← Eesti

3-3-1-62-14

Riigikohtunik Jüri Põllu eriarvamus Riigikohtu halduskolleegiumi otsusele haldusasjas nr 3-31-62-14

  1. Ma ei nõustu kolleegiumi enamusega. Arvan, et halduskohtu ja ringkonnakohtu otsus tulnuks jätta jõusse. Arvan, et kohtud on tõendeid kogumis hinnanud ja nõustun kohtutega.
  2. Kassaator sai
  3. a Eesti passi kui sünnijärgne Eesti kodanik.
  4. a passi taotlemiseks koostatud rahvastiku arvestuse kaardi järgi sündis kassaatori isa
  5. juulil 1936 Loosi (Lasva) vallas. Kassaatori ema sündis sama rahvastiku arvestuse kaardi järgi
  6. augustil 1936 Valga linnas. Mõlemad olid rahvastiku arvestuse kaardile märgitud
  7. juuni
  8. a seisuga kui Eesti kodanikud.
  9. a ja
  10. a sai kassaator samade faktiliste asjaolude alusel samuti Eesti passi.
  11. Vaidlus sai alguse sellest, et Politsei- ja Piirivalveamet tegi
  12. a kassaatori suhtes Eesti kodakondsuse omandatuks lugemisest keeldumise otsuse ning Isikutunnistuse väljaandmisest keeldumise ja Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise otsuse. Otsuseid põhjendati sellega, et kassaator saavutas Eesti kodaniku passi väljaandmise, esitades teadlikult vale​andmeid oma mõlema vanema kohta, ning esitas
  13. a ka valeandmeid sisaldava dokumendi oma isa kohta. Kassaatori mõlemad vanemad esitasid
  14. a taotlused elamisloa saamiseks, esitades andmed, et nad sündisid
  15. a Venemaal ning saabusid Eestisse isa
  16. a ja ema
  17. a.
  18. Halduskohus ja ringkonnakohus leidsid, et kassaator ei ole sünnijärgne Eesti kodanik. Kohtud ei pidanud eluliselt usutavaks kassaatori väidet, et tema vanematel õnnestus saada võltsitud dokumendid, mis kinnitasid nende sündimist
  19. a Venemaal. Kohtud jõudsid järeldusele, et kassaatorile väljastati Eesti kodaniku pass kodakondsuse seaduse
  20. augustini 2012 kehtinud redaktsiooni § 32 lg 2 mõttes võltsitud või valeandmeid sisaldava dokumendi või teadvalt valeandmete esitamise tõttu. Kohtud ei leidnud ühtegi mõistlikku seletust, miks kaebaja teadmata või kellegi teise kui kaebaja poolt oleks esitatud tema kodakondsuse tuvastamiseks ebaõigeid andmeid. Kohtud leidsid, et
  21. aastate praktikas sünnijärgsele Eesti kodanikule passi andmisel ametnikud uurimispõhimõtet ei kohaldanud, passi taotlemisel isiku esitatud andmeid ametnik üle ei kontrollinud, lähtuti isiku esitatud tõenditest.
  22. Kassaator ei ole Eesti kodakondsuse omandatuks lugemisest keeldumise otsuse ega Isiku​tunnistuse väljaandmisest keeldumise ja Eesti kodaniku passi kehtetuks tunnistamise otsuse menetlustes, samuti järgnenud kohtumenetluses väitnud, et ta on ema poolt sünnijärgne Eesti kodanik. Kassaator on väitnud, et ta on tuginenud isapoolse vanaema jutule, et kassaatori isa on sündinud Eestis, oli Eesti kodanik ja nad hankisid Venemaal repressiooni​hirmus endale uued dokumendid. Samuti on kassaator väitnud, et rahvastiku arvestuse kaartidele kanti andmed vanemate sünniaja ja -koha kohta tema teadmata ja et kassaatori teadmata esitati ka Tallinna Perekonnaseisuameti
  23. novembri
  24. a teatis tema isa sünniaja ja -koha kohta.
  25. Vaidluse üheks keskmeks on seega andmed, mis seonduvad kassaatori isa sünniga. Tallinna Perekonnaseisuameti
  26. novembri
  27. a teatise järgi on kassaatori isa sündinud
  28. juulil 1936 Loosi vallas. Teatise alusena on märgitud Loosi (Lasva) vallavalitsuse
  29. a akt nr
  31. ja
  32. aastal kassaatorile Eesti passi taotlemisel esitatud rahvastikuarvestuse kaartidele on tehtud kanded, mille järgi kassaatori isa on sündinud
  33. juulil
  34. a Loosi (Lasva) vallas. Eesti Rahvastikuregistri järgi on kassaatori isa sündinud
  35. juulil 1927 Venemaal. Selguse huvides märgin, et Vabariigi Presidendi
  36. oktoobri
  37. a otsusega nr 88 suurendati Lasva valda ja sellega liideti teiste valdade hulgas ka Loosi vald. Lasva vald asub Võrumaal.
  38. Ma ei nõustu kolleegiumi otsuse p-s 21 esitatud seisukohaga, et Politsei- ja Piirivalveamet pole tõendanud, et Tallinna Perekonnaseisuameti teatis sisaldab valeandmeid. Kui vaadata Eesti Rahvastikuregistri andmeid kassaatori isa kohta ja Tallinna Perekonnaseisuameti
  39. novembri
  40. a teatist, siis on erinevus kassaatori isa sünniajas ilmne. Nõustun Politsei- ja Piirivalveameti ning kohtutega, et valeandmeid sisaldavad nii kassaatori rahvastiku arvestuse kaardid kui ka
  41. novembri
  42. a teatis. Märgin, et teatise puhul on tegemist ilmselgelt võltsitud andmeid või valeandmeid sisaldava dokumendiga. Kassaatori vanemate abieluakti järgi abiellusid kassaatori vanemad
  43. aastal. Halduskohtu toimikus oleva abieluakti järgi esitas kassaatori isa
  44. a abielu sõlmimiseks oktoobris 1949 välja antud sõjaväelase raamatu, mille järgi on ta II järgu vanem. Tegemist oli mereväe auastmega, milleni jõudmiseks pidi eelduslikult kuluma mitu aastat. Ajateenistus mereväes kestis toona viis aastat. Isegi kui kassaatori vanaemal ja isal õnnestus saada uue identiteediga dokumendid, poleks eluliselt usutav, et kassaatori isa abiellus 14-aastaselt ja oli sama vanalt II järgu vanemana sõjaväeteenistuses.
  45. Seega tuleb küsida, kas kassaatori isa sünnikoha väljaselgitamisel rikuti uurimispõhimõtet. Otsuses heidetakse ette, et Politsei- ja Piirivalveamet on rahuldunud Siseministeeriumi vastusega, mille järgi Tallinna Perekonnaseisuamet ei saaks anda tõendit Loosi või Lasva valla sündide kohta, sest neid andmeid pole hoiul Tallinna Perekonnaseisuameti arhiivis, ja leitakse, et Loosi (Lasva) vallavalitsuse akti puudumine Tallina Perekonnaseisuameti arhiivis tänapäeval ei tähenda, et seda ei olnud selles arhiivis paarkümmend aastat tagasi. Otsuses heidetakse Politsei- ja Piirivalveametile ette ka seda, et see on piirdunud Sise​ministeeriumi rahvastiku toimingute osakonna poole pöördumisega ega ole pöördunud Rahvus​arhiivi ega maavalitsuste juures olevatesse perekonnaseisuosakondadesse.
  46. Olen seisukohal, et uurimispõhimõtet pole rikutud. Põhjendan seda järgmiselt.
  47. See, et omaaegse Loosi valla sünniaktid võisid olla Tallinna Perekonnaseisuametis, kuid tänaseks on need sealt kusagile ehk edasi saadetud, on minu arvates mitte millegagi põhistatud oletus.
  48. Paljasõnalised ja umbmäärased on kassaatori väited, et tema isapoolne vanaema ja isa hankisid Venemaal „uued, puhtad dokumendid“, kuid vanaema ei selgitanud, millised need dokumendid olid ja et ilmselt võltsiti laste sünniandmeid ja vanaema abieluandmeid. Mulle on ebaselge, milline on isiku identiteet, millest lähtuvalt peaks uurimispõhimõtet rakendama pärast kassaatori seda väidet.
  50. a ja
  51. a läbi viidud haldusmenetluses ja järgnenud kohtumenetluses on Politsei- ja Piirivalveamet olnud seisukohal, et olemasolevate andmete järgi ei ole kassaatori isa sündinud
  52. a Loosi vallas. Kassaator pole seda seisukohta kinnitanud ega ümber lükanud. Kassaator pole menetluste ajal kunagi väitnud, et tema isa sündis Loosi (Lasva) vallas. Kassaator on väitnud, et ta tugines passi taotlemisel isapoolse vanaema jutule, mille järgi kassaatori isa sündis Eestis ja oli Eesti kodanik.
  53. Kassaator pole
  54. a ja
  55. a läbi viidud haldusmenetluses esitanud tõendeid ega palunud ka abi oma isa sündi ja Eesti kodakondsust tõendavate dokumentide hankimisel. Kassaator esitas Politsei- ja Piirivalveameti menetluses vaid paljasõnalisi ja umbmääraseid väiteid.
  56. Politsei- ja Piirivalveamet tegi haldusmenetluses päringu Siseministeeriumi Rahvastiku toimingute osakonnale. Siseministeeriumi Rahvastiku toimingute osakond saatis vastuseks päringule
  57. augustil
  58. a kell 11.30 e-kirja, milles teatas, et

(1)kassaatori vanemate sünde nende kartoteegis pole,
(2)abieluakti ja registri järgi on mõlemad vanemad sündinud 1927. a Venemaal ja
(3)Tallinna Perekonnaseisuamet ei saaks anda tõendit Loosi või Lasva valla sündide kohta, sest need ei ole hoiul nende arhiivis. Samal päeval kell 15.51 saadetud e-kirjas teatas Rahvastiku toimingute osakond Politsei- ja Piirivalveametile, et Loosi ega Lasva vallas ei ole
  1. a üldse nii palju sünniaktegi; Loosi vallas koostati 19 ja Lasva vallas 20 akti. Selguse huvides kordan, et Tallinna Perekonna​seisuameti
  2. novembri
  3. a teatise alusena oli märgitud Loosi (Lasva) vallavalitsuse
  4. a akt
  6. Arvan, et sellises olukorras ei ole õige heita Politsei- ja Piirivalveametile ette uurimis​põhimõtte rikkumist. Mulle jääb ebaselgeks, milline päring ja millisele asutusele tulnuks teha, kui on ebaselge kassaatori isa väidetavalt toimunud identiteedimuudatuse ulatus ning vald või linn, kus koostati kassaatori isa sünniakt, ning kassaator on väitnud, et tugines oma vanaema jutule, mille järgi kassaatori isa sündis (kusagil) Eestis ja oli Eesti kodanik. Politsei- ja Piirivalveametil puudus vajadus ning kassaatori umbmääraste seletuste tõttu ka mõistlik praktiline võimalus otsida arhiividest andmeid kassaatori isa kohta. Ka kohtutele ei oska ma uurimispõhimõtte rikkumist ette heita. Kassaator ei ole Tallinna Perekonnaseisuameti
  7. novembri
  8. a teatise alusena märgitud Loosi (Lasva) valla​valitsuse akti nr 140 akti esitamist pidanud vajalikuks ega vaidlustanud selle välja nõudmata jätmist. Kassaator ei ole kohtumenetluses üldse tuginenud sellele, et tema isa sünnikoht on Loosi (Lasva) vald.
  9. Eeltoodu põhjal leian, et ka kassaatori isa sünnikoha kohta esitatud andmete osas on Politsei- ja Piirivalveamet ning kohtud põhjendatult leidnud, et
  10. a ja
  11. a rahvastiku arvestuse kaartidele ja Tallinna Perekonnaseisuameti
  12. novembri
  13. a teatisele kantud andmed kassaatori isa sünnikoha kohta ei ole õiged.
  14. Vaidluse teiseks keskmeks on see, kas on eluliselt usutavad kassaatori väited, et kassaator ei olnud teadlik sellest, et
  15. a ja
  16. a väljastati talle Eesti pass rahvastiku arvestuse kaartidele vanemate kohta ja Tallinna Perekonnaseisuameti
  17. novembri teatisele isa kohta kantud ebaõigete andmete alusel ja et repressiooniohu tõttu hävitati dokumendid, mis kinnitaksid kassaatori isa sündimist Eestis.
  18. Kolleegiumi enamus on otsuse p-s 23 seisukohal, et vastustaja ei ole vaidlustatud haldus​aktides põhjendanud ja ringkonnakohus hinnanud seda, kas kassaator oli teadlik sellest, et esitab haldusorganile väidetavaid valeandmeid. Kolleegiumi selle seisukohaga haakub otsuse p-s 20.2 tehtud oletus, et Tallinna Perekonnaseisuameti
  19. a teatist pole nõudnud mitte isik, vaid haldusorgan, ning et selle teatise lisamine
  20. a rahvastiku arvestuse kaardile võib olla seletatav nii kassaatori tegevuse kui haldusmenetlusele kohaldatava uurimispõhimõtte kaudu. Arvan, et Politsei- ja Piirivalveamet ja kohtud on oma seisukohta piisavalt põhjendanud.
  21. Politsei- ja Piirivalveameti vaidlustatud haldusaktide põhjendused ei ole kergesti jälgitavad. Kuid Politsei- ja Piirivalveamet on vaidlustatud haldusaktides ja kohtumenetluses põhjendanud, et tegemist on valeandmetega, ja vaidlustatud haldusaktides üsna kompaktselt selgitanud, et
  22. a ja
  23. a oli palju sünnijärgsete kodanike Eesti passi taotlusi ning piiratud ressursi tingimustes lähtuti usalduse põhimõttest ja rahvastiku arvestuse kaardile kanti andmed taotleja vanemate kohta taotleja enese ütluste või tema antud dokumentide alusel ega kontrollitud esitatud andmete tõelevastavust (ei rakendatud uurimispõhimõtet). Kassaator esitas rahvastiku arvestuse kaardi kannetest nähtuvalt nii
  24. kui ka
  25. a ühesugused andmed. Samasugused andmed ja Tallinna Perekonnaseisuameti
  26. novembri
  27. a teatise esitasid
  28. a Eesti passi taotlemisel ka kassatori kolm last ja kassaatori endine abikaasa. Politsei- ja Piirivalveamet leidis, et keegi teine peale taotleja ei saanud olla huvitatud kassaatorile passi taotlemisel valeandmete esitamisest. Asjakohatuks pidas Politsei- ja Piirivalveamet kassaatori väidet, et kuna
  29. a ei olnud kolmandikul Eesti elanikest Eesti kodakondsust, siis oli see riigi jaoks suur probleem ja ametnikud määratlesid Eesti kodanikena ka isikuid, kes tegelikult Eesti kodanikud ei olnud.
  30. Halduskohus oli otsuse p-s 25 seisukohal: „Nagu kohus eelnevalt on analüüsinud, puudus ka nimetatud tõendi kellegi teise kui kaebaja poolt võltsitult esitamisel igasugune loogiline seletus – kelle huvides ja poolt see oleks pidanud toimuma. Ka siin on oluline, et toonane halduspraktika nägi ette, et isikud esitavad ise vajalikud dokumendid, mitte haldusorgan ei asu nende eest vajalikke päringuid tegema.“
  31. Ringkonnakohus leidis, et pole võimalik leida ühtegi mõistlikku põhjust sellele, et kaebaja teadmata või kellegi teise kui kaebaja poolt esitati kaebaja Eesti kodakondsuse tuvastamiseks ebaõigeid andmeid. Usutav pole, et kaebajalt ei küsitud andmeid Eesti kodakondsuse tõendamiseks. Halduskohus märkis õigesti, et passi taotlemisel oli tavapärane, et tõendid tuli haldusmenetluses esitada, kui haldusorganil neid endal juba olemas ei olnud, haldusakti andmist või toimingut taotleval isikul endal (ringkonnakohtu otsuse p 10).
  32. Seisukoht, et esitatud andmed olid valed ja keegi teine peale kassaatori ei saanud olla huvitatud nende andmete esitamisest, saab tähendada ainult seda, et kaudsete tõenditega on tuvastatud kassaatori poolt teadvalt valeandmete esitamine.
  33. Seonduvalt eriarvamuse punktidega 17 kuni 22 märgin järgmist. 23.
  34. Ma ei näe alust oletuseks, et Tallinna Perekonnaseisuameti
  35. a teatise võis esitada keegi teine kassaatori teadmata. Nimelt ma ei mõista, miks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ametnik pidi Tallinna Perekonnaseisuameti teatise hankima kuu aega enne seda, kui kassaator oli esitanud avalduse uue passi saamiseks, ja rohkem kui kaks aastat enne
  36. a väljastatud passi kehtivusaja lõppemist. Tallinna Perekonnaseisuameti teatisel on selle väljastamise kuupäevana märgitud
  37. november
  38. Uut passi taotleti ja rahvastiku arvestuse kaart täideti detsembris
  39. Pigem on eluliselt usutav, et kassaator pöördus enne
  40. novembrit 1996 Kodakondsus- ja Migratsiooniametisse, soovides uut passi, kuna eelmisel olid viisalehed täis, ja talle selgitati suuliselt, et uue passi saamiseks tuleb esitada tõend, mille alusel saaks järeldada, et üks tema vanematest oli
  41. juunil 1940 Eesti kodakondsuses. Tagantjärele on sellise soovituse andmist aga vististi võimatu tõendada. 23.
  42. Eluliselt usutav ei ole, et
  43. a rahvastiku arvestuse kaardil ja Tallinna Perekonna​seisuameti
  44. a teatisel oleksid ühesugused andmed kassaatori isa kohta, kui ametnikud ka oleksid hankinud
  45. novembri
  46. a teatise. 23.
  47. Kassaator on nii haldus- kui kohtumenetluses esitanud väite, et
  48. a ei olnud ligi kolmandikul Eesti elanikest Eesti kodakondsust ja see oli riigi jaoks suur probleem. Seetõttu oli Eesti kodakondsuse taotlemine Eesti iseseisvuse toetuse tõendiks. „On loogiline, et eeltoodust tulenevalt püüdsid KMA ametnikud Eesti kodanikke paljundada.“ Ma ei pea, tundes toonaseid olusid, eluliselt usutavaks Kodakondsus- ja Migratsiooniameti ametnike soovi suurendada sünnijärgset Eesti kodanikkonda sel teel, et ametnik kandis rahvastiku arvestuse kaardile teadvalt ebaõigeid andmeid või kogus omal algatusel tõendeid taotleja vanemate kodakondsuse kohta ja lisas taotlusele. 23.
  50. a oli asja materjalidest nähtuvalt vähemalt üks Eesti passi taotlenud kassaatori lastest sellises vanuses, et taotluse pidi tema eest esitama lapsevanem. Juhul, kui need andmed ja teatise esitas lapse ema, on igati loogiline eeldada, et need andmed pärinevad kassaatorilt. Kassaator on
  51. a passi taotlemisel esitanud tõendid, et ta on abielus laste emaga.
  52. Kolleegium leiab otsuse p-s 21.2, et ei saa välistada, et kassaatori vanemad hävitasid repressiooniohu tõttu dokumendid, mis kinnitaksid nende võimalikku sünnikohta Eestis. Ma ei pea eluliselt usutavaks kassaatori väiteid uute dokumentide hankimisest repressiooni​ohu tõttu, milles kassaatori isapoolne vanaema ja isa tundsid end olevat oma väidetava juudi päritolu tõttu pärast abikaasa väidetavat represseerimist. Menetlustes on kassaator isapoolse vanaema väidetavale jutule tuginedes umbmääraselt väitnud, et nende perekond sattus sõja​keerises Venemaale. Ringkonnakohtu istungil selgitas kassaatori esindaja, et kassaatori „vanaisa oli represseeritud, vahetult pärast sõda 1944“. Kui lähtuda väitest, et kassaatori vanaisa represseeriti
  53. a, ja kassaatori isa elamisloa taotlemisel täidetud rahvastiku arvestuse kaardist, mille kohaselt kassaatori isa saabus Eestisse
  54. mail 1945 Kroonlinnast Matrossovi tn 7, siis tuli uued dokumendid hankida kõige varemalt
  55. a pärast vanaisa väidetavat represseerimist ja enne
  56. maid
  57. Märgin, et Kroonlinn oli mere​väe​baasi asukoha tõttu kinnine linn. Märgin ka seda, et minu teada juutide elu või tervist ohustavaid massirepressioone sel perioodil NSVL-s ei toimunud. Juute kasutati NSVL-s muuhulgas ka kui rindevõitlejaid, kellel puudus igasugune stiimul langeda Saksa sõjavangi.
  58. Ma ei pea praeguses asjas asjassepuutuvaks otsuse p-s 27 tehtud viidet Euroopa Kohtu suurkoja
  59. märtsi
  60. a otsusele nr C-135/08 Janko Rottmanni asjas. J. Rottmann omandas sünniga Austria, s.o ka Euroopa Liidu kodakondsuse. Naturalisatsiooni teel Saksa kodakondsuse omandamisel kaotas ta Austria kodakondsuse. J. Rottmannilt võeti tagasiulatuvalt ära Saksa kodakondsus, sest ta oli selle omandanud pettusega. J. Rottmann ei vastanud Euroopa Kohtu otsuse tegemise ajal Austria kodakondsuse vahetu taastamise tingimustele. Euroopa Kohus leidis, et pettuse teel naturalisatsiooniga saadud kodakondsuse äravõtmine on võimalik, kui see vastab proportsionaalsuse põhimõttele. Euroopa Kohus pidas proportsionaalsuse hindamisel otsuse p-s 56 oluliseks hinnata ka seda, kas on võimalik taastada algne (Austria ja seega Euroopa Liidu) kodakondsus. Kui lähtuda sellest, et kassaator ei ole Eesti kodakondsust omandanud ja talle vaid väljastati Eesti pass, siis praegu analoogilise olukorraga tegemist ei ole. Eesti kodakondsuse saab omandada sünni või naturalisatsiooniga, mitte aga Eesti passi saamisega. Passi väljastamine ei asenda juriidilist fakti (sünd või naturalisatsioon), mis annab Eesti kodakondsuse. Otsus, millega tuvastatakse sünnijärgse koda​kondsuse mitteomandamine, ei võta kelleltki koda​kondsust. See otsus omab vaid tuvastavat iseloomu. Praegusel juhul oli see otsus aluseks tunnistada kehtetuks kassaatorile antud pass ja keelduda talle isikutunnistuse andmisest. Arvan, et J. Rottmanni kaasuse laiendamine praegusele juhtumile tähendaks ka vähemalt kaude Euroopa Liidu õiguse laiendamist kodakondsuse omandamise küsimustele. Koda​kondsuse omandamise tingimuste kehtestamine on aga liikmesriigi pädevuses.
  61. Asjakohasteks ei pea ma ka otsuse p-s 27 tehtud viiteid Euroopa Kohtu suurkoja
  62. märtsi
  63. a otsusele nr C-34/09 ja Euroopa Kohtu suurkoja
  64. novembri
  65. a otsusele nr C-256/
  66. Asjas nr C-34/09 oli probleemiks see, et Belgia jättis rahuldamata riigis viibiva välismaalase taotluse riigis viibimise seadustamiseks ning seejärel tabati ta ilma tööloata töötamiselt. Tal olid Belgias ülalpidamisel alaealised lapsed, kes olid liikmesriigi kodanikud. Asjas nr C-256/11 oli probleemiks Austria elamisloa taotluse rahuldamata jätmine isikutele, kes olid abielus Austria kodanikega. Praeguses asjas ei lahendata elamisloa ega tööloa küsimusi. Ka puuduvad andmed, et kassaatoril on ülalpeetavaid ja et ta on abielus Eesti kodanikuga.
  67. Arvan, et Riigikohtu lahendites Euroopa Kohtu asjassepuutumatutele lahenditele viitamine võib ajada halduse segadusse. Jüri Põld

🔗 Ametlikule allikale

Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.