Riigikohtunike Tambet Tampuu ja Jaak Luige eriarvamus Riigikohtu otsuse kohta tsiviilasjas nr 3-2-1-46-15 1. Me ei nõustu kolleegiumi otsuse p-s 12 esitatud seisukohaga, et võlaõigusseaduse (VÕS) § 13

§ 139

lg-d 1 ja 2 ei anna kohtule õigust ega kohusta kohut otsustama kahju tekitaja eest seda, kas, missuguste asjas esitatud asjaolude alusel ja missuguses ulatuses tuleks kahjuhüvitist vähendada.

1. Kolleegiumi otsuse p-s 12 on öeldud ka seda, et kuigi kohus kohaldab seadust ise, ei tohi eelnimetatud sätete kohaldamine tulla pooltele üllatuslikult ning et kohus peab vajadusel juba eelmenetluses selgitama, kas ja kui palju oleks poolte hinnangul põhjendatud kahjuhüvitist nende sätete järgi vähendada, ning andma vajadusel kahju tekitanud isikule võimaluse kahjuhüvitise vähendamiseks esiletoodud asjaolusid tõendada. Eeltoodust järeldub, et kohus peab omal algatusel tuvastama, kas mõni poolte esitatud (sh hagiavalduses ja sellele lisatud dokumentaalsetes tõendites) asjaoludest võib anda alust vähendada varalise kahju eest väljamõistetavat hüvitist VÕS § 139 lg-te 1 või 2 järgi. Juhul kui kohus leiab, et pooled on esitanud selliseid asjaolusid, siis peab ta oma hinnangust pooli teavitama, küsima poolte seisukohta kahjuhüvitise vähendamise võimaliku määra kohta ning selgitama asjaolude tõendamise koormust. Selline kohtu kohustus tähendab selgitamiskohustust. Selgitamiskohustuse rikkumist peetakse Riigikohtu praktika järgi menetlusõiguse normi oluliseks rikkumiseks, mis toob kaasa alama astme kohtu lahendi tühistamise sõltumata poolte taotlustest (vt nt Riigikohtu
2. märtsi
3. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-149-14, p 15;
4. aprilli
5. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-41-15, p-d 19 ja 20). Samas järeldub kolleegiumi praegusest otsusest ka see, et kui kohus jätab tähelepanuta mingi asjaolu, millel võiks olla nende sätete kohaldamise jaoks tähtsust, siis rikub ta tsiviilkohtumenetluse seadustiku (TsMS) § 438 lg-st 1 tulenevat õige seaduse kohaldamise kohustust ehk kvalifitseerimiskohustust. Leiame, et kolleegiumi otsuses on kohtu kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustust tõlgendatud põhjendamatult laialt. Selline kohtu kohtu kohustuse laiendamine on vastuolus poolte võrdsuse ja hagimenetlusele iseloomuliku võistlevuse põhimõttega (vt TsMS § 5 lg 2) ning tsiviilkohtumenetluse dispositiivsuse põhimõttega (TsMS § 4 lg 2 ja § 5 lg 1). Nimetatud põhimõtete järgi peab pool, kes tahab nõudele vastu vaieldes tugineda materiaalõigusest tulenevale vastuväitele kui oma õiguskaitsevahendile, sellele kohtumenetluses tuginema ning esitama asjaolud ja tõendid, millega ta oma vastuväidet põhjendab ja tõendab. Eelnimetatud põhimõtetest tuleneb, et kohus ei tohi olla erapoolik ja ise tõstatada vaidluse esemesse kuuluda võivaid küsimusi, sh seda, kas varalise kahju eest väljamõistetavat hüvitist saaks ja tuleks vähendada VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 alusel. Võlaõigusseadus ei reguleeri kohtumenetlusõigust ja ka VÕS § 139 lg-d 1 ja 2 ei sisalda kohtumenetlusõiguse sätteid. Üksnes sellest,

§ 139

lg-tes 1 ja 2 ei ole öeldud, et neid sätteid kohaldatakse võlgniku nõudel, ei saa järeldada, et kohtul on nende sätete selgitamiskohustus ja et kohus peab neid sätteid kohaldama omal algatusel. Meie hinnangul toob kolleegiumi seisukoht kohtu kvalifitseerimis- ja selgituskohustuse laiendamise kohta kaasa menetlusökonoomia põhimõtet (TsMS § 2) riivava olukorra, kus kõrgema astme kohtud peavad alama astme kohtute otsuseid tühistama põhjusel, et alama astme kohtud ei ole konkreetses kohtuasjas tähele pannud kahjuhüvitise vähendamise jaoks tähtsust omada võivaid asjaolusid, mida näevad kõrgema astme kohtud. Samuti võib alama astme kohtute otsuste tühistamise kaasa tuua kahju põhjustaja apellatsioon- või kassatsioonkaebus, kus tuginetakse kahju hüvitamist võimaldavatele asjaoludele, mis olid küll menetluses varem esitatud, kuid mille olid nii kahju põhjustaja ise kui ka alama astme kohtud jätnud tähelepanuta (vt selle kohta nt Riigikohtu

1. märtsi
2. a otsus tsiviilasjas nr 3-2-1-169-14, p 23).
3. Samuti ei nõustu me kolleegiumi otsuse seisukohaga (p 12), et ka VÕS § 140 kohaldamine ei eelda kahju tekitaja taotlust ning kohtul on selle sätte kohaldamisel selgitamiskohustus nagu VÕS § 139 lgte 1 ja 2 kohaldamisel. Leiame, et ka VÕS § 140 tohib kohus kohaldada üksnes siis, kui kostja on kahju hüvitamise nõudele vastu vaieldes leidnud, et kahjuhüvitist tuleb selles sättes nimetatud alustel vähendada. Samuti ei tohi kohus seda sätet kohaldades tugineda asjaoludele, millele kostja ei ole soovinud tugineda. Kuna VÕS § 140 kohaldamiseks vajalikud asjaolud ei pruugi seostuda asja põhivaidluse lahendamisega (nt poolte majanduslik olukord, tervislik seisund jne), siis on kolleegiumi otsuse seisukohast tulenev kohtu kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus VÕS § 140 kohaldamiseks veelgi laiem kui VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 puhul. Vaieldav on ka kolleegiumi enamuse seisukoht,

§ 140

lg 1 esimese lause kohaselt on kohtul õigus, mitte kohustus kahjuhüvitist vähendada, kui hüvitise vähendamise asjaolud on esile toodud. Leiame, et kui kostja on esitanud hagile vastuväite, mille kohaselt kahjuhüvitis ei saa selle sätte kohaldamise korral olla nii suur, kui hageja nõuab, siis peab kohus võtma igal juhul seisukoha selle vastuväite kohta ning sõltuvalt asjaoludest ja nende tõendatusest kahjuhüvitist kas kostja soovitud ulatuses vähendama või mitte.

1. Oleme seisukohal, et ka VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 ning § 140 kohaldamise taotluse (nagu iga muu taotluse) esitamisel peab kahju põhjustaja (üldjuhul kostjana) arvestama TsMS §-des 329 ja 330 sätestatut. Nende sätete rikkumise korral peab kohus kahjuhüvitise vähendamise taotluse rahuldamise üle otsustamisel kohaldama TsMS § 331 lg-s 1 sätestatut. Juhul kui TsMS § 329–331 mitte kohaldada, võib kohtumenetlus prognoosimatult venida ning kahju tekitaja saab kohtumenetluse igas staadiumis vastaspoolt ja kohut hea usu põhimõtte vastaselt (vt TsMS § 200 lg-d 1 ja 2) üllatada, nt tuginedes alles kohtuvaidluses sellele, et hagiavaldusest nähtuvad asjaolud, mille tõttu tuleks kahjuhüvitist vähendada. Kuna kolleegiumi enamuse seisukoha järgi ei pea kahju tekitaja aga kahjuhüvitise vähendamist üldse taotlema, siis ei saa kohaldada ka TsMS § 329–
2. Selle tõttu toob kahjuhüvitise vähendamiseks alust anda võiva asjaolu hilisem avastamine üldjuhul kaasa asja arutamise edasilükkamise. Nt juhul, kui kohus alles kohtuistungil avastab, et poolte esitatud asjaoludest tulenevalt kerkib ka VÕS § 139 lg-te 1 või 2 või § 140 kohaldamise küsimus, siis peab ta üllatamise vältimiseks pooltele igal juhul seda probleemi selgitama ja lükkama ühe või mõlema poole taotlusel asja arutamise edasi, et anda pooltele piisavalt aega oma seisukoha kujundamiseks ja vajadusel ka täiendavate tõendite esitamiseks. Selline praktika oleks aga vastuolus TsMS §-s 2 sätestatuga, mille järgi on tsiviilkohtumenetluse ülesandeks tagada, et kohus lahendaks tsiviilasja õigesti, mõistliku aja jooksul ja võimalikult väikeste kuludega.
3. Kolleegiumi otsuse p 12 järgi ei ole VÕS §-de 139 ja 140 kohaldamise praktika olnud taotluse vajalikkuse osas üheselt mõistetav. Nagu öeldud, on kolleegium otsuse samas punktis märkinud, et kohus peab selgitama, kas ja kui palju oleks poolte hinnangul põhjendatud kahjuhüvitist nende sätete järgi vähendada, ning andma vajadusel kahju tekitanud isikule võimaluse kahjuhüvitise vähendamiseks esiletoodud asjaolusid tõendada. Kirjeldatud seisukoht viitab sellele, et kohus peab VÕS § 139 lg-te 1 ja 2 ning § 140 kohaldamiseks küsima kahju tekitaja arvamust ning tal ei ole õigust kahju tekitaja tahtest sõltumata kahjuhüvitist vähendada või põhjendada kahjuhüvitise vähendamist nende asjaoludega, millele kahju tekitaja ei tuginenud. Eelöeldust järeldub omakorda,

§ 139

lg-d 1 ja 2 ning § 140 kohaldatakse sisuliselt ikkagi kahju tekitaja taotluse ja tema esitatud asjaolude alusel. Seega erineb kolleegiumi varasem praktika, kus leiti,

§-de 139 ja 140 kohaldamine eeldab kostja taotlust, kolleegiumi enamuse praegusest seisukohast sisuliselt vaid selle poolest, et nüüd leitakse, et kohtul on nende säte osas kvalifitseerimis- ja selgitamiskohustus. Jaak Luik, Tambet Tampuu