3-4-1-56-13

Riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. detsembri
2. a määruse kohta kohtuasjas nr 3-4-1-56-13 Pean vajalikuks lisada eriarvamuse Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrusele nr 3-4-1-56-13 seetõttu, et minu arusaamise kohaselt ei ole OÜ Kevadkuu taotluse läbi vaatamata jätmisel lähtutud samast loogikast, nagu seda on Riigikohtu praktikas sarnaste kohtuasjade puhul kasutatud varem ja samas uus (täiendav) loogika nn suure individuaalse konstitutsioonilise kaebemenetluse tõrjeks ei saa minu meelest olla jätkusuutlik. Enda seisukoha põhjenduseks märgin järgmist.
3. Teadupärast on Riigikohtu varasemas praktikas individuaalsete konstitutsiooniliste kaebuste käsitlemisel tavatsetud pöördujaile kõigepealt manitsevalt meenutada, et põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse (PSJKS) järgi on individuaalkaebuse otse Riigikohtule esitamise võimalus piiratud. Piiratud võimaluse näiteid tuues viidatakse Riigikohtu vastavates lahendites üldjuhul PSJKS §-dele 16–18 ja
4. Näited toodud, tavatseb Riigikohus toonitada, et õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks ei sätesta PSJKS otsesõnu üldse individuaalkaebuse esitamise võimalust. Tundub olevat nagu selge reegel. Paraku ei tunnistata teadupärast meie põhiseaduslikkuse järelevalves reeglina reeglite olemasolu, vaid soositakse suisa globaalset printsiibilist lähenemist.
5. Sestap järgnebki Riigikohtu vastavates lahendites PSJKS-st otsesõnu lähtuva õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimise võimatuse kurvale nentimisele vähemalt põhimõtteliselt positiivse ja lootusrikka värvinguga sõnum-meenutus 10-aasta tagusest minevikust. Täpsemalt tuletab Riigikohus meile kõigile regulaarselt meelde, et
6. märtsil
7. a kohtuasjas nr 3-1-3-10-02 tehtud otsuses, tuginedes põhiseaduse §-dele 13, 14 ja 15 ning Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooni kohaldamispraktikale, tunnistas Riigikohus üles, et ta saab järgida otsesõnu seaduses (PSJKS) sätestatut (ja jätta isiku individuaalkaebuse õigustloova akti põhiseaduslikkuse kontrollimiseks menetlemata) üksnes siis, kui isikul on muul tõhusal viisil võimalik kasutada õigust kohtulikule kaitsele.
8. "Kohtuliku kaitse muu tõhus võimalus" ei saa mõistetavalt kujutada endast midagi kohtumenetlusest erinevat. Kohtuasjas nr 3-1-3-10-02 tehtud otsusele järgnenud Riigikohtu praktikas on enam kui 10 aasta jooksul suudetud alati ära näidata selline kohtumenetluse staadium (kohtueelne menetlus, menetlus maakohtus, apellatsioonimenetlus), milles oleks individuaalkaebuse esitajal olnud võimalik enda kohtuasja sisulise menetlemise raames muuhulgas siis ka põhiseaduslikkuse probleem tõstatada.
9. Ilmselt oleks objektiivsel kõrvalvaatajal raske eitada, et juba ainuüksi teoreetiliselt ei pruugi põhiseaduslikkuse probleemi tõstatamine kassatsioonis (või/ja kassatsioonimenetluses) olla isikule enam sama lihtne, nagu menetluse varasemates staadiumites ja seega tuleks Riigikohtul vähemalt kaks korda mõelda, kas individuaalkaebuse tõrjeargument sõnadega "aga miks Sa ei tõstatatud põhiseaduslikkuse probleemi kassatsioonis" on ikka õige ning põhiseaduslikkuse parima kaitse huvidega kooskõlas. Mis siis võib raskendada kassatsioonis/kassatsiooni​menetluses põhiseaduslikkuse problemaatika esmakordset tõstatamist? Nimetagem järgnevalt vaid mõned – ehk kõige "silmaga nähtavamad" raskused. 4.
10. Kassatsioon esitatakse teadupärast ringkonnakohtu otsuse peale vaidlustamaks kaebaja arvates asetleidnud õigusrikkumist. Üldreeglina tuleb kassatsiooni lubatavuse hindamisel arvestada nn teistkordsuse reeglit (vt nt KrMS § 344 lg 1 p 1): kassatsiooniõiguse tekkimine eeldab üldjuhul seda, et eelnevalt peab olema selle kohtumenetluse poole huvides või tema (huvide) vastu sama õigusliku küsimuse lahendamiseks kasutatud apellatsiooniõigust. See põhimõte lähtub elementaarsest arusaamast, et kuna kassatsioon esitatakse ringkonnakohtu otsuse peale, siis ei ole võimalik kassatsioonikorras vaidlustada küsimusi, mida ringkonnakohtu ees ei ole tõstatatud. Kui esmakordselt alles kassatsioonis soovitakse vaidlustada mingit kassatsioonimenetlust sätestava normi põhiseaduspärasust (aga apellatsioonis sellesama normi vaidlustamine tähendaks ju paradoksaalsel kombel mõistetavalt asjasse puutumatust!), siis rikutaks sellega kahtlemata kassatsiooni lubatavuse eelkäsitletud teistkordsuse reeglit. 4.
11. Oletame, et juhtudel, mil alles kassatsioonis soovitakse esmakordselt vaidlustada kassatsioonimenetlust puudutava sätte põhiseadusvastasust, saab ja peabki jätma teistkordsuse reegli kõrvale (ilmselt ei oleks paha, kui sellise sammu võimalikkus ja vajalikkus tuleneks ka kusagilt seadusest). Nüüd tuleb aga vältimatult küsida, et millisest sättest (või printsiibist) lähtuvalt võiks loota sellise kassatsiooni menetlusse võtmist, milles on vaidlustatud muuhulgas ka kassatsioonimenetlust puudutava sätte põhiseaduslikkust, kuid loamenetluses leitakse (täiesti õigesti), et klassikaline kassatsiooni alus puudub (õigusrikkumise tuvastamatus varasemas menetluses ja vajaduse puudumine pretsedendi loomiseks seni toimunut "üle kiita")? Riigikohtu senises praktikas ei ole vähemalt seni sellele küsimusele vastatud ja seega on piisavalt alust väiteks, et nn tavalise kassatsiooni aluse puudumisel lihtsalt ei jõua kassatsioonimenetlust sätestava normi põhiseaduslikkuse väide kassatsioonikohtu huviorbiiti. 4.
12. On veel üks kassatsioonimenetluslik nüanss, mis võib Riigikohtu praktikas osutuda kassatsioonimenetlust sätestavate normide "põhiseadusvastasuse märkamise" takistuseks. Nimelt tulenevalt KrMS § 356 p-s 3 sätestatust (piirdugem siin taas vaid viitega kriminaalmenetlusõigusele, kuigi sarnane olukord valitseb ka kohtumenetluse teistes harudes) tuleb põhiseaduslikkuse küsimustega tegelemiseks anda kohtuasi lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Riigikohtu praktikas (nii nagu ka teiste riikide kõrgemate kohtute praktikas) eeldab aga kohtuasja üleandmine Riigikohtu üldkogule väga põhjalikult kaalutud otsustust. Esiteks seetõttu, et mõistetavalt ei saa inim- ja ajaressursiga kõige ratsionaalsemaks ümberkäimiseks nimetada seda, kui kohtuasja lahendamisega peavad tegelema 19 riigikohtunikku. Teiseks on sedavõrd suure hulga otsustajate puhul, kes oma igapäevatöös on keskendunud põhiliselt vaid enda kolleegiumi problemaatikale, võrdlemisi keerukas jõuda mõistlike kompromissideni (kaugeltki harvad ei ole juhtumid, mil Riigikohtu üldkogu otsusele on eriarvamuse lisanud kolmandik või suisa pool üldkogu liikmetest). Kokkuvõtvalt tuleb nentida, et võimalust lahendada mingi asi Riigikohtu üldkogus ei saa mingil juhul paigutada kohtumenetluse tavavõimaluste hulka.
13. Kohtuasjas nr 3-4-1-4-13 tehtud lahendis möönis Riigikohus võimalust et isik võib esitada ka kassatsioonis taotluse tunnistada regulatsioon või selle puudumine põhiseaduse vastaseks. Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegium on aga kohtuasjas nr 3-4-1-21-11 tehtud määruses lisanud täiendava lohutuse, et kassatsiooni menetlusse võtmise otsustamisel hindab Riigikohus muu hulgas ka põhiseaduslikkuse järelevalve alustamise taotlust ja et kui ka Riigikohtu menetlusse võtmist lahendavas määruses ei esitata põhjendusi, ei saa sellest järeldada, et hinnatud ei oleks kõiki kassatsioonkaebuses esitatud väiteid. Olen siiski seda meelt, et käesolevas punktis nimetatud Riigikohtu lahendeis märgitut oleks silmakirjalik lugeda ja mõista lahus probleemidest, mida on eelnevalt kajastatud eriarvamuse punktis
15. Arvestades eelmärgitut, ei saa ma ka mitte kokkuvõtvalt nõustuda Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi määrusega 3-4-1-56-
16. Täpsemalt ei nõustu ma: 6.
17. punktides 9 ja 10 sisalduvate põhjendustega. Nagu märkisin, on kassatsioonis esmakordselt kassatsioonimenetlust puudutava regulatsiooni põhiseaduslikkuse vaidlustamine põhimõtteliselt problemaatiline. Seda enam ei saa ma nõustuda sellega, et juba kassatsioonis oleks tulnud vaidlustada ka Riigikohtu resolutiivotsust kui kassatsioonimenetluse tulemi ühte võimalikku vormi. Loomulikult ei tohi seadusi tõlgendada pahatahtlikult. Kuid samas ei saa ju eitada, et juhul, mil kassatsioonis ka tegelikult vaidlustatakse resolutiivotsuse kui kassatsioonimenetluse tulemi ühe võimaliku vormi põhiseaduslikkust, saab Riigikohus muuta alati vaidlustatud normi asjasse puutumatuks lihtsalt tervikotsust tehes. 6.
18. punktis 12 sisalduva põhjendusega. Ei ole mingit põhjust vaidlustada Riigikohtu üldkogu poolt
19. aprillil
20. a otsuses kohtuasjas nr 3-2-1-62-10 sedastatut, et PS § 24 lg 5 sisaldab seadusereservatsiooniga põhiõigust. Kuid minu arvates ei ole see argument kasutatav käesoleva kohtuasja kontekstis individuaalse konstitutsioonilise kaebuse tõrjeks. Pangem tähele, et Riigikohtu lahendist nr 3-1-3-10-02 lähtuv individuaalkaebuse lubatavuse argument ju ignoreerib PS § 24 lg 5 tõlgendusest (seadusereservatsioonilisus!) lähtuvat ja nõuab, et inimese ette mistahes kohas ja ajal (seega ka pärast kõigi korraliste kaebemenetluste ammendumist!) tekkiva uue õiguslikult hinnatava probleemi korral tuleb hakata kaaluma individuaalkaebuse lubatavust siis, kui kohtuliku kaitse muu tõhus võimalus puudub. OÜ-l Kevadkuu tekkis uus (põhi)õiguslik probleem alles
21. mail 2013 Riigikohtu resolutiivotsusega.
22. Samas nõustun määruse p-s 11 sisalduva argumendiga selles mõttes, et kassatsiooni menetlusse võtmise otsustus (mis ei ole käsitatav kohtulahendina Põhiseaduse mõttes) ei saa olla siduv kohtuasja kassatsioonikorras lahendavale kohtukoosseisule. Eerik Kergandberg