3-2-1-153-13

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu üldkogu otsusele asjas nr 3-2-1-153-13, millega on ühinenud riigikohtunik Eerik Kergandberg

1. Ma ei nõustu üldkogu määruse resolutsiooni punktiga 1 ja selle kasuks esitatud põhjendustega. Praegune asi on üldkogu määruse resolutsiooni punkti 1 puudutavas osas analoogiline põhiseaduslikkuse järelevalve asjaga nr 3-4-1-29-13, milles üldkogu leidis, et regulatsioon, mille järgi kohtujurist võib tsiviilkohtumenetluses kindlaks määrata menetluskulud, on vastuolus põhiseadusega. Kuna asjad nr 3-4-1-29-13 ja 3-2-1-153-13 on sisu ja üldkogu lahendite põhjenduste poolest analoogilised, siis on minu eriarvamuses, mis on lisatud asjas nr 3-4-1-29-13 tehtud üldkogu otsusele, esitatud seisukohad laiendatavad ka asjas nr 3-2-1-153-13 tehtud üldkogu määruse resolutsiooni punktile
2. Seepärast ei hakka ma praeguse määruse puhul neid seisukohti kordama.
3. Ma ei nõustu alljärgnevatel põhjendustel ka üldkogu määruse resolutsiooni ülejäänud punktidega.
4. Tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 175 lg 3 ja § 175 lg 4 ning nende alusel antud Vabariigi Valitsuse määruste põhiseaduspärasuse üle peetud vaidluse põhjuseks oli asjaolu, et kostja ei olnud nõus maakohtu kohtunikuabi määrusega ja ringkonnakohtu määrusega põhjusel, et talle mõisteti lepingulise esindaja menetluskulud välja, võttes arvesse Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud piirmäärasid. Kostja leidis, et need piirmäärad pole kooskõlas põhiseadusega ning tema kasuks tulnuks lepingulise esindaja menetluskulud välja mõista suuremas ulatuses, kui võimaldavad Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud piirmäärad. Minu jaoks ei seisne õiguslik probleem tsiviilkohtumenetluse seadustikuga kehtestatud volitusnormides ja selles, et Vabariigi Valitsus kehtestas määrustega lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Minu jaoks on õiguslik probleem selles, et kohus ei saa neid piirmäärasid ületada ja välja mõista vajalikud ja põhjendatud kulud. Arvan, et põhiseadusevastased pole tsiviilkohtumenetluse seadustikus olevad volitus​normid ja Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud piirmäärad, vaid see, et tsiviilkohtumenetluse seadustik ei võimalda kohtul lepingulise esindaja menetluskulusid teistelt menetlusosalistelt välja mõista, kui see on vajalik ja põhjendatud, nendest piirmääradest suuremas ulatuses. Arvan, et intensiivselt ei sekku isiku põhiõigustesse mitte lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt väljamõistmise piirmäärad kui sellised või see, kes on pädev neid piirmäärasid kehtestama, vaid see, et kohus ei saa piirmäärasid ületada, kui ta peab seda vajalikuks ja põhjendatuks.
5. Arvan, et asjakohase regulatsiooni puudumise tsiviilkohtumenetluse seadustikus saaks tunnistada põhiseadusevastaseks vaid juhul, kui kohus on tuvastanud, et kostja vajalikud ja põhjendatud õigusabikulud ületavad Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud piirmäärasid. Seda ei ole praeguses kohtuasjas tuvastatud (vt käesoleva eriarvamuse punkt 5).
6. Üldkogu enamus on asja lahendamisel ignoreerinud seda, et praeguses asjas pole tuvastatud, et kostja lepingulise esindaja vajalikud ja põhjendatud menetluskulud ületavad Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud piirmäära. Tõsi, maakohtu kohtunikuabi leidis (vt üldkogu määruse punkt 8), et kostja põhjendatud ja vajalikud õigusabikulud on suuremad kui Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad. Kuid kuna üldkogu tunnistas praeguse määruse resolutsiooni punktiga 1 põhiseadusevastaseks ja kehtetuks tsiviilkohtumenetluse seadustiku osas, mille kohaselt kohtunikuabi võib kindlaks määrata menetluskulud (§ 174 lg 8), ning tühistas kohtunikuabi määruse ega tuvastanud ise vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurust, siis on vajalike ja põhjendatud menetluskulude suurus praeguses kohtuasjas tuvastamata. Sellises olukorras ei oleks üldkogu konkreetse normikontrolli raames saanud tunnistada tsiviilkohtumenetluse seadustiku § 175 lg-t 3 ja § 175 lg-t 4 ning Vabariigi Valitsuse määrusi põhiseadusevastaseks. Üldkogu on praeguse asja lahendamisel konkreetse normikontrolli asemel teostanud abstraktset normikontrolli.
7. Ma ei nõustu üldkogu enamusega, et lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärade kehtestamine kuulub olemuselt kohtumenetluse seaduse reguleerimisalasse. Arvan, et kohtumenetluse seaduste olemuslikku reguleerimisalasse kuulub selle sätestamine, et kohtul on õigus lepingulise esindaja õigusabikulud teistelt menetlusosalistelt välja mõista nii piirmääradest väiksemas ulatuses kui ka piirmäärasid ületavas ulatuses või jätta need välja mõistmata. Seadus, mis seob menetluskulude väljamõistmisel kohtu talle ette antud piirmääradega jäigalt, ei pruugi anda omandiõigusesse, kaebeõigusesse ja edasikaebeõigusesse sekkumisel proportsionaalset ning seega ka põhiseaduspärast tulemust. Vaidlusaluste volitusnormide eesmärk ja ulatus on minu jaoks mõistetavad – kehtestatavad piirmäärad peavad menetlusosalistel võimaldama prognoosida neilt väljamõistetavate õigusabikulude suurust ja otsustada kohtumenetluse jätkamise mõistlikkuse üle, samuti ei tohi väljamõistetavad õigusabikulud olla menetlusosalisele laostavad. Teisiti poleks piirmääradel mõtet. Kuna vaidlusaluste volitusnormide eesmärk ja ulatus on minu jaoks mõistetavad, siis ei näe ma põhimõttelist takistust kehtestada lepingulise esindaja kulude teistelt menetlusosalistelt sissenõudmise piirmäärad kohtumenetluse seaduses oleva volitusnormi alusel Vabariigi Valitsuse antava praeter legem määrusega.
8. Kuna praeguses asjas on kostja vajalike ja põhjendatud õigusabikulude suurus kohtu poolt tuvastamata, vaidlusaluste piirmäärade kehtestamine ei kuulu tsiviilkohtumenetluse seadustiku olemuslikku reguleerimisalasse ning põhiõigustesse ei saa intensiivselt sekkuda mitte volitusnorm ja Vabariigi Valitsuse määrustega kehtestatud piirmäärade suurus, vaid see, et asja lahendaval kohtul pole piirmäärade ületamise õigust, siis puudus üldkogul minu arvates võimalus tunnistada põhiseadusevastaseks Vabariigi Valitsuse määruste aluseks olevad volitusnormid ja Vabariigi Valitsuse määrused. Jüri Põld, Eerik Kergandberg