Arvan siiski, et kassatsioonimenetluse esemeks olnud olukord koos menetlusökonoomia argumendiga oleks võimaldanud ka teiste tõlgendusmeetodite, eriti teleoloogilise tõlgendamise, kasutamist ja selle tulemina teistsugust lahendust. Enda mõttekäiku selgitaksin järgmisel moel. 1. Vaevalt saab kahelda sellise reegli menetlusökonoomilises ebaotstarbekuses, mis kohustab kriminaalasja kohtuliku arutamist uue kohtukoosseisuga algusest peale ja täies mahus uuesti läbi viima siis, kui varasema kohtuliku arutamise ainsa puudusena on tuvastatud kohtuotsuse kuulutamata jätmine. Kokkuleppemenetluse puhul võib ehk kõnealuse reegli ilmne ebamõistlikkus jääda palja silmaga vaadates ka nähtamatuks. Kuid Riigikohtu käsitletav lahend kohustab ju uue kohtukoosseisuga täies mahus uuesti arutama ka üldmenetluse asju, kui tuvastatakse, et kohtuotsus on jäänud kuulutamata. Ja sellisel juhul ei saa reegli ebamõistlikkus enam kuidagi jääda märkamatuks. Lisaksin siia juurde, et pean õiguslikult väga küsitavaks käsitletava otsuse p-s 6.5, aga ka otsuses nr 3-1-1-75-13 kajastatud mõttekäiku, mille kohaselt võiksid kohtud
lg 1 p-des 3 ja 4 sätestatud rikkumiste tuvastamisel kasutada ka täiendavaid kriteeriume (menetluse mõistlik aeg, menetluse liik) otsustamaks, kas juhinduda
lg-s 1 sätestatust või mitte.
2. Õnneks sellist reeglit, millest on eelmises punktis juttu, seaduses otsesõnu ei olegi. See tähendab, et kohtuotsuse kuulutamata jätmist ei nimetata
lg-s 1 kriminaalmenetlusõiguse selliseks absoluutseks rikkumiseks, mis tingib
lg-s 1 sätestatu kohaldamist ja kriminaalasja teisele kohtukoosseisule uueks arutamiseks saatmist. 3. Eelmärgitut arvestades, minu arvates seaduses parema võimaluse puudumisel ja seadusandja mõtet (ei ole mingit mõtet hakata kriminaalasja uuesti arutama, kui viga on pelgalt vaid otsuse kuulutamata jätmises) järgides pean võimalikuks ja otstarbekaks käsitada kohtuotsuse kuulutamata jätmist kriminaalmenetlusõiguse muu olulise rikkumisena
lg 2 mõttes, mis, kooskõlas
lg-s 3 sätestatuga, võimaldab saata kriminaalasja uueks arutamiseks (täpsemalt siis vaid kohtuotsuse kuulutamiseks) samale - seega kriminaalasja eelnevalt juba arutanud kohtukoosseisule. Kõnealuses keerukas valikusituatsioonis ei peaks minu arvates takistuseks olema ka
lg 2 alusel kriminaalasja uueks arutamiseks saatmise lisatingimus, et selle rikkumisega peab kaasnema või võib kaasneda ebaseaduslik või põhjendamatu kohtuotsus. „Võib kaasneda“ võimaldab piisavalt tõlgendusruumi. 4. Kõnealuses olukorras keskendumine ainuüksi kohtuotsuse kuulutamata jätmisele (kui menetlusõiguse rikkumisele) pööramata tähelepanu sellele, et kohtuotsuse mittekuulutamisel (!) ei osalenud ka kaitsja (
lg 1 p 3) ja prokurör (
lg 1 p 4) võiks olla lubamatu ( kuidas saab sisuliselt suurema rikkumise jätta tähelepanuta!) siis, kui ka lõpptulemina kuidagi kaitsja ja prokuröri õigusi rikutaks. Selline oht aga puudub: kohtuotsuse kuulutamisel nad ju osalevad ja saavad täies mahus enda õigusi kasutada. 5. Teoreetiliselt võiks kõnealuse probleemi lahendamiseks kaaluda ka sellist mõttekäiku, mille kohaselt me püüaksime lugeda näiteks
lg 1 p-s 3 sätestatut järgmisel moel „ kaitsja ei ole kohtumenetluses (välja arvatud kohtuotsuse kuulutamine) osalenud, kuigi kaitsja osavõtt oli kohustuslik“. Kui Riigikohus hakkaks kõnealust sätet selliselt - seega koos omapoolse (sulgudes oleva) tekstiga lugema, siis edasiselt oleks põhimõtteliselt ilmselt võimalik väita umbes nii, et kuigi kohtuotsuse kuulutamine on kohtuliku arutamise staadiumi üks lahutamatu osa, ei saa see osa enam kohtuotsust sisuliselt mõjutada ja seega ei saa
Ja nüüd edasi tuleks juba valida ilmselt kahe võimaluse vahel: kas öelda, et kohtuotsuse kuulutamata jätmine ongi täiesti normaalne ega tingi üldse kriminaalasja tagasisaatmist ( sellist seisukohta enamlevinud arusaama kohaselt tänases õiguskorras ilmselt siiski ei toetata) või siis otsida võimalust
lg-st 2 lähtuvalt kriminaalasja saatmiseks kohtuotsuse kuulutamiseks kriminaalasja eelnevalt juba arutanud kohtukoosseisule. Viimatinimetatud võimaluseni oluliselt lühemat ja sirgemat teed on aga juba kajastatud eelnevalt p-s 3. 6. Leian siiski, et eelmises punktis nimetatud teoreetiline võimalus saabki jääda vaid teoreetiliseks: kui Riigikohus hakkaks ise
lg 1 p 3 teksti lisama uusi sõnu (välja arvatud kohtuotsuse kuulutamine), ei toimiks ta minu meelest
Tegemist ei ole mitte olukorraga, mida seadusandja ei ole lahendanud, vaid olukorraga, mille seadusandja on lahendanud ebaotstarbekalt. 7. Kõrvalpõikena põgusalt ka kohtuotsuse kuulutamisest ja selle õiguslikust tähendusest. Kahtlemata ei saa üldjuhul kohtuotsuse kuulutamisel kohtuotsuse sisu enam muutuda (kuigi kohtupraktikas on ka seda juhtunud). Kuid mingil juhul ei saa väita, et kohtuotsuse kuulutamisel puudub igasugune, eriti aga õiguslik tähendus. Esmalt tuleb väga oluliseks pidada
lg-s 3 sätestatu kohtu kohustust, mille kohaselt peab kohus veenduma selles, et õigeks- või süüdimõistetu saaksid otsusest õigesti aru ja vajadusel tuleb otsust ka kannatlikult selgitada. Ja teiseks on kohtuotsuse nõuetekohane kuulutamine vältimatult vajalik ka tagamaks
8. Kokkuvõtvalt veel vaid seda, et eelnevalt märgitu püüab pakkuda vaid tõlgendusvõimalusi seadusandja mitte kõige õnnestunumale tegutsemisele. Kui aga käsitletavas kohtulahendis kajastatud Riigikohtu kriminaalkolleegiumi praktika jääb muutumatuks ja kui teisalt nõustutakse sellega, et pelgalt vaid kohtuotsuse kuulutamata jätmine ei peaks kunagi kaasa tooma kriminaalasja kohtuliku arutamist uue kohtukoosseisuga algusest peale ja täies mahus, siis jääb üle loota vaid seadusandja sekkumisele. Riigikohtunik Eerik Kergandberg /allkirjastatud digitaalselt/ Ühinen riigikohtunik Eerik Kergandbergi eriarvamusega. Riigikohtunik Hannes Kiris /allkirjastatud digitaalselt/
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.