3-2-1-113-99 KOHTUOTSUS Eesti Vabariigi nimel Tartus 20. detsembril 1999. a Riigikohtu tsiviilkolleegium koosseisus: eesistuja A. Kull, liikmed L. Laarmaa ja J. Luik, hageja E. Lauri esindaja vandeadv

§ 61lg 1 sätteid. Pk

S § 53 lg 1 kohaselt võib kohus ühe vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel võtta lapse ühelt või mõlemalt vanemalt ära vanema õiguste äravõtmiseta, kui last on ohtlik vanemate juurde jätta. Kui vanem ei täida lapse ülalpidamiskohustust, mõistab kohus PkS § 61 lg 1 alusel teise vanema, eestkostja või eestkosteasutuse nõudel temalt välja elatise lapsele nõude esitanud vanema, eestkostja või isiku kasuks, kelle huvides on eestkosteasutus nõude esitanud. Lapse vanemalt äravõtmise ja elatise nõudeid saab esitada üks vanematest, eestkostja või eestkosteasutus. Hageja lapse vanavanemana ja tema faktilise kasvatajana ei ole PkS §

§ 61lg 1 loetletud isik.

Seetõttu puudub hagejal õigus pöörduda lapse huvides tema vanemalt äravõtmise (lapse elukoha määramise) ja elatise nõudega kohtusse. Hageja saaks vastavaid nõudeid esitada ainult siis, kui ta oleks seaduses ettenähtud korras määratud lapse eestkostjaks. Kassatsioonkaebuses palus hageja tühistada ringkonnakohtu otsuse ja uue otsusega rahuldada hagi täies ulatuses. Kassatsioonkaebuse põhjenduste kohaselt on ringkonnakohus tõlgendanud vääralt materiaalõiguse norme. PkS § 58 järgi peab kohus arvestama lapsesse puutuva vaidluse lahendamisel lapse huve. LaKS § 3 kohaselt tuleb alati ja igal pool esikohale seada lapse huvid. Hageja on hoolitsenud lapse eest hästi. Eestkosteasutuse arvamuse järgi võis laps elada vanavanemate juures. Riigikohus on

1. juuni
2. a otsuses tsiviilasjas nr 3-2-1-79-96 asunud seisukohale, et vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui see on ilmselt vastuolus lapse huvidega. Kuna perekonnaseadus ei reguleeri vanavanemate ja lastelaste suhteid, siis pidi kohus otsustama lapsele eestkoste seadmise. Eestkoste võidakse PkS § 92 lg 3 kohaselt seada lapse üle, kes on muudel põhjustel, kui seda näeb ette PkS § 92 lg 1 ja 2, jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest. Kui ringkonnakohus asus seisukohale, et vanaemal puudus subjektiivne õigus hagi esitada, oleks pidanud kohus, lähtudes lapse huvidest, määrama vanaema lapse eestkostjaks ja rahuldama hagi. Vastuses kassatsioonkaebusele palus kostja jätta kaebuse rahuldamata ja ringkonnakohtu otsuse muutmata. Ekslik on hageja seisukohta, et kohus võib omaalgatuslikult määrata lapsele eestkostja. Kohaldamisele ei kuulu PkS § 92 lg 3, sest laps ei ole jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest. Eestkosteasutus ei ole taotlenud lapse suhtes eestkoste seadmist ega hageja määramist tema eestkostjaks. Vastustaja nõustus ringkonnakohtu järeldusega, et hagejal puudus õigus pöörduda lapse äravõtmise ja elatise väljamõistmise nõudega kohtusse. Kolleegiumi istungil jäi hageja esindaja kassatsioonkaebuse ja vastustaja vastuväidete juurde. Kolleegium leidis, et kassatsioonkaebuse väited ei anna alust ringkonnakohtu otsuse tühistamiseks. Ringkonnakohus leidis õigesti, et hageja ei ole isik, kes saaks PkS §

§ 60

lg 1 alusel esitada lapse huvides hagi tema elukoha määramiseks ja elatise väljamõistmiseks. Laps elab oma vanaema, hageja, juures. Kostja lapse isana ja tema seadusliku esindajana ei ole esitanud hagi lapse äravõtmiseks hagejalt. Seetõttu on asjakohatu kassatsioonkaebuse viide Riigikohtu otsusele tsiviilasjas nr 3-2-1-79-

1. Asjas ei saa kohaldada PkS § 50 lg 3, mille kohaselt vanemal ei ole õigust last tagasi saada, kui lapse üleandmine on ilmselt vastuolus lapse huvidega. Isikul, kes ei ole määratud lapse eestkostjaks, puudub õigus nõuda lapse äravõtmist vanemalt või lapsele elatise väljamõistmist. Selline õigus on lapse eestkostjal ja eestkosteasutusel. Perekonnaseadus ei keela lapsele eestkoste seadmist, kui lapsel on olemas seadusliku esindajana vanem. Ebaõige on kassatsioonkaebuse väide, et ringkonnakohus, leides, et hagejal puudub subjektiivne õigus hagi esitada, pidi lapse huvidest lähtudes määrama hageja lapse eestkostjaks ja rahuldama hagi. Eestkostet reguleerib perekonnaseaduse
2. peatükk. Eestkoste võidakse PkS § 92 lg 3 järgi seada ka lapse üle, kes on muudel kui PkS § 92 lg 2 toodud põhjustel jäänud ilma vanemlikust hoolitsusest. Eestkoste seadmise otsustab kohus PkS § 93 lg 1 kohaselt eestkosteasutuse avalduse alusel. Ettepaneku isiku määramiseks eestkostjaks teeb PkS § 95 lg 1 kohaselt eestkosteasutus. Seega ei saa kohus ilma vastava avalduseta ega selles väljendatud ettepanekuta eestkostjat määrata. Juhindudes TsMS § 362 p 1, kolleegium o t s u s t a s: Jätta Tartu Ringkonnakohtu tsiviilkolleegiumi
3. septembri
4. a otsus muutmata ja kassatsioonkaebus rahuldamata. Eesistuja A. Kull Liikmed L. Laarmaa, J. Luik