← Eesti

3-2-1-83-02

RIIGIKOHUS TSIVIILKOLLEEGIUM KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Kohtuasja number 3-2-1-83-02 Otsuse kuupäev Tartu,

  1. juuni
  2. a Kohtukoosseis Eesistuja J. Odar, liikmed V. Kõve ja L. Laarmaa Kohtuasi Õ. P hagi Vivian Kivistiku ja Tallinna linna vastu omandiõiguse tunnustamiseks ja vara üleandmise akti kehtetuks tunnistamiseks. Vaidlustatud kohtulahend Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  3. veebruari
  4. a otsus tsiviilasjas nr 2-2/372/02 Kaebuse esitaja ja kaebuse liik Õ. P kassatsioonkaebus Asja läbivaatamise kuupäev
  5. mai
  6. a, kirjalik menetlus Resolutsioon
  7. Muuta Tallinna Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
  8. veebruari
  9. a otsust põhjenduste osas.
  10. Muus osas jätta ringkonnakohtu otsus muutmata.
  11. Kassatsioonkaebus jätta rahuldamata. ASJAOLUD JA MENETLUSE KÄIK
  12. ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
  13. märtsi
  14. a otsusega nr 5342 tunnistati Tallinnas VanaPärnu mnt 10/Ida 7, endisel kinnistul nr 1252 asunud ehitised ja krunt suurusega 1638 m2 omandireformi objektiks. Otsuse kohaselt natsionaliseeriti majavaldus Tallinna Linna Majade Natsionaliseerimise Komisjoni
  15. detsembri
  16. a otsusega ja maa Riigivolikogu
  17. juuli
  18. a deklaratsiooniga. Loeti tõendatuks, et vara kuulus õigusvastase võõrandamise ajal Mart Allanile. Nimetatud vara osas tunnistati õigustatud subjektiks M. Allani lapselaps V. Kivistik ja jäeti rahuldamata Õ. P vara tagastamise taotlus põhjusel, et ta ei kuulu ORAS §-s 8 märgitud omandireformi õigustatud subjektide ringi.
  19. Hagiavalduse kohaselt suri M. Allan
  20. oktoobril
  21. a ja oli seega vara natsionaliseerimise ajal juba surnud. Vara tegelik omanik oli tema poeg Johannes Allan, kes suri
  22. jaanuaril
  23. a ja kelle vara pärijaks oli abikaasa Emilie Allan.
  24. märtsil
  25. a surnud E. Allan pärandas kogu oma vara testamendiga hagejale. Hageja palus tunnustada tema omandiõigust Tallinnas Vana-Pärnu mnt 10 asuvale elamule ja kinnistule ning tunnistada kehtetuks
  26. septembri
  27. a akt nr 273, millega anti nimetatud vara üle V. Kivistikule.
  28. Tallinna Linnakohtu
  29. detsembri
  30. a otsusega jäeti hagi rahuldamata. Kohtuotsuse põhjenduste kohaselt on ÕVVTK Tallinna Linnakomisjoni
  31. märtsi
  32. a otsus nr 53 seadusjõus. Nõmme Linnavalitsus andis
  33. septembri
  34. a aktiga nr 273 ehitised üle V. Kivistikule. Hageja ei ole oma omandiõigust Tallinnas Vana-Pärnu mnt 10 asuvatele ehitistele tõendanud. Kuna nimetatud ehitised natsionaliseeriti
  35. aastal, ei saanud need kuuluda E. Allani pärandvara hulka ega Õ. P neid pärimise teel omandada. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused
  36. Tallinna Ringkonnakohtu
  37. veebruari
  38. a otsusega jäeti linnakohtu otsus muutmata. Ringkonnakohtu otsuse põhjenduste kohaselt ei tõendanud hageja oma omandiõigust Tallinnas VanaPärnu mnt 10 asuvatele hoonetele ja maale. Kuna vaidlusalune vara ei kuulunud E. Allani surma hetkel tema pärandvara hulka, ei saanud hageja seda testamendi järgi pärida. Omandireformi käigus vara tagastamine ja kompenseerimine toimub omandireformi aluste seaduse alusel. Asjakohatud on hageja väited vara omandireformi objektiks tunnistamise ebaseaduslikkuse kohta. TsMS § 1 lg 1 mõistes kuulub linnakohtu pädevusse tsiviilasjade lahendamine, mille hulka omandireformist tulenevate toimingute seaduslikkuse üle otsustamine ei kuulu. Kohtul ei olnud õigust hagi läbivaatamisel määratleda, kes oli vara õigusvastase võõrandamise ajal selle omanik. See küsimus on halduskorras juba lahendatud. Vaidlus haldusakti seaduslikkuse üle kuulub halduskohtu pädevusse. ASJAOSALISTE PÕHJENDUSED
  39. Kassatsioonkaebuses palus hageja ringkonnakohtu otsuse tühistada. Hageja omandiõiguse tuvastamiseks on vaja kindlaks teha, kes oli elamu omanik maja ülevõtmise hetkel riiklikku elamufondi. Linnakohus seda kindlaks ei teinud. Puuduvad dokumendid, et maja kuulus sel hetkel M. Allanile. Kui elamu omanik oli J. Allan, ei oleks V. Kivistik selle vara suhtes õigustatud subjektiks.
  40. Vastuses kassatsioonkaebusele pidas V. Kivistik kaebust põhjendamatuks. TSIVIILKOLLEEGIUMI SEISUKOHT
  41. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks, küll aga tuleb muuta osaliselt otsuse põhjendusi.
  42. Ebaõige on ringkonnakohtu seisukoht, et kohtul ei olnud õigust hagi läbivaatamisel määratleda, kes oli vara õigusvastase võõrandamise ajal selle omanik, kuna see küsimus on juba halduskorras lahendatud. Riigikohtu tsiviilkolleegium on
  43. novembri
  44. a määruses tsiviilasjas nr 3-2-1-108-97 (RT III 1998, 1, 8) ja järgnevates lahendites leidnud, et taotleja võib vara võõrandamisaegse omaniku kindlaks tegemiseks pöörduda TsMS § 1 lg 1 kohaselt maa- või linnakohtusse, kuna tegemist on väidetavalt eksisteerinud tsiviilõigussuhtest - omandiõigussuhtest tekkinud vaidlusega.
  45. Käesolevas asjas ei olnud kohtul õigust hagi läbivaatamisel määratleda hoone omanikku, kuna taotlejal puudus hoone osas õigustatud huvi. Hageja esitas hagi omandiõiguse tunnustamiseks. Hageja väitel pärandas E. Allan kogu oma vara, mille hulka kuulus ka Tallinnas Vana-Pärnu mnt 10 asuvad ehitised, testamendi alusel talle. Kuna nimetatud vara natsionaliseeriti
  46. aastal, ei saanud see kuuluda E. Allani pärandvara hulka ja hageja seda pärida. Kuna hageja nimetatud vara pärida ei saanud, puudus tal õigustatud huvi vara omaniku kindlaks tegemiseks. J. Odar, V. Kõve, L. Laarmaa

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.