3-2-1-30-14

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-30-14 Otsuse kuupäev Tartu, 16. aprill 2014. a Kohtukoosseis Eesistuja Ants Kull, liikmed Villu Kõve ja Tambet Tampuu Kohtuasi OÜ BREM Kinnisvarahooldus hagi AS SEB Pank vastu 42 445 euro 17 sendi saamiseks Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus tsiviilasjas nr 2-12-42357 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik OÜ BREM Kinnisvarahooldus kassatsioonkaebus Tsiviilasja hind Riigikohtus 42 445 eurot 17 senti Menetlusosalised ja nende esindajad Riigikohtus Hageja OÜ BREM Kinnisvarahooldus (registrikood 10327044), esindaja vandeadvokaat Jüri Leppik Kostja AS SEB Pank (registrikood 10004252), esindaja juhatuse liige Allan Parik Asja läbivaatamise kuupäev 7. aprill 2014. a, kirjalik menetlus RESOLUTSIOON 1. Jätta tsiviilasjas nr 2-12-42357 tehtud Harju Maakohtu 29. mai 2013. a otsus ja Tallinna Ringkonnakohtu 29. oktoobri 2013. a otsus muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata OÜ BREM Kinnisvarahooldus tuvastusnõuded (maakohtu otsuse resolutsiooni p 2). Muus osas nimetatud otsused tühistada ja saata asi uueks läbivaatamiseks Harju Maakohtule.

ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK 1. OÜ BREM Kinnisvarahooldus (hageja) esitas 19. oktoobril 2012 Harju Maakohtule AS-i SEB Pank (kostja) vastu hagi. Hageja palus tuvastada, et poolte ja Tallinnas Kesk-Ameerika 3 asuva elamu (elamu) korteriomanike vaheline käsundussuhe on 1. jaanuarist 2009 lõppenud, kuna hageja ei ole alates sellest ajast elamu valitseja, ja et kostjal ei ole õigust debiteerida hageja arvelduskontolt nr 10022088248001 laenulepinguga nr 2006023522 seotud makseid. Lisaks palus hageja mõista kostjalt välja enda kasuks 42 445 eurot 17 senti. Menetluskulud palus hageja jätta kostja kanda.

Hageja väitel sõlmisid kostja ja elamu korteriomanikud 11. septembril 2006 laenulepingu, mille alusel kostja laenas korteriomanikele elamu renoveerimiseks ja remondiks 1 350 000 krooni (laenuleping). Hageja oli lepingu sõlmimise ajal elamu kaasomandi osa valitseja. Laenulepingu ps 10 lepiti kokku, et kostjal on õigus ja hageja lubab teha kõiki laenulepingu täitmisega seotud makseid hageja pangakontolt. Hageja saatis 4. septembril 2009 kostjale lepingust tuleneva käsundi lõppemise kohta teate, milles avaldas, et ta ei ole 1. jaanuarist 2009 enam elamu valitseja ja elamu haldamisega tegeleb Korteriühistu Kesk-Ameerika 3 (korteriühistu), ning palus lõpetada oma kontolt laenumaksete debiteerimine. 11. jaanuaril 2011 saatis hageja kostjale meeldetuletuse, et hageja ei halda enam elamut. Kostja ei reageerinud hageja pöördumistele ja jätkas tema kontolt maksete debiteerimist. Jaanuarist 2009 kuni 18. oktoobrini 2012 debiteeris kostja hageja kontolt alusetult 42 445 eurot 17 senti.

Käsunduslepingu lõppemisega hageja ja korteriomanike vahel lõppes ka korteriomanike hagejale antud maksekäsund. Alates 2009. a jaanuarist ei tasunud korteriomanikud hagejale laenumakseid.

Pärast 4. septembri 2009. a teate saamist pidi kostja pöörduma korteriomanike poole maksete tegemise korra muutmiseks, kuid ei teinud seda. Kostja käitus hea usu põhimõtte vastaselt ja kasutas ära oma positsiooni pangana, tehes õigusliku aluseta hageja kontolt makseid. Kostja ei järginud ka kontopidajana hageja kui käsundiandja juhist lõpetada konto debiteerimine.

Kostja väitel maksis ta laenu välja hagejale. Hageja kontolt tehti makseid laenulepingu p 10 alusel, mille järgi oli kostjal õigus teha laenulepingu täitmisega seotud makseid hageja kontolt.

Laenulepingust tulenev maksekäsund ei ole lõppenud. Selle kehtivus ei olene sellest, kas hageja on elamu valitseja. Pooled ei muutnud laenulepingut ja maksekäsund anti tingimusteta. Poolte suhet ei mõjuta hageja suhe korteriomanikega. Kostjale ei ole teada, kas ja millal lõppes hageja ja korteriomanike vaheline käsundussuhe.

Maakohtu otsuse kohaselt ei vaidle pooled, et hageja, kostja ja elamu korteriomanikud sõlmisid 11. septembril 2006 laenulepingu, mille alusel laenas kostja korteriomanikele 1 350 000 krooni elamu renoveerimiseks ja remondiks. Hageja oli lepingu sõlmimise ajal elamu kaasomandi osa valitseja.

Pooled ei vaidle ka, et laenulepingu p 10 on maksekäsund, millega korteriomanikud käsundasid hagejat tasuma nende arvel laenumakseid ning hageja aktseptis maksekäsundi. Pooled vaidlevad maksekäsundi kehtivuse üle.

Täidetud ei ole võlaõigusseaduse (VÕS) § 1028 lg 1 nõude eeldused, sest saaja ei ole üleantut saanud sellise kohustuse täitmisena, mida ei ole olemas, mida ei teki või mis on hiljem ära langenud. Kostja debiteeris makseid laenulepingu p-s 10 sisalduva kehtiva maksekäsundi alusel. Seega on kohustus jätkuvalt olemas. Maksekäsund on kehtiv ja hageja ei esitanud sellele vastuväiteid, mis võimaldaksid täitmisest keelduda. Õige ei ole hageja seisukoht, et hageja ja korteriomanike käsunduslepingu lõppemisega lõppes ka korteriomanike hagejale antud maksekäsund. Hageja ei põhistanud ega tõendanud, et maksekäsund oleks lõppenud. VÕS § 707 järgi ei ole pärast maksekäsundi aktseptimist võimalik seda tagasi võtta. Hageja aktseptis maksekäsundi laenulepingu allkirjastamisega.

VÕS § 707 järgi saab maksekäsundi tagasi võtta ainult käsundiandja. Hageja saatis käsundiandjale teate laenukohustuse kohta, paludes teatada talle isik, kelle kontolt hakatakse edaspidi laenumakseid tegema, kuid ei märkinud, et ta sai sellele teatele vastuse või et käsundiandja teatas talle muul ajal maksekäsundi lõppemisest. Laenulepingu p-s 10 antud maksekäsund oli tingimusteta, selles ei olnud kokku lepitud, et maksekäsundi kehtivus lõpeb, kui hageja ei ole enam elamu valitseja. Hageja ei ole väitnud ega esitanud asjaolusid, mille kohaselt on maksekäsundi aktsept või maksekäsundi andmine tühised tehingud. Asjaolud, et hageja ei ole enam elamu valitseja ja ei tegele elamu haldamisega, puudutavad hageja kui käsundisaaja ja korteriomanike kui käsundiandjate õigussuhet, kuid ei mõjuta käsundisaaja suhet soodustatud isikuga. Kostja ei kasutanud hea usu põhimõtte vastaselt ära oma seisundit, sest ka juhul, kui soodustatud isik ei oleks pank, oleks ta õigustatud nõudma hagejalt maksekäsundi täitmist. Hageja viited arvelduslepingu sätetele ei ole asjakohased, sest ta ei esitanud lepingulise kohustuse rikkumisest tulenevat kahju hüvitamise nõuet.

Kuna hageja on hagi eelmenetluses osaliselt (tuvastusnõuete osas) tagasi võtnud, jäävad tuvastusnõuded tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 423 lg 1 p 2 alusel läbi vaatamata.

Kostja palus jätta apellatsioonkaebuse rahuldamata ja maakohtu otsuse muutmata ning menetluskulud hageja kanda.

Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 6. Tallinna Ringkonnakohus jättis 29. oktoobri 2013. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebuse rahuldamata. Maakohtus ja ringkonnakohtus kantud menetluskulud jättis ringkonnakohus hageja kanda. Hageja riigilõivu tagastamise taotlus lahendatakse otsuse järgi pärast Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve asjas nr 3-4-1-20-13 otsuse tegemist.

Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste järgi kohaldas maakohus õigesti materiaalõiguse norme ega rikkunud apellatsioonkaebuses viidatud menetlusnorme. Maakohus ei pidanud asja menetlenud kohtuniku vahetumise tõttu kordama tõendite kogumist ja uurimist ega viima läbi uut eelmenetlust, kuna pooled ei taotlenud seda. Hageja taotlus tõendite kogumiseks jäeti põhjendatult rahuldamata.

Pooled ei kasutanud neile kohtuniku vahetumise järel antud tähtaja jooksul võimalust esitada täiendusi ja taotlusi. Hageja ei ole selgitanud, millised menetluslikud taotlused jäid tal maakohtule esitamata, mis oleks võinud mõjutada asja lahendamist. Vaidluse asjaolud olid maakohtule selged.

Maakohtu põhjendused selle kohta, kes ja millistel tingimustel võib maksekäsundi tagasi võtta, on selged ja jälgitavad ning põhinevad VÕS §-l 707. Maakohus leidis õigesti, et laenulepingu p-s 10 on sätestatud VÕS § 703 lg 1 tähenduses maksekäsund, millega hageja andis nõusoleku teha (debiteerida) oma kontolt laenulepingu täitmisega seotud makseid ja see maksekäsund ei ole lõppenud. Maksekäsundi kehtivus ei sõltu VÕS § 705 lg 1 järgi hageja ja korteriomanike kokkulepetest. Hageja ja kostja suhteid reguleerib laenulepingu p 10 ja hageja saaks VÕS § 705 lgst 1 tulenevalt tugineda üksnes vastuväidetele, mis tulenevad laenulepingust. Hageja ei ole selliseid vastuväiteid maksekäsundile ja selle kehtivusele esitanud. Lisaks ei ole hageja tõendanud, et korteriomanikud võtsid hagejalt üle kohustuse tasuda kostjale laenumakseid ja asusid neid tasuma hageja asemel. Ainuüksi asjaolu, et hageja ei ole enam elamu valitseja, ei lõpeta maksekäsundit.

Kostja ei ole hea usu põhimõtte vastaselt kasutanud ära oma positsiooni pangana. Hageja ei ole kostja pahausksust tõendanud ega põhistanud. Kehtiva lepingu täitmine ei ole käsitatav hea usu põhimõtte rikkumisena.

Asjakohased ei ole hageja viited tema ja kostja sõlmitud arvelduslepingu sätetele. Laenulepingu p 10 järgi oli kostjal õigus ja hageja andis loa teha kõiki lepingu täitmisega seotud makseid hageja kontolt laenulepingus sisalduva ülekandejuhise alusel. Seetõttu ei ole olulised hageja kostjale esitatud nõue laenumaksete debiteerimise lõpetamiseks ja hageja väited selle kohta, et kostja rikkus maksete debiteerimisel arvelduslepingut. Tsiviilõiguse üldpõhimõtetega oleks vastuolus olukord, kus isik vabaneks oma kohustuste täitmisest viisil, et annab arvelduslepingu alusel pangale korralduse lõpetada laenumaksete tasumine olukorras, kus laenulepingu täitmine peab toimuma selle arvelduslepingu alusel avatud kontolt maksete tegemisega.

MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 7. Hageja palub kassatsioonkaebuses ringkonnakohtu otsuse tühistada ja teha uue otsuse.

Menetluskulud palub hageja jätta kostja kanda.

Kassatsioonkaebuse kohaselt rikkusid kohtud TsMS § 20 lg-t 1. Asja lahendas kohtunik, kes ei viibinud algusest peale asja arutamise juures. Asja lahendav uus kohtunik oleks pidanud uuesti koguma ja uurima tõendeid ja korraldama eelmenetluse, sest hageja oli laenulepingu toimiku väljanõudmise taotluse esitamisel teatanud, et tal võib olla vaja esitada täiendavaid menetluslikke avaldusi. Kuna maakohus jättis taotluse 22. mail 2013 rahuldamata ja hagi juba 29. mail 2013 rahuldamata, ei antud hagejale võimalust otsustada, kas tal on vaja esitada mingeid taotlusi.

Kohtute otsused on põhjendamata. Kohtud kohaldasid valesti mh VÕS § 396 lg-t 1, § 707, § 705 lgt 1 ja § 709. Ringkonnakohtu otsusest ei selgu ega ole jälgitav, kas ja millistel tingimustel saab maksekäsundi tagasi võtta. Kostja on käitunud pahauskselt, sest ei ole muutnud laenulepingu p 10.

Kostja oleks pidanud hageja taotluse alusel konto debiteerimise lõpetama. Ringkonnakohus ei ole mõistnud õigussuhte olemust. Kui maksekäsund ei ole lõppenud, oleks kostjal õigus saada laenumakseid nii maksekäsundist kui ka korteriomanikelt otse ja see ei oleks mõistlik.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 9. Kolleegium leiab, et maakohtu ja ringkonnakohtu otsused tuleb jätta muutmata osas, milles jäeti läbi vaatamata hageja tuvastusnõuded. Muus osas tühistab kolleegium kohtute otsused TsMS § 691 p 4 ning § 692 lg 1 p 1 ja lg 5 alusel materiaalõiguse normi väära kohaldamise tõttu ja saadab asja samale maakohtule uueks läbivaatamiseks.

I 11. Kolleegium ei nõustu kassatsioonkaebuse etteheitega, et maakohtus rikuti kohtunikku asendades ja hageja tõendite kogumise taotlust lahendades oluliselt menetlusõiguse norme.

Kolleegium nõustub selles osas ringkonnakohtu otsuse põhjendustega, märkides täiendavalt järgmist.

Asja lahendamine maakohtus anti seejärel üle kohtunik Iris Kangur-Gontšarovile. Kohtujurist teavitas pooli 15. mai 2013. a määrusega kohtuniku asendamisest ja andis pooltele täienduste ja taotluste esitamiseks tähtaja 23. maini 2013 (I kd, tl 142). Uus kohtunik lahendas 22. mail 2013 hageja tõendite kogumise taotluse (I kd, tl 144–145) ja tegi 29. mail 2013 otsuse.

TsMS § 20 lg 1 mõtteks on, et uus kohtunik peab asja sisulisel läbivaatamisel saama hinnata kõiki asjas esitatud tõendeid ja tuvastada ise kõik asja lahendamiseks vajalikud asjaolud. Asja algusest peale arutamine ei tähenda aga, et uuesti tuleb läbi viia eelmenetlus. TsMS § 20 lg 1 teise lause järgi ei pea uus kohtunik ka tõendeid uuesti koguma ega uurima, kui pooled seda ei taotle. Kui uus kohtunik leiab, et eelmenetlus on puudulik, mh kui poolte seisukohad ei ole talle arusaadavad või varem ei ole pooltega õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormuse jaotust piisavalt arutatud, saab ta eelmenetluse uuendada. Otsuse saab uus kohtunik teha, kui asja on tema arvates arutatud ammendavalt (TsMS § 435 lg 1). Kui asjas on peetud asja arutamiseks kohtuistung, tuleb seda siiski vähemasti üldjuhul korrata. Pooltele tuleb kohtuniku asendamisel tagada kindlasti ka võimalus esitada kohtuniku vastu taandusavaldus.

Kohtuniku asendamine ei tähenda, et pooled peaksid saama võimaluse esitada hilinenud taotlusi või esitada juba lahendatud taotlusi uuesti.

Maakohus jättis taotluse rahuldamata põhjendusega, et hageja ei ole piisavalt põhjendanud, miks ta ei saa ise esitada kirjade edastamise kohta tõendeid, samuti oleks kogu laenutoimiku väljanõudmine kirjade saamise tõendamiseks ebaproportsionaalne. Lisaks leidis maakohus, et taotletud tõendid ei ole asjakohased, kuna soovitud kirjadega ei saa tõendada, mis ajast käsundussuhe lõppes ja mis ajast teadis kostja hageja ja korteriomanike käsundussuhte lõppemisest. Samuti leidis maakohus, et VÕS § 1028 lg 1 alusel esitatud nõude lahendamiseks ei ole oluline, kas ja millal keelas hageja kostjal oma kontot debiteerida.

Hagejal ei olnud ka õigust eeldada, et ta saab tõendite kogumise taotluse lahendamise järel uue võimaluse avalduste esitamiseks. Kõigi taotluste esitamiseks oli ette nähtud ühine tähtpäev 23. mai 2013.

II 19. Hageja palub mõista kostjalt välja 42 445 eurot 17 senti, mille kostja on hageja arvates omandanud hageja arvel alusetult. Alguses palus hageja samuti tuvastada, et poolte ja elamu korteriomanike vaheline käsundussuhe on 1. jaanuarist 2009 lõppenud, kuna hageja ei ole alates nimetatud ajast elamu valitseja, ja et kostjal ei ole õigust debiteerida hageja arvelduskontolt laenulepinguga seotud makseid (I kd, tl 8). 6. veebruaril 2013 esitatud hagi täpsustuses võttis hageja tuvastusnõude tagasi ja palus jätta hagi selles osas läbi vaatamata (I kd, tl 113). Maakohus jättis tuvastusnõuded otsusega läbi vaatamata. Ringkonnakohus jättis maakohtu otsuse muutmata.

Kuigi hageja on vaidlustanud nii maakohtu kui ka ringkonnakohtu otsuse tervikuna, st ka hagi läbi vaatamata jätmise osas, ei nähtu ei apellatsioon- ega kassatsioonkaebusest, miks on maakohtu otsus ebaõige hagi läbi vaatamata jätmise osas, mida tehti pealegi hageja enda taotlusel. Kolleegiumi arvates ei ole kohtud selles osas asja lahendades midagi valesti teinud, mistõttu jääb kassatsioonkaebus hagi läbi vaatamata jätmist puudutavas osas rahuldamata.

Kostja arvates on tal laenulepingu p 10 alusel õigus debiteerida hageja kontot laenulepingu täitmiseks, kuna maksekäsund ei ole lõppenud. Maksekäsundi kehtivus ei olenenud kostja arvates sellest, kas hageja on elamu valitseja.

III 23. Kolleegiumi arvates kohaldasid kohtud VÕS §-e 704, 705 ja 707, tegemata nõuetekohaselt kindlaks nende normide kohaldamise eeldusid. Asja lahendamise eeldusena on vaja uuesti hinnata poolte tahet laenulepingu sõlmimisel ja võimalikku õigussuhte lõppemist poolte vahel. Selleks on vaja osaliselt läbi viia uus eelmenetlus, arutada pooltega õiguse kohaldamist ja tõendamiskoormuse jaotust ning tuvastada asjaolusid ja hinnata tõendeid, mida kolleegium ei saa TsMS § 688 lg-te 3–5 järgi ise teha.

Kolleegiumi arvates on mõistlik lahendada asja algusest peale maakohtus, mistõttu tühistab kolleegium haginõude lahendamise osas mõlema kohtu otsused ja saadab asja uueks läbivaatamiseks maakohtule.

Õiguse kohaldamisel ei ole kohus seotud poolte õigusliku hinnanguga laenulepingu p-le 10 (TsMS § 436 lg 7, § 438 lg 1).

Kolleegiumi arvates on esitatud asjaoludel võimalik näha maksekäsundi olemasolu, mille puhul käsundiandjaks on korteriomanikud (kui laenusaajad ja kostjale laenu tagastama kohustatud isikud), käsundisaajaks on hageja (tulenevalt korteriomanikega elamu valitsemiseks väidetavalt sõlmitud lepingust) ja soodustatud isikuks kostja (kellele pidi raha makstama).

Kohtud on käsitanud poolte suhteid lihtsustatult ega ole põhjendanud, kuidas saab ainuüksi laenulepingu allkirjastamisest järeldada maksekäsundi aktseptimist VÕS § 704 mõttes. Abstraktse maksekohustuse võtmine peab iseäranis kestvussuhte puhul korduvate maksete tegemiseks olema selge käsundisaaja tahe. Üksnes siis saab seda lugeda maksekäsundi aktseptimiseks VÕS § 704 mõttes.

Kuigi selline hageja tahe ei ole iseenesest välistatud, ei ole see eluliselt usutav ilma sellele viitavate täiendavate asjaolude tuvastamiseta ning vajanuks kohtulahendites põhjalikumat põhjendust, mitte ainuüksi viidet laenulepingu allkirjastamisele.

Esitatud asjaoludel võis hageja ja korteriomanike elamu valitsemise lepingu lõppemine tuua kaasa ka maksekäsundi tagasivõtmise. Kas sellest ajast lõppes ka kostja õigus hageja kontot debiteerida või tuli kostjat sellest täiendavalt teavitada, sõltub poolte kokkuleppest. Hageja esitatud asjaoludel on võimalik ka, et maksekäsund lepiti kokku äramuutva tingimusega, milleks saab olla hageja ja korteriomanike õigussuhte lõppemine, st aeg, millest alates hageja ei ole enam elamu valitseja.

Sel juhul tuleb hinnata, kas see kokkulepe oli tingimuslik (seotud hageja ja korteriomanike suhte lõppemisega või sellest kostjale teatamisega) või mis tingimustel sai hageja selle üles öelda. Nii arvelduslepingu kui ka makseteenuse osutamise lepingu sai käsundiandja (s.o selles kontekstis hageja) VÕS § 720 lg 1 järgi üles öelda, samuti on VÕS § 726 tingimustel lubatud maksejuhis tagasi võtta. Kui hageja ja kostja vahel oli leping, tuleb kindlaks teha, kas ja millise hageja väidetud tahteavaldusega võib see leping olla lõppenud. Hiliseimaks ülesütlemisavalduseks saab esitatud asjaoludel pidada ka hagiavalduse kättetoimetamist kostjale.

IV 32. Menetluskulude jaotuse otsustab maakohus asja uuel läbivaatamisel sõltuvalt selle tulemustest (TsMS § 173 lg 3 teine lause).

Ants Kull, Villu Kõve, Tambet Tampuu