Riigikohtunik Eerik Kergandbergi konkureeriv arvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumäärusele nr 3-1-1-79-13 Nõustun kokkuvõtvalt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtumääruse nr 3-1-1-79-13 (eda

§ 831

) kui ka laiendatud konfiskeerimise (

§ 832) tagamiseks.

Kuna karistusseadustiku paragrahvidele viitamisel puudub taotluses lõikeline täpsustus, siis ei võimalda ka need viited otsustada, kas prokurör on soovinud arestida autot kahtlustatava või kolmanda isiku varana. Prokuröri taotluses sisalduvat fraasi „N. K. nimele registreeritud, ent A. K.-le kuuluv“ on maa- ja ringkonnakohus mõistnud erinevalt. Selle fraasi tekstile truuks jäädes (ilmselt siis taotlust täpselt rahuldada püüdes) on maakohus pigem siiski olnud seda meelt, et ta arestib A. K. auto. Sellisele järeldusele on tõlgenduslike pingutusega võimalik jõuda seetõttu, et kui prokuröri vara arestimise taotluses viidatati ilma lõikelise täpsustuseta

§-dele 831 ja 832, siis kohtumääruse põhjendavas osas sisaldub lisaks täpsustamata viitele

§-le 832 ka täpsustav viide

§ 831

lg-le 1 - seega sättele, mis peab silmas kahtlustatavat ja mitte kolmandat isikut. Ringkonnakohus luges kõnealuse fraasi sõnumit aga sellisena, et prokurör taotles ja maakohus ka arestis auto kolmanda isiku varana, kuid ei teinud seda kolmanda isiku vara arestimise nõudeid järgivalt. Prokurör aga suudab Riigikohtule esitatud määruskaebuses, võimalik et tahtmatult, astuda diskussiooni mõlema kohtulahendiga, väites samaaegselt, et maakohus on igati seaduslikult arestinud kolmanda isiku vara ja ringkonnakohus on jätnud alusetult põhjendamata, et miks see ikka oli kolmanda isiku vara.

1. Prokuröri seisukoha vastuolulisust võib kahtlemata käsitada ka pelgalt eksimusena. Kuid mitmeid Riigikohtuni jõudnud vara arestimisega seotud kohtuasju hinnates võivad sellisel „eksimusel“ olla põhjused, mille tõttu ei pruugigi siin päris eksimisega tegemist olla. Väidan nimelt, et vara arestimisel võibki ainutähtsana näida vaid kuriteokahtluse pinnalt mingi vara hüpoteetiline seotus kuriteoga ja arestida soovitava vara omandiküsimust ning arestimise materiaalõigusliku alust ( näiteks seda, kas arestida soovitakse kuriteoga saadud vara tavalise või laiendatud konfiskeerimise tagamiseks) peetakse teisejärguliseks küsimuseks.
2. Mõnevõrra murelikuks teeb see, et kas mitte eelkirjeldatud arestitava vara omandiküsimust ignoreeriv hoiak ei tõuku Riigikohtu enese rohketest lahenditest, milles on toonitatud, et vara arestimise menetlus ei ole omandivaidluste lahendamiseks sobiv. Riigikohtu sellise kurva tõdemuse pinnalt on iseenesest võimalik tõepoolest väita, et kuna vara arestimise menetluses omandiküsimust lõplikult ei lahendata, siis ei tulegi sellele küsimusele tähelepanu pöörata. Sellise seisukoha aktsepteerimine käesoleva kohtuasja kontekstis tähendaks seda, et nii prokuröri vara arestimise taotluses kui ka taotlust rahuldavas vara arestimise määruses olekski tegelikult põhjendatud pelgalt vaid A. K. suhtes kuriteokahtluse olemasolu ja märgitud, et kuna sõiduauto BMW X5 on suure tõenäosusega seotud kuriteosündmusega, mida kõnealune kuriteokahtlus hõlmab, siis tulebki see auto arestida. Selline ilmselt nii prokuratuuri kui kohtute tööd oluliselt kergendav lähenemine võimaldaks vara arestimisel jätta piisava tähelepanuta ka selle, kas vara arestitakse menetletava kuriteoga saadud vara konfiskeerimiseks (

§ 831

) või hoopis kuriteoga (tegelikult kuritegevusega) saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks (

§ 832 ).

1. Eelmises punktis kajastatud äärmuslik seisukoht ei saa tänases õiguskorras olla siiski aktsepteeritav. Vara arestimise menetluses ei saa menetleja jätta arestitava vara omaniku küsimuses seisukohta võtmata juba põhiõiguste kaitse aspektist lähtuvalt ja vara arestimisega olulisel määral põhiõiguste riivet silmas pidades. Vara arestimise puhul on tegemist vähemalt PS §-s 32 sätestatud omandiõiguse riivega, kuid selle menetlusliku sunni meetmega on võimalik riivata ka teisi põhiõigusi. Meie õiguskorras üldtunnustatult on põhiõigused subjektiivsed õigused, subjektiivsetel õigustel aga on alati õigustatud ja kohustatud subjektid. Vara arestimine ilma selle omanikule tähelepanu pööramata tähendab sisuliselt arestitava vara omandiõiguse puhul subjektiivse õiguse staatuse eitamist ja sellega ka põhiseadusliku kaitsemehhanismi välistamist. Õigustust selliseks sammuks põhiseadusest ei tulene ega saagi tuleneda. Kuid vara arestimine ilma vara omandiküsimuses seisukohta võtmata ei ole välistatud mitte üksnes põhiõiguste kaitse loogikast lähtuvalt, vaid ka kriminaalmenetlusõiguslikult. Nimelt võimaldab KrMS § 142 lg 1 teises lauses sisalduv reegel üldjuhul arestida vaid konkreetse isiku (kahtlustatava, süüdistatava, süüdimõistetu, tsiviilkostja või kolmanda isiku vara). Tõsi: KrMS § 142 lg 1 teises lauses sisaldub tõepoolest erandlik võimalus arestida rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks olevat vara ka ilma selle vara omanikule tähelepanu pööramata. Kuid esiteks ei soovitud käesolevas kohtuasjas arestida rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks olevat vara. Teiseks on kohtupraktikas (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-62-13) KrMS § 142 lg 1 teise lause tõlgendamisel asutud seisukohale, et mingi vara rahapesu või terrorismi rahastamise objektiks oleva varana ei ole selline asjaolu mis võimaldaks selle arestimist vara omandiküsimusele tähelepanu pööramata või mis legitimeeriks piiramatu aja vältel vara aresti all olekut ilma selle vara omaniku selgitamise kohustuseta. Selles kohtuasjas asus kolleegium seisukohale, et erisused rahapesu objektiks oleva vara arestimisel kohalduvad üksnes niikaua, kuni rahapesu objektiks oleva vara omanikku ei ole võimalik kindlaks teha. Samuti tulenes sellest kohtulahendist, et kui rahapesu objektiks peetav vara on kolmanda isiku kontol, siis tulebki konto valdaja kolmanda isikuna menetlusse kaasata ning raha arestimine on võimalik vaid selle kolmanda isiku varana, mitte enam impersonaalselt ja põhjendusega, et „ aga tegemist on ju rahapesu objektiga“.
2. Järgnevalt pean oluliseks märkida, et punktis 3 kajastatud äärmuslikule seisukohale väga lähedane ja minu arvates sellega sisuliselt kattuv on ka seisukoht, mille kohaselt juhtudel, mil vara arestimise menetluse ajaks olemasolevate andmete pinnalt võibki hüpoteetiliselt pidada arestitava vara omanikeks enam-vähem võrdsel määral kahte isikut (käesoleva kohtuasja puhul siis nii A. K.-d kui ka N. K.-d) ja ühese valiku tegemiseks piiratud ajalistes tingimustes võimalused puuduvad tohibki koostada vara arestimise määruse (määrused) mõlema isiku suhtes. Sisuline kattuvus äärmusliku seisukohaga seisneb siin selles, et ka siin jäetakse konkreetne menetlusotsustus arestitava vara omandiküsimuses ju tegemata. Jättes kõrvale muud vastuargumendid, ei oleks minu arvates lihtsalt kriminaalmenetlusõiguslikult selge, kuidas tuleks selliseid kahte erinevat sama objekti suhtes tehtud määrust täita ja kuidas näeks välja nende määruste peale esitatud määruskaebuste lahendamine.
3. RK määruses kahjuks ei selgitata üldistavalt, et kuidas siis tuleks kriminaalmenetluses toimida kuriteoga saadud vara arestimisel olukorras, mil ühelt poolt põhiõiguste kaitse aspektist aga ka vara arestimise menetlusõiguslikust regulatsioonist lähtuvalt vajab selgitamist arestitava vara omanik, kuid samas tuleb enesele pidevalt korrata, et vara arestimise menetluse eripära ei võimaldagi eraõiguslikus mõttes lõplikult arestitava vara omanikku tuvastada? Sedalaadi esmapilgul täiesti lahendamatu dilemma on tegelikult süüteomenetlustele täiesti tüüpiline. Kokkuleppeliselt tõsikindlast teadmisest saab süüteomenetluste puhul rääkida vaid menetlusjärgses olukorras - pärast süüdimõistva kohtuotsuse jõustumist või ka nt pärast konfiskeerimismenetluses tehtud konfiskeerimismääruse jõustumist. Alustada aga tuleb süüteomenetlust teadupärast alati juba süüteokahtlusele tuginevalt ja ka menetluse raames erinevate menetlustoimingute tegemise aluseks tohib ja saabki üldjuhul olla vaid erineva tasemega kahtlus, mitte tõsikindlana käsitatav teadmine.
4. Arvan, et vara arestimise menetluses arestitava vara omaniku küsimuses ka üksnes põhjendatud kahtlusest lähtumist võib täiendavalt põhjendada ka sellega, et erinevalt vara arestimise lõppeesmärgist - konfiskeerimisest, on siin tegemist vaid ajutise meetmega. Vara arestimine on suunatud vaid omandiõiguse riivele, mitte selle lõpetamisele. Värskest kohtupraktikast on selles kontekstis oluline meenutada, et kui prokuratuur peab vajalikuks kohtueelse menetluse ajal KrMS § 126 lg 21 lauses 2 märgitule tuginevalt ilma arestitud vara omaniku nõusolekuta senise omandiõiguse lõpetada ja arestitud vara võõrandada, peab ta astuma täiendavaid samme arestitud vara omaniku õiguste tagamiseks ning korraldama tema taotlusel võõrandamise lubatavuse otsustamiseks suulise kohtuistungi. Arestitud vara võõrandamine KrMS § 126 lg 21 teise lause alusel on lubatud vaid juhul, kui arestitud vara väärtuse eeldatav vähenemine kaalub selgelt üles omaniku huvi mitte vahetada konkreetse eseme omandit selle müügisumma vastu (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi otsus kriminaalasjas nr 3-1-1-74-13).
5. Edasiselt, arvestades käesoleva kohtuasja eripära, tuleks küsida, et millest konkreetsemalt võiks kriminaalmenetluses tõukuda või suisa peaks tõukuma põhjendatud kahtlus arestitava auto omandiõiguse küsimuses? Sellele küsimusele on RK määruse p-des 12 jas13 tegelikult vastatud: igati aktsepteeritav on see, kui arestitava auto omanikuna presumeeritakse vara arestimisel just nimelt sõiduki registrijärgset omanikku seni, kuni vara arestimise menetluse piiratud ajalistes ja pädevuslikes tingimustes ei õnnestu seda presumptsiooni piisava veenvusega kummutada. Kooskõlas punktis 6 märgituga tuleb menetlustoimingute tegemisel põhjendatud kahtlustusest lähtumist pidada normiks ja arestitava auto omandiõiguse küsimuses ei ole võimalik nimetada ühtegei paremini põhjendatud lähtepunkti kui lähtumine eeldusest, et registrijärgne omanik on ka tegelik omanik. Käesolevas, kriminaalmenetlusõiguslikus kontekstis, on peaaegu absoluutselt asjassepuutumatu tsiviil- kui kriminaalkohtu praktikas üha korduv tõdemus, et kuigi riik on kehtestanud kohustuse registreerida sõidukid liiklusregistris, ei ole selle registri kannete pinnalt võimalik teha eraõiguslikult lõplikku järeldust sõiduki omandiõiguse suhtes. Vara arestimisel ei tehtagi lõplikku järeldust. „Peaaegu absoluutselt“ panin aga kirja väikese murega, et miks küll riik loob registreid, mille puhul tuleb nii normatiivaktides kui ka kohtupraktikas nentida nende õiguslikku sisutühjust.
6. Tõepoolest: ka liiklusseaduse § 173 lõike 2 alusel vastuvõetud liiklusregistri pidamise põhimääruse §-s 9 on deklareeritud, et (liiklus)registri andmetel ei ole õiguslikku tähendust, kui seadusest ei tulene teisiti. Seadusandja on seega põhimõtteliselt möönnud liiklusregistri andmete üldreeglist erinevat õiguslikku tähendust. Kooskõlas eelmärgituga olengi seda meelt, et teisiti tulenebki kriminaalmenetlusõiguse üldisest loogikast p-s 6 kajastatud põhjendustel. See tähendab minu meelest teisisõnu, et liiklusregistri järgse sõiduki omaniku eeldamist sõiduki omanikuna tuleb käsitada nii õigusliku presumptsiooni olemuse kui ka kriminaalmenetluse loogikaga kooskõlas olevaks ja ka seetõttu on liiklusregistri andmetel sõiduki arestimise kui menetlustoimingu läbiviimisel kriminaalmenetlusõiguslik tähendus.
7. Vastuseks võimalikule väitele, et eelkäsitletud viisil on vägivaldselt tungitud eraõiguse mängumaale, märgiksin lühidalt järgmist. AÕS § 90 lg 1 sätestab, et vallasasja valdaja, samuti iga varasem valdaja loetakse valduse ajal asja omanikuks, kuni ei ole tõendatud vastupidist. Sama paragrahvi teise lõike kohaselt aga kehtib audse valduse korral
8. lõikes nimetatud eeldus ainult kaudse valdaja suhtes. Ma ei oska nimetada argumenti, miks ei võiks isikut, kelle nimele on sõiduk liiklusregistris registreeritud, olla registrikandest lähtuvalt käsitatav kaudse valdajana ja miks ei võiks AÕS § 90 lg-st 2 lähtuvalt kaudsest valdusest lähtuvalt eeldada tema omanikustaatust seni, kuni ei ole tõendatud vastupidist.
9. RK määrusest on mu meelest põhjendamatult välja jäänud tõdemus, et vara arestimise taotlus ja vara arestimise määrus on õiguslikult ebakorrektsed mitte üksnes seetõttu, et neis ei võetud ühest seisukohta arestitava vara omaniku küsimuses, vaid ka tulenevalt asjaolust, et üheselt otsustamata jäeti see, kas sõiduautot soovitakse arestida

§ 831 või 832 alusel.

Kuigi riigikohtule esitatud määruskaebuses kinnitab prokurör, et tema taotles kõnealuse sõiduauto arestimist kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimiseks ja maakohus ka arestis sõiduki laiendatud konfiskeerimise tagamiseks, on tegelikkus siiski prokuröri poolt väidetuga võrreldes mõnevõrra teistsugune. Nimelt, nii nagu on märgitud eelnevalt p-s 1, ei ole vara arestimise taotluse peetud võimalikuks või vajalikuks selgelt välja öelda, kas vara arestimist soovitakse kuriteoga saadud vara n.ö tavalise konfiskeerimise või laiendatud konfiskeerimise tagamiseks. Prokuröri taotluses on nimelt märgitud, et registrinumbrit XXX XXX omav sõiduauto BMW X5 tuleb arestida tulenevalt ohust, et seda võidakse võõrandada „vara konfiskeerimise vältimiseks (

§ 831

) või laiendatud konfiskeerimise vältimiseks (

§ 832)“. 12. Olen seisukohal, et ei kuriteoga saadud vara konfiskeerimise materiaalõigusliku regulatsiooniga ega ka Kr

MS §-s 142 sätestatu mõttega ei ole kooskõlas, kui vara arestimist taotletakse üldiselt mistahes konfiskeerimise takistamise ohu kõrvaldamiseks. Hinnang sellele, kas mingi vara on saadud vahetult kriminaalmenetluse esemeks oleva kuriteo tulemina (

§ 831

) või see on pikema aja vältel asetleidnud süüdistatava kuritegeliku eluviisi oletatav produkt (

§ 832), saavad tugineda kardinaalselt erinevatele faktilistele asjaoludele.

Täiesti erinev on kõnealusel kahel juhtumil ka aktualiseeruv tõendamise problemaatika. Arestides kuriteoga saadud vara konfiskeerimise tagamiseks (

§ 831

), kuulub üldjuhul tõendamisesemesse muuhulgas ka see, et arestitav vara on käsitatav menetletava kuriteo tagajärjena ja et menetlusesemeks oleva teo ning kõnealuse tagajärje vahel on põhjuslik seos. Aktiivne kaitseõiguslik strateegia aga võib olla kõnealusel juhul rajatud nii konkreetse tagajärje kui ka konkreetse põhjusliku seose puudumise tõendamisele. Kui aga prokurör soovib arestida midagi kuriteoga saadud vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks (

§ 832), on tõendamisese hoopis teistsuguse ulatuse ja struktuuriga.

Nimelt ei ole siis vajalik ega üldjuhul ka mitte võimalik lähtuda antud menetletava kuriteo asjaoludest vaid tuvastada tuleb süüdistatava kuritegelik eluviis pikema aja vältel ning oletatavasti just sellisest eluviisist lähtuv legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme oluline lahknemine. Tuleb tähele panna, et ka vara laiendatud konfiskeerimise tagamiseks vara arestides lasub menetlejal eelnimetatud asjaolude konkreetne ja positiivne tõendamiskohustus. Seda on oluline toonitada põhjusel, et prokurör määruskaebuses märgitust võib jääda eksitav mulje, nagu puuduks laiendava konfiskeerimise tagamiseks vara arestimise korral menetlejal üldse tõendamiskohustus ja ainuke, kes siin midagi tõendama peaks, on süüdistatav - nimelt seda, et ta on konfiskeerimise tagamiseks arestitava vara saanud seaduspäraselt. Selline seisukoht ei tugine seadusele. Süüdistataval ja vastaval juhul ka kolmandal isikul, tulenevalt

§ 832

lg 1 viimasest lausest on nimetatud asjaolu tõendamise õigus, kuid seda vaid subsidiaarselt - pärast menetleja positiivse tõendamiskohustuse täitmist. 13. Tõdedes kokkuvõtvalt veelkord, et vara arestimise taotluses oleks pidanud olema võetud ühene seisukoht küsimuses, kas soovitakse arestida

§ 83

1 või 832 alusel, oleks minu arvates käesoleva kohtuasja kontekstis tulnud lahendada küsimus ka sellest, et kas ja kuivõrd oleks kohus võinud omal algatusel muuta vara konfiskeerimise materiaalõiguslikku alust vara arestimise taotluses märgituga võrreldes. 13.1.Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määruses asjas nr 3-1-1-97-13 on kajastatud olukorda, mil prokuratuur oli taotlenud korteriomandi arestimist tuginevalt

§ 831lg-le 1 ja §-le 84.

Maakohus aga leidis, et kõnealune korter ei olnud saadud menetletava kuriteo tulemina, kuid pidas samas siiski võimalikuks korteriomand arestida hoopis

832 alusel. Riigikohtu kõneluse määruse p-s 16 märgitu kohaselt väljus maakohus kirjeldatud viisil toimides lubamatult prokuratuuri arestimistaotluse piiridest. Riigikohus märkis, et prokuratuur ei tuginenud taotluses asjaoludele ehk teisisõnu - ei pidanud vajalikuks tõendada, mis oleks mingilgi määral võimaldanud teha järeldust

§ 832

kohaldamise aluseks oleva süüdistatava kuritegelik eluviis kohta, samuti sellest lähtuva legaalse sissetuleku ja varandusliku olukorra ning elatustaseme lahknemise kohta. Kokkuvõtvalt tõdes Riigikohus selles asjas, et kohus võib vara arestimise taotlust lahendades muuta küll vara arestimise materiaalõiguslikku alust, ent ei saa vara arestides tugineda faktilistele asjaoludele, mis oluliselt erinevad prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest. Selle kohtuasja kontekstist lähtuvalt on põhjust väita, et vara arestimise materiaalõigusliku aluse muutmist aktsepteerides on Riigikohus silmas pidanud kohtu põhimõttelist võimalust arestida vara

832 alusel, kuigi taotleti arestimist

§ 831alusel.

13.2. Kui püüda oletada, et millistel konkreetsetel juhtudel võiks kohtul olla praktiliselt võimalik õiguspäraselt muuta eelkirjeldatud viisil vara arestimise materiaalõiguslikku alust ilma, et kohus seejuures hälbiks prokuratuuri taotluse aluseks olevatest asjaoludest, tuleb minu arvates silmas pidada järgnevat. Ei saa nimelt unustada, et kohtupraktikas valitsevat arusaama, et kohus ei pea vara arestimise menetluses toimima uurimisprintsiibile tuginevalt ega otsima enda algatusel kuriteokahtluse või vara arestimise aluste kohta tõendeid, mida taotlusele lisatud ei ole ( vt nt vt RKKK määrus nr 3-1-1-105-11, p 17). Sellest tulenevalt ja arvestades vara arestimise menetluse piiratud iseloomu, saab maakohus käsitletaval viisil muuta vara arestimise materiaalõiguslikku alust vaid tingimusel, kui juba vara arestimise taotluses eneses sisalduvad mingil kummalisel põhjusel faktilised asjaolud sama objekti suhtes samaaegselt nii kuriteoga saadud vara tavaliseks, kui ka laiendatud konfiskeerimiseks. Tegelikkuses tuleb aga sellise taotluse koostamise võimalikkust pidada ebatõenäoliseks, pigem võimatuks. Tunduvalt tõenäolisem on aga võimalus, et vara arestimise materiaalõiguslikku alust saab muuta ringkonnakohus ja seda määruskaebemenetluses ringkonnakohtule esitatud uutele faktilistele asjaoludele tuginevalt (vt nt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi määrus kohtuasjas nr 3-1-1-127-13, p 9). Eerik Kergandberg