Riigikohtunik Priit Pikamäe eriarvamus Riigikohtu põhiseaduslikkuse järelevalve kolleegiumi 27. veebruari 2015. a otsuse kohta kohtuasjas nr 3-4-1-54-14, millega on ühinenud riigikohtunik Jüri Põld. 1

§ 50

lg 2 on pädevusnorm, mis volitab Finantsinspektsiooni teatud eelduste esinemise korral kohtu poole pöörduma. Samale järeldusele on sisuliselt jõudnud ka koosseisu enamus, märkides lahendi p-s 50.2, et Finantsinspektsioon hagita menetluses avaldajaks, kes esitab avalduse maakohtule riigi nimel finantsjärelevalvet tehes (FIS § 4 lg 2). Arusaamatu on aga sellele tõdemusele järgnev arutlus selle kohta, kuidas KAS § 50 lg 2 on mõeldud otseselt reguleerima kohtumenetlust, sest see on vastu võetud selleks, et täiendada TsMS § 475 lg-s 2 sätestatud eelduste kogumit. Seda põhjusel,

§ 50

lg 2 ei ütle ega peagi midagi ütlema selle kohta, millises tsiviilkohtumenetluse seadustikus reguleeritud menetlusliigis kohus Finantsinspektsiooni esitatud krediidiasutuse juhi tagasikutsumise nõude läbi peab vaatama. Iseenesest ei sätesta KAS § 50 lg 2 otsesõnu sedagi, kas kõnealuse nõude lahendamine kuulub üldse tsiviilkohtumenetluse reguleerimisalasse või peaks selle esitamiseks pöörduma hoopis halduskohtu poole halduskohtumenetluse seadustikus ette nähtud korras. Asudes siiski tõlgendamise teel seisukohale,

§ 50

lg 2 suunab Finantsinspektsiooni pöörduma kohtusse tsiviilkohtumenetluse seadustikus reguleeritud menetluskorda järgides ning vastav taotlus tuleb lahendada hagita menetluse korras, on seda enam meelevaldne kohtukoosseisu enamuse järeldus vaidlusaluse normi kohtumenetlust reguleerivast toimest. See, et Finantsinspektsiooni taotlus tuleb läbi vaadata hagita menetluse korras tuleneb nimelt ja ainult TsMS § 475 lg-st 2 kui puhtakujulisest kohtumenetluse normist, mille kehtestamist kooskõlas PS § 104 lg 2 p 14 nõuetega pole keegi kahtluse alla seadnud. Samuti tulenevad vaid tsiviilkohtumenetluse seadustikust kohtu volitused hagita menetluse toimetamisel. 3. Isegi juhul, kui toetada kohtukoosseisu enamuse arvamust,

§ 50lg 2 täiendab Ts

MS § 475 lg-s 2 sätestatud eelduste kogumit, tuleb silmas pidada, et paljude sätete puhul ei ole võimalik nende puhtakujuline liigitamine materiaal- või menetlusõiguslikeks. Mõned sätted reguleerivad üheaegselt nii menetlust kui ka materiaalõigust. Ka vaidlusalune KAS § 50 lg 2 on sel juhul lisaks TsMS § 475 lg 2 viitenormile veel ka materiaalõiguslikult finantsjärelevalvet reguleeriv volitusnorm. Tegemist on paratamatu olukorraga, et konstitutsioonilises seaduses tuleb teha viiteid ka teistele seadustele, mis aga ei tähenda tingimata seda, et ka viidatav õigusnorm muutub ise PS § 104 lg 2 p 14 mõttes kohtumenetluse seaduseks (vrd Riigikohtu halduskolleegiumi

1. oktoobri
2. a otsus asjas nr 3-31-42-08, p 14). PS § 104 lg 2 punkti 14 kohaselt piisab, kui põhinormi olulised eeldused on sätestatud kohtumenetluse seaduses ning selle vastuvõtmise poolt on hääletanud Riigikogu koosseisu häälteenamus. Praegusel juhul on materiaalõiguse normide (s.o krediidiasutuse seaduse) rakendamise kohtumenetlust reguleerivaks põhinormiks TsMS § 475 lg
3. KAS § 50 lg 2 üksnes täiendab TsMS § 475 lg-s 2 kui põhinormis sätestatud peamiste eelduste kogumit.
4. Eeltoodust tulenevalt olen seisukohal,

§ 50

lg 2 ei ole käsitatav PS § 104 lg 2 p 14 mõttes kohtumenetluse seadusena ning selle tunnistamine põhiseadusvastaseks põhjusel, et selle vastuvõtmise poolt ei ole hääletanud Riigikogu koosseisu häälteenamus, on ebaõige ning tuleviku suhtes täiendavat ebaselgust tekitav. Priit Pikamäe, Jüri Põld