3-2-1-102-13

Riigikohtunike Ants Kulli ja Tambet Tampuu eriarvamus Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 32-1-102-13

1. Me ei ole nõus kolleegiumi otsuse p-s 13 toodud seisukohtadega. Jääme samas vaidluses
2. jaanuaril 2013 tsiviilasjas nr 3-2-1-167-12 tehtud otsuse p-s 10 toodud seisukoha juurde, et tehingust tuleneva kahju hüvitamise nõude aegumise tähtaeg algab TsÜS § 147 lg 1 järgi nõude sissenõutavaks muutumisest ning sellise kahju hüvitamise nõude sissenõutavuse aeg tuleb kindlaks teha VÕS § 83 lg-te 3 ja 7 järgi.
3. Kolleegiumi enamus on, viidates Riigikohtu
4. novembril 2008 tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 tehtud otsuse p-s 13 toodud seisukohtadele, leidnud, et ka praeguses asjas ei tekkinud hagejale kostja tegevuse tõttu kahju enne, kui kulutused kannatanule kahju hüvitamiseks olid tegelikult kantud või kui nende kandmine oli kindel. See seisukoht ei ole varalise kahju mõiste määratlemise seisukohalt iseenesest väär, kuid nõustuda ei saa kolleegiumi järeldusega, et eelnimetatud lahendist tulenevalt tuleb kahju hüvitamise nõue, mis tekib hagejale kahju hüvitamise kohustuse tekkimisest, lugeda sissenõutavaks muutnuks siis, kui hageja on kahjuhüvitise kannatanule tasunud, ja erandina ka siis, kui kahjuhüvitise maksmine on kindel, nt jõustunud on hagejat kui kohustatud isikut kahju hüvitama kohustav kohtulahend või ta on tunnustanud oma hüvitamiskohustust kannatanu suhtes lepinguga. Esiteks ei ole tsiviilasjas nr 3-2-1-102-08 vaidluse all olnud juhtum meie arvates õiguslikult sarnane praeguse juhtumiga. Nimelt oli tolles asjas tegemist tööandja kui kahju hüvitamise solidaarvõlgniku hüvitisnõudega töötaja kui kahju hüvitamise teise solidaarvõlgniku vastu. Selline nõue kvalifitseerub VÕS § 137 lg 2 järgi ning arusaadavalt ei saa solidaarvõlgnik esitada teise solidaarvõlgniku vastu hüvitisnõuet enne seda, kui ta on solidaarkohustuse täitnud. Aegumise jaoks on sellisel juhul erisätteks VÕS §
5. Teiseks on otseseks varaliseks kahjuks VÕS § 128 lg 3 mõttes ka varalise kohustuse tekkimine. Juhul kui selline kohustus tekib tulevikus, saab selle kohustuse täitmisega kaasneva varalise kaotuse kui kahju hüvitamist nõuda tulevikus tekkiva kahjuna VÕS § 127 lg 6 esimese lause ja § 128 lg 3 järgi. Selline kahjuhüvitisnõue muutub meie arvates VÕS § 83 lg-te 3 ja 7 järgi sissenõutavaks mõistliku aja jooksul pärast seda, kui kannatanu ja kahju tekitaja said või pidid saama teada sellest, et kahju on tekkinud või tekib tulevikus. Praegusel juhul pidi hageja olukorras, kus ta teadis, et kannatanu on saanud kehavigastuse, kohe mõistma, et tal on kohustus kannatanule kahju hüvitada VÕS § 1059 alusel. Samuti pidi kostja kohe pärast õnnetusjuhtumist teadasaamist saama aru, et kuna ta on lepingut rikkunud ning hageja peab seetõttu kannatanule maksma kahjuhüvitist, siis on hagejal tema vastu tekkinud või tekib tulevikus otsese varalise kahju hüvitamise nõue. [1] Kolleegiumi enamuse seisukoht võib meie arvates viia ebaõiglasele ja hea usu põhimõtte vastasele lahendusele, kui kahju hüvitama kohustatud isik viivitab põhjendamatult kahju hüvitamisega ning esitab oma lepingupartnerile, kelle lepingurikkumine põhjustas talle kahju hüvitamise kohustuse, oma kahju hüvitamise nõude (üllatuslikult) pärast mitme aasta möödumist, väites, et ta talle ei olnud enne kahju tekkinud, sest ta ei olnud veel ise kannatanule hüvitist maksnud, kannatanu nõuet tunnustanud või ei olnud veel kohtulahendit, mis kohustas teda kannatanule hüvitist maksma.
6. Samuti ei saa nõustuda kolleegiumi enamuse seisukohaga (vt otsuse p 13), et kui kannatanu kohustatud isikult kahju hüvitamist ei nõua, siis kohustatud isikul ei ole kahju üldse tekkinud, sest hüpoteetilist hüvitamiskohustust ei saa pidada kahjuks, mida saaks lepingu rikkumise tõttu nõuda. Selline seisukoht ei tulene seadusest ega senisest kohtupraktikast. Kahju hüvitamise nõude (kohtuväline) esitamine on küll kahjuhüvitiselt arvestatava viivise nõude tekkimise eelduseks VÕS § 113 lg 2 järgi, kuid kahju hüvitamise nõue muutub üldjuhul sissenõutavaks varem. Juhul kui lepingu rikkumisega põhjustatud kahjuks on lepingupoole hüvitiskohustusest tulenev vara vähenemine kui otsene varaline kahju (VÕS § 128 lg 3), siis kujutab hüvitiskohustuse tekkimine endast iseenesest juba lepingupoole vara vähenemist ehk otsest varalist kahju, sõltumata sellest, kas selle kohustuse täitmist temalt nõutakse või mitte. Isegi kui mitte lugeda kahju kohe sellega tekkinuks, on igal juhul tegemist tulevikus tekkiva kahjuga, mille hüvitamist saab lepingupool samuti nõuda, ilma et temalt oleks hüvitamiskohustuse täitmist nõutud. Praeguse kohtuasjaga võrreldavaks võiks olla näiteks juhtum, kus töövõtulepingut rikkunud töövõtja põhjustab tellijale kahju sellega, et viimane peab sama töö valmimisega hilinemisel maksma oma tellijale leppetrahvi. Leiame, et kui töövõtja teadis lepingu sõlmimisel tellijale lepingu rikkumisest tekkida võivast kahjust, siis ei oleks kahju hüvitamiseks takistust VÕS § 127 lg-st 3 tulenevalt ning kuna ka tellija teadis leppetrahvi maksmise kohustusest, siis oleks tal kohe pärast selle kohustuse tekkimist õigus VÕS § 82 lg-test 3 ja 7 tulenevalt õigus nõuda töövõtjalt kahju hüvitamist, ehkki temalt ei ole veel leppetrahvi nõutud.
7. Võib tekkida küsimus, et mis saab juhul, kui lepingut rikkunud pool hüvitab teisele poolele tulevikus tekkiva kahju, kuid viimane ei hüvitagi kahju oma võlausaldajale (kannatanule). Meie arvates on sellisel juhul tegemist olukorraga, kus kahjuhüvitise saanud, kuid oma hüvitiskohutuse täitmata jätnud lepingupool on pärast seda, kui tema vastu ei ole enam võimalik nõuet esitada, alusetult rikastunud VÕS § 1028 lg 1 mõttes põhjusel, et (kahju hüvitamise) kohustus on hiljem ära langenud (vt võrreldava olukorra kohta Riigikohtu
8. novembri
9. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1133-12, p 24). Ants Kull, Tambet Tampuu [1] Tulevikus tekkivaid nõudeid, sh kahju hüvitamise nõudeid saab VÕS § 165 järgi loovutada. Seega oleks meie arvates saanud hageja oma kahjuhüvitisnõude kostja vastu loovutada teisele isikule juba enne seda, kui kannatanu esitas tema vastu kahju hüvitamise nõude.