Eriarvamus Riigikohtu kriminaalkolleegiumi kohtuotsuse nr 3-1-1-131-13 juurde I Jään eriarvamusele eeskätt Riigikohtu otsuse nr 3-1-1-131-13 (edaspidi otsus) põhiosa alapunktides II (eriarvamuse tekstis alapunkt A) ja III (alapunkt B) esitatud analüüsi ja järelduste osas ning püüan enda erimeelsust põhjendada järgmisel moel. A
- Otsuse p-s 10.1 on KrMS § 15 lg 2 teksti õigesti refereerides märgitud, et ringkonnakohtu lahend võib tugineda nii tõenditele, mida on ringkonnakohtus asetleidval kohtulikul arutamisel suuliselt esitatud ja vahetult uuritud ning mis on protokollitud (KrMS § 15 lg 2 p 1) kui ka tõenditele, mida ringkonnakohus ise ei ole küll vahetult uurinud, kuid mida on eelnevalt vahetult uuritud maakohtus ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud (KrMS § 15 lg 2 p 2).
- Otsuse kõnealuses punktis märgitakse õigesti sedagi, et kuigi praktikas (meie apellatsioonimenetluse eripärast tulenevalt) üldjuhul tõepoolest tuginevadki ringkonnakohtu lahendid tõenditele, mida on vahetult uurinud maakohus ja mis on apellatsioonimenetluses avaldatud, siis on meie kohtupraktikas valitseva arusaama kohaselt teatud juhtudel - ja seda eeskätt just ausa kohtumenetluse huvides - lausa kohustuslikus korras vaja uurida ka apellatsioonimenetluses tõendeid vahetult. Tasub tähele panna, et selline kohtupraktika põhimõtteline seisukoht ei sea võrdlusmärki KrMS § 15 lg 2 p-des 1 ja 2 sisalduvate võimaluste vahele, vaid eelistatakse selgelt KrMS § 15 lg 2 p-s 1 sätestatud võimalust.
- Õige on ka see, et kohtupraktika kõnealune seisukoht pärineb eeskätt ja põhiliselt Riigikohtu lahendist 3-1-1-17-
- Paraku ei viidata minu meelest Otsuses sellele lahendile piisavalt korrektselt ja käesoleva kohtuasja konteksti arvestavalt. Nimelt märgitakse Otsuse p-s 10.1 (viitega Riigikohtu lahendi 3-1-1-17-03 p-le 14 ) küll seda, et tõendite vahetust suulisest uurimisest loobumine võib olla ringkonnakohtus õigustatud näiteks juhtudel, mil kohus lahendab vaid õiguslikke küsimusi. Samas aga asjaolusid, mille puhul ei tohi hoiduda tõendite vahetust uurimisest ringkonnakohtus, on leidnud võrdlemisi põhjalikku kajastamist hoopis Riigikohtu selle lahendi p-des 15-
- Olen seda meelt, et ka käesoleva kohtuasja asjaolud oleks pidanud kas kohustuslikus korras kaasa tooma J. K. vahetu ülekuulamise ringkonnakohtus või vähemalt tema poolt maakohtus antud ütluste usaldusväärsuse kahtluse alla seadmise. Otsuse p-s 10.3 sisalduvad J. K. ringkonnakohtus ülekuulamata jätmise põhjendused (õigustused) ei ole minu arvates veenvad (kui taaskasutada Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-17-03 sõnastust). Leian, et kõigi nende asjaolude uurimine, mis on seotud J. K. väitega, et ta andis maakohtus A. Jõhvikut alusetult süüstavaid ütlusi, oleks pidanud olema apellatsioonimenetluse esemesse kuuluv ja nende asjaoludega seotud tehteid ei oleks ringkonnakohus tohtinud teha pelgalt vaid mõttes. Selliselt siiski toimides on ringkonnakohus läinud selgelt kergema vastupanu teed ja jõudnud sisuliselt samasse situatsiooni, mida on Riigikohtu lahendi nr 3-1-1-17-03 p-s 19 nimetatud ebaõiglaseks.
- Kooskõlas eelmärgituga on mul raske nõustuda ka Otsuse p-s 10.2 sisalduva väitega, et kassaatori viide Riigikohtu lahendile nr 3-1-1-89-12 ei ole asjassepuutuv. On ikka asjassepuutuv: ega erilist vahet ei ole sellel, kas tunnistaja keeldub ütluste andmisest maakohtu istungil või tunnistab istungi järel maakohtule saadetud kirjas enda ütlused süüdistatavat rõõnavateks. Mõlemal juhul võib tõsiselt kahelda ütluste kui tõendi olemasolus. B
- Otsuse III osa tegeleb sihipäraselt Riigikohtu senise ja suhteliselt pikaajalise praktika muutmisega. Kahtlemata võib Riigikohtu praktika ajas muutuda, kui selleks on tungivad põhjused, kui see on kantud näiteks isikute põhiõiguste senisest veelgi parema tagamise huvidest ja kui neid põhjuseid ka veenvalt põhjendatakse. Otsuse p-s 12 põhjendatakse praktika muutmise vajadust järgmiselt. „Praeguse kohtuasja näitel saab aga järeldada, et eelpool refereeritud kolleegiumi seisukoht on kriminaalmenetluse praktikas osutunud liiga jäigaks ega võimalda alati arvesse võtta konkreetse kriminaalasja eripära. Kriminaalmenetluse seadustik ei sisalda piirangut, mis välistaks vaadeldava menetlusõigusliku küsimuse käsitlemise varasemast erinevalt. Seda arvestades peab kriminaalkolleegiumi kogu koosseis vajalikuks senist praktikat muuta ja leiab, et kui isiku ristküsitlusel antud ütlustest osa on diametraalses vastuolus kohtueelsel uurimisel antud ütlustega ja isik ei ole suutnud erinevuste põhjust kohtule arusaadavalt selgitada, tuleb ütlused tõendikogumist välja jätta üksnes osas, milles esinevad diametraalsed vastuolud“.
- Pean kestvalt loogiliselt ja psühholoogiliselt põhjendatuks ning ka seaduse sättest ja mõttest lähtuvaks arusaama, et kohtus väga selgelt ilmnenud tunnistaja mingite konkreetsete ütluste kõrvaldamata vastuolud tingivad selle tunnistaja (kui tõendiallika) ebausaldusväärsuse ja välistavad tõendiallika täielikult selles kohtuasjas tõendamisprotsessist. Usutavasti ei ole inimest, kes ei oleks elus kordagi (teadlikult ja tahtlikult) valetanud. Ja teisalt: ka mitte paadunud valetaja ei suudaks ilmselt valetada pidevalt. Ka tema jutus esineb tõenäoliselt hetki, mil ta vähemalt enda teada räägib tõtt. Ei ole vist võimalik üheselt öelda, et kuidas mõjutab üks konkreetne ilmnenud vale edasist inimsuhtlust. Need valed võivad olla täiesti erineva tõsidusastmega. Vigurivänt, kelle suu argisuhtluses üldjuhul alati suitseb, ei pruugi olla kaaslaste poolt üldsegi mitte tõrjutud, isegi siis mitte, kui iga tema sõna tingib järelkontrolli vajadust. Kuid valel ja valel on vahe sees sõltuvalt sfäärist, kus need ilmnevad. Kohtumenetlus on valdkond, milles alati suuremal või väiksemal määral määratakse inimsaatust. Milline peaks olema hoiak inimese suhtes, kes on meile midagi valetanud valdkonnas, kus määratakse inimese saatust? Tahaksin veel kord toonitada, et ma pean siin silmas olukorda, mil me oleme kohtus eelnevalt tuvastanud teadliku ja tahtliku valetamise tunnistaja poolt (kohtueelses menetluses rääkis, et nägi traktorit; kohtumenetluses ristküsitluse tulemina aga selgub, et ei näinud ja ka põhimõtteliselt ei saanud näha, sest ei olnud kõnealusel ajal sündmuskohal). 7.1 Kas loogiliselt ja ka psühhologiliselt on iseenesest midagi väga valet hoiakus, et sellise valevorstiga me kohtumenetluses enam üldse ei tegele, sest usaldus on kadunud? Kindlasti mitte. 7.2 Kui tegemist on süüdistuse tunnistajaga, siis kas on meil midagi ette heita kaitsjale, kelle töö tulemina on selline vale paljastatud ja kes ütleb, et ta ei taha rohkem midagi kuulda süüdistuse sellisest tõendist? Kindlasti mitte. 7.3 Kuidas õieti peaks prokurör põhjendama vajadust jätkata kõnealuse valeliku tunnistaja kasutamist uute asjaolude tuvastamiseks? Kas siin mõjuvad kohtule ja ka üldsusele veenvalt sellised (iseenesest ju täiesti õiged) väited, et ega siis inimene kogu aeg valeta? Ei mõju veenvalt.
- Eelnevat teiste sõnadega kokkuvõtvalt võib öelda, et praegu kehtiv Riigikohtu praktika ongi lähtunud loogiliselt ja psühholoogiliselt põhjendatavast reeglist, et kord valelt tabamise pinnalt isikuline tõendiallikas välistatakse tõendamisprotsessist. Otsusega juurutatav uus lähenemine - jah on selles mõttes „moodne“, et eitab ka siin reegli võimalikkust-vajalikkust ja peab õigeks postmodernset printsiibilist lähenemist. See uus lähenemine lähtub eeldusest ja usust, et maailmas ei olegi midagi kindlat ja et reegliline lähenemine kõnealusele küsimusele ei ole ju kasulik. Aga kellele kasulik?
- Möönan, et see tänane Riigikohtu praktikast lähtuv lähenemine võib tekitada ka mitmesuguseid teisi (seega mitte üksnes süüdistus-pragmaatilisi) vastuväiteid. Nii võib filosoofiliselt küsida, et kas siis tõesti tunnistaja A poolt ühes kriminaalmenetluses T kohta räägitu pinnalt tema jutu tunnistamine ebausaldusväärseks tähendab seda, et A paigutub ka tulevikuliste kohtumenetluste mõttes n-ö puutumatute kasti ja tema ütlused mistahes hilisemates kohtumenetlustes on juba 'a priori tõenditena absoluutselt välistatud? 9.1 Ühelt poolt arvan, et tõepoolest selline teolt tabamine peaks muutma väga ettevaatlikuks kohtumenetluse poolt, kes soovib mingis tulevikulises kohtumenetluses seda tunnistajat kasutada. Kahtlevat hoiakut ei saa siin ju kuidagi välistada. 9.2 Samas tuleb silmas pidada, et tõendamiskeeldude teema on vaid (konkreetse) kohtumenetluse küsimus. Ja ka formaalselt ei sisaldu menetlusõiguses keeldu kasutada tunnistajana isikut, kes on varasemas menetluses tunnistatud ebausaldusväärseks.
- Kardan, et otsusega juurutatav kohtupraktika võib külvata selgusetust ja tuua kohtutele kaasa täiendavaid põhjendamisraskusi. Arvan nimelt, et ka selle uue lähenemise pinnalt on kohtumenetluse pooltel õigus kohtult nõuda järgmise skeemi kasutamist. Kui näiteks tunnistaja A valetas meile T suhtes, siis on ta selles kohtumenetluses igal juhul põhimõtteliselt ebausaldusväärne tunnistaja, kelle suhtes on põhjust kehtestada - ütleme -ebausaldusväärsuse presumptsioon. Kui nüüd näiteks prokurör tahab siiski kasutada A ütlusi H ja N osas, siis peab prokurör minu arvates igal üksikul juhul selle ebausaldusväärsuse presumptsiooni kummutama, põhjendades täiendavalt seda, miks nii H kui ka N osas on siiski põhjust A juttu uskuda. See tähendab mu meelest, et ütluste ühetaolisusest H ja N osas siin enam usaldusväärsuseks kindlasti ei piisa. Kujutan ette, et täiendav tõendamine tähendab siin prokuröri poolt umbes järgmist sõnakasutust: "Kuigi tunnistaja A valetas T osas, on meil nendel ja nendel kaalutlustel (siia peaks siis tulema põhjendus) kindel veendumus, et H ja N osas räägib A tõtt ja üksnes tõtt". Tunnistagem, et nende viimaste sulgude täitmine ei saa olema kõige kergem ülesanne. Aga raskused on ületamiseks. II
- Olen suuresti nõus ka kolleeg Hannes Kirise eriarvamuse selle osaga, mis sisaldab kriitikat tsiviilhagi lahendamise, täpsemalt hagejate asendamise kohta. Eriti ebaveenvalt mõjub otsuse argumentatsioon, mida on H. Kiris käsitlenud eriarvamuse p-s 2.
- On tõepoolest raske mõista loogikat, millest lähtudes on füüsilistest isikutest hagejate asendamine juriidiliste isikutega võimalik seetõttu, et need füüsilised isikud ei olnud kannatanud ega oleks seetõttu saanud hagi esitada. Kriminaalkolleegiumi kõnealune seisukoht ei saa kuidagi olla seotud kriminaalmenetluse eripäraga. Järelikult on kriminaalkolleegium loonud suurema üldistusastmega tsiviilkohtumenetlusõigusliku novelli. Kriminaalkolleegiumi pädevus selliseks kohtuõigusloomeks on aga vähemalt küsitav. Riigikohtunik Eerik Kergandberg