Obsah (5)

§ 32§ 15§ 87§ 3§ 146

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number 3-2-1-153-13 Määruse kuupäev Tartu, 26. veebruar 2014. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, L

) § 87 p 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi. Vabariigi Valitsus kehtestas määruse TsMS § 175 lg 3 alusel.

§ 32

kohaselt on omandi piirangute suhtes seadusereservatsioon, st omandiõigust on võimalik kitsendada ainult seaduse alusel. Määrus on materiaalselt põhiseadusvastane (vastuolus

§ 15

lg-ga 1 ja §-ga 11), kuna see sätestab ebaproportsionaalse kulude piirangu mittevaralise nõudega tsiviilasjas. Määrus tuleb jätta asjas kohaldamata. Määrus on ka materiaalselt vastuolus

§ 15

lg-ga 1, sest määrusega on sätestatud ebamõistlikult väike kulude sissenõudmise piirmäär mittevaralise nõudega tsiviilasjas, mis riivab õigust tõhusale õiguskaitsele ülemäära. Ringkonnakohus on oluliselt rikkunud menetlusõiguse norme (TsMS § 436 lg 1 ja § 654 lg 5), jättes täies ulatuses käsitlemata kostja põhjalikud väited määruse põhiseadusvastasuse kohta.

1. Hageja vaidleb määruskaebusele vastu, paludes jätta see rahuldamata.
2. Riigikohtu tsiviilkolleegiumi kolmeliikmelisel kohtukoosseisul tekkisid
3. novembril 2013 asja läbivaatamisel põhimõttelist laadi eriarvamused TsMS § 175 lg 4 (enne
4. jaanuari 2009 TsMS § 175 lg 3) kohaldamisel ja tõlgendamisel. Kolmeliikmeline kohtukoosseis andis
5. detsembri
6. a määrusega asja TsMS § 18 lg 2 alusel lahendamiseks kolleegiumi kogu koosseisule. KOLLEEGIUMI SEISUKOHT
7. Kolleegium leiab, et asja lahendamine tuleb TsMS § 19 lg 4 p 3 ja § 690 lg 1 esimese lause ning põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 3 teise lause alusel üle anda Riigikohtu üldkogule.
8. Kostja vaidlustab ringkonnakohtu määrust ning palub maa- ja ringkonnakohtu määruse tühistada osas, millega jäeti kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus rahuldamata. Kostja palub enda kasuks hagejalt välja mõista 8055 eurot 47 senti. Muu hulgas tugineb kostja sellele, et Vabariigi Valitsuse
9. detsembri
10. a määrus nr 306 „Lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad" (määrus nr 306) on formaalselt põhiseadusvastane, kuna seadusandja ei saa delegeerida kahjuhüvitise (menetluskulude) suuruse piirangute kehtestamist Vabariigi Valitsusele. Samuti tugineb kostja sellele, et määrus on ka materiaalselt vastuolus

§ 15

lg-ga 1, sest määrusega on sätestatud ebamõistlikult väike kulude sissenõudmise piirmäär mittevaralise nõudega tsiviilasjas, mis riivab õigust tõhusale õiguskaitsele ülemäära.

1. Tsiviilkohtumenetluses toimub menetluskulude jaotamine ja kindlaksmääramine üldjuhul kaheastmeliselt (TsMS § 162–179). Põhiasja lahendamisel (hagimenetluses või hagita menetluses) otsustab menetluskulude jaotuse menetlusosaliste vahel kohtunik. Pärast menetluskulude jaotuse kohta tehtud kohtulahendi jõustumist võib menetlusosaline nõuda asja lahendanud esimese astme kohtult menetluskulude rahalist kindlaksmääramist (TsMS § 174 lg 1). TsMS § 175 lg 1 esimese lause enne
2. jaanuari 2013 kehtinud redaktsiooni kohaselt, kui menetlusosaline peab menetluskulude jaotust kindlaks määrava kohtulahendi kohaselt kandma teist menetlusosalist esindanud lepingulise esindaja kulud, mõistab kohus kulud välja põhjendatud ja vajalikus ulatuses. Enne
3. jaanuari 2009 (hagiavalduse esitamise ajal,
4. augustil 2008) kehtinud TsMS § 175 lg 3 sätestas, et Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Sama sätestab ka praegu kehtiv TsMS § 175 lg 4, mille kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. TsMS § 175 lg 3 alusel kehtestaski Vabariigi Valitsus
5. detsembri
6. aasta määruse nr
8. Riigikohtu praktika kohaselt sekkutakse menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramisega menetlusosaliste omandipõhiõigusesse (

§ 32

), kuna sellega pannakse ühele menetlusosalisele varaline kohustus teise menetlusosalise kasuks või tehakse seda osaliselt või jäetakse see tegemata. Menetluskulude kindlaksmääramise menetlus on sarnane kahju hüvitamise menetlusega, kuna menetluskulude kindlaksmääramise menetluses toimub sisuliselt kohtumenetlusega kaasnenud kahju (õigusabikulu) väljamõistmine tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. 17.

§ 87

p 6 kohaselt annab Vabariigi Valitsus seaduse alusel ja täitmiseks määrusi ja korraldusi. Üldise seadusereservatsiooni põhimõtte sätestab

§ 3

lg 1 esimene lause, mille kohaselt teostatakse riigivõimu üksnes põhiseaduse ja sellega kooskõlas olevate seaduste alusel. Selle põhimõtte kohaselt on seadusandjast alamalseisval organil vaja põhiõiguste piiramiseks seadusandja volitust. Haldusmenetluse seaduse § 90 lg 1 kohaselt võib määruse anda ainult seaduses sisalduva volitusnormi olemasolul ning kooskõlas volitusnormi piiride, mõtte ja eesmärgiga. Määruse põhiseaduspärasuse eelduseks on seega seaduses sätestatud volitusnormi olemasolu. Volitusnormi põhiseadusvastasuse korral on põhiseadusvastane ka selle alusel antud määrus (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi

1. novembri
2. a otsus asjas nr 3-4-1-18-07, p 20). Volitusnormis (delegatsiooninormis) täpsustatakse akti andmiseks pädev haldusorgan ning talle antava määrusandliku volituse selge eesmärk, sisu ja ulatus (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
3. detsembri
4. a otsus asjas nr 3-4-1-3-96). Kolleegiumi arvates on küsimus, kas seadusandja on asjassepuutuvas volitusnormis (enne
5. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 175 lg 3) määranud volituse ulatuse piisavalt. Riigikohtu praktika kohaselt peab seadusandja kõik põhiõiguste seisukohalt olulised küsimused otsustama ise ega tohi nende sätestamist delegeerida täitevvõimule. Täitevvõim võib seadusega kehtestatud põhiõiguste ja vabaduste piiranguid üksnes täpsustada, mitte aga kehtestada seaduses sätestatuga lisapiiranguid (vt Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi
6. detsembri
7. a otsus asjas nr 3-4-1-10-02, p 24). Üldkogu on samas möönnud, et vähem intensiivseid piiranguid võib täitevvõim kehtestada täpse, selge ja piirangu intensiivsusega vastavuses oleva volitusnormi alusel ka määrusega (Riigikohtu üldkogu
8. märtsi
9. a otsus asjas nr 3-4-1-8-09, p 160).
10. Kuna menetluskulude jaotamise ja rahalise kindlaksmääramisega sekkutakse menetlusosaliste omandipõhiõigusesse (

§ 32

) ning olemuslikult on menetluskulude kindlaksmääramise puhul tegemist kahju hüvitamise nõude lahendamisega eriregulatsioonis (kohtumenetluse sätetes) sätestatud korras, võib TsMS § 175 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määrus nr 306 riivata

§-s 32 sätestatud omandipõhiõigust (võimalik et ka

§ 15

lg-s 1 ja § 24 lg-s 5 sätestatud üldist kohtukaebeõigust).

§-s 32 ja § 24 lg-s 5 sätestatud põhiõigused on piiratavad igal põhiseadusega kooskõlas oleval eesmärgil,

§ 15

lg-s 1 sätestatud põhiõigus teise põhiõiguse või põhiseadusliku väärtuse huvides. Lähtudes eelnevast, tekkis kolleegiumil kahtlus, kas lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kehtestamine on selline põhiõiguste seisukohalt oluline küsimus, mille puhul peaks seadusandja nägema ise seaduses ette lepingulise esindaja kulude hüvitamise ülem- ja alammäärad.

1. Seega tekkis kolleegiumil asja lahendamisel senise Riigikohtu praktika alusel kahtlus, et enne
2. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 175 lg 3, mille kohaselt Vabariigi Valitsus kehtestab lepingulise esindaja ja nõustaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad, ning selle alusel kehtestatud määrus nr 306 võivad olla formaalselt põhiseadusvastased. Kolleegium peab vajalikuks üldkogu hinnangut enne
3. jaanuari 2009 kehtinud TsMS § 175 lg 3 kui volitusnormi formaalsele põhiseaduspärasusele.
4. Kui üldkogu leiab, et TsMS § 175 lg 3 on volitusnormina formaalselt põhiseaduspärane, tuleks kontrollida kolleegiumi arvates ka seda, kas TsMS § 175 lg 3 alusel kehtestatud Vabariigi Valitsuse määruse nr 306 § 1 lg 1, mille kohaselt oli tsiviilasjas hinnaga kuni 15 000 krooni teistelt menetlusosalistelt lepingulise esindaja ja nõustaja kulude sissenõudmise piirmääraks 5000 krooni, on materiaalses mõttes põhiseaduspärane (kas selle määruse alusel kehtestatud piirmäär 5000 krooni mittevaralise nõudega hagiasjas võib riivata ebaproportsionaalselt omandipõhiõigust (

§ 32)).

1. Lisaks juhib kolleegium tähelepanu ka sellele, et praeguses asjas on
2. märtsi
3. a määruse, millega kostja menetluskulude kindlaksmääramise avaldus osaliselt rahuldati ning mõisteti hagejalt kostja kasuks välja kostja menetluskulud 511 eurot 29 senti, teinud kohtunikuabi. Riigikohtu üldkogu tunnistas
4. veebruaril 2014 asjas nr 3-4-1-29-13 tehtud otsusega põhiseadusega vastuolus olevaks ja kehtetuks kohtute seaduse § 1251 lg 2 ja TsMS § 174 lg 8 osas, mille kohaselt võib tsiviilkohtumenetluses menetluskulud kindlaks määrata kohtujurist. Riigikohtu üldkogu on otsuses leidnud, et kehtiva tsiviilkohtumenetluse seadustiku alusel on menetluskulude kindlaksmääramine maakohtus käsitatav õigusemõistmisena

§ 146esimese lause mõttes (vt viidatud üldkogu otsuse p 43 ja p 43.9).

Kohtus saab õigust mõista

§ 146

esimese lause tähenduses aga üksnes kohtunik

§-de 147, 150 ja 153 mõttes, kuna kohtunik on ametisse nimetatud ja just tema suhtes kohalduvad

§-des 147 ja 153 sätestatud tagatised ja piirangud ning eelduslikult vastab ta

§-st 15 tulenevatele sõltumatuse ja erapooletuse nõuetele (vt viidatud üldkogu otsuse p 44.6). Kuigi üldkogu ei käsitlenud oma eelnimetatud otsuses kohtunikuabi pädevust menetluskulude kindlaksmääramise määruse tegemisel, leiab kolleegium, et tulenevalt üldkogu otsuse põhjendustest tuleks üldkogul hinnata ka seda, kas ja kuidas mõjutab asja lahendust see, et esimesele menetluskulude kindlaksmääramise määrusele on alla kirjutanud kohtunikuabi, mitte kohtunik. Ants Kull, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Villu Kõve, Lea Laarmaa, Jaak Luik, Tambet Tampuu