Obsah (8)

§ 241§ 201§ 63§ 64§ 344§ 345§ 3161§ 2

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number Otsuse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Asja läbivaatamise kuupä

§ 241lg 1, § 201 lg 2 p 3, § 345 lg 1 ja § 344 lg 1 järgi Tartu Ringkonnakohtu 23.

mai

1. a kohtuotsus kriminaalasjas nr 1-12-8959 Jarek Pavlihhini kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Tanel Pürn ning Riigiprokuratuuri esindaja riigiprokurör Laura Vaik, kassatsioonid
2. november 2013, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON
3. Jätta Tartu Ringkonnakohtu
4. mai
5. a otsus Jarek Pavlihhini süüdistusasjas muutmata.
6. Jätta kaitsjate ja prokuröri kassatsioonid rahuldamata.
7. Jätta kaitsjate taotlused menetluskulude hüvitamiseks rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
8. Tartu Maakohtu
9. veebruari
10. a otsusega mõisteti Jarek Pavlihhin karistusseadustiku (

) § 241 lg 1 järgi süüdi riigisaladuse avalikustamises ja karistati aastase vangistusega. Samuti tunnistati ta süüdi

§ 201

lg 2 p 3, § 345 lg 1 ja § 344 lg 1, s.h § 344 lg 1 - 22 lg 2 järgi omastamises ja tegudes, mis on seotud dokumentide võltsimisega omastamise varjamiseks, ning karistati

§ 63

lg 1 alusel kaheaastase vangistusega.

§ 64lg 1 alusel mõisteti J.

Pavlihhinile kahe ja poole aastane vangistus, millest arvati maha vahi all viibitud kaheksa kuud ja üksteist päeva. Ülejäänud vangistus jäeti kolmeaastast katseaega kohaldades tingimisi täitmisele pööramata. 1.1

§ 241

lg 1 järgi tunnistati Lõuna prefektuuri narkokuritegude talituse politseijuhtivinspektor J. Pavlihhin süüdi kahe teo eest, mis ta pani toime

1. märtsil
2. a Tartu arestikambri vestlusruumis kinnipeetav A-ga kõneldes. Kõigepealt avaldas J. Pavlihhin A-le, et B on Lõuna prefektuuri politseiniku H. J.-i salajane kaastöötaja. Nimelt ütles J. Pavlihhin, et B on „J.-i inimene". Et B oli politsei salajane kaastöötaja, tulenes mitmest õigusaktist. Kuni
3. detsembrini 2012 ehk teo toimepanemise ajal kehtinud jälitustegevuse seaduse (JTS) § 14 lg 1 sätestas, et jälitusasutustel on õigus kaasata vabatahtlikule salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul. Algselt politseipeadirektori ja hiljem Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori poolt kehtestatud jälitustegevuse korra vastavatest punktidest tulenes, et ajutine salajane kaastöötaja (informaator) on täisealine isik, kes omab teavet jälitushuvi pakkuvatest faktidest, isikutest ja objektidest ning on nõus seda politseile edastama. Riigisaladuse ja salastatud välisteabe seaduse (RSSVS) § 8 p 2 järgi on andmed jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku kohta riigisaladus. Sama seaduse § 19 p 1 kohaselt on riigisaladusele juurdepääsu õigust või töötlemisluba omav isik kohustatud hoidma saladuses talle teatavaks saanud riigisaladust. Tähtsust ei ole asjaolul, et B salajase kaastöötaja staatus ei olnud mingilgi moel vormistatud. 1.2 Ka avaldas J. Pavlihhin A-le riigisaladusega kaitstud teavet ühe sõiduauto kadumise kohta. Nimetatud teabest sai J. Pavlihhin teadlikuks H. J.-i poolt politsei infosüsteemi KAIRI lisatud sissekannet lugedes. Selle sissekande tegi H. J. B-lt saadud informatsiooni põhjal. Ei ole tähtis, et J. Pavlihhin ise oli juba eelnevalt ühes oma sissekandes auto kadumist puudutanud. J. Pavlihhini sissekanne oli märksa vähem informatiivsem kui H. J.-i oma. Peale selle pole ka kahe ettekande omavaheline kattumine oluline, sest kui J. Pavlihhin poleks A-le auto kadumisega seonduvast kõnelenud, poleks A olnud teadlik sellest, kui palju infot politsei valdab, ning A ülekuulamine seoses auto kadumisega oleks võinud olla politsei jaoks tulemuslikum. Et H. J.-i sissekanne põhineb B-lt saadud informatsioonil, kujutab see endast jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud teavet riigisaladuse ja salastatud välisteabe kaitse korra (riigisaladuse kord) § 6 lg 1 p 3 tähenduses ja on riigisaladus. 1.3 Omastamises

§ 201lg 2 p 3 järgi tunnistati J.

Pavlihhin süüdi selle eest, et ta ei andnud ajavahemikul

1. a aprillist kuni
2. a veebruarini politsei poolt erikuludeks ette nähtud sularahasummasid mitte A-le, nagu ta ise väitis, vaid võttis raha endale. Kokku omastas J. Pavlihhin 15 316 eurot ja 31 senti. Kohus leidis, et usaldusväärsed on A ja tema elukaaslase väited, et J. Pavlihhin pole mingit raha üle andnud. J. Pavlihhini enda vastupidiseid väiteid uskuda ei saa. A kinnipidamiskamber otsiti eri ajal mitu korda läbi ja kunagi raha ei leitud. Ajavahemikul, mil A viibis arestimajas, kohtus J. Pavlihhin A-ga üksnes kahel korral, ehkki tema kirjutatud aruannete järgi on ta sel ajal andnud A-le raha kuuel korral. A tegi J. Pavlihhiniga koostööd seetõttu, et tema osas lõpetataks kriminaalmenetlus rasketes narko- ja relvakuritegudes (
3. a alustatud menetlus lõpetati
4. a), ning sooviga saada sellist infot, mis võimaldaks tal vältida edasist politsei huviorbiiti sattumist. Ka asjaolu, et väidetavatel raha maksmise päevadel ei ole J. Pavlihhin ja A telefonitsi suhelnud, kinnitab seda, et tegelikult raha maksmist ei toimunud. A kui kuritegevusega suurt raha teeniva inimese jaoks oli tegu suhteliselt väikeste rahasummadega. Küll aga olid need summad ahvatlevad J. Pavlihhini jaoks, kes oli pidevas rahahädas. 1.4 Omastamisega seonduvad ka võltsimiskuriteod. Esiteks võltsis J. Pavlihhin ise aastate jooksul 67 dokumenti, millel kinnitas oma allkirjaga, et maksis teatud summa sularaha A-le. Tegelikult J. Pavlihhin A-le raha ei maksnud. Seega pani ta toime

§ 344lg-le 1 vastava teo.

Teiseks realiseeris ta

§ 344lg 1 - 22 lg 2.

Ta kihutas A-d võltsimisele, tehes viimasele ettepaneku anda allkirju selle kohta, nagu oleks ta saanud J. Pavlihhini käest sularaha. A allkirjastaski 74 allkirjalehte. Tegelikult J. Pavlihhin A-le raha ei andnud. Kolmandaks kasutas J. Pavlihhin eelnimetatud dokumente (s.o nii 67 tema kui ka 74 A poolt allkirjastatud paberit). Ta esitas need dokumendid politseiprefektuuri pädevatele töötajatele. Seeläbi omandas J. Pavlihhin õiguse sularaha enda valdusse saamiseks, et saaks need summad enda kasuks pöörata. Seega pani ta toime

§ 345lg 1 järgi kvalifitseeritava kuriteo.

1. Maakohtu otsuse peale esitasid J. Pavlihhini kaitsjad vandeadvokaadid Erki Kergandberg ja Tanel Pürn apellatsioonid, paludes süüdistatav õigeks mõista. E. Kergandberg tõi välja, miks tuleb tema hinnangul J. Pavlihhin õigeks mõista riigisaladusega seonduvas osas, T. Pürn aga taotles J. Pavlihhini õigeksmõistmist süüdistuses omastamise ja võltsimiste eest.
2. Tartu Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsusega tühistati maakohtu otsus osaliselt. J. Pavlihhin mõisteti

§ 241lg 1 järgi õigeks.

Hääleekspertiisi tasu jäeti riigi kanda. J. Pavlihhini kasuks jäeti riigi kanda J. Pavlihhini poolt veidi üle poole - s.o 34 989 eurot ja 20 senti - kaitsjatele makstud tasust. 3.1 Ringkonnakohtu hinnangul on T. Pürni mitmed väited menetlusõiguse rikkumise kohta paljasõnalised. Kaitsja ei ole ära näidanud, kuidas väidetavad rikkumised peaksid tingima asja ümberotsustamise. Erinevalt kaitsjast leiab kohus, et süüdistusakt on piisavalt arusaadav ja täpne. Kohus võis tugineda J. Pavlihhinit süüdi tunnistades arestimaja arvestuse tööraamatule. Maakohtu otsuse resolutiivosa on ehk mõneti kohmakas, aga siiski kõigiti mõistetav. A ütlusi tuleb pidada usaldusväärseteks. A tegutses karistusähvardusest vabanemise ja info saamise eesmärgil. A sai küll paar korda J. Pavlihhinilt raha, aga seda mitte tasuna, vaid konkreetsete kulutuste katteks. Ei ole usutav, et A tahtis saada raha oma elukaaslase ülalpidamiseks. Viimane kandis hoopis ise A-le tolle kinnipidamise ajal raha üle. Kaitseväide selle kohta, et raha üleandmise ajal viibis A elukaaslane politseiautos, ei ole usutav. Seda näitab ka asjaolu, et kaitse pole taotlenud ühegi politseiniku ülekuulamist, kes seda väidet kinnitaksid. Ei saa nõustuda väitega, et J. Pavlihhinil ei olnud sedavõrd väikseid summasid vaja. Eelnevast lähtuvalt on J. Pavlihhin tunnistatud õigesti süüdi omastamises

§ 201

lg 2 p 3 järgi, samuti ka

§ 344

lg 1, milles neeldub ka võltsimisele kihutamise süüdistus, ning

§ 345lg 1 järgi.

3.2 Riigisaladuse avaldamises mõistis ringkonnakohus J. Pavlihhini õigeks järgmistel kaalutlustel. Kaitsja poolt välja toodud väidetavad menetluslikud minetused asja ümberotsustamist ei tingi. Ei saa nõustuda, et kriminaalasjas muudeti uurimisalluvust ebaseaduslikult ja rikuti lisaks jälitustoimingute tegemise regulatsiooni. Kaitsja tegi sellise järelduse seetõttu, et kohus andis jälitustegevuse loa Politsei- ja Piirivalveametile (PPA), ent jälitustegevust teostas Kaitsepolitseiamet (kapo). Kohus märkis, et PPA-le väljastati vastav luba

1. jaanuaril
2. a ja uurimine allutati kapole
3. veebruaril
4. a. Maakohtuga tuleb nõustuda, et kriminaalasjas muudeti uurimisalluvust kooskõlas KrMS § 212 lg-ga 5 asja kiirema ja igakülgsema lahenduse huvides. Ka ei rikutud jälitustoimingute tegemise regulatsiooni. PPA-le jälitamiseks luba väljastades kontrollis kohus kõiki salajase jälgimise eeldusi. Ajal, mil kapo jälgimist teostas, oli ta juba eelnevalt kõigiti legitiimselt PPA asemel asja uurima määratud. Isegi kui eelnevas rikkumist näha ja eelmenetluses kogutud teave kõrvale jätta, tuleb juhtida tähelepanu sellele, et kõik oluline on öeldud ka kohtuistungil, mistõttu on võimalik teha otsustus ka istungil saadud teabe põhjal. Järgnevalt märkis kohus, et H. J. üritas saada A-lt auto kadumise kohta infot, kuid A keeldus seda infot H. J.-ile jagamast. Seejärel palus H. J. J. Pavlihhinil sellest A-ga rääkida. J. Pavlihhin kuulus narkokuritegude talitusse, H. J. aga organiseeritud ja raskete kuritegude talitusse. Nende talituste ametnike vahel olid rivaalitsevad ja halvad suhted. Organiseeritud ja raskete kuritegude talituses töötavad inimesed soovisid J. Pavlihhinit n-ö kiusata selle eest, et too ei tee nendega auto kadumise osas piisavalt koostööd. Siiski ei saa sellist käitumist käsitada ülekaaluka teoprovokatsioonina, mis välistaks J. Pavlihhini vastutuse. 3.3 Salajase kaastöötaja isiku avaldamise osas leidis kohus järgmist. J. Pavlihhini vastutuse küsimust lahendades on tarvis teha kindlaks, kas B oli H. J.-i salajane kaastöötaja. Salajase kaastöötaja mõiste avamisel tuleb lähtuda teo toimepanemise ajal kehtinud jälitustegevuse seadusest. Peale selle on küll olemas ka eri aegadel PPA peadirektori käskkirjaga kehtestatud jälitustegevuse kord (PPA kord), ent viimases on salajase kaastöötaja mõiste liiga laialt sõnastatud. PPA korra järgi piisab salajasest kaastöötajast kõnelemiseks juba sellest, kui keegi mingit politsei jaoks huvi pakkuvat teavet pelgalt omab. Kuivõrd PPA peadirektori kehtestatud korras olev kaastöötaja määratlus on avaram, kui see on tuletatav JTS § 14 lg 1 põhjal, ei saa esimesest ilma nullum crimen, nulla poena sine lege certapõhimõtet rikkumata lähtuda. JTS § 14 lg-st 1 tulenes, et salajane kaastöötaja teeb politseiga koostööd vabatahtlikult ja omal nõusolekul. Ka PPA korrast ja H. J.-i ütlustest tuleneb, et üldjuhul on tarvilik, et salajane kaastöötaja kinnitab talle õiguste ja kohustuste tutvustamist oma allkirjaga. Vaid erandkorras on võimalik allkirja andmise nõudmisest loobuda ja tõendada isiku nõusolekut mõnel alternatiivsel moel. Eelöeldu tähendab kokkuvõtvalt, et salajane kaastöötaja on vaja mingil moel registreerida. B ei olnud kuhugi registreeritud, vaid on H. J.-i kaastöötaja üksnes H. J.-i enda sõnutsi. B-d ei saa pidada salajaseks kaastöötajaks ka sisulistel kaalutlustel, sest tõendatud on üksnes see, et B andis ütlusi pelgalt auto kadumise kohta. Muude küsimuste kohta pole B andnud mingeid ütlusi. B pidamise salajaseks kaastöötajaks välistab ka JTS § 12 lg 1, mis loetles jälitustoimingud ja kõneles andmete kogumisest. B aga ei kogunud mingeid andmeid, vaid üksnes rääkis H. J.-ile seda, mida ta oli kuulnud. 3.4 Isegi kui eelnevaga mitte nõustuda ja leida, et B oli H. J.-i salajane kaastöötaja, tuleb J. Pavlihhin ikkagi õigeks mõista. Öeldes, „see kuradi B on J.-i inimene", ei teinud J. Pavlihhin A-le teatavaks, et B on H. J.-i salajane kaastöötaja. Eeskätt prokuratuur on väga põhjalikult arutlenud selle üle, kuidas eelnevalt tsiteeritud lauset tõlgendada. Sellised arutlused on ebavajalikud, sest tsitaadi tähendust oleks saanud küsida mõlema vestluspartneri käest. Seda aga tehti väga pealiskaudselt. J. Pavlihhin selgitas, et tema pidas B-st kui H. J.-i „inimesest" kõneldes silmas seda, et H. J. „suhtleb" B-ga. A vastas prokurörile samamoodi: ta sai aru, et H. J. B-ga „suhtleb". Rohkem prokurör A-d selles osas ei küsitlenud ja hakkas ise J. Pavlihhinit süüstavat tõlgendust välja pakkuma. 3.5 Auto kadumise osas leidis kohus järgmist. J. Pavlihhinile on ette heidetud, et ta ammutas A-le auto kadumise kohta öeldud teabe H. J.-i tehtud KAIRI sissekandest. Selline väide ei ole aga üheselt kindel. Nimelt palus mitte üksnes H. J. J. Pavlihhinil A-ga auto kadumisest rääkida, vaid ka K. T. On selge, et kui H. J. ja tema ülemus palusid J. Pavlihhinil kellegagi ühel konkreetsel teemal rääkida, pidid nad süüdistatavale ütlema üht-teist ka selle teema sisu kohta. Nii kõneleski J. Pavlihhin A-le mitmel korral sellest, et tema „kuulis", talle „räägiti" jne. Seega ei saa välistada, et J. Pavlihhini öeldu ei pärine riigisaladusega kaitstud KAIRI-sse salvestatud sissekandest. 4.

§ 241lg 1 asemel ei saa J.

Pavlihhinit tunnistada süüdi ka

§ 3161

järgi kriminaalasja kohtueelse menetluse ja jälitusmenetluse andmete ebaseaduslikus avaldamises, kuivõrd J. Pavlihhin avaldas andmed pädevate menetlejate palvel ehk ei toiminud ebaseaduslikult. Ka ei saa kõneleda

§ 3161koosseisupärase tagajärje saabumisest, sest J.

Pavlihhin ei tahtnud kahjustada auto kadumisega seonduva kriminaalmenetluse eesmärki. KASSATSIOONIMENETLUSE POOLTE SEISUKOHAD

1. Ringkonnakohtu otsuse peale esitasid kassatsioonid J. Pavlihhini kaitsjad vandeadvokaadid E. Kergandberg ja T. Pürn ning riigiprokurör Laura Vaik.
2. Kaitsja E. Kergandberg taotleb ringkonnakohtu otsuse tühistamist ja J. Pavlihhini õigeks mõistmist või asja saatmist ringkonnakohtule uueks arutamiseks. Samuti palub kassaator riigilt süüdistatava kasuks välja mõista viimase poolt kantud menetluskulud. E. Kergandberg märgib kassatsioonis järgmist. 6.1 Kogu kriminaalmenetlus on olnud ebaaus ja ebaobjektiivne. On rikutud oluliselt kriminaalmenetlusõigust. J. Pavlihhinit süüstavad A ütlused on vastuolulised ega ole usaldusväärsed.
3. Kaitsja T. Pürn palub Riigikohtul tühistada ringkonnakohtu otsuse osas, milles maakohtu otsus jäi muutmata, ja mõista J. Pavlihhin õigeks või saata asi uueks arutamiseks. Ka taotleb kassaator, et riik hüvitaks süüdistatavale tema poolt kantud menetluskulud. T. Pürn märgib kassatsioonis järgmist. 7.1 Ringkonnakohus pole mitmeid apellatsiooni väiteid analüüsinud. Kaitseõigust on rikutud seeläbi, et kaitsjale pole kriminaaltoimikut ja kohtuotsuseid kätte toimetatud. A ütlused ei ole usaldusväärsed.
4. Prokurör L. Vaik vaidleb kassatsioonivastuses kaitsjate kassatsioonides sisalduvale vastu. Ta leiab, et kohtud on olnud objektiivsed, kriminaalmenetlusõigust pole rikutud ja ringkonnakohus on põhjendanud J. Pavlihhini süüd omastamises.
5. Prokuröri kassatsioonis taotletakse ringkonnakohtu otsuse tühistamist osas, milles J. Pavlihhin mõisteti

§ 241lg 1 järgi õigeks.

Selles osas palub prokurör saata kriminaalasja uueks arutamiseks ringkonnakohtule. Kassaator põhjendab oma taotlust järgmiselt. 9.1 RSSVS § 8 p 2 eesmärk on kaitsta salajase kaastöötaja identiteeti. Salajane kaastöötaja ei pea olema registreeritud. Sellist nõuet ei sisaldanud ei jälitustegevuse seadus, jälitustegevuse kord ega ka täna kehtiv politsei ja piirivalve seaduse § 751 lg

1. Isegi kui J. Pavlihhin sai auto kadumise kohta infot kusagilt mujalt, nägi ta seda teavet ka KAIRI sissekandes. Seega oli ta sellest sissekandest teadlik ja sai aru, et ta ei tohi neid andmeid avaldada.
2. Kaitsja E. Kergandberg vaidleb kassatsioonivastuses prokurörile vastu. J. Pavlihhinile esitati

§ 241järgi valesüüdistus.

Ka H. J. ise kinnitab, et B ei olnud tema salajane kaastöötaja. H. J. ei ole usaldusväärne, sest tema suhtes algatati kriminaalmenetlus valeütluste andmise tõttu. Kõik politseiniku poolt tehtav ei ole jälitustegevus. Ka ei saa kõigi politseinikega suhtlevate inimeste identiteet olla kaitstud riigisaladusega. Salajane kaastöötaja peab olema registreeritud. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT

1. Kriminaalkolleegium analüüsib kõigepealt kaitsjate väiteid menetlusõiguse rikkumise kohta ja peatub seejärel raha omastamise ja dokumentide võltsimisega seonduvatel argumentidel (I), võtab seisukoha J. Pavlihhini poolt B-le auto kadumist puudutavast infost kõnelemise osas (II), vaeb süüdistatava vastutust riigisaladuse avalikustamises seoses A-le B-st rääkimisega (III) ja teeb viimaks otsuse kassatsioonide rahuldamise kohta (IV). I
2. Kolleegium leiab, et ühestki olulisest menetlusõiguse rikkumisest kõneleda ei saa. Nõustuda tuleb ringkonnakohtuga, et mitmed menetlusõigust puudutavad kaitseväited on paljasõnalised ega vaja seetõttu põhjalikumat analüüsi. Kolleegium osutab oma varasemale seisukohale, et kaebust läbi vaatav kohus ei pea andma vastuseid kõigile apellatsioonis toodud väidetele, millele maakohus on oma otsuses ammendavalt ja põhistatult vastanud ning millega ringkonnakohus nõustub (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-11, p 18 ja
5. detsembri
6. a otsus asjas nr 3-1-1-92-11, p 15.1).
7. Kaitsjad ei ole nõus kohtute seisukohaga, et J. Pavlihhin pööras tema valduses olnud PPA sularaha enda kasuks. Tulenevalt KrMS § 363 lg-st 5 ei või Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid. Kolleegium leiab, et kohtute poolt esitatud sündmuste käik ja sellega seoses välja toodud põhistused on loogilised ja jälgitavad. See, et A on korduvalt karistatud isik, ei tee tema ütlusi iseendast ebausaldusväärseiks. Kohtud on õigesti näidanud, et A-l oli piisavalt huvi teha J. Pavlihhiniga koostööd ka ilma viimaselt raha saamata. A ütluste kõrval on tuginetud ka mitmele teisele tõendile, mille põhjal on kohtud teinud arusaadavalt järelduse, et ametiisik J. Pavlihhin jättis raha A-le andmata ja pööras selle enda kasuks

§ 201lg 2 p 3 tähenduses.

Ka on veenvalt ära näidatud see, et J. Pavlihhin võltsis allkirjalehti koostades dokumente

§ 344lg 1 tähenduses.

Neid dokumente politseiprefektuuri töötajatele esitades pani süüdistatav toime

§ 345

lg-le 1 vastava kuriteo, sest tegutses eesmärgiga vabaneda asjaõigusseaduse § 80 lg-s 1 sätestatud kohustusest anda õigusliku aluseta tema valduses olev asi e sularaha asja omanikule e PPA-le välja. II 14. Auto kadumisega seonduva info avaldamist A-le ei saa süüdistatavale

§ 241lg 1 järgi ette heita mitmel põhjusel.

1. Maakohus on leidnud, et J. Pavlihhin avaldas A-le informatsiooni, mida tuleb pidada riigisaladuseks riigisaladuse korra § 6 lg 1 p 3 tähenduses. Sellest sättest nähtub, et riigisaladus on jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud teave. Kuivõrd B-d ei saa pidada jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikuks (vt käesoleva otsuse III osa), ei ole võimalik öelda, et tema poolt H. J.-ile avaldatud informatsioon kujutab endast jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud teavet.
2. Kolleegium märgib, et J. Pavlihhini karistamine

§ 241

lg 1 järgi poleks võimalik isegi siis, kui B oleks olnud jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isik, sest pole tõendatud, et J. Pavlihhin avaldas A-le teavet, mille jälitusasutus e PPA sai jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult. Nimelt ei tule selle küsimuse lahendamisel uurida, kas J. Pavlihhin avaldas A-le infot, millest ta sai teadlikuks KAIRI-s olevat ettekannet lugedes. Analüüsida tuleb, kas J. Pavlihhini poolt A-le avaldatud info oli jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud teave. Mitte igasugust teavet, mida jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isik jälitusasutuse ametnikule avaldab, ei saa lugeda jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud teabeks. Kui jälitusasutus valdas teavet juba varem, ei ole võimalik öelda, et ta sai selle salajasele koostööle kaasatud isikult. Nii näiteks saab öelda, et üldtuntud asjaolu KrMS § 60 lg 3 tähenduses ei saa olla jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud teave, sest jälitusasutus - nagu ka terve hulk asjasse mittepuutuvaid isikuid valdas seda teavet juba varem ega saanud seda jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult. Kui jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult jälitusasutusele edastatud teave ei ole üldtuntud, võib ikkagi olla võimalik, et jälitusasutus valdas teavet juba varem, mistõttu ei saa öelda, et jälitusasutus sai selle teabe jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult.

1. Praegusel juhul on kohtud tuvastanud, et J. Pavlihhin ise oli auto kadumist ühes tema poolt KAIRI-sse sisestatud ettekandes käsitlenud. Menetluses ei ole analüüsitud, milliseid asjaolusid süüdistatava ettekandes auto kadumise kohta esitati. Maakohus on märkinud üksnes seda, et J. Pavlihhini ettekanne oli vähem informatiivne kui H. J.-i oma. Kui J. Pavlihhin avaldas A-le üksnes seda infot, mis sisaldus tema enda ettekandes, ei saa süüdistatavale ette heita, et ta avaldas teavet, mille PPA sai B-lt. Selline etteheide tuleks kõne alla üksnes juhul, kui J. Pavlihhin edastas A-le sellist infot, mida süüdistatava ettekandes ei sisaldunud. Senises menetluses pole eeltoodud küsimusi käsitletud ja seetõttu ei saa selles osas seisukohta võtta ka Riigikohus. Ka ei ole võimalik saata asja sellest lähtuvalt maakohtule uueks arutamiseks, sest püstitatud küsimusele vastamine nõuaks taoliste faktiliste asjaolude tuvastamist, mida süüdistuses kirjeldatud ei ole. Kolleegium viitab oma varasemale seisukohale, et puuduliku süüdistuse korral ei ole kohtul võimalik süüdistuses nimetamata vastutuse eeldusi süüdistatavale omistada (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. novembri
3. a otsus asjas nr 3-1-1-109-12, p 10).
4. Sõltumata sellest, kas B on jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isik või mitte, võiks J. Pavlihhini vastutus

§ 241lg 1 järgi siiski kõne alla tulla.

Seda juhul, kui süüdistatav sai oma ettekande aluseks olnud teabe jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult. Sellisel juhul oleks see riigisaladuse korra § 6 lg 1 p 3 mõttes jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud teave. Sellise teabe avaldamine kolmandale isikule täidaks

§ 241

lg 1 koosseisu ka juhul, kui teavet avaldab see ametnik, kellele jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isik teabe kõigepealt avaldas. Käesolevas kriminaalasjas pole aga tuvastatud, kas J. Pavlihhin koostas oma ettekande jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud informatsiooni põhjal. Kuivõrd ettekannet nimetatakse ka kaastööteateks, võib eeldada, et selles kajastuv info pärineb mõnelt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult või selliselt isikult, keda J. Pavlihhin pidas jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikuks. Selline kahtlus pole aga menetluslikult relevantne, sest samadel kaalutlustel, mis tuuakse välja eelmises punktis, ei saa kriminaalkolleegium asja ka selles osas maakohtule uueks arutamiseks saata. 19. Eeltoodust ilmneb ka see, et paika ei saa pidada prokuratuuri väide, et süüdistatav ei tohtinud auto kadumist puudutavat infot avaldada A-le seetõttu, et ta oli teadlik selle info sisaldumisest H. J.-i poolt andmebaasi salvestatud ettekandes. Kui tegemist ei ole jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikult saadud teabega, ei ole tegemist riigisaladusega riigisaladuse korra § 6 lg 1 p 3 tähenduses. Teave ei muutu viidatud sätte mõttes riigisaladuseks pelgalt seetõttu, et ta kantakse mõnda andmebaasi. III 20.

§ 241lg 1 järgi on J.

Pavlihhinile süüks arvatud ka B isiku avaldamine A-le, kuivõrd prokuratuur ja maakohus on pidanud B-d jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikuks. Nimelt sätestab RSSVS § 8 p 2, et andmed jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku kohta on riigisaladus. Kolleegium nõustub ringkonnakohtuga, et B ei olnud jälitusasutuse poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isik.

1. Kriminaalasja senises menetluses on jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõistet sisustatud eeskätt teo toimepanemise ajal kehtinud JTS § 14 lg 1 ja Politsei- ja Piirivalveameti peadirektori poolt kehtestatud jälitustegevuse korra alusel. Samuti ei saa seda terminit avades kuidagi mööda määratlusest endast: jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõistes sisalduvad mitmed viited selle mõiste sisule.
2. PPA peadirektori korra kohaselt on ajutine salajane kaastöötaja täisealine isik, kes omab teavet jälitushuvi pakkuvatest faktidest, isikutest ja objektidest ning on nõus seda politseile edastama. Sarnaselt ringkonnakohtule leiab ka kriminaalkolleegium, et see määratlus on äärmiselt lai ja selgelt vastuolus mitmes seaduses sisalduva jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõistega. Pelgalt teabe omamise ja politseiga jagamise valmisoleku faktist lähtuvalt pole võimalik kõneleda sellest, et inimene on kaasatud koostööle. Kuivõrd PPA peadirektori käskkiri on seadustest madalamal asuv õigustloov akt, tuleb see jätta praegusel juhul tähelepanuta.
3. Eeltoodust nähtuvalt tuleb küsida, kas jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõiste on võimalik avada selle termini enda ja JTS § 14 lg 1 järgi. Kolleegium leiab, et neil kahel alusel saab öelda, et prokuratuur on sisustanud jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõistet liiga laialt, leides, et salajaseks kaastöötajaks tuleb pidada nii sellist inimest, kes ei saa aru, et ta on salajane kaastöötaja, kui ka isikut, kes uurimisasutust mõnest süüteost informeerib. 23.1 JTS § 14 lg 1 kohaselt on jälitusasutustel õigus kaasata vabatahtlikule salajasele koostööle jälitustegevuses täisealisi isikuid nende nõusolekul. Olukorras, kus jälitusasutus kasutab mõnda inimest jälitustegevuses ilma, et isik seda mõistab, pole võimalik kõneleda vabatahtlikkusest ja nõusolekust. Sellises olukorras ei saa kõneleda ka koostööst, kuivõrd koostöö eeldab teatud ühist tegutsemist. Kui isik ei tea, et ta jälitusasutuse jaoks midagi tarvilikku teeb, ei ole tegu ühise tegutsemisega. Üldjuhul ei saa koostööks pidada ka seda, kui keegi esitab uurimisasutusele teate ühe või mõne üksiku süüteo kohta. Süüteoteate esitaja panus kujutab endast üldjuhul pelka ühekordset teabe edastamist, millele järgnevalt muutub teate esitaja süüteoga seonduva osas passiivseks. Kõik edasised sammud võtab vajadusel ette uurimisasutus. Ka sellises situatsioonis pole võimalik kõneleda teavitaja ja ametiasutuse ühisest tegutsemisest. Kolleegiumi hinnangul võib ühe või mõne üksiku konkreetse süüteo kohta info jagamist pidada koostööks vaid erandlikel juhtudel: nt olukorras, kus edastatav teave on väga ulatuslik ja vajab pidevat täpsustamist ning sellest lähtuvalt pikemaajalist suhtlemist teabe andja ja ametiisikute vahel. 23.2 Prokuratuuri seisukoht, et kaitset vajavad ka enda teadmata jälitusasutusi aitavad inimesed ja kuriteoteadete esitajad, ei ole seoses

§ 241lg-ga 1 asjakohane.

Seda seetõttu, et see seisukoht lähtub väärast eeldusest, et

§ 241lg-ga 1 kaitstav õigushüve on mõni individuaalõigushüve, nagu elu või tervis.

Kolleegiumi hinnangul kaitseb aga kõnealune karistusnorm primaarsena üldõigushüveks olevat riigi julgeolekut. Seetõttu saab mõne individuaalõigushüve kaitse kõne alla tulla vaid sekundaarsena riigi julgeoleku kaitsmise kõrval. Riigi julgeolekut on tarvis kaitsta just nn koostöö-elemendi tõttu. Isiku mõjutamine koostööle asuma ja selle koostöötamise korraldamine, sh salajane suhtlemine riigiesindajate ja koostöö tegija vahel, kujutab endast sellist intensiivset riigipoolset tegevust, mille avalikuks tulekul võiks olla mitmed negatiivsed järelmid jälitusasutustele ja sel moel ka riigi julgeolekule. Mõne inimese tema teadmata ärakasutamine jälitustegevuses või kelleltki saadud info pelga ärakuulamise ja vajadusel hilisema rakendamise puhul ei ole intensiivsest riigipoolsest tegevusest võimalik kõneleda ning seetõttu ei saaks sellisel juhul ka tulla ilmsiks midagi olulisel määral riigi julgeolekut ohustavat. 24. Eelnevast tulenevalt on prokuratuuri poolt välja pakutud tõlgendus jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku mõiste kohta liiga lai, kuivõrd see hõlmaks ka selliseid isikuid, kes ei ole vabatahtlikule koostööle kaasatud. Kolleegiumi hinnangul on aga mõistet vaja veelgi enam kitsendada. Mitte kõik vabatahtlikule koostööle kaasatud inimesed ei ole jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikud. Sellised isikud on vaid inimesed, kelle koostöö jälitusasutusega on mingil moel dokumenteeritud või registreeritud. Selline kitsendamine ei põhine ei JTS § 14 lg-l 1 ega ka kõnealusel mõistel endal, sest need kaks koostöö dokumenteerimisest ei kõnele. Seetõttu saab sellist kitsendamist nimetada

§ 241lg 1 teleoloogiliseks reduktsiooniks.

24.1 Ringkonnakohus on õigesti märkinud, et koostöö tegija registreerimiskohustuse näeb ette juba PPA kord. Kolleegium osutab lisaks politsei ja piirivalve seaduse (PPVS) § 751 lg-le 8, mille kohaselt kehtestab siseminister määrusega isiku salajasele koostööle kaasamise dokumenteerimise korra. Selle korra § 3 lg 1 kohaselt vormistatakse kirjalikult isiku salajasele koostööle kaasamine ning talle salajasele koostööle kaasamisega tekkivate õiguste ja kohustuste tutvustamine. Ehkki see regulatsioon hakkas kehtima alles sel aastal, ei välista see asjaolu

§ 241

lg 1 teleoloogilist redutseerimist PPVS § 751 lg 8 alusel e karistusnormi kitsendamist süüdistatava kasuks. 24.2

§ 241

lg 1 näeb ette kriminaalkaristuse, mistõttu laieneb sellele sättele põhiseaduse § 23 lg-s 1 ja

§ 2lg-s 1 sisalduv määratletuspõhimõte (nullum crimen nulla poena sine lege certa).

Määratletuspõhimõttest tulenevalt peab nii tegu, mille eest seadus karistuse ette näeb, kui ka karistus olema selgelt määratletud, et igaühel oleks võimalik ette näha, milline käitumine on keelatud ja karistatav ning milline karistus selle eest ähvardab, et ta saaks oma käitumist vastavalt kujundada (vt ka Riigikohtu üldkogu

1. juuni
2. a otsus asjas nr 3-4-1-16-10, p-d 48 jj ja Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
3. aprilli
4. a otsus asjas nr 3-1-1-23-12, p 8.2). Kolleegiumi hinnangul võiks määratletuspõhimõttega vastuolus olla olukord, kus kellegi kriminaalõiguslik vastutus sõltub suuresti sellest, kas mõni ametiisik viitab inimesele, kellega ta suhtleb, kui oma salajasele kaastöötajale e jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikule. Kui koostöö on registreeritud ja isik on seda oma allkirjaga kinnitanud, ei oleks võimalik ametiisiku-poolne liiga kergekäeline või suisa alusetu osutamine mõnele isikule kui jälitusasutusega koostöö tegijale. Sellise tõlgenduse korral on

§ 241

lg 1 rakendamine või rakendamata jätmine märksa ettenähtavam ja karistusnormile ei saa selles osas teha määratletuspõhimõttest tulenevaid etteheiteid. 25. Eeltoodust tulenevalt ei saa B-d pidada jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isikuks. Isegi kui B tegutses H. J.-i kui PPA esindajaga ühiselt, ei ole tema koostööd jälitusasutusega registreeritud. Seega ei saa kõneleda sellest, et J. Pavlihhin avaldas A-le andmeid jälitusasutuste poolt jälitustegevuses salajasele koostööle kaasatud isiku kohta e riigisaladust. Kuivõrd süüdistatav ei täitnud

§ 241lg 1 objektiivset koosseisu, mõistis ringkonnakohus J.

Pavlihhini põhjendatult õigeks. IV

1. Kaitsjad on esitanud Riigikohtule taotlused menetluskulude hüvitamiseks seoses J. Pavlihhini kaitsmisega käesolevas kriminaalasjas. Kui kassatsioonimenetluses jäetakse vaidlustatud kohtulahend tühistamata ja kassatsioon rahuldamata, jäävad menetluskulud selle isiku kanda, kellel need on tekkinud (KrMS § 186 lg 2), mistõttu Riigikohus ei hinda tekkinud menetluskulude mõistlikkust ja jätab taotlused rahuldamata.
2. Juhindudes KrMS § 361 lg 1 p-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium Tartu Ringkonnakohtu
3. mai
4. a otsuse J. Pavlihhini karistamises

§ 201lg 2 p 3, § 344 lg 1 ja § 345 lg 1 järgi muutmata.

Kassatsioonid tuleb jätta rahuldamata. Ott Järvesaar, Hannes Kiris, Lea Kivi