinnitavad või lükkavad ümber D. Oja​perve kuulumise Eesti kodakondsusse. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
14. Vaidlus käib lõppkokkuvõttes selle üle, kas kaebaja on sünnijärgne Eesti kodanik, kellele tuleb väljastada Eesti kodaniku pass. Kaebaja on seisukohal, et tema vanavanaisa D. Ojaperv oli Eesti kodanik. Selleks soovib ta tuvastada vanavanaisa Eestis elamise aega. Kaebaja on seisukohal, et D. Ojaperve Eestis elamise alguseks oli aasta 1902 ja lõpp-punktiks aasta
15. Halduskohtus seostas kaebaja Eesti kodakondsuse omandamist D. Ojaperve poolt sellega, et D. Ojaperv elas Eestis
16. veebruaril 1918, hiljem aga sellega, et D. Ojaperv elas Eestis
17. (28.) novembril
19. Kassatsioonkaebuses seostab avaldaja Eesti kodakondsuse kui õigusinstituudi tekkimise aja
20. (28.) novembriga 1917, mil Maanõukogu võttis vastu otsuse kõrgemast võimust. Avaldaja toetub erialakirjandusele ja Riigikohtu kriminaalosakonna
21. aprilli
22. a otsuses väljendatud seisu​kohtadele.
23. Kolleegium leiab, et on tõsi, et erialakirjanduses on põhjendatud seisukohta, et Eesti riigi teke tuleb seostada
24. (28.) novembriga 1917, mil Maanõukogu võttis vastu otsuse kõrgemast võimust. Samuti on tõsi, et Riigikohtu kriminaalosakond asus
25. aprilli
26. a otsuses järgmisele seisu​kohale: „Ta (st kassaator) väidab, et Eesti riigivõimu ei olnud olemaski, ja eitab sellega Maa​nõukogu otsust kõrgemast võimust, mille peale ta ise teisel kohal toetub. Ta arvab, et kuritegu kuskil Liivimaal on sündinud, ja jätab tähelepanemata, et Viljandimaa, kus see juhus oli, juba
27. märtsil 1917 a. Eestimaa külge on liidetud (Vene määrustiku nr 173). Ta arvab, et sel ajal, mil kuritegu sündis, ühtki eesti kodanikku ei olnud, ja jätab tähele panemata, et Maanõukogu määrus
28. novembrist
29. a. mitte Eesti kodanikke ei loo, vaid isikuid nimetab, kellel Eesti riikkondsuse õigus juba olemas on. Sel teel edasiminnes, millele kassaator on asunud, tuleks arvata, et terve maanõukogu ühes valitsuse liikmetega kuni
30. detsembrini, mil riikkondsuse seadus avaldati, välja​maalased olid. Meie riik hakkas iseseisvalt elama
31. novembril
32. a. Sellele järgnev okupatsioon oli ebanormaalne faktiline olukord, mis riigiõigusliselt mingisuguseid juriidilisi tagajärgi ei või saavutada.“ Kolleegium on seisukohal, et toonaste akadeemiliste diskussioonide ja Riigikohtu kriminaalosa​konna otsuse pinnalt ei saa Riigikohus võtta seisukohta küsimuses, millal Eesti riik on tekkinud ja millise hetke seisuga on selle kodanikkond esmakordselt määratletud. Riigikohtule on õiguse​mõistmisel õiguslikult siduv põhiseaduse preambulis antud määratlus Eesti riigi tekke kohta. Põhi​seaduse preambulis on Eesti riigi väljakuulutamine seostatud
33. veebruariga
34. Kolleegiumil ei ole Eesti kodakondsuse tekkeaega võimalik paigutada sellest varasemasse perioodi. Viimast kinnitab ka
35. novembril 1918 vastu võetud Maanõukogu määruse Eesti demokraatlise Wabariigi kodakondsuse kohta § 1 p 2 (vt käesoleva otsuse punktid 17 ja 18). Praeguses asjas on asjakohane Riigikohtu administratiivosakonna
36. novembri/
37. detsembri
38. a otsus Adolf Pilar von Pillau kaebuses (vt käesoleva otsuse punkt 20).
39. Samuti on tõsi, et
40. veebruaril 1918 välja kuulutatud manifestis kasutati mõisteid „kodanik“ ja „kodanikuvabadused“. Kuid õigusemõistmisel, erinevalt akadeemilistest diskussioonidest, tuleb koda​kondsusele läheneda kui normatiivselt määratletud õigusinstituudile. Nimelt määratakse kodanike ring kindlaks õigusaktiga, mis selgelt defineerib, keda ja missugustel tingimustel tuleb lugeda riigi kodanikeks.
41. veebruari
42. a manifestis ja teistes õigusaktides kasutatud mõisted „kodanik“ ja „kodanikuvabadused“ ei anna mingit selgust küsimuses, keda lugeda Eesti kodanikeks. Esimeseks õigusaktiks, millega määratleti Eesti kodanike ring, oli
43. novembril 1918 vastu võetud Maanõukogu määrus Eesti demokraatlise Wabariigi kodakondsuse kohta. Määrus avaldati
44. detsembril 1918 ilmunud Riigi Teatajas ja jõustus samal päeval. Kuna kodakondsus on enda olemuselt normatiivselt reguleeritud õiguslik nähtus, siis on enne kodakondsust määratleva õigus​akti jõustumist võimatu võtta seisukohta küsimuses, milline oli isikute ring, kes enne Maanõukogu nimetatud määruse jõustumist kuulusid Eesti kodakondsusse. Arutelud selle üle, kas kuni
45. detsembrini 1918 kuulusid valitsusse ja esindasid Eestit isikud, omasid Eesti kodakondsust, ei oma praeguse asja lahendamisel tähtsust.
46. Maanõukogu
47. novembri 1918.

§ 1

oli sõnastatud järgmiselt: „Eesti demokraatlise wabariigi kodaniku õigused on kõigil isikutel, rahvuse ja usu peale waatamata, kes järgmisele kolmele nõudmisele wastawad: 1) kes Eesti demokraatlise wabariigi piirides elavad, 2) kuni

1. a. weebruarikuu
2. päewani endise Wene riigi alamluses olid ning 3) Eesti demo​kraatlise wabariigi osadest pärit või kohalikkude elanikkude nimekirjas (акты состоянiя) seisid, mis endise Wene riigi asutuste poolt siin maal ehk selle maa jaoks peeti (Wene Seaduste Kogu, IX köide, seisuslised seadused (св. зак. сост.),
3. a. wäljaanne, § 858). Ajutine äraolek Eesti demokratl. wabariigi piiridest, mille kestuse Ajutine Walitsus kindlaks määrab, selle määruse wäljakuulutamise ajast arvates, ei wõta mitte õigusi riigikodakondsuse peale.“ Sama määruse § 2 andis isikutele, kes §-s 1 sätestatud tingimustele ei vasta, võimaluse omandada kodakondsus „ühe aasta jooksul selle seaduse wäljaandmise päewast arwates“.
4. Kolleegium on seisukohal, et Maanõukogu määruse § 1 p-s 2 on selgelt ja ühemõtteliselt sätestatud, et Eesti kodakondsuse omandamise üheks tingimuseks on see, et isik kuulus
5. veebruari
6. a seisuga endise Vene riigi alamate hulka. Seega ei võimalda see säte asuda seisukohale, et Eesti kodakondsus võis tekkida enne
7. veebruari
8. Eesti riik on Maanõukogu
9. novembri 1918.

§ 1

p-ga 1 normatiivselt ning selgelt ja ühemõtteliselt seostanud Eesti kodakondsuse omandamise ka faktilise elamisega Eestis Maanõukogu määruse jõustumisel (

1. detsembril 1918).
2. Kassaator väidab, et ringkonnakohtu seisukoht, et Eesti kodakondsuse tekkemomendi määratle​misel tuleb lähtuda
3. detsembrist 1918, on üllatuslik ja et kaebajal puudus igasugune alus eeldada, et ringkonnakohus lähtub kuupäevast, mis on hilisem kui
4. veebruar
5. On tõsi, et ringkonnakohus muutis praegu kasseeritud otsusega oma varasemat seisukohta. Ringkonnakohus oli
6. juuni 2012.

s, millega kaebus saadeti halduskohtule edasiseks menetlemiseks, seisukohal, et kaebaja Eesti kodakondsuse tuvastamisel omab tähtsust faktiline asja​- olu, et tema esivanem elas Eestis

1. veebruaril
2. Kasseeritud otsuses on ringkonnakohus aga leidnud, et õige on Eesti kodanikuna käsitada isikut, kes elas Eestis
3. detsembril
4. Selline ringkonnakohtu käsitus on kaebajale tõepoolest üllatuslik olukorras, kus kohus samas asjas varem tehtud määrusega leidis, et kaebaja Eesti kodakondsuse tuvastamisel omab tähtsust faktiline asjaolu, et tema esivanem elas Eestis
5. veebruaril
6. Asja materjalidest ei nähtu, et ringkonnakohus oleks pärast
7. juuni
8. a määrust kaebajale selgitanud, et ta muudab enda varasemat seisu​kohta. Asjaolu, et vastustaja või kaebaja on käsitlenud kohtumenetluses ka
9. detsembrit 1918, ei kõrvalda ringkonnakohtu seisukoha üllatuslikkust. Selline kohtu seisukoha üllatuslik muutus võib olla aluseks kohtuotsuse tühistamiseks juhul, kui kohtu varasema seisukoha muutmise tõttu oli kohus isiku viinud eksitusse tuvastamisele kuuluvate faktiliste asjaolude osas ja see eksitus mõjutas asja otsustamist. Sellisel juhul oleks tegemist HKMS § 2 lg-te 5 ja 6 ning § 129 lg 1 p 6 rikkumisega, mis toob kaasa kohtulahendi tühistamise. Kohtute õiguslikud hinnangud peavad olema menetlusosalistele mõistlikul määral ettenähtavad ega tohi tulla neile üllatuslikult. Kohtul lasub kohustus juhtida menetlusosaliste tähelepanu õigussuhte võimalikule kvalifikatsioonile ning menetlus​osalistele tuleks anda võimalus esitada oma seisukoht sellise kvalifikatsiooni kohta. Nimetatud põhimõtete mitte​järgimine võib tingida üllatusliku otsuse tegemise, mis ei vasta seaduslikkusele põhimõttele. Praegusel juhul ringkonnakohtupoolne õiguse tõlgenduse muutmine kaebaja õiguste rikkumist kaasa tuua ei saanud. Nimelt oli kaebaja seisukohal, et D. Ojaperv elas Eestis nii
10. novembril 1917 kui ka jätkuvalt veel aastal
12. detsember 1918 mahub sellesse ajavahemikku. Ringkonnakohtu seisukoha muutus ei mõjutanud seega kaebaja võimalust esitada tõendeid.
13. Kolleegium märgib, et praeguses asjas pole kohtud tuvastanud, et kaebaja vanavanaisa D. Oja​perv elas Eestis Maanõukogu määruse jõustumise ajal, s.o
14. detsembril
15. Isegi kui D. Ojaperv lahkunuks Eestist alles aastal 1921, ei saaks teda tuvastatud asjaolude pinnalt pidada Eesti kodanikuks. Kolleegium lähtub A. Pilar von Pillau asjas tehtud otsuses võetud seisukohtadest. Riigikohtu administratiivosakond leidis
16. novembri/
17. detsembri
18. a otsuses, et A. Pilar von Pillau ei kuulu Eesti kodakondsusse, põhjendades oma seisukohta järgmiselt. Kõigepealt administ​ratiiv​osakond nentis, et kaebaja vastab Maanõukogu määruse §-s 1 sätestatud tingimustele. Kuid kaebaja ei ole ennast Eesti kodanikuks Maanõukogu määruse alusel tunnistanud ega astunud samme vastava isikutunnistuse saamiseks, vaid on detsembris 1918 Eestist lahkunud ja elanud välismaal kui endise Vene riigi kodanik passi järgi, mis talle anti endise Vene riigi kindralkonsuli poolt
19. a. Et aga endist Vene riiki enam ei ole, siis on kaebaja jäänud riikkondsuseta isikuks. Maanõukogu määrus kaotas kehtivuse
20. a vastu võetud kodakondsuse seaduse jõustumisega. Selle koda​kondsuse seaduse järgi ei ole kaebaja Eesti kodanik, sest tal ei olnud, nagu nõuab seaduse § 1, Eestis alalist elukohta selle seaduse jõustumisel. Seega ei määratlenud D. Ojaperv end Maanõukogu määruse kehtivuse ajal Eesti kodanikuna, taotledes isikutunnistust. Ka ei elanud ta isikutunnistust mitteomava isikuna
21. a kodakondsuse seaduse jõustumise ajal Eestis.
22. Kolleegium ei nõustu kassaatori väitega, et kohtud on põhjendamatult kõrvale jätnud tunnistaja L. Hirve poolt halduskohtu istungil antud ütlused, et D. Ojaperv teatas L. Hirvele, et lahkus Eestist
23. a, ja rikkunud tõendite hindamise reegleid. Halduskohus on põhjendanud, miks ta peab tunnistaja L. Hirve ütlusi ebausaldusväärseteks (vt käesoleva otsuse p 5 alap 6). Ringkonnakohus on apellatsioonkaebuse lahendamisel seda probleemi käsitlenud ja leidnud, et halduskohus pole tunnistaja ütlusi kõrvale jätnud ning on neid hinnanud koosmõjus teiste tõenditega, kõrvutades tunnistaja ütlusi ka vaidlusaluse perioodi olustikuga (sõjategevus Mandri-Eestis (vt käesoleva otsuse p 7 alap 5)). Kohtud on leidnud, et D. Ojaperve Eestis viibimise kohta pärast
24. novembrit 1917 puuduvad usaldusväärsed tõendid.
25. Kassatsioonimenetluses kaebaja poolt esitatud arhiiviteatist (vt käesoleva otsuse punkt 11) ei pea kolleegium Riigikohtule asja lahendamiseks esitatud tõendiks, vaid informatsiooniks, mis kinnitab kaebaja raskusi asjaolude tuvastamisel. Seepärast ei tagasta kolleegium seda arhiiviteatist, vaid võtab selle asja juurde. Kolleegium möönab, et arhiiviandmete puudumine võib tõendamist raskendada, kuid arhiivi​andmete puudumist või mittesäilimist ei saa vähemalt praegusel juhul riigile ette heita. Kolleegium selgitab, et arhiiviandmete või muude dokumentaalsete tõendite puudumisel ei ole takistusi asja​olude tõendamiseks tunnistaja ütlustega, välja arvatud, kui seadusega on ette nähtud kindel tõendi vorm. Ringkonnakohtu
26. juuni 2012.

punktis 12 on ringkonnakohus tõepoolest leidnud, et kui dokumentaalsete tõendite hankimine ei õnnestu, on tunnistaja ütlus tuvastamiskaebuse puhul lubatav tõend. Seda seisukohta ei saa aga mõista nii, et ringkonnakohus peab dokumentaalsete tõendite puudumisel tunnistaja ütlusi otsustavaks tõendiks ka olukorras, kus kohtud on tunnistaja ütlusi pidanud ebausaldusväärseteks ja olustikuga kokkusobimatuteks.

1. Kolleegium nõustub kassaatoriga, et asjasse mittepuutuvad on Politsei- ja Piirivalveameti
2. novembri
3. a kirjas esitatud seisukoht, et kaebajale on antud elamisluba ning et kaebaja ei ole ära oodanud käesoleva vaidluse lõpptulemust ning otsinud alternatiivseid viise Eestisse elama tulemiseks ja oma elu paremaks muutmiseks (vt käesoleva otsuse punktid 10 ja 11). Kolleegium jätab vastustaja need seisukohad tähelepanuta. Kolleegium ei pea praeguses asjas vajalikuks võtta seisukohta ka küsimuses, keda tuleb lugeda eestlaseks põhiseaduse § 36 lg 3 mõttes.
4. Kassatsioonkaebus jääb rahuldamata.
5. Menetluskulud jäävad poolte kanda (HKMS § 108 lg 1 ja § 109 lg 1). Määruskaebuse esitamisel tasutud kautsjon arvatakse HKMS § 107 lg 4 ls 3 alusel riigituludesse. Tõnu Anton, Jüri Põld, Harri Salmann