Obsah (4)

§ 183§ 217§ 261§ 179

Riigikohtunike Tõnu Antoni, Peeter Jerofejevi, Indrek Koolmeistri, Ants Kulli, Villu Kõve ja Tambet Tampuu eriarvamus asjas nr 3-2-1-4-13, mille p-dega 6 - 10 ja 18 on ühinenud ka riigikohtunik Henn J

§ 183järgi täituri õigus, mitte aga kohustus.

Lisaks on õigusemõistmise tunnuseid sellel, kui täitur lahendab oma otsuse või tegevuse peale esitatud kaebust, mis on

§ 217järgi kohustuslik kohtueelne menetlus.

Ka üldkogu määruses tunnustatakse tegelikult täituri võrdlemisi laia kaalutlusruumi. Üldkogu määruse p 80 järgi peab täitur kaaluma, kas lapsega koos elav vanem takistab lapsel teise vanemaga suhelda ning kas ja millises ulatuses sunniraha määrata. Määruse p-s 78 viidatakse

§ 261

lg 8 järgsele täituri võimalusele otsustada sunniraha määramise edasilükkamine ehk sisuliselt otsustada, kas asjaolude järgi on sunniraha määramine põhjendatud. Seda mh juhul, kui laps ei ole valmis teise vanemaga kohtuma ja kohustatud vanem vajab lapse ettevalmistamiseks aega. Täitur peab esmalt tuvastama kohustatud vanema rikkumise hoiatuse tegemiseks ja pärast seda ka sunniraha määramiseks. Olgugi et igasugune kaalutlusõigus ei tähenda iseenesest veel õigusemõistmist, on siin täituri tegevuse piire laiendatud õigusemõistmisega võrreldavasse ulatusse. Üldkogu määruse p-s 61 on leitud, et hagi tagamise ja esialgse õiguskaitse korras lapsega suhtlemise määrus on kohe, st TsMS § 563 järgset lepitusmenetlust läbimata, sundtäidetav. Seega langeb selle kohtulahendi sundtäitmisel täiturile ka isikute õiguste ja kohustuste üle otsustamise kohustus, mis lepitusmenetluses on TsMS § 563 järgi kohtul. Seetõttu on vanemate ja lapse õiguste riive just sellise kohtulahendi sundtäitmisel eriti intensiivne ja täituri kaalutlusruum suur. 5. Kuigi üldkogu määruses on analüüsitud täiturite tegevuse korraldust (vt üldkogu määruse p 52), jäeti seejuures tähelepanuta, et täituril ei pruugi olla isikute õiguste ja kohustuste üle otsustamiseks ka piisavat kvalifikatsiooni. KTS § 17 järgi piisab täituriks saamise üldise eeldusena nimelt rakenduskõrgharidusest. Seega ei pruugi täitur olla piisavalt pädev, et hinnata nt seda, kas suhtlemiskorda eirati vanema tegude või tegevusetuse tõttu. Lisaks kannab täitur üldkogu lahendi järgi oma otsuse vaidlustamise võimalusest tulenevalt ka vale kaalumise tagajärjeks olevat menetluskulude kandmise riski, mis võib tema otsustusvabadust piirata. 6. Sunniraha võib

§ 261

lg 4 järgi esimest korda määrata vahemikus 192 kuni 767 eurot, korduvalt aga kuni 1917 eurot. Seadus (

§ 261

lg 9) ei piira, mitu korda sunniraha võib määrata, st perioodiliste kohustuste rikkumisel võib rahaliselt olla tegu kokkuvõttes sisuliselt määramatult suure sanktsiooniga. Samal ajal näeb KarS § 47 lg 1 ette, et kohus või kohtuväline menetleja võib väärteo eest kohaldada rahatrahvi kolm kuni kolmsada trahviühikut, kusjuures trahviühiku suurus on neli eurot. KarS § 44 lg 1 kohaselt võib kohus kuriteo eest mõista rahalise karistuse kolmkümmend kuni viissada päevamäära, kusjuures miinimumpäevamäära suurus on KarS § 44 lg 2 neljanda lause järgi 3 eurot 20 senti. Sama süüteo eest ei või kedagi karistada mitu korda (KarS § 2 lg 3). Seega võib kohtutäituri määratav sunniraha (eriti perioodiliste kohustuste rikkumise puhul) riivata isiku omandiõigust märksa tõsisemalt kui füüsilisele isikule väärteo eest kohaldatav rahatrahv või isegi tõsisemalt kui kuriteo eest kohaldatav rahaline karistus. Praeguses asjas määrati avaldajale sunniraha 192 eurot. Trahvi määramise põhiseadusvastaseks tunnistanud üldkogu lahendatud asjas nr 3-1-1-86-07 trahviti isikut väärteomenetluses 8 trahviühiku ehk 480 krooniga (30 euro 68 sendiga) (vt viidatud otsuse p 1). On tõenäoline, et vähemalt kohustatud isiku omandiõiguse riive on praeguses asjas intensiivsem.

1. Veenev ei ole sunniraha karistusest eristamine formaalse põhjendusega, et sunniraha ei kanta karistusregistrisse (vt üldkogu määruse p 47). Üldkogu määruses on meie arvates karistusregistri tähendust üle hinnatud. KarRS § 3 järgi ei ole karistusregistri eesmärk isiku represseerimine ega häbistamine (st isiku stigmatiseerimine, nagu saab järeldada üldkogu määruse p-st 47), vaid usaldusväärse teabe andmine isiku karistusandmete kohta, isiku teavitamine tema kohta registrisse kantud andmetest ja isiku karistusandmete vahetamine välisriigiga. Seega ei saa karistusregistri kanne omada olulist tähendust mingi teo karistuseks lugemisel, isegi kui stigmatiseerimine selle kaudu kaudselt toimub. Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. mail 2006 asjas nr 3-1-1-21-06 tehtud otsuse p-des 9.6 - 9.10 on kirjeldatud EIK praktikast lähtuvaid kriteeriume mingi sunnivahendi (antud juhul hoiatustrahvi) karistuseks lugemiseks, lähtudes õigusrikkumise olemusest või teo toimepanijat ähvardava karistuse iseloomust ja raskusest, kusjuures need kriteeriumid on alternatiivsed, mitte kumulatiivsed. Seal on ka märgitud, et oluline ei ole karistuse kandmine karistusregistrisse. Lisaks ei kanta karistusregistrisse menetluslikke trahve ja areste, mis olid varem ette nähtud sanktsioonina lapsega suhtlemise korra rikkumise eest

-s. Pealegi ei märgita KarRS § 18 lg 3 järgi karistusregistri väljavõttes füüsilise isiku kohta üldjuhul andmeid väärteo eest mõistetud karistuse kohta, kui isikule on mõistetud karistusena rahatrahv suurusega alla 50 trahviühiku, st ei avalikustata trahvi suurusega kuni 200 eurot. Seega ei oleks praeguses asjas määratud sunniraha 192 eurot kohaldamisel väärteotrahvina olnud teave selle kohta üldiselt kättesaadav. 8. Üldkogu jättis sunniraha karistusliku iseloomu analüüsimisel põhjendamatult tähelepanuta KarS § 3311, mille järgi saab kriminaalvastutusele võtta kohtulahendi järgi asendamatuks toiminguks (mh lapsega suhtlemise tagamiseks) kohustatud isiku selle lahendi täitmata jätmise eest, kui isikut on selle eest täitemenetluses trahvitud või kui tema suhtes on selle eest täitemenetluses kohaldatud aresti. Sunniraha sätestamisel

-is (

1. märtsist 2011) on seadusandja jätnud selle sätte muutmata, mis viitab võimalusele kohaldada sunniraha trahvina kui kriminaalkaristuse eeldust. See suurendab veelgi sunniraha mõju intensiivsust kohustatud isiku põhiõigustele ja sarnasust materiaalses mõttes karistusega. Ühe põhjendusena on asjas nr 3-1-1-86-07 tehtud Riigikohtu üldkogu otsuse p-s 22 nimetatud karistusvõimu eraisikule delegeerimise keelu põhjendusena seda, et karistusotsuse edasiseks tagajärjeks võib olla vabaduse võtmine. Ka KarS § 3311 järgi võib järgneda isiku vabaduse võtmine ning seda väärteomenetlusega võrreldes intensiivsemalt. See säte näeb nimelt ette võimaluse karistada isikut kuni üheaastase vangistusega. Kuigi on küsitav, kas sunniraha määramist saab lugeda selle sätte kohaldamise eelduseks, milleks on seaduse tekstis ette nähtud eelnev trahvi või aresti kohaldamine, ei ole selline tõlgendus siiski välistatud. Sellele viitab ka Riigikohtu kriminaalkolleegiumi
2. aprilli
3. a otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-20-12, milles lahendati KarS § 3311 alusel isiku süüditunnistamist, lähtudes sellest, et isikut oli täitemenetluses varem trahvitud. Kuigi selle otsuse p-s 21 märgiti mh, et Riigikohtul ei ole põhjust võtta seisukohta, kas varasem täitemenetluses kohaldatud trahv või arest või praegune sunniraha on käsitatavad karistusena materiaalses mõttes, möönis Riigikohtu kriminaalkolleegium isiku süüdimõistmist jõusse jättes meie arvates tegelikult, et KarS § 3311 saab jätkuvalt kohaldada sarnastel juhtumitel ehk sunniraha määramisel. Vastasel juhul tulnuks lähtuda sellest, et seadusandja on seal etteheidetava teo dekriminaliseerinud, ja kaaluda isiku õigeksmõistmist.
4. Veenev ei ole üldkogu määruse p-des 44 ja 46 väljendatud sunniraha karistusest eristamise kriteerium, et sunniraha määramisel ei tehta isikule süüpõhimõttest lähtuvat sotsiaaleetilist etteheidet. See on subjektiivne hinnanguline erinevus, mis ei ole üldiselt mõistetav.
5. Näeme ka põhimõttelist probleemi karistuste „maskeerimises" võrreldava repressiivsusastmega mittekaristuslikeks sunnivahenditeks, mida saab isiku suhtes kohaldada karistusõiguses nõutavaid garantiisid pakkumata, seega ka kiiremini, odavamalt ja mugavamalt. Nii võib olla avatud „tagauks" karistusõiguse üleviimiseks haldusõigusesse ja karistamise delegeerimiseks eraisikutele. Sanktsiooni ei muuda „mittekaristuslikuks" see, kui seaduses märgitakse, et tegu ei ole karistusega (nagu on viidatud üldkogu määruse p-s 42 ATSS § 3 lg-le 2), vaid preventiivse sunnivahendiga isiku käitumise korrigeerimiseks edaspidi, ega ole ette nähtud sanktsiooni avalikustamist karistusregistris (ehk esitades põhjendused, mille alusel üldkogu sunniraha karistusest eristas). Riigikohtu üldkogu
6. juunil 2011 asjas nr 3-4-1-16-10 tehtud otsuse p-s 51 on märgitud, et see, kuidas seadusandja on mingi meetme karistusseadustikus liigitanud, ei otsusta selle meetme määratlust põhiseaduse mõttes ning kui see oleks nõnda, võiks seadusandja soovi korral välistada karistuse kohta kehtivate põhiseaduslike tagatiste rakendumise mistahes oma olemuselt karistusena käsitatava meetme puhul. Sama otsuse p-s 52 on aga märgitud, et põhiõiguslikud garantiid peavad olema tagatud ka nende riiklike sunnivahendite kohaldamisel, mida ei ole formaalses karistusõiguses karistusena sätestatud, kuid mis on materiaalselt käsitatavad karistusena.
7. Üldkogu määruse p-dest 38 ja 39 võib jääda mulje, nagu oleks üldkogu jaoks (formaalse) karistusvõimu teostamine ainus riigi tuumikfunktsioon. Sellega ei saa kindlasti nõustuda. Ka kohtulahendite täitmise korraldamine on meie arvates riigi tuumikfunktsioon. Isegi kui sunniraha määramise regulatsiooni mitte pidada karistamiseks materiaalses mõttes, pidanuks üldkogu vähemasti kaaluma, kas selle õiguse üleandmine eraisikutest täituritele (arvestades ka nende ametiülesandeid ja kvalifikatsiooni) ja selle raames neile sunnivahendite kohaldamise õiguse andmine (ning selle tingimused) on kooskõlas põhiseadusega. Üldkogu määrusest ei tohiks järeldada ka seda, et karistusvõim formaalses mõttes on ainus riigi tuumikfunktsioon, mida delegeerida ei saa. Arvestades sunniraha määramisest isiku põhiõigustele tekkida võivat riivet, tulnuks esitada kriteeriumid, millest lähtudes on selline delegeerimine võimalik.
8. Üldkogu jättis sunniraha analüüsist sisuliselt kõrvale TsMS § 563, mis näeb ette lepitusmenetluse kohtulahendi täitmise rikkumise tagajärgede kohta. Nimelt on TsMS § 563 lg 7 p 1 järgi antud kohtu otsustada, milliseid sunnivahendeid kohtulahendi täitmata jätmise korral saab ja tuleb kohaldada, ning sama paragrahvi kaheksanda lõike järgi võib täitemenetlust mh lahendi täitmise tagamiseks ja rikkumise kõrvaldamiseks korraldada üksnes TsMS § 563 lg 7 p-s 1 nimetatud määruse alusel. See annab alust väita, et viidatud sätte loogika järgi ei saa lapsega suhtlemise lahendi täitmisel sanktsioone kohaldada täitur, vaid seda saab teha üksnes kohus. Üldkogu pidanuks sellele võimalikule vastuolule seaduste vahel tähelepanu pöörama ja tõlgenduse andma.
9. Avaldame ka kahtlust, et seadusandja tegelikult ei soovinudki lapsega suhtlemise korra täitmist hakata tagama sunniraha süsteemiga või vähemalt ei ole ta seda põhjalikult kaalunud. Sellele viitab asjaolu, et lapsega suhtlemise korda reguleerivas

§-s 179 ei ole toodud viiteid sunniraha rakendamisele ja seda sätet sunniraha ettenägeva regulatsiooni kehtestamisel 24. märtsil 2011 ei muudetud. Sunniraha regulatsioon laienes lapsega suhtlemise korra kohtulahendite sundtäitmisele üksnes läbi

§ 179

lg-s 2 sisalduva viite

§-le 183 täitemenetluse kohta asendamatu toimingu tegemiseks, millesse toodi viide

§-le 261 sunniraha kohta. Regulatsiooni kehtestanud täitemenetluse seadustiku ja teiste seaduste muutmise seaduse eelnõu (763 SE) seletuskirjast ei nähtu viiteid, et seadusandja oleks muudatusi silmas pidades soovinud muuta põhimõtteliselt ka lapsega suhtlemise korda, st täitmist

§ 179

alusel.

§ 261

sunniraha regulatsioon on suunatud ühekordsete täitetoimingute tegemise tagamisele, kus see võib ka toimida. Perioodiliste kohustuste puhul, mida tuleb lisaks täita võrdlemisi lühikeste ajavahemike järel, see aga toimida ei saa (vt selle kohta eriarvamuse p 15). Kahtlusi seadusandja tahte osas süvendab asjaolu, et koos sunniraha regulatsiooniga ei muudetud KarS § 3311 kriminaalvastutuse kohta kohtulahendi täitmata jätmise eest ega TsMS § 563 lapsega suhtlemise kohtulahendi täitmise tagamise kohta (vt eriarvamuse p-d 8 ja 12).

1. Kõige murettekitavam on üldkogu lahendi juures meie arvates asjaolu, et pidades kehtivat lapsega suhtlemise kohtulahendi täitmise tagamise regulatsiooni põhiseaduspäraseks, on lahendi tõenäoline tagajärg see, et edaspidi on lapsega suhtlemise lahendeid veelgi raskem sundtäita, kui seda veel üldse teha saab (vt selle kohta põhjendusi eriarvamuse p-des 15 - 17). Kuigi ka üldkogu määruse p-s 55 on märgitud, et kehtiv süsteem ei taga efektiivset lapsega suhtlemise lahendite täitmist, jääb selline väide õõnsaks, kuna üldkogu leidis regulatsiooni olevat põhiseaduspärase ega toonud konkreetselt välja, milles probleemid seisnevad. Kohtulahendi täitmise tagamine on aga riigi põhiseaduslik kohustus ka lahendite puhul, mis puudutavad lapsega suhtlemise korda. See kohustus on riigil ka siis, kui täitemenetlus on delegeeritud eraisikutele. EIK on näinud selliste lahendite sundtäitmise tagamata jätmises mh EIÕK art 8 rikkumist, mis tagab mh õiguse austusele perekonnaelu vastu (vt nt EIK
2. oktoobri otsus asjas nr 22935/11 Pakhomova vs. Venemaa). Aastaid vanemast lahus olev laps võib temast võõrduda ning mida aeg edasi, seda raskem on lahendit täita. Praeguses asjas on püütud lapsega suhtlemise kohtulahendit edutult täita
3. a maist ning avaldaja suhtes sunniraha kohaldamine ei ole kohtulahendi täitmisele vähemalt seni kaasa aidanud. Üldkogu valitud tee võib meie hinnangul viia põhiseadusevastase olukorra süvenemiseni.
4. Sunnirahasüsteem sellisel kujul, nagu on kirjeldatud üldkogu määruse III osas, ei saagi meie arvates tagada lapsega suhtlemise korra kohtulahendite tegelikku sundtäitmist. Seda juba ainuüksi põhjusel, et lapsega suhtlemise kord seab vanematele üldjuhul perioodiliselt kindlal ajal täitmisele kuuluvaid kohustusi, nähes ette ka ajavahemikud, millal on laps emaga ja millal isaga. Nii võib olla lahendis nt ette nähtud, et pühapäeviti on laps isa juures, ülejäänud nädala aga ema juures ning selleks annab ema lapse isale üle iga laupäeva õhtul hiljemalt kell 19.00 ning isa toob lapse ema juurde tagasi pühapäeval hiljemalt 20.
5. Tegemist ei ole ühekordse kohustuse täitmisele suunatud kohtulahendiga, mille puhul on oluline, et kohtulahend saaks täidetud, vähem oluline aga see, et täitmine toimuks just konkreetsel ajal. See aspekt mõjutab aga oluliselt ka võimalusi tagada selle kohtulahendi täitmine, kuna juba ärajäänud kohtumist lapsega ei pruugi olla võimalik tagantjärele heastada. Kui ema ühel nädalavahetusel keeldub last isale üle andmast, on täitedokumendist tulenevat kohustust juba rikutud ja seda nädalavahetust ei ole ei sunnirahaga ega mingil muul viisil võimalik tagasi saada. Seega saab sellist perioodilist lahendit täita vaid tulevikku suunatult. Üldkogu leidis, et sunniraha saab määrata üksnes täitmata jäänud (st rikutud) kohustuse eest (mitte kohaldades seda varasemate tegude eest), tagamaks just selle konkreetse kohustuse täitmist (vt üldkogu määruse p 70). Üldkogu määruse p-de 71 ja 73 järgi peab kohtutäitur sunniraha määrates kindlaks tegema, et vanem takistas lapse ja teise vanema suhtlemist sunniraha määramise hoiatuses antud tähtaja jooksul. Seda kindlaks tehes ei pruugi enam olla alust sunniraha määrata, kuna rikkumist ei ole võimalik enam heastada. Eelmisel pühapäeval lapse üleandmisest keeldunud ema ei saa sunnirahaga sundida võimaldama isal lapsega suhelda järgmisel pühapäeval, sest selle täitmise aeg ei ole veel saabunud, mistõttu ei ole selles osas veel ka sundtäitmist takistatud. Kui ema järgmine pühapäev taas täitmist takistab, ei saa täitur sundida teda täitma lapse üleandmise kohustust, mille täitmise aeg on juba möödunud. Selliselt jääb arusaamatuks ka üldkogu määruse p-s 70 toodud viide, et isikut saab küll hoiatada sunnirahaga varasemate rikkumiste eest, kuid sunniraha saab määrata ikkagi edasise rikkumise eest, kui tegelikult puudub võimalus seda rikkumist heastada ehk kohustuse täitmine on muutunud võimatuks. Üldkogu määruse p 70 valguses jääb ka arusaamatuks, kuidas täitur praeguses asjas määratud sunnirahaga sundis täitma kohustust, mille täitmise aeg on möödas. Eelneva põhjal on lapsega suhtlemise korda selle perioodiliste ja tähtpäevadega seotud kohustuste tõttu sellisel kujul sunnirahaga tagada täiesti ebasobiv.
6. Täiendavalt pärsib lapsega suhtlemise kohtulahendite sundtäitmist ebaselgus lepitusmenetluse ja täitemenetluses toimuva sunnirahamenetluse vahel, st milliseid küsimusi tuleb lahendada ühes ja milliseid teises menetluses. Lepitusmenetluse kõrvale võib sunniraha määramise vaidlustamise tõttu tekkida paralleelne kohtumenetlus samade lapsega suhtlemise küsimuste lahendamiseks. Eriti problemaatiline on see suhtlemiskorra sundtäitmisel esialgse õiguskaitse korras, kui kohus lahendi sundtäitmise küsimustega esmaselt ei tegelegi (vt eriarvamuse p 4). Paralleelmenetlused võivad samadel asjaoludel viia ka erinevate lahenditeni.
7. Kuigi iseenesest võiks lapsega suhtlemise korda tagada kohustatud vanema ja/või lapse suhtes jõudu kasutades, ei saa lapsega suhtlemise kohtulahendi sundtäitmine sellel üldjuhul põhineda. On mõistetav, et nt iganädalast lapsega suhtlemist ei saa korraldada tema või kohustatud vanema suhtes iga kord jõudu kasutades.

§ 179

lg 4 võimaldab küll kohtutäituril kasutada lapse või ka kohustatud vanema suhtes jõudu, kuid seda saab teha üksnes kohtulahendi alusel, kusjuures kohus võib jõu kasutamise ette näha üksnes samas sättes viidatud kitsastes piirides. Eespool on märgitud, et raskendatud, kui mitte välistatud võib seadusandja tegevuse tõttu olla lapsega suhtlemise lahendi täitmise tagamine kriminaalvastutust ettenägeva KarS § 3311 alusel (vt eriarvamuse p 8). Välistatud on aresti või muude isikuvabadust piiravate abinõude kohaldamine täitmist takistava vanema suhtes. Seega ei pruugi lapsega suhtlemise kohtulahendi täitmiseks olla kehtivas õiguses üldse efektiivseid meetodeid, kui sunniraha määramise tingimused ei ole täidetud (vt eriarvamuse p 15) või kui vanemal ei ole raha sunniraha maksmiseks või vastupidi, sunniraha määramine teda hea majandusliku olukorra tõttu piisavalt lahendit täitma ei motiveeri. 18. Meie hinnangul tuleks seadusandjal lapsega suhtlemise kohtulahendite täitmise regulatsioon uuesti läbi mõelda ning kaaluda põhjalikult nii TsMS § 563 kui ka

§ 179ja Kar

S § 3311 kohaldamise aluseid, ulatust ja korda ning viidatud regulatsioonide omavahelist suhet. Riigi ülesanne on tagada selline kohtulahendite täitmise süsteem, mille raames täidetakse lahendeid efektiivselt, kuid samal ajal tagatakse ka isikute põhiõiguste järgimine. Meie arvates saab lapsega suhtlemise korra kohtulahendi täitmist efektiivselt tagada, karistades täitmist takistavat vanemat toimepandud rikkumiste eest, mitte selleks sobimatut sunnirahasüsteemi kohaldades ning erandlikult ka jõudu kasutades. Kohtulahendi täitmist takistavat vanemat tuleb karistada talle mõju avaldava sanktsiooniga, et mõjutada teda edasisest rikkumisest hoiduma ja sundida kohtulahendit edaspidi täitma. See ei tähenda, et karistus peaks olema karistus formaalses mõttes, st esmajoones väärteokaristus. Märgime, et enne sunniraha regulatsiooni kehtestamist nägid

§-d 179 ja 183 ette tõhusama sanktsioonisüsteemi lapsega suhtlemise lahendite täitmiseks.

§ 183

lg 2 nägi ette lahendi täitamata jätmise korral võimaluse määrata kohtul selle eest (karistusena) trahv.

§ 183

lg 4 nägi teistkordse trahvi määramise asemel ette ka aresti kohaldamise võimaluse, mida praegu seadus ei luba. Mööname, et sellise aresti määramise põhiseaduslikkus võis väheste menetlusgarantiide tõttu olla küll kahtlane, kuid selle määramine oli vähemalt kohtu pädevuses. Süsteemi täiendas KarS § 3311 kriminaalvastutuse ja vangistuse võimalikkuse kohta äärmuslikel juhtudel. Kohus otsustas esmalt lapsega suhtlemise korra sundtäidetavuse, seejärel alustas täitur selle lahendi täitmata jätmise korral sundtäitmist, fikseeris rikkumised ja tegi kohtule ettepaneku kaaluda takistava isiku trahvimist (materiaalses mõttes karistusega) juba toimepandu eest (või aresti kohaldamist) ning kohus otsustas, kas trahv või arest määrata või kas ja millistel juhtudel kohaldada lahendi täitmiseks jõudu. Kui eelnev ei aidanud, sai ultima ratio'na kohaldada kriminaalkaristust kohtulahendi täitmata jätmise eest. Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Indrek Koolmeister, Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu, Henn Jõks