Obsah (7)

§ 130§ 363§ 352§ 136§ 390§ 306§ 134

RIIGIKOHUS KRIMINAALKOLLEEGIUM KOHTUMÄÄRUS Kohtuasja number Määruse kuupäev Kohtukoosseis 3-1-1-73-14 30. oktoober 2014 Eesistuja Eerik Kergandberg, liikmed Hannes Kiris ja Saale Laos Kohtuasi Krimina

) § 130 lg 41 Riigikohtule taotluse U. Velleste vahistamiseks. Taotluse kohaselt kannab süüdistatav Tartu Maakohtu

1. juuni
2. a otsusega mõistetud vangistust, mille tähtaeg lõpeb
3. oktoobril
4. Praeguses kriminaalasjas tühistas Tallinna Ringkonnakohus
5. detsembri
6. a määrusega U. Vellestele kohaldatud tõkendi vahistamine põhjusel, et ta kannab eelmise kohtuotsusega mõistetud vangistust. Seega ei ole menetluses olevas kriminaalasjas praegu U. Vellestele tõkendit valitud. Arvestades U. Velleste varasemat käitumist, s.t katseaja kontrollnõuete rikkumist, kõrvalehoidumist kohtumenetlusest ja jõustunud kohtulahendi täitmisest, on tõenäoline, et vabanemisel hakkab süüdistatav kohtumenetlusest või kohtulahendi täitmisest kõrvale hoiduma. Seetõttu tuleb vabaduses viibiv süüdistatav vahistada, et tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine.
7. U. Velleste kaitsja vandeadvokaat Risto Käbi palub jätta prokuröri taotluse rahuldamata, leides, et

§ 130

lg 2 kohaldamise vahistamise alusena välistab

§ 130

lg-s 4 sätestatu.

§ 130lg-s 41 toodud vahistamise aluse osas on aga Riigikohus 28.

novembri 2012. a määruses asjas nr 3-11-94-12 märkinud, et sellel alusel on vahistamine üldjuhul võimalik kohtuotsusega ja vaid erandjuhul pärast otsuse tegemist, kui kõnealuse sätte kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast otsuse tegemist. Ringkonnakohtu otsusega süüdistatava suhtes tõkendit ei kohaldatud ja pärast otsuse tegemist ei ole ilmnenud uusi asjaolusid, mis annaksid aluse arvata, et süüdistatav hakkab vangistuse kandmisest kõrvale hoiduma. Taotluse aluseks olevad asjaolud olid teada juba kriminaalasja menetlemise ajal maakohtus. Tõkendi tühistamist prokuratuur ei vaidlustanud. Lisaks võib

§ 130lg-st 4 järeldada, et Riigikohus vahistamistaotlusi ei lahenda.

KOLLEEGIUMI SEISUKOHT 4. Prokurör taotleb U. Velleste vahistamist

§ 130

lg 41 alusel, leides, et tõkendi puudumise korral võib süüdistatav hakata karistuse kandmiselt vabanemisel kohtumenetlusest või kohtulahendi täitmisest kõrvale hoiduma. Kriminaalkolleegium märgib, et osutatud sätte järgi on kohus õigustatud vabaduses viibiva süüdistatava vahistama üksnes süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmiseks.

§ 130

lg 41 alusel ei saa isikut vahistada kohtumenetlusest kõrvalehoidumise ohu korral. Juhul kui kohtu alla antud ja vabaduses viibiv süüdistatav kohtu kutsel ei ilmu ja hoidub kohtumenetlusest kõrvale, on tema vahistamine võimalik

§ 130lg 4 alusel maakohtu või ringkonnakohtu määrusega.

5. Üheks

§ 130

lg-s 41 sätestatud vahistamise aluse eelduseks on süüdistatava viibimine vabaduses. Vabaduses viibivana

§ 130

lg 41 mõttes ei saa käsitada süüdistatavat, kes parajasti kannab teises kriminaalasjas mõistetud vangistust. Sellise süüdistatava vahistamine

§ 130

lg 41 alusel on võimalik üksnes edasilükkava tingimusega - alates teises kriminaalasjas mõistetud vangistuse ärakandmisest või sellest vabastamisest, s.o hetkest, mil süüdistatav viibib taas vabaduses (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi

1. novembri
2. a määrus asjas nr 3-1-1-94-12, p 14). Arvestades, et U. Velleste kannab käesoleval ajal teises kriminaalasjas mõistetud vangistust, saab tema vahistamine

§ 130lg 41 kohaselt kõne alla tulla üksnes edasilükkava tingimusega, s.o alates 31.

oktoobrist

2. U. Velleste vahistamine

§ 130

lg 41 alusel tehtava vahistamismäärusega ei ole kassatsioonimenetluses siiski võimalik järgmistel põhjustel. 6.1 Vabaduses viibiva süüdistatava vahistamine on

§ 130lg 41 alusel üldjuhul võimalik üksnes kohtuotsusega.

Erandina on see võimalik ka kohtumäärusega, aga seda vaid olukorras, kus

§ 130

lg 41 kohaldamise eeldused ilmnevad alles pärast kohtuotsuse tegemist, kuid enne selle jõustumist. Praeguses kohtuasjas ei saa rääkida selliste erandlike asjaolude ootamatust ilmnemisest, mis tingiks U. Velleste vahistamise süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmise tagamiseks. Kaitsja osutab õigesti, et taotluses kirjeldatud asjaolud olid kohtumenetluse pooltele teada juba varem, sh ka ringkonnakohtu määrusega tõkendi tühistamise ajal. Lisaks on oluline märkida, et ringkonnakohus, tühistades maakohtu otsusega kohaldatud tõkendi vahistamine, ei hinnanud nende asjaolude vastavust

§ 130

lõikele 41.

§ 363

lg 5 järgi ei saa Riigikohus tuvastada faktilisi asjaolusid ja tõkendi kohaldamine oleks seetõttu vastuolus kassatsioonimenetluse olemusega (

§ 352lg 1).

6.2 Vahistamise näol on tegemist kriminaalmenetluse tagamise vahendiga, mis riivab oluliselt kahtlustatava või süüdistatava põhiõigusi. Eelöeldut silmas pidades on vahistatule seoses tema vabaduspõhiõiguse ja süütuse presumptsiooni riivega

§ 136

ning § 384 lg 1 ja § 137 lg 1 alusel ette nähtud võimalus esitada vahistamismääruse peale määruskaebus ning taotleda vahistuse põhjendatuse kontrolli, tagamaks Põhiseaduse ja Euroopa inimõiguste ja põhivabaduste kaitse konventsiooniga nõutaval määral nii tema õiguste kaitseks kaebuse esitamise võimalust kui ka kohast, s.o õiglast ning tõhusat kohtumenetlust (vt Riigikohtu kriminaalkolleegiumi 16. veebruari 2007. a määrus asjas nr 3-1-1-126-06, p 9). Olukorras, kus isiku vahistamise küsimus tuleks

§ 130

lg 41 alusel lahendada Riigikohtul, ei oleks selline otsustus

§ 390lg 1 ja § 363 lg 6 järgi vaidlustatav.

See tähendab, et vahistatul puuduks võimalus esitada enda õiguste kaitseks kaebus ja teisalt ei oleks tagatud õiglane ning tõhus kohtumenetlus vahistamise vaidlustamiseks. 6.3 Kolleegium märgib sedagi, et

§ 130

lg 41 kohaselt on isiku vahistamise eelduseks vajadus tagada süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse täitmine. Sellest tulenevalt on

§ 130

lg 41 alusel vahistamine õigustatud vaid juhul, kui vahistamise küsimust lahendaval kohtul ei ole kahtlusi veel jõustumata süüdimõistva kohtuotsusega mõistetud vangistuse õiguspärasuses lahendatakse küsimust vangistuse täitmise tagamisest, mitte aga vangistuse enese õiguspärasusest. Kirjeldatud olukorraga oli tegemist ka eespool osutatud kohtuasjas nr 3-1-1-94-12, kus kohus lahendas prokuröri vahistamistaotlust alles pärast seda, kui ta oli teinud enda siseveendumusele tuginevalt ja

§ 306lg-s 1 loetletud küsimuste kaalumise tulemusel süüdimõistva kohtuotsuse.

Käesolevas asjas jätkub kassatsioonimenetlus, mille raames kriminaalkolleegium

1. oktoobril 2014 arutas kirjalikus menetluses prokuröri ja kaitsja kassatsioone, milles on esitatud rida väiteid kriminaalmenetlusõiguse oluliste rikkumiste kohta. Kolleegium tõdeb, et nende väidete hulgas on argumente, mis ei võimalda enne Riigikohtu otsuse tegemist kahtlusteta jaatada U. Vellestele mõistetud vangistuse õiguspärasust.
2. Leides, et esineb oht, mille kohaselt võib süüdistatav teises kriminaalasjas mõistetud karistuse kandmiselt vabanemisel hakata süüdimõistva kohtuotsuse täitmisest kõrvale hoiduma, oli prokuröril võimalik vaidlustada Tallinna Ringkonnakohtu
3. detsembri
4. a määrust osas, millega tühistati U. Velleste suhtes kohaldatud tõkend vahistamine ja taotleda

§ 130

lg 41 alusel tema vahistamist edasilükkava tingimusega või esitada ringkonnakohtule

§ 130

lg 41 alusel taotlus süüdistatava vahistamiseks edasilükkava tingimusega süüdimõistva kohtuotsuse tegemisel. 8. Lähtudes eeltoodust ja juhindudes

§ 134

lg-st 1 ning § 352 lg-st 1, jätab Riigikohtu kriminaalkolleegium prokuröri taotluse U. Velleste vahistamiseks rahuldamata. /allkirjastatud digitaalselt/