) § 153 lg 1 p 2 järgi teise rahuldamisjärgu nõudena ja jättis pankrotimenetluses tunnustamata hageja nõudest 112 626 euro suuruse osa. Menetluskuludest 5% jättis maakohus hageja kanda ja 95% kostjate kanda võrdsetes osades. Maakohus märkis otsuses muu hulgas, et pankrotimenetluses esitatud nõude tunnustamise hagi vaatab kohus läbi tsiviilkohtumenetluse seadustikus sätestatud korras. Vaidluse korral ei ole enam tähendust maksumenetlusel, sest maksunõudele ei kehti pankrotimenetluses teiste nõuetega võrreldes erikorda (sh kohustuslikku kohtueelset menetlust, maksuotsuse tegemist vms). Samuti ei kehti enam uurimisprintsiip, sest hagimenetlus on võistlev ning pooled kohtu ees võrdsed. Kumbki pool tõendab ise oma väiteid ja nõudeid. Seetõttu jätab kohus kõrvale kostjate etteheited hagejale uurimisprintsiibi ja haldusakti põhjendamise kohustuse täitmata jätmisest maksumenetluses, sest haldusaktidel, sh maksuotsuse tegemisel ei ole vaidluse lahendamisel määravat tähendust. Kuna pankroti väljakuulutamise korral tuleb nõue esitada pankrotiseaduses sätestatud korras, ei ole maksuotsusel enam tähendust. Samas ei ole MKS § 95 lg 1 alusel maksusumma (sh intressi) määramiseks vajalik maksuhalduri maksuotsus. See on kehtiv seisukoht haldusmenetluses, kuid maksukohustuslase pankroti väljakuulutamise tõttu kehtivad pankrotimenetluse sätted, mis nõude tunnustamiseks maksuotsust ei nõua. Pankrotimenetluses võib iga võlausaldaja esitada ükskõik millisest õiguslikust suhtest tekkinud nõudeid ning nõuete esitamiseks puudub kohustuslik pankrotimenetluse-eelne kord. Seetõttu saab hageja esitada maksunõude pankrotimenetluses ka ilma maksuotsuseta. Kohus ei hinda praegusel juhul haldusaktide (näiteks maksuteate) õigusvastasust. Kohus hindab hageja nõude olemasolu, mitte haldusmenetluse korrektsust. Üldkohus võib küll tuvastada haldusakti kehtivust ja õiguspärasust, kui sellest sõltub tsiviilasja lahendamine (Riigikohtu lahend asjas nr 3-2-1-17-03), kuid praegusel juhul ei sõltu tsiviilasja lahendamine haldusaktidest. Samas üksnes maksuotsusega ei saa hageja oma nõuet tõendada. Revisjoniakt ja maksuotsus kujutavad endast vaid hageja kokkuvõtet ja hinnangut faktilistele asjaoludele. Faktilisi asjaolusid tsiviilasjas tuvastab ja hindab aga kohus ning maksumenetluses kujundatud seisukoht (maksuotsus) ei vabasta hagejat asjaolude tõendamisest. Üksnes maksumenetluses koostatud dokumentidega ei saa hageja oma nõuet tõendada. 4. Kostjad esitasid maakohtu otsuse peale apellatsioonkaebused, hageja esitas vastuapellatsioonkaebuse. Ringkonnakohtu lahend ja põhjendused 5. Tallinna Ringkonnakohus jättis 5. märtsi 2014. a otsusega maakohtu otsuse muutmata ja apellatsioonkaebused rahuldamata. Apellatsioonimenetluse kulud jättis ringkonnakohus poolte endi kanda. Ringkonnakohus nõustus maakohtu otsuse põhjendustega ega korranud neid tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 654 lg 6 alusel. Maakohus on õigesti tuginenud Riigikohtu lahenditele, kus on selgitatud, et maksunõuetest tulenevatele nõuetele kohalduvad pankrotimenetluses pankrotiseaduse sätted ja nõuete tunnustamise menetluses järgib kohus tsiviilkohtumenetluse sätteid. MENETLUSOSALISTE PÕHJENDUSED 6. Kostja I esitas ringkonnakohtu otsuse peale kassatsioonkaebuse, paludes ringkonnakohtu otsus tühistada osas, millega jäeti maakohtu otsus muutmata ja tunnustati võlgniku pankrotimenetluses hageja nõudest 2 084 794 euro 36 sendi suurust osa
lg 1 p 2 järgi teise rahuldamisjärgu nõudena ning millega jäeti menetluskuludest 95% kostja I kanda võrdses osas kostjaga II ning millega mõisteti kostjalt II välja riigilõiv 118 eurot 75 senti riigituludesse. Kostja I palub teha tühistatud osas uue otsuse, millega jätta tunnustamata hageja nõue võlgniku pankrotimenetluses ning menetluskulud hageja kanda.
lg 4 kehtestamise üks eesmärk on koondada kõik vaidlused pankrotiasjas esitatud nõuete üle pankrotiasja menetlevasse kohtusse. Kuna
lg 4 kohaselt allub nõuete tunnustamise vaidluse läbivaatamine pankrotiasja läbivaatavale kohtule, milleks
lg 1 järgi on maa- ja linnakohus, siis on
lg-s 4 kindlaks määratud ka nõude tunnustamise vaidluse läbivaatamiseks pädev kohus. Seda, et nimetatud sätte mõtteks on samuti nõude tunnustamise vaidluste läbivaatamiseks kohtupädevuse määramine, kinnitavad ka pankrotiseaduse teised sätted. Samuti viitas Riigikohtu üldkogu sellele, et
mõte on võlausaldajate võrdne kohtlemine selliselt, et nende nõuded rahuldatakse võlgniku pankroti korral pankrotimenetluse kaudu ja pankrotiseaduses sätestatud korras. Siit tuleneb ka seadusandja eesmärk panna kõik võlausaldajad alates pankroti väljakuulutamisest võimalikult võrdsesse olukorda, sõltumata sellest, millist liiki nõuded neil on või millal nõue muutub sissenõutavaks. Ka
lg 1 kohaselt menetletakse pärast pankroti väljakuulutamist kõiki nõudeid võlgniku vastu ainult pankrotiseaduses sätestatud korras, st ühe ja sama protseduuri järgi ning samade reeglite alusel. Kehtinud pankrotiseadus ei eristanud üldkogu arvates riigi maksunõuet teistest nõuetest. Pankrotiseaduse järgi on riik võlausaldajana võrdne teiste võlausaldajatega (
).
Et saavutada vastuväite tõttu kahtluse alla sattunud maksunõude tunnustamist, peab riik nagu iga teinegi võlausaldaja taotlema ise pankrotimenetluses nõude tunnustamist. Üldkogu lahendi kohaselt kinnitab seda ka
lg 8, mille kohaselt võlausaldaja vastuväidet teise võlausaldaja nõudele ei arvestata, kui selle võlausaldaja nõue on jäänud tunnustamata ja ta ei esita hagi nõude tunnustamiseks või kui kohus jättis tema hagi rahuldamata. Kui teise võlausaldaja nõudele ei ole rohkem vastuväiteid esitatud, siis loetakse see nõue tunnustatuks. Selle sätte kohaselt kaotaks riik pankrotimenetluses võlausaldaja õigused, kui ta maksunõudele vastuväite esitamise korral jätaks nõude tunnustamiseks hagi esitamata. Üldkogu leidis, et seadus pankrotimenetluses maksunõude tunnustamiseks erikorda ei kehtesta. Riigi maksunõude tunnustamise vaidluse läbivaatamine maa- ja linnakohtus ei ole vastuolus ka halduskohtumenetluse seadustikuga (HKMS). HKMS § 3 lg 2 järgi ei kuulu halduskohtu pädevusse avalik-õiguslike vaidluste lahendamine, milleks seadus näeb ette teistsuguse menetluskorra.
alates 1. jaanuarist 2010 kehtiva § 35 lg 1 p 61 kohaselt peatub pankroti väljakuulutamisega võlgniku vastu suunatud haldusakti vaidlustamise tähtaja arvestamine. Samuti sätestab
alates 1. jaanuarist 2010 kehtiv § 104 lg 3, et võlgniku poolt avalik-õiguslikule nõudele vastuväite esitamisel omandab haldusakt, millest avalik-õiguslik nõue tuleneb, täitedokumendi tähenduse, kui võlgnik ei esita ühe kuu jooksul alates vastuväite esitamisest kaebust halduskohtusse. Nimetatud seadusemuudatused viitavad kolleegiumi arvates sellele, et seadusandja on soovinud kehtestada maksunõuete tunnustamiseks pankrotimenetluse puhul erikorra, st et vaidlused maksunõuete üle tuleb ka pankrotimenetluse korral lahendada siiski halduskohtus. Kui lähtuda kehtiva
lg-st 3, siis tuleb võlgnikul selleks, et haldusakt ei jõustuks, vaidlustada see halduskohtus. Kui lähtuda aga üldkogu lahendis väljendatud seisukohast, et vaidlused maksunõuete tunnustamise üle pankrotimenetluses tuleb lahendada maakohtus ka pärast
See võib kaasa tuua aga vastuolulise praktika ühe ja sama maksunõude osas – halduskohus ja maakohus võivad jõuda sama maksunõude osas erinevale tulemusele. Vastuoluline praktika võib kujuneda ka seetõttu, et maksuotsus, mida vaidlustatakse ja menetletakse halduskohtus ja mille kohta tehakse halduskohtu otsus enne pankrotimenetlust, loetakse
lg-st 4 tulenevalt tunnustatuks kaitsmiseta, samas kui pankrotimenetluses esitatud maksunõuet, mille kohta ei ole tehtud halduskohtu otsust, tuleb menetleda hagi korras maakohtus. Selline ebaselge olukord ei oleks ka menetlusökonoomia põhimõttest lähtuvalt mõistlik, kuna tekitab suure tõenäosusega täiendavaid menetluskulusid ja suurendab kohtute töökoormust. 15. Lisaks küsimusele, missugune kohus on pädev lahendama vaidlusi maksunõuete üle pankrotimenetluse korral, on üldkogul kolleegiumi arvates oluline vastata mh ka sellele, kuidas tõlgendada koostoimes haldusmenetluse seaduse § 61 lg-t 2 (millest tulenevalt kehtib haldusakt kuni kehtetuks tunnistamiseni, kehtivusaja lõppemiseni, haldusaktiga antud õiguse lõpliku realiseerimiseni või kohustuse täitmiseni, kui seadus ei sätesta teisiti), § 60 lg 2 esimest lauset (mille kohaselt on kehtiva haldusakti resolutiivosa kohustuslik igaühele, sealhulgas haldus- ja riigiorganitele), täitemenetluse seadustiku (TMS) § 2 lg 1 p 12 (mille kohaselt täidetakse TMS alusel nõuded, mis tulenevad täitedokumendist, milleks on mh maksuhalduri haldusakt maksukohustuste ja muude rahaliste kohustuste sundtäitmise kohta) ning pankrotiseaduse sätteid, millest tulenevalt tuleb nõudeid pankrotimenetluses tunnustada (
§-d 103–107). Üldkogul tuleks muu hulgas võtta seisukoht ka küsimuses, kuidas käsitada maksuotsust, mis on tehtud pärast pankrotimenetluse algust. Kolleegium leiab eeltoodust tulenevalt, et kuna olemuslikult on maksuvaidlus avalik-õiguslik vaidlus, mida lahendatakse üldjuhul halduskohtus, siis oleks mõistlik see lahendada halduskohtus ka pankrotimenetluse korral. Seda nii siis, kui kaebuse esitab võlgnik, kui ka siis, kui võlausaldaja vaidleb nõudele vastu. Vaidluse lahendamine halduskohtus tagab eelduslikult õigusvaidluse asjatundlikuma ja kiirema lahendamise, kohtumenetluse vastavuse õigussuhte erisustele ja ühtse kohtupraktika väljakujunemise. Villu Kõve, Tõnu Anton, Peeter Jerofejev, Henn Jõks, Ants Kull, Jaak Luik, Malle Seppik, Tambet Tampuu
Tehisintellekti selgitus ametliku seadusteksti põhjal. Orienteeruv, ei asenda õigusnõustamist.