Obsah (7)

§ 104§ 121§ 111§ 210§ 246§ 44§ 158

RIIGIKOHUS HALDUSKOLLEEGIUM Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis Kohtuasi Vaidlustatud kohtulahend Menetluse alus Riigikohtus Asja läbivaatamine KOHTUMÄÄRUS 3-3-1-74-13 17. detsember 2013 Ee

§ 104

lg 1 kohaselt tasutakse alternatiivsete nõuete esitamisel riigilõivu, lähtudes nõudest, mille esitamisel on ette nähtud suurim riigilõiv.

1. Tartu Halduskohtu
2. detsembri
3. a määrusega tagastati P. Godžitašvili kaebus läbivaata​matult

§ 121lg 1 p 2 alusel.

Kaebaja ei kõrvaldanud

1. detsembriks 2012 kaebuses esinenud puudusi ega esitanud ka taotlust puuduste kõrvaldamise tähtaja pikendamiseks. Tegemist on puudustega, mis takistava asja edasist menetlust.
2. P. Godžitašvili esitas Tartu Halduskohtu
3. detsembri
4. a määruse peale määruskaebuse, milles leidis, et nimetatud määrus on seadusevastane. Kaebaja esitas ka järgmiselt sõnastatud taotluse: „RÕS § 2 tähenduses palun kohut vabastada orjastatu igasugustest toimingutest, mis takistavad käesoleva kaebuse sisulist läbivaatamist.“
5. Tartu Halduskohtu
6. jaanuari
7. a määruse resolutsiooni punktiga 1 jäeti P. Godžitašvili taotlus menetlusabi saamiseks rahuldamata. Halduskohus leidis, et lahkumisettekirjutuse pikenda​mise otsus on menetlustoiming, mille tühistamist halduskohtumenetluse seadustik ette ei näe. Riigi õigusabi seaduse (RÕS) järgi ei anta riigi õigusabi, kui asjaoludest tulenevalt on taotleja võimalus oma õiguste kaitseks vähene (§ 7 lg 1 p 5) ja taotlejale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõist​likult väike võrreldes riigi eeldatavate kuludega õigusabile (§ 7 lg 1 p 12). Väheste eduvälja​vaadetega kaebuse puhul pole riigi õigusabi andmine põhjendatud.

§ 111

lg 3 kohaselt ei anta isikule menetlusabi, kui tema osalemine menetluses on ebamõistlik, eelkõige kui kaebajal puudub asjas ilmselgelt kaebeõigus, kaebajale asjast tulenev võimalik kasu on ebamõistlikult väike võrreldes kohtumenetluse eeldatavate kuludega või kaebusega ei ole võimalik saavutada kaebuse eesmärki.

1. P. Godžitašvili esitas määruskaebuse, milles palus halduskohtu
2. jaanuari
3. a määruse tühistada. Määruskaebuse põhjenduste kohaselt on nimetatud halduskohtu määrus kaalutlemata. Kohus ei ole aru saanud kaebaja eesmärgist. Riigi õigusabi taotluse lahendamisel ei ole kohus selgitanud, miks on taotleja võimalused oma huvide kaitseks ilmselgelt ebapiisavad. Kohus ei ole välja toonud kriteeriume, mille alusel tuvastati mõistlik tähtaeg riigilõivu tasumiseks.
4. Tartu Ringkonnakohus jättis P. Godžitašvili määruskaebuse rahuldamata ja halduskohtu määruse muutmata. Ringkonnakohus põhjendas määrust järgmiselt: 1) käesolevas menetluses on halduskohus jätnud kõigepealt
5. augusti
6. a määrusega rahulda​mata kaebaja riigi õigusabi taotluse, millega kaebaja soovis sisuliselt enda vabastamist riigilõivu tasumisest. Ühtlasi andis halduskohus kaebajale tähtaja riigilõivu tasumiseks. Selle määruse peale esitas kaebaja määruskaebuse, mis jäeti rahuldamata Tartu Ringkonnakohtu
7. oktoobri
8. a määrusega. Kaebaja selle määruse peale määruskaebust Riigikohtule ei esitanud ning halduskohtu määrus jõustus. Seejärel tagastas halduskohus
9. detsembri
10. a määrusega kaebuse, kuna kaebaja ei olnud ettenähtud tähtaja jooksul puudusi kõrvaldanud. Kaebaja esitas selle määruse peale määruskaebuse, milles palus vabastada end määruskaebuse esitamisel riigilõivu tasumisest. Haldus​kohtu
11. jaanuari
12. a määrusega jättis kohus kaebaja menetlusabi taotluse rahuldamata ja andis tähtaja riigilõivu tasumiseks. Selle määruse peale käib vaidlus ringkonnakohtus praegu; 2) ringkonnakohus nõustub halduskohtu
13. jaanuari
14. a määruse resolutsiooniga, millega jäeti kaebajale määruskaebuse esitamisel menetlusabi andmata. Kuid seda mitte halduskohtu määruses esitatud põhjendustel, vaid seetõttu, et halduskohtu
15. augusti
16. a esimene määrus, millega kaebajat riigilõivu tasumisest ei vabastatud, on jõustunud, sest kaebaja ei esitanud selle määruse peale määruskaebust (

§ 210lg 6).

Jõustunud kohtumäärus kuulub täitmisele (

§ 246lg 1).

Kuna riigilõivu tasumiseks kohustav määrus oli jõustunud ja kuulus täitmisele, kuid kaebaja riigilõivu ei tasunud, siis oli kaebuse tagastamine

§ 121lg 1 p 2 järgi ilmselgelt õiguspärane.

Seetõttu nõustub ringkonnakohus halduskohtu lõppjäreldusega, et

1. jaanuari
2. a määruse vaidlustamiseks esitatud määruskaebus ei ole perspektiivikas ja selle esitamisel ei ole kaebaja vabastamine riigilõivu tasumisest põhjendatud; 3) kuna halduskohtu määrus on lõppkokkuvõttes õige ja tühistamisele ei kuulu, ei võta ringkonna​kohus seisukohta halduskohtu määruse ülejäänud põhjenduste osas, muu hulgas seisukoha osas, justkui ei oleks lahkumisettekirjutuses määratud lahkumiskohustuse tähtaja pikendamine haldusakt, vaid menetlustoiming; 4) kuna kaebajale määratud lahkumise tähtaega pikendati
3. augustini 2012 ning see tähtaeg on möödunud, ei pruugi kaebajale
4. juuli
5. a lahkumiskohustuse tähtaja pikendamise otsuse vaidlustamine enam vajalik olla. Halduskohtu määrustest nähtub, et lahkumisettekirjutuse on kaebaja juba vaidlustanud. MENETLUSOSALISE PÕHJENDUSED
6. P. Godžitašvili esitas Riigikohtule määruskaebuse, milles palub tunnistada kohtuotsus õigus​vastaseks, tühistada Politsei- ja Piirivalveameti vaidlustatud otsus, tunnistades selle õigusvastaseks ja tühiseks, ning välja mõista vastustajalt tekitatud materiaalne ja moraalne kahju kohtu ära​nägemisel. Määruskaebuses esitati ka riigi õigusabi saamise taotlus. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kohtuasi sai alguse sellest, et Politsei- ja Piirivalveamet pikendas omal algatusel
8. juuli
9. a otsusega P. Godžitašvilile tehtud lahkumisettekirjutusega antud lahkumiskohustuse vabatahtliku täitmise tähtaega. Riigikohtus vaieldakse selle üle, kas kaebajal on halduskohtu
10. detsembri
11. a määruse vaidlustamisel õigus riigi õigusabile ja riigilõivust vabastamisele. Kolleegium ei võta määruskaebuse lahendamisel seisukohta määruskaebuses esitatud taotluse kohta saada Riigi​kohtu menetluses riigi õigusabi, sest selle taotluse lahendas Riigikohtu halduskolleegium
12. novembri
13. a määrusega. I
14. Kolleegium peab määruskaebuse lahendamisel vajalikuks kõigepealt käsitleda lahkumis​ette​kirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsuse õiguslikku iseloomu.
15. Kolleegium on seisukohal, et halduskohus käsitles
16. jaanuari
17. a määruses lahkumis​ette​kirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise kohta tehtud Politsei- ja Piirivalveameti otsust ebaõigesti menetlustoiminguna ning leidis ebaõigesti, et selle otsuse tühistamist haldus​kohtu​- menetluse seadustik ette ei näe. Selline otsus on kolleegiumi arvates haldusakt haldus​menetluse seaduse § 51 lg 1 mõttes, sest sellega on muudetud lahkumisettekirjutusega Eestist vabatahtlikuks lahkumiseks antud tähtaega. Kuna tegemist on haldusaktiga, millega selle adressaadile on antud õigus viibida Eestis kauem, kui tuleneb lahkumisettekirjutusest, siis on lahkumisettekirjutuse vaba​tahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus soodustav haldusakt. Kui kaebaja eesmärgiks on lahkumiskohustusest vabanemine, siis ei ole sellise soodustava haldus​akti vaidlustamine kaebaja õiguste kaitseks vajalik (

§ 44

lg 1) ega võimalda saavutada kaebuse eesmärki (

§ 121lg 2 p 2).

1. Kolleegium märgib, et ei saa välistada, et otsus, millega pikendatakse lahkumisettekirjutuse vaba​tahtliku täitmise tähtaega, võib rikkuda kaebaja õigusi siis, kui selline otsus tehakse kaebaja taotluse alusel ning ettekirjutuse vabatahtlikuks täitmiseks antakse aeg, mis on lühem, kui taotles kaebaja. II
2. Halduskohus tagastas
3. detsembri
4. a määrusega kaebuse läbivaatamatult, sest kaebuse puudused jäid halduskohtu
5. augusti
6. a määrusega määratud tähtajaks kõrvaldamata. Haldus​kohtu
7. augusti
8. a määruse põhjendustest nähtuvalt oli kaebuse puuduseks tasumata jäetud riigilõiv. Kolleegium märgib, et halduskohtu
9. detsembri
10. a määruses on küll konstateeritud kaebuse puuduste tähtajaks kõrvaldamata jätmist, kuid halduskohus ei ole
11. detsembri
12. a määruses märkinud, et kaebuse puudusena oli kohus
13. augusti
14. a määruses nimetanud riigi​lõivu tasumata jätmist kohtu poolt määratud tähtajaks. Veel märgib kolleegium, et kaebuse käiguta jätmise määrus oleks arusaadavam, kui selle resolutsioonis oleksid ära näidatud kaebuse puudused, mille kõrvaldamiseks on kohus andnud tähtaja.
15. Kaebaja esitas halduskohtu
16. detsembri
17. a määruse peale määruskaebuse. Halduskohus seda määruskaebust sisuliselt ei lahendanud. Halduskohus lahendas määruskaebuse taotlust, mis oli sõnastatud järgmiselt: „RÕS § 2 tähenduses palun kohut vabastada orjastatu igasugustest toimingutest, mis takistavad käesoleva kaebuse sisulist läbivaatamist.“ Halduskohus mõistis seda taotlust riigi õigusabi määramise taotlusena ja riigilõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlusena. Kaebaja ei ole kohtu sellisele käsitlusele vastu vaielnud.
18. Halduskohus jättis
19. detsembri
20. a määruse peale esitatud määruskaebuses esitatud taotluse menetlusabi saamiseks rahuldamata
21. jaanuari
22. a määruse resolutsiooni punktiga
23. Määruse resolutsiooni punktidega 2 ja 3 jättis halduskohus määruskaebuse käiguta ja andis selle esitajale tähtaja määruskaebuses esinevate puuduste kõrvaldamiseks. Kohtumääruse kohaselt seisnesid määruskaebuse puudused selles, et määruskaebuselt ei olnud tasutud riigilõiv.
24. Kolleegium märgib, et ehkki

§-st 110 tulenevalt on menetlusabiks nii riigi õigusabi kui ka riigilõivu tasumisest vabastamine, olnuks halduskohtu

1. jaanuari
2. a määruse resolutsioonis õige selgelt eristada, et rahuldamata on jäetud nii riigi õigusabi taotlus kui ka riigi​lõivu tasumise kohustusest vabastamise taotlus.
3. Ringkonnakohus lahendas
4. mai
5. a määrusega määruskaebust halduskohtu
6. jaanuari
7. a määruse resolutsiooni punkti 1 peale ja jättis halduskohtu määruse resolutsiooni jõusse. Ringkonnakohus ei nõustunud põhjendustega, millega halduskohus jättis rahuldamata riigilõivust vabastamise taotluse. Ringkonnakohus leidis, et kuna riigilõivu tasumiseks kohustav halduskohtu
8. augusti
9. a määrus on jõustunud, kuid kaebaja ei ole halduskohtu poolt määratud tähtajaks tasunud halduskohtule esitatud kaebuselt riigilõivu, siis oli kaebuse tagastamine

§ 121lg 1 p 2 järgi ilmselgelt õiguspärane ning seepärast ei ole halduskohtu 18.

jaanuari

1. a määruse vaidlustamiseks esitatud määruskaebus perspektiivikas ja selle esitamisel kaebaja vabastamine riigi​lõivu tasumisest ei ole põhjendatud. Kolleegium nõustub ringkonnakohtu selle seisukohaga.
2. Kuid ringkonnakohus on
3. jaanuari
4. a määruse peale esitatud määruskaebuse lahenda​misel jätnud tähelepanuta, et halduskohus jättis selle määruse resolutsiooni punktiga 1 rahuldamata ka riigi õigusabi määramise taotluse. Ringkonnakohtule esitatud määruskaebuses oli kaebaja vaidlustanud halduskohtu
5. jaanuari
6. a määruse, taotledes selle tühistamist, ning määrus​kaebuses väitnud, et ta ei ole nõus halduskohtu määrusega riigi õigusabi määramata jätmise osas. Sellega on ringkonnakohus rikkunud

§ 158

lg-t 2 ja § 178 lg-t 3 – kohtumäärust ei ole tehtud määruskaebuse kõigi taotluste kohta.

1. Kolleegium on seisukohal, et praeguses asjas puudub vajadus saata määruskaebus ringkonna​kohtule läbivaatamiseks osas, milles see jäi ringkonnakohtus läbi vaatamata. Halduskohtu
2. jaanuari
3. a määruse peale esitatud määruskaebus on lõppkokkuvõttes suunatud sellele, et halduskohus vaataks läbi kaebuse, mille ta tagastas
4. augusti
5. a määrusega. Kolleegium selgitas eelnevalt punktis 12, miks ta leiab, et halduskohtus vaidlustatud haldusakt on kaebaja jaoks soodustav ja et selle vaidlustamine pole vajalik ega võimalda saavutada kaebaja eesmärki. Ka on halduskohtu
6. augusti
7. a määrus, millega halduskohtule esitatud kaebus tagastati, jõustunud. Riigi õigusabi andmiseks puudub praegusel juhul alus RÕS § 7 lg 1 p 5 järgi.
8. Kolleegium märgib, et halduskohus jättis määruskaebuse lahendamisel
9. jaanuari
10. a määruses tähelepanuta, et halduskohtule esitatud kaebuse taotlused ei piirdu lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsuse tühistamise nõudega. Kaebuses halduskohtule taotleti ka selle otsuse õigusvastasuse tuvastamist ning kaebajale tekitatud kahju hüvitamist. Kolleegium on seisukohal, et see kaebuse taotluste tähelepanuta jätmine ei too kaasa halduskohtu määruse tühistamist, sest kaebuse kõik nõuded on ilmselgelt perspektiivitud – lahkumisettekirjutuse vabatahtliku täitmise tähtaja pikendamise otsus oli kaebajale adresseeritud soodustav haldusakt ega põhjustanud talle kahju. Kaebajale võis kahju tekitada tema suhtes tehtud lahkumisettekirjutus kui koormav haldusakt. Lahkumis​ettekirjutus on tühistamiskaebusega vaidlustatav halduskohtus. Ka saab halduskohtus nõuda lahkumisettekirjutusega õigusvastaselt tekitatud kahju hüvitamist. Praeguses asjas selliseid nõudeid seonduvalt lahkumisettekirjutuse tegemisega esitatud ei ole.
11. Kuna halduskohtule esitatud kaebus on kõigi nõuete osas ilmselgelt perspektiivitu, siis ei too halduskohtu määruse tühistamist kaasa see, et halduskohus käsitas lahkumisettekirjutuse täitmise tähtaja pikendamise otsust menetlustoiminguna, mida ei saa tühistada.
12. Eeltoodud põhjendustel jääb määruskaebus rahuldamata, kuid kolleegium täiendab ringkonna​- kohtu määruse põhjendusi käesoleva määruse põhjendustega riigi õigusabi taotluse rahuldamata jätmise küsimuses. Tõnu Anton, Ivo Pilving, Jüri Põld