Riigikohtunike Saale Laose ja Eerik Kergandbergi eriarvamus kriminaalasjas nr 3-1-1-51-14 tehtud Riigikohtu otsusele 2. 3. 4. 5. 6. 1. Põhiseaduslikkuse järelevalve kohtumenetluse seaduse § 3 lg 2 tei

§ 3471

lubab kassatsiooni muuta ja täiendada üksnes kassatsioonimenetluse lõpuni (lg 1), kuid kassaatoril on õigus esitada väiteid õiguse tõlgendamise kohta ning vastuväiteid teiste kassatsioonimenetluse poolte seisukohtadele (lg 2).

§ 3471

lg 2 tekstist ei tulene piisava selgusega, kas selles lõikes silmas peetavaid seisukohti võib kassaator omal algatusel esitada ka pärast kassatsioonitähtaja möödumist. Menetlusõiguse normaalloogikast lähtuvalt saab vastus küsimusele olla vaid eitav. Taotlus jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavuse hindamiseks esitati pärast kassatsioonitähtaja möödumist (otsuse p 13). Kaitsjad ei esitanud seda taotlust kriminaalasja varasemas menetluses ega ka kassatsioonis ja seega puudus kolleegiumil alus taotluse sisuliseks lahendamiseks. Kuna kolleegium siiski asus kõnealuseid sätteid analüüsima, saab eeldada, et kolleegiumil pidi tekkima kahtlus sätete põhiseaduspärasuses ja kolleegium oleks pidanud sellise kahtluse tõttu andma asja selles küsimuses lahendamiseks Riigikohtu üldkogule. Nõustume otsuse p-s 21 tehtud järeldusega, et Euroopa Kohtu

1. aprilli
2. a otsus asjas nr C293/12 direktiivi 2006/24/EÜ kehtetuks tunnistamise kohta ei too automaatselt kaasa selle direktiivi ülevõtmiseks Eesti õigusesse lisatud sätete põhiseadusavastust ega kehtetust. Vaieldamatult on aga enamus viidatud kohtulahendis toodud argumente asjakohased ka riigisiseste õigusnormide põhiseaduspärasuse hindamisel, millest kolleegium otsuse p-des 22— 22.
3. ka lähtus. Otsuses kirjeldatakse mitmeid menetlusgarantiisid, mis riigi poolt pandud andmete säilitamise kohustust ja seeläbi tekkinud põhiõiguste riivet tasakaalustasid. Kolleegium on kaitsjate tõstatud põhiseaduspärasuse ja sellest tulenevalt jälitustoiminguga saadud tõendi lubatavuse küsimust hinnanud ja jõudnud järeldusele, et kriminaalasjas nn kõneeristusega saadud teabe kasutamine on põhiseaduspärane. Olgu märgitud, et kahtlust ei ole selles, et tõendi saamisel järgisid uurimisasutus ja prokuratuur tollal kehtinud menetlusseadust. Raske on nõustuda sellega, et ühe kaaluka argumendina kontrollitava regulatsiooni (

§ 117

koostoimes asjakohaste elektroonilise side seaduse (ESS) sätetega) - põhiseaduspärasuse kohta kasutatakse direktiivi ülevõtmisele eelnenud õiguslikku olukorda (otsuse p 22.3.). Täpsemalt ESS § 106 lg 2, § 104 ja § 102 lg 1 koostoimest lähtunud kohustust säilitada kõnesideandmed pärast ühe aasta möödumist sideteenuse lepingus ettenähtud sideteenuse eest tasumisest või võlgnevuse tasumisest. Kuigi andmete säilitamisetähtaja eesmärk on eeskätt vajadusel sideteenuse tarbija õiguste kaitse, kaasnes sellega sideettevõtjale ka kohustus anda ärilisel eesmärgil säilitatavaid andmeid ka jälitus- ja julgeolekuasutustele. Seega saab sarnaselt kuni 1. jaanuarini 2013 kehtinud regulatsiooniga (alates 1. jaanuarist 2013 ei ole

§ 901

järgi enam üldse tegu jälitustoiminguga) rääkida riigi pandud säilitamiskohustusest ning riigiasusute võimalusest säilitatavaid andmeid kasutada. Seetõttu ei ole põhiseaduspärasuse hindamisel põhiraskus mitte

§-l 117, vaid andmete säilitamist ja selle tingimusi reguleerival ESS regulatsioonil. Selles mõttes ei erine konkreetne normikontroll kõnealuses küsimuses ei abstraktsest normikontrollist ega ka nt teoreetiliselt mistahes sideteenuse kasutaja tõstatud küsimusest tema õiguste võimalikust rikkumisest andmete säilitamisel (enne andmete riigi poolt kasutamist). Seda põhjusel, et kuriteo avastamiseks ja tõendamiseks sel viisil saadud teabe lubatavust ei õigusta mitte selle n-ö kasutegur, vaid riigi õigustus sellistele ulatuslikele andmetele juurdepääsuks ja menetluslikud tagatised riigi võimaliku kuritarvituse ärahoidmiseks (ehk proportsionaalsus kitsamas mõttes). Kahtlemata käib sideteenuste laialdase kasutamisega kaasas ka võimalus efektiivsemalt täita riigi kaitsekohustust. Kas spetsiifiliselt kriminaalmenetluses kehtivad lisapiirangud nagu nt seotus teatud raskusega kuriteoga ja vältimatu vajadus konkreetses kriminaalmenetluses legitimeeriksid kõigi isikute andmete võrdlemisi pikaajalist (erinevalt otsuse p-s 22.3. väidetust) säilitamist, on põhiseaduse valguses vähemalt kaheldav. Küsimus menetlusgarantiide piisavusest seega jääb ja oleks vajanud ka selles kriminaalasjas põhjalikumat analüüsi. /Allkirjastatud digitaalselt/