← Eesti

3-2-1-162-13

Obsah (4)§ 4§ 363§ 347§ 423

Riigikohtunik Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu 2. aprilli 2014. a otsusele kohtuasjas nr 3-2-1162-13 1. Leian, et maakohtu hinnang laenulepingule on õige. Oma seisukohta põhjendan alljärgnevalt. 2. Kä

§ 4lg 2 ja § 5 lg-d 1 ja 2).

Hagiavalduses peab olema märgitud hageja selgelt väljendatud nõue (hagi ese), hagi aluseks olevad faktilised asjaolud (hagi alus), tõendid, mis kinnitavad hagi aluseks olevaid asjaolusid, viidates konkreetselt, millist asjaolu millise tõendiga tõendada soovitakse (

§ 363lg 1 p-d 1–3).

  1. Lühidalt öeldes on hagi aluseks hageja hüve (asja, õiguse või õiguse objektina käsitatava muu hüve) kahjustamise fakt (faktikogum).
  2. Seega võib väita, et vaidluse esemeks on küsimus nõude põhjendamiseks esitatud eluliste asjaolude tõendatuse kohta. Siinjuures on oluline selgelt eristada poolte nõudeid ja vastuväiteid põhjendavaid asjaolusid ja neid tõendavaid asjaolusid. Samuti tuleb vahet teha faktiväite ja faktiklassile osutava faktikirjelduse vahel.
  3. Hagiavalduse kohaselt on tegemist laenulepingust tuleneva võlasuhtega. Hageja sõlmis kostjatega
  4. veebruaril 2008 laenulepingu, mille järgi andis ta kummalegi kostjale laenu 850 000 krooni. Kostjad on laenusumma kätte saanud enne laenulepingu sõlmimise päeva. Kostjad ei ole tähtaegselt laenu tagastanud (I kd, tl 4–7).
  5. Kostjate vastuväidete kohaselt ei ole hageja mingisuguseid laenusummasid kostjate kasutusse ega käsutusse andnud. Hageja ei ole esitanud tõendeid laenusumma kostjatele üleandmise kohta (I kd, tl 39). Asjaosaliste tahe ei olnud suunatud eraisikute vahelise laenulepingu sõlmimisele, kokkulepe puudutas kinnistu müügihinna tasumist hageja ja kostjaga seotud äriühingute vahel (I kd, tl 47–52).
  6. Järgnevalt käsitlen eespool kirjeldatud menetluslikku olukorda oluliselt muutnud asjaolusid.
  7. aprillil 2012 esitatud seisukohas väidab hageja, et
  8. veebruari 2008 kokkuleppel on kõik konstitutiivset võlasuhet loovad tunnused (II kd, tl 5). Kostjad vaidlustavad hageja selle väite
  9. mail 2012 esitatud seisukohas: lepingu p-st 1.1.3 ega lepingu ülejäänud osast ei nähtu abstraktse uue iseseisva kohustuse loomine mingi tunnustatud kohustuse kõrvale, mis kostjatel oleks hageja suhtes (II kd, tl 16). Hageja tunnistab
  10. mai 2012 kohtuistungil vande all antud ütlustes, et ei ole kostjatele 850 000 krooni andnud ning et 3 miljoni krooni kohese ja 1,7 miljoni krooni aasta pärast tasumise kokkulepe oli äriühingute vahel (II kd, tl 49).
  11. Nüüd pidanuks kohus kohtuistungil selgitama (

§ 347

lg 2 p 3), et võla puudumise tõttu jätab kohus laenulepingul põhineva kohustuse täitmise nõude rahuldamata. Kohus seda aga ei teinud.

  1. Edasise menetluse käiku võib iseloomustada menetlusõigusliku anomaaliana. Kostjad esitavad vastuhagi juhuks, kui kohus leiab, et laenuleping on konstitutiivne võlatunnistus, ja paluvad kohustada hagejat tagastama kostjale laenulepinguga antud nõudeõigused. Hiljem esitavad kostjad ka nõude tuvastada, et laenuleping ei ole tervikuna ega ka osaliselt konstitutiivne võlatunnistus.
  2. Hagiavalduses esitatud laenu tagastamise (kohustuse täitmise) nõuet põhjendas hageja laenulepinguga. Laenulepingu järgi aga kostjad hagejale midagi ei võlgne ning selles lepingus ei ole pooled avaldanud ka tahet mis tahes võlga tunnistada.
  3. Laenulepingule kui konstitutiivsele võlatunnistusele põhineva võla väljamõistmise nõuete aluseks olevaid asjaolusid hageja kohtule ei esita. Hageja
  4. aprillil 2012 esitatud väide nimetab küll laenulepingut kui konstitutiivset võlatunnistust, kuid ei kirjelda selle sisulisi tunnuseid. Teisisõnu, puudub võlatunnistuse sisuliste tunnuste tuvastamise aluseks olev materiaalne fakt (faktikogum). Seega puuduvad laenulepingul tunnused, mida VÕS § 30 või § 396 lg 2 faktikirjelduse alla subsumeerida. Järelikult on maakohus õigesti tuvastanud, et laenulepingut ei saa käsitada konstitutiivse võlatunnistusena. Kuna tuvastatud asjaolude kohaselt ei ole kostjad hageja varalisi õigusi kahjustanud, jättis kohus põhjendatult hageja nõuded rahuldamata.
  5. Kostjatelt võla väljamõistmise uued nõuded (nõudeid selgelt väljendatud ei ole, kuid need on siiski aimatavad) põhinevad ilmselt
  6. veebruaril 2008 sõlmitud kokkuleppe asjaoludel. Sellist lähenemist toetab ka hageja apellatsioonkaebuses esitatud väide, et asjaolude kohaselt ei saanud poolte tahe laenulepingu sõlmimisel olla muu, kui just konstitutiivse võlatunnistuse andmine (II kd, tl 157). Osutus laenulepingu sõlmimise asjaoludele on minu arvates eksitav. Nende asjaolude all peab hageja silmas
  7. veebruaril 2008 tegelikult sõlmitud kokkuleppe asjaolusid. Samas puuduvad ka muudetud eseme ja alusega nõudeid tõendavad asjaolud: poolte ütluste kohaselt oli 1,7 miljoni krooni aasta pärast tasumise kokkulepe äriühingute vahel (vt eriarvamuse p-d 6–7). Järelikult jääb üle käsitada hageja uusi nõudeid tuvastusnõudena: tuvastada, et
  8. veebruaril 2008 pooltega seotud äriühingute vahel tegelikult sõlmitud kokkuleppe on konstitutiivse võlatunnistus.
  9. Laenulepingul, millel ei ole võlatunnistust identifitseerivaid tunnuseid, ei saa lugeda võlatunnistuseks. Seetõttu ei saa laenuleping kvalifitseeruda võlatunnistuseks ka kolleegiumi otsuse p-des 36 ja 37 kirjeldatud viisil.
  10. Sarnaste asjade lahendamisel võib toeks olla lühike ülevaade kolleegiumi praktikast konstitutiivse võlatunnistuse andmist tuvastavate kriteeriumide kohta juhul, kui kohustuse olemasolu ja selle tunnistamise fakt (võlatunnistuse sisulised tunnused) on tuvastatud.
  11. Kolleegium märgib, et võlatunnistuses peavad olema pooled väljendanud selget tahet luua algsest kohustusest sõltumatu võlakohustus kõrvuti algse kohustusega (vt Riigikohtu
  12. jaanuari
  13. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-146-11 ja
  14. veebruari
  15. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-11). Kolleegium rõhutab, et poolte tahet luua just konstitutiivne kohustus või asendada senine kohustus peab tõendama võlausaldaja, vastasel juhul tuleb lähtuda sellest, et tegemist on deklaratiivse võlatunnistusega (vt otsuse p 36).
  16. Järelikult oleks võlausaldajal praktiliselt võimatu käsitletava laenulepinguga sarnase lepinguga tõendada poolte tahet luua just konstitutiivne võlatunnistus. Samuti ei oleks kolleegiumi kirjeldatava seisukoha valguses võlgnikul põhjust karta, et ilmselgelt deklaratiivse võlatunnistuse loeb kohus konstitutiivseks (vt ka otsuse p 44).
  17. Arvestades asja lahendamisel valitsenud menetlusliku olukorra ja hageja nõuete ebamäärasust, pean ka mina õigustatuks jätta vastuhagi

§ 423lg 2 p 1 alusel läbi vaatamata (vt otsuse p-d 42 ja 58).

19. Jääb veel lisada, et menetluses on tõe tunnetamine piiratud menetluse üldpõhimõtete ja teiste menetlusõiguse normide ning loogiliselt õige mõtlemise seadustega. Nõnda ongi asja lahendamine lihtsalt vastuse otsimine küsimusele tuvastatud elulise tegelikkuse vahekorrast õigusliku tegelikkusega. Jaak Luik

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.