Obsah (4)

§ 154§ 6§ 156§ 151

Riigikohtunike Indrek Koolmeistri ja Villu Kõve eriarvamus kohtuasjas nr 3-3-1-42-14 Me ei nõustu koosseisu enamusega, et Konkurentsiameti 27. märtsi 2013. a otsuse nr 9.2-2/13-005 resolutsiooni punkt

). Nimetatud avalduses esitatud asjaolude kontrollimiseks viis Konkurentsiamet läbi järele​valve​menetluse, milles leidis, et vee-ettevõtja ei ole 23. aprillil 2012 uue liitumis​pakkumise tegemisel rikkunud

sätteid. Esialgse pakkumise osas asus Konkurentsi​amet seisukohale, et tal puudub pädevus kontrollida selle vastavust

-le. Konkurentsi​amet lõpetas selle järelevalvemenetluse

1. juuli
2. a otsusega nr 9.2-2/12-
3. Kaebajad sõlmisid
4. juulil 2012 vee-ettevõtjaga liitumislepingu ning on tasunud ka pakkumisele vastava liitumistasu.
5. Kaebajad vaidlustasid nimetatud otsuse. Tallinna Halduskohtu
6. jaanuari
7. a otsusega tühistati Konkurentsiameti
8. juuli
9. a otsus ja kohustati Konkurentsiametit tegema uut otsust avaldajate
10. septembri
11. a avalduse osas. See kohtuotsus on jõustunud. Kohtuotsuse täitmiseks uuendas Konkurentsiamet järelevalvemenetluse ning tegi järelevalveasjas
12. märtsil 2013 uue otsuse nr 9.2-2/13-
13. Selle otsuse kohaselt puudub Konkurentsiametil pädevus kontrollida esialgse liitumispakkumise vastavust

-le, sellise kontrolli läbiviimine ei ole ka otstarbekas ega mõistlik. Teise, avaldajate aktsepteeritud liitumispakkumise osas leidis Konkurentsiamet, et nimetatud pakkumine ei ole vastavuses

-ga ega liitumistasu arvutamise metoodikaga. Samas leidis Konkurentsiamet, et kuivõrd ühisveevärgi- ja kanalisatsiooni arendustööd on tehtud vastuolus

-ga, puudub Konkurentsiametil võimalus teha ette​kirjutus liitumis​tasude vastavusse viimiseks nimetatud seaduses sätestatud nõuetega (resolutsiooni p 3). Konkurentsiamet soovitas menetlusosalistel kokku leppida liitumistasu mõistlikus suuruses, kokkuleppe mittesaavutamisel aga lahendada võimalikud vaidlused liitumistasu suuruse osas maakohtus. Konkurentsiamet lõpetas sama otsusega avaldajate

1. septembri
2. a avalduse alusel läbiviidud järelevalvemenetluse veeettevõtja suhtes (resolutsiooni p 4).
3. Kaebajate poolt Tallinna Halduskohtule esitatud kaebuses taotleti Konkurentsiameti eelnimetatud otsuse resolutsiooni p-de 3 ja 4 kehtetuks tunnistamist ja Konkurentsiameti kohustamist järelevalve jätkamiseks ning ettekirjutuse tegemiseks liitumistasu seadusega koos​kõlla viimiseks. Kaebajate väitel otsus rikub nende subjektiivseid õigusi, sest Konkurentsi​amet on otsust tehes jätnud täitmata seadusest tuleneva järelevalve teostamise kohustuse ja jätnud sellega kaitsmata kaebajate kui tarbijate õigused. Tallinna Halduskohus jättis kaebuse rahuldamata, Tallinna Ringkonna​kohus jättis rahuldamata ka apellatsioon​kaebuse.
4. Seega tuli kohtuasja lahendamisel vastata vähemalt järgmistele küsimustele: 1) millise õigusliku tähendusega on kaebajate
5. septembril 2011 esitatud avaldus; 2) milline on Konkurentsiameti diskretsioon järelevalvemenetluse alustamisel; 3) milline on Konkurentsiameti diskretsioon ettekirjutuse tegemisel; 4) kas isikute õiguste kaitse on tagatud tsiviilõiguslike vahenditega. II
6. septembri
7. a avalduse iseloom
8. Kehtivas õiguses puudub ammendav regulatsioon järelevalvemenetluse läbiviimise kohta. Sealhulgas puuduvad sätted, mis käsitleksid n-ö järelevalveteate esitamist ja selle menetlemist. Küll on aga selline regulatsioon näiteks karistusõiguses, sh väärteomenetlus​õiguses, mis annab sellise teate esitajale piiratud protsessuaalse staatuse. Eelkõige tuleneb regulatsioonidest sellise teate esitaja õigus saada haldusorganilt vastus ja seaduses ettenähtud juhtudel ka piiratud kaebeõigus. Tõenäoliselt ei ole seadusandja pidanud vajalikuks anda isiku sellelaadsetele avaldustele ja pöördumistele järelevalveorgani poole erilist õiguslikku tähendust. Järelevalvemenetluse eripära arvestades ei saa sellist avaldust üldjuhul aga lugeda haldusmenetluse seadustiku kohaseks taotluseks ning sellist avaldajat ka võimaliku järele​valvemenetluse menetlusosaliseks (taotlejaks). Pigem on tegemist pöördumisega, mis on käsitatav ajendina järelevalvemenetluse alustamise üle otsustamisel ning millele tuleb kohaldada märgukirjale ja selgitustaotlusele vastamise ning kollektiivse pöördumise esitamise seaduse sätteid. Sellisel pöördumisel võib olla teistsugune iseloom seaduses selgelt sätestatud juhul. Käesolevas asjas sellise juhtumiga tegemist ei ole.
9. Vaidlus puudub selles, et Konkurentsiamet on kaebajaid kaasates korduvalt nimetatud avaldust menetlenud, avalduses esitatud asjaolusid arvestades alustanud järelevalve​menetlust ning teinud selle osas motiveeritud otsuseid. Eeltoodust tulenevalt jääb esemetuks ja eba​kohaseks ka käesoleva otsuse resolutsioon osas, mis kohustab haldus​organit uuesti läbi vaatama
10. septembri
11. a avaldust. Kohtulahendi põhjendustest nähtub, et haldusorgan peab uuesti kaaluma ettekirjutuse tegemist. Meie arvates resolutsioonist tulenev avalduse uus menetlemine ei ole aga kohane, avaldus on lahendatud ning haldusorgan on järele​valve​menetluses kontrollinud liitumispakkumise vastavust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni seadusele. Kaebuses isik taotleb sisuliselt haldusorgani kohustamist konkreetse sisuga ette​kirjutuse tegemiseks. Kaebajate tahe on samuti suunatud haldusorgani kohustamisele järele​valve​menetlust läbi viima. Kaebajate õigus nõuda ettekirjutuse tegemist on aga iseseisev, eelnevast erinev küsimus. Sellises võimalikus uuendatud järelevalvemenetluses kaebajad aga menetlusosalisteks ei ole ega oma meie arvates ka kehtivale õigusele tuginevat kaebeõigust. III Järelevalvemenetluse alustamine
12. Järelevalvemenetlust nagu iga muudki õiguslikku menetlust alustab haldusorgan ajendi ja aluse olemasolul. Nagu ülal märkisime, on kaebajate poolt esitatud avaldus käsitatav järelevalvemenetluse suhtes ajendina. Haldusorgani ülesandeks on kontrollida, kas järele​valve​menetluse alustamiseks on alus, st kas ajendis toodud väited on sedavõrd piisavad ja põhjendatud, et järelevalvemenetlust alustada. Selline eelkontroll toimub väljaspool järele​valvemenetlust.
13. Ajendi ja aluse olemasolul võib haldusorgan järelevalvemenetlust alustada. Nii kehtivast õigusest kui ka seda kinnitavast halduspraktikast tuleneb järelevalvemenetluse alustamise otsustamisel haldusorgani väga ulatuslik kaalutlusruum. Tõsi, seadusega võib seda otsustus​vabadust piirata, seada otsustamiseks tingimusi või teatud juhtudel diskretsioon ka välistada, kuid käesolevas asjas selliste piirangutega tegemist pole.

§ 154

lg 3 kohaselt teostab Konkurentsiamet liitumistasu üle järelevalvet omal algatusel ning kontrolli kohaliku oma​valitsuse asutuse, Keskkonnaministeeriumi või Keskkonnaameti põhjendatud taotluse alusel. Järelevalve alustamiseks taotluse esitamise õiguse andmine avalikku huvi esindavatele haldus​organitele võib olla põhjendatud ega moonuta iseendast järelevalvemenetluse alustamise diskretsioonilist aluspõhimõtet. Seadus ei näe aga ette erahuvides järelevalve alustamiseks siduva taotluse esitamise võimalust füüsilisele või juriidilisele isikule. Kaebajate arvates on Konkurentsiamet rikkunud nende õigusi sisuliselt tegevusetusega. Seetõttu võib esitada küsimuse, kas järelevalvepädevuse omistamisega, sh sunni kohaldamise õiguse andmisega ei ole haldusorganile pandud ka kohustust aluse ja ajendi olemasolul alustada iga kord järelevalvemenetlust ning rikkumise tuvastamisel kohaldada sundi. Vastus on eitav. Üldine haldussfäärile omane seaduslikkuse põhimõte ei välista n-ö õiguspärase oportuniteedi võimalust. Kohtulik kontroll haldusorgani sellise seadusest tuleneva diskretsiooni üle on väga piiratud. Kui on võimalik möönda järelevalve adressaadi kaebe​õigust tema suhtes järele​valvemenetluse alustamise peale, siis menetlusväliste isikute kaebe​õigus menetluse alustamata jätmise peale on tunduvalt problemaatilisem. Küsimus haldus​organi keeldumisest tegutseda diskretsiooni​situatsioonis on õigusteoreetiliselt ja ka seadus​andlikult sisuliselt lahendamata. Püsiv ja lünkadeta kohtupraktika selles küsimuses puudub samuti. Riigikohus on asjas nr 3-3-1-44-10 nentinud, et isikul puudub subjektiivne õigus nõuda järele​valve​menetluse alustamist, kui pädevus- ja volitusnorm näevad ette kaalutlus​õiguse järelevalve​menetluse alustamiseks. Samas on Riigikohus märkinud, et puudutatud isik võib nõuda, et järelevalveorgan otsustaks küsimuse kaalutlusvigadeta, kui järelevalvet sätestav õigus​norm kaitseb ka tema õigushüve. Sama seisukohta on Riigikohus väljendanud ka asjas nr 3-3-129-

1. Täpsustuseks tuleb märkida, et nimetatud lahendite kontekstis on oluline mitte järelevalvet sätestava normi (s.o pädevusnormi) kaitse-eesmärk, vaid nende õigus​normide eesmärk, mille järgimise üle järelevalvet teostatakse. Lähtudes sellest, et enamik õigusnorme, mille järgimise üle järelevalvet teostatakse, seonduvad lõppastmes ühel või teisel määral isikute nii avalik- kui ka eraõiguslike õiguste ja vabadustega, on eelnevate lahenditega loodud uus kontseptuaalne situatsioon, mis põhineb järelevalvemenetluse väliste isikute kaebe​õiguse olulisel laiendamisel. Tuleb nentida tõsiasja, et isikute kaebeõiguse sarnane laiendav käsitlus ei tugine selgetele menetlusõiguslikele normidele, vaid on kohtuliku normi​loome ilming. Eriarvamuse esitanud kohtunikud peavad siinkohal aga vajalikuks rõhutada, et ka sellisel juhul, kui järelevalve esemeks olev tegevus võib riivata menetlusväliste isikute õigusi, saab kohtupraktika poolt kujundatud ning järele​valve valdkonnas äärmiselt problemaatiline kohtulik kontroll haldusorgani poolt kaalutlus​õiguse reeglite järgimise üle (eriti siis, kui kaalutlemise kriteeriumid ei ole seaduses sätestatud) ulatuda üksnes üldpõhimõtete eiramisega seonduvate oluliste aspektide tasemele. Veelgi enam, kohtul puuduvad selles olukorras võimude lahususe põhimõtet eiramata reaalsed võimalused hinnata faktilistel asjaoludel põhinevate kaalutluste asjakohasust nagu ka seda, kas järelevalve alustamiseks piisav alus esineb või mitte. HKMS § 158 lg-st 3 tulenevaid kohtu volitusi diskretsioonilise haldusakti või toimingu õiguspärasuse hindamisel tuleb rakendada, arvestades haldusorgani kaalutlus​ruumi iseloomuga konkreetses järelevalve​menetluses.
2. Kuigi selle kohtuotsuse täitmiseks tuleb uuesti alustada või uuendada järelevalve​menetlust, ei ole järelevalvemenetluse alustamise küsimus käesolevas asjas otsustav. Kohtu​koos​seisu enamuse arvates tuleb uus järelevalvemenetlus läbi viia siiski esmalt selleks, et otsustada uuesti ettekirjutuse tegemine. Riigikohtu arvates on Konkurentsiamet ettekirjutuse tegemisest keeldumisel tuginenud ebaolulistele asjaoludele. Asudes seisu​kohale, et asjakohatu on Konkurentsiameti tuvastatu, millest nähtub, et asjasse​puutuv ühisveevärk ja kanalisatsioon on rajatud

sätteid rikkudes, mistõttu ka tehtud kulutused ei saa olla kooskõlas seaduses sätestatuga, sekkub Riigikohus järele​valve​menetluse toimingute sisusse. Nii leiab Riigikohus, et Konkurentsiamet oleks käes​olevas asjas pidanud kontrollima, kas liitumistasus kajastatud kulud on vajalikud trasside ühendamiseks ning ühisveevärgija kanalisatsiooni arendamiseks. Riigikohtu eelnevat käsitlust mõistame nii, et Konkurentsiameti tuvastatud liitumistasu õigusvastasus ei ole piisav, vaid haldusorgan oleks pidanud lahendama küsimused liitumistasu suurusest, vajalikkusest ja põhjendatusest, seega välja arvutama ka õige liitumis​tasu suuruse. Allakirjutanud on arvamusel, et kohtul puudub ka kaalutlusreeglite järgimise kontrollimise sildi all pädevus haldusorgani läbiviidava järelevalvemenetluse eseme määratlemiseks. Siinjuures ei ole Riigikohus arvestanud neid

sätteid, mis piiritlevad Konkurentsi​ameti pädevuse ja annavad alused liitumistasu õiguspärasuse hindamiseks.

§ 154

lg 2 kohaselt on Konkurentsiameti pädevuses kontrollida liitumistasu vastavust sellele seadusele ning liitumistasu arvutamise metoodikale. Rõhutada tuleb, et viidatud säte, samuti selle seaduse § 6 lg 2 annab Konkurentsiametile volituse kontrollida üksnes liitumis​tasu õigus​pärasust tuginevalt

ning metoodika nõuetele. Nimetatud seaduse § 6 lg 2 paneb liitumistasu suuruse arvutamise kohustuse vee-ettevõtjale. Nendest normidest ei tulene, et Konkurentsiamet peaks ise arvestama välja õige, seadusele ja metoodikale vastava liitumistasu suuruse. Käesoleval juhul on amet fikseerinud tasu mitte​vastavuse õiguslikele nõuetele ning leidnud ka seda, et seaduse regulatsioonidele ja koos​kõlastatud metoodikale vastava liitumistasu arvutamine ja kehtestamine ei ole võimalik. Kohtu lähenemine on aga teine. Vajalikuks on peetud kontrollida mitte hinnakujunduse vastavust kehtestatud normidele (mis kuulub Konkurentsiameti pädevusse ning mida haldus​organ on meie arvates ka piisavalt põhjendades teinud), vaid kulude põhjendatust. Need ei ole samad asjad. IV Diskretsioonist ettekirjutuse tegemisel

1. Sisulist vaidlust ei saa olla ka selles, et menetlusvälisel isikul puudub õigus nõuda konkreetse ettekirjutuse tegemist. Veelgi enam, järelevalvemenetluse käigus puuduste avastamisel on haldusorganil samuti oluline diskretsioon proportsionaalse käitumis​variandi valikul. Ettekirjutus ei ole siin ainuvõimalik viis. Paljudel juhtudel on õigus​pärane tulemus saavutatav muul viisil, mis ei eelda ettekirjutusega konkreetse keelu või kohustuse seadmist. Kaebajad on väitnud, et järelevalvemenetlust ei saa lõpetada enne, kui on tagatud tuvastatud õiguserikkumise kõrvaldamine ja liitumispakkumise seadusega kooskõlla viimine. Eelnevast tulenevalt pole selline väide õige. Järelevalvemenetluse lõpetamise aluseks ei ole vältimatult üksnes rikkumise kõrvaldamine. Viimane ei pea aset leidma sugugi järelevalvemenetluses. Kuigi õiguslikult puudub piisav selgus selles, kas ettekirjutuse täitmine ja täitmise kontroll toimub järelevalvemenetluses, on ettekirjutuse täitmise kontrolli, täitmise tagamise meetmete kohaldamise ja sundtäitmise näol siiski tõenäoliselt tegemist iseseisva haldustäitemenetlusega. See menetlus on ajaliselt selgelt lahutatud järelevalvetoimingutest ning reeglina erineb menetlusosaliste ringi ja nende õiguste poolest järelevalvemenetlusest. Selles asjas ei ole tuvastatud, et ettekirjutuse tegemata jätmine on ilmselgelt ebaproportsionaalne. Seega jääb kohtu positsioon ka avalduse uue läbi​vaatamise eesmärgi osas arusaamatuks. Lisaks tuleb aga arvestada ka Konkurentsiameti väiteid, mille kohaselt hüpoteetiliselt võimalik ja Konkurentsiameti pädevusele vastav ettekirjutus vee-ettevõtjale tema poolt kehtestatud liitumistasu kooskõlla viimiseks seaduse ning metoodikaga ei oleks praktikas täidetav. Ettekirjutuse täidetavus on aga sellise haldusakti andmise põhinõue. Siin​juures tuleb arvestada ka seda, et isegi liitumistasu ülemäärasuse tuvastamisel puudub järele​valveorganil pädevus panna ette​kirjutusega järelevalvatavale eraõiguslikule isikule kohustust liitumistasu ülemäärase osa tagasimakseks. Asja lõplik otsustamine tsiviilkohtu​menetluses ei tooks aga vältimatult kaasa ettekirjutusega ühtivat otsustust. Seega poleks konkreetsel juhul ettekirjutuse tegemisega tagatud ka isiku õiguste efektiivne kaitse.
2. Eraldi tuleks rõhutada, et nii järelevalvemenetluse alustamine kui ka selle lõpetamine on olemuselt menetlustoimingud. Seisukoht, et tegemist pole haldusaktiga, on võetud ka lahendis asjas nr 3-3-1-44-10, punktides 11–
3. Sellise menetlustoimingu suhtes ei ole kohaseks meetmeks tühistamisnõue. Kuigi käesoleval juhul on järelevalveorgan lõpetanud menetluse vaidlustatud otsusega (resolutsiooni punkt 4), ei tulene sellest aktis sisalduva menetluse lõpetamise otsustuse suhtes tühistamisnõude lubatavus. V Isiku õiguste kaitse alternatiiv
4. Vaidlus puudub selles, et vee-ettevõtja ja avaldajate suhted põhinevad eraõiguslikul lepingul. Lõppastmes on eraõigusliku sisuga ka liitumistasu, vaatamata sellele, et seadusest tulenevalt on tegemist avaliku võimuga kooskõlastatava tasuga ning selle rakendamise õiguspärasuse üle teostatakse vee-ettevõtja suhtes riiklikku järelevalvet. Käesolevas asjas on isik pöördunud haldusorgani poole oma olemuselt eraõiguslike subjektiivsete õiguste kaitseks, mida väidetavalt on rikkunud teine eraõiguslik subjekt, vee-ettevõtja. Tuginedes Eesti Vabariigi põhiseaduse §-le 14, on koosseisu enamus õigesti märkinud, et isikute õiguste ja vabaduste tagamine on muuhulgas ka täitevvõimu kohustus ning vajadusel peab täitevvõim kaitsma isikuid ka eraõiguslikes suhetes. Sellest põhimõttest ei saa aga mingilgi moel tuletada järeldust, et isikute õiguste kaitse kohaseks ja möödapääsmatuks meetmeks on järelevalveline tegevus. Sellele tuginedes ei saa teha järeldusi ka järelevalveorgani kohustuste ja õiguste ning tegevuse õiguspärasuse kohta konkreetses õigus​suhtes. Riiklikku järelevalvet viiakse läbi esmalt avalikes huvides. Korrakaitseseaduse § 4 lg 2 sätestab: “Eraõiguslike normide järgimine ja isiku subjektiivsete õiguste ning õigushüvede kaitstus on avaliku korra osa niivõrd, kuivõrd kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma korrakaitseorgani sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud ning kui ohu tõrjumine on avalikes huvides.“ See põhimõte on olnud järelevalve korraldamise aluspõhimõtteks ka enne korrakaitseseaduse kehtestamist. Analüüsides nimetatud normi, on ilmne järeldus, et viidatud normist ei tulene siiski keeldu seadusega laiendada riiklikku järelevalvet ka nendele õigusvaldkondadele, kus põimuvad avalikud ja erahuvid. Käesoleval juhul on seadusandja laiendanud järelevalvepädevust ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni teenuse tasude, sh liitumistasude kehtestamisele. Sellise hinnakontrolli teostamine on nii avalikes kui ka erahuvides. Kohtuotsuse põhjendustest nähtub, et Konkurentsiameti järelevalvepädevust sätestavad

regulatsioonid on KorS § 4 suhtes erinormideks ja legitimeerivad järelevalve teostamise erahuvides. Seda järeldust me ei jaga. Ka ühisveevärgi ja -kanalisatsiooni valdkonnas järelevalve läbiviimise põhialuseks on avalik huvi. Avaliku huvi puudumisel ei tulene ka

sätetest haldusorganile järelevalve läbiviimise ülesannet. Seega ei saa õigusaktidest tuletada isiku õigust nõuda haldusorganilt tema eraõiguslikes suhetes tekkinud subjektiivsete õiguste kaitseks järele​valve​menetluse läbiviimist ning kaitse​meetmete kohaldamist. Selline subjektiivne õigus ei ole tuletatav ka konkreetse valdkonna regulatsioonidest. Veelgi enam, isegi juhul, kui haldusorgan alustab järelevalvemenetlust isiku pöördumisele tuginevalt, ei ole järelevalve vahetuks eesmärgiks selle isiku õiguste kaitse. Eesmärgiks saab olla ikkagi järelevalvatava subjekti tegevuse õiguspärasuse tuvastamine, kooskõla seaduste ja nende alusel antud õigusaktidega ning lõppastmes ka rikkumiste kõrvaldamine. Korrakaitseseaduse terminoloogia tähenduses – avaliku korra sfääris ohu ennetamine ja tõrjumine. Kooseisu enamus tugineb ka seisukohale, et KorS § 4 lg 2 ei piira veetarbijate õigust pöörduda kohtusse kaebusega, millega veetarbija vaidlustab järelevalve​menetluse alustamata jätmist või lõpetamist ja taotleb vee-ettevõtjale ettekirjutuse tegemist. Selline väide on asjakohatu. Korra​kaitseseadus ei reguleeri kaebeõigust halduskohtus ega peagi seda tegema. Leiame, et tsiteeritud norm on järelevalvemenetluse alustamist ja läbiviimist piirava iseloomuga, legitimeerides haldusorgani sekkumise isiku subjektiivsete õiguste kaitse eesmärgil eraõiguse toimesfääri üksnes juhtumiga, kus kohtulikku õiguskaitset ei ole võimalik õigel ajal saada ja ilma haldusorgani sekkumiseta ei ole õiguse realiseerimine võimalik või on oluliselt raskendatud. Normi loogikast lähtudes on seadusandja prioriteetseks eraõiguste kaitse viisiks lugenud kohtulikku õiguskaitset, mitte aga riiklikku järele​valvet. Oluline on see, et korrakaitseseaduse, st ka riikliku järelevalve ideoloogia rajaneb iga isiku kohustusel esmalt ise kaitsta oma õigusi, sealhulgas ka pädeva kohtu poole pöördumisega, mitte aga rakendama selleks järelevalveorganit. Neid seaduses sätestatud tingimusi arvestades peab pädev järelevalveorgan langetama ka kaalutlusotsuse konkreetse järele​valve​menetluse läbiviimise vajalikkuse osas. Seega oleks õiguspärane järelevalvemenetluse alustamata jätmine ka seetõttu, et isikul on oma õiguste kaitseks efektiivsemad võimalused. Kuigi haldusorgan ei ole ettekirjutuse tegemata jätmise alusena selgelt tuginenud nimetatud põhjendusele, on koosseisu enamuse väide selle kohta, et vastustaja pole keeldunud ettekirjutuse tegemisest motiivil, et kaebajatel oleks enda õiguste kaitseks mõistlikum pöörduda maakohtusse, ülemäära kategooriline. Siiski on haldusorgan vaidlustatud otsuses osutanud kohtuliku kaitse võimalusele ning otsesõnu ka soovitanud kaebajatel saavutada vee-ettevõtjaga kokkulepe või pöörduda (maa)kohtusse. 13. Oleme seisukohal, et käesolevas asjas on kaebajatel olnud tagatud võimalus oma õiguste kohtulikuks kaitseks ja pealegi efektiivsemalt kui halduskohtus järele​valvemenetlust taotledes. Nimelt saavad kaebajad, kes ei nõustu vee-ettevõtja soovitud liitumistasuga, esitada vee-ettevõtja vastu maakohtusse tsiviilkohtumenetluse korras hagi, paludes asendada vee-ettevõtja tahteavaldus liitumislepingu sõlmimiseks mõistlikel tingimustel, mh

§ 6nõuetele vastava liitumistasuga (vt nt Riigikohtu 4.

märtsi

1. a otsus tsiviil​asjas nr 3-2-1-164-09, p-d 31–34). Selliselt on võimalik kohtusse pöördudes saavutada kaebajate soovitud tulemus vaid ühe kohtumenetlusega. Kui kaebajad on liitumis​lepingu nende arvates seaduse​vastastel tingimustel juba sõlminud, saavad nad aga hageda seadusliku liitumistasu suuruse tuvastamist ja enammakstu tagastamist.
2. Kaebajate valitud tee ei ole meie arvates mõistlik. Esmalt pöördusid nad Konkurentsi​ameti poole palvega teostada vee-ettevõtja liitumistasu määramise põhimõtete üle järele​valvet, sellest keeldumisel vaidlustasid aga keeldumise halduskohtus, kes omakorda käesoleva lahendi tulemusel kohustab Konkurentsiametit uuesti järelevalvet teostama. Kui Konkurentsi​amet aga uuesti leiab, et tal ei ole põhjust ettekirjutust teha, võivad kaebajad selle taas halduskohtus vaidlustada. Ettekirjutuse tegemise korral saab selle vaidlustada aga vee-ettevõtja. Seega võib liitumishinnas selguse saamine tähendada erinevaid ajaliselt kestvaid menetlusi. Pealegi ei ole Konkurentsiametil ega halduskohtul pädevust lugeda leping vee-ettevõtjaga sõlmituks ega kohustada selle tingimusi muutma. Konkurentsiamet saab üksnes määrata vee-ettevõtjale sunniraha (vt mh

§ 156

) või trahvida teda väärteo korras (

§ 151lg 4, § 153 lg 2 teine lause).

Mõlemat saab vee-ettevõtja omakorda vaidlustada. Kaebajate valitud õiguskaitsetee ebamõistlikkust kinnitab see, et nad ei ole ligi kahe aasta jooksul jõudnud nende soovitud eeldatavale tulemusele (liitumine ÜVK-ga mõistlikel tingimustel ja liitumistasu tagastamine ebaseaduslikus osas) sisuliselt sammugi lähemale. Maakohtusse hagi esitades olnuks lepingutingimused suure tõenäosusega juba paika pandud. TsMS § 378 lg 1 p 10 alusel olnuks tõenäoliselt ka võimalik tagada liitumine mõistlikel tingimustel esialgselt juba hagi tagamise alusel.

1. Kui kaebajad on ka haldusmenetluse ja halduskohtumenetluse n-ö lõpuni käinud ja Konkurentsiamet teinud liitumistasu kohta ettekirjutuse ja see on ka jõustunud, mh haldus​kohtus läbi vaieldud, ei pruugi kaebajatele ometigi olla tagatud, et nad just sellistel tingimustel liitumislepingu saavad. Nimelt kui kaebajad hagevad lõpuks vee-ettevõtjalt lepingu sõlmimist või muutmist ja liitumistasu osalist tagastamist ja tuginevad haldus​aktile ja halduskohtu otsus(t)ele, ei pruugita neid liitumistasu osas lugeda siduvaks tsiviilkohtu​menetluses, st lõpuks tuleb liitumistasu suurus ikkagi seal selgeks vaielda (vt nt Riigikohtu
2. septembri
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-96-12, p 16).
4. Oleme seisukohal, et käesolev otsus suunab inimesi põhjendamatult eelistama oma õiguste aktiivsele kohtulikule kaitsele „tagauksi“ täitevvõimu järelevalvemenetluse kaudu. On oht, et haldusorgan või kaalutlusvigade kontrolli varjus ka haldus​kohus hakkab ise eraõiguslikke vaidlusi lahendama. Nii moonutab see lahend ka põhiseaduse §-st 146 tulenevat õiguse​mõistmise kui kohtu ainuõiguse sisu, kuna suunab õigusemõistmise üha enam täitevvõimu kätte. Sellega muudetakse inimesi tegelikult ka üha abitumaks, paisutatakse vajadust kaasata riiklikku järelevalveressurssi ja kulutakse nii avalikku raha ebamõistlikult. Põhjenduseks ei saa olla asjaolu, et kohtulik kaitse maakohtus on õiguslikult liiga keeruline või kulukas. Isikul on võimalik ja mõistlik palgata kohtuasja ajamiseks advokaat, raha nappuse korral aga taotleda riigi õigusabi. Võimalikud erinevad lahendid haldusmenetluses (halduskohtu​menetluses) ja tsiviilkohtu​menetluses võivad aga õõnestada riigi autoriteeti. Kokkuvõtteks Leiame, et koosseisu enamuse valitud tee ei tugine kehtivale õigusele ega ole õigustatav sooviga tagada efektiivsemalt isiku olemuselt eraõiguslikke subjektiivseid õigusi. Selle püüdluse alusmotiivide paikapidamatust kinnitab ilmekalt käesoleva asja menetlus ja asjas tehtud kohtulahend. Viimane laiendab küll halduskohtu volitusi, sekkumaks haldusorgani diskretsioonisfääri, kuid, mis olulisem, annab hoopiski tunnistust taotlusest laiendada täitev​võimu rolli isiku eraõiguslike subjektiivsete õiguste kaitsel ning osutab ebamõistlikule tendentsile laiendada täitevvõimu rolli ühiskonnaelu juhtimisel, sh järelevalve ning sellega seonduva sunni kohaldamisel. Valitud tee muudab järelevalveorgani sisuliselt ka eraõiguslike subjektide vaheliste vaidluste kohtuvälise lahendamise institutsiooniks. Eriarvamusele jäädes oleme veendunud, et riigi demokraatlikku ja õigusriigile omast võimude tasakaalu nõuet järgides on kehtivas õiguskorras tsiviilkohtumenetluse näol olemas piisavad ja efektiivsed vahendid ka kaebajate eraõigussuhetes väidetavalt rikutud õiguste kaitseks. Puudub vajadus järelevalvekorralduses sellest kohtuotsusest tulenevate küllaltki ulatuslike muudatuste tegemiseks. Indrek Koolmeister, Villu Kõve